Lisapäev hirvejahis: Priit ja Tiit, kes muu!

Nüüd on siis tõesti selleks hooajaks lõpp. Algne minimaalne küttimiskohustus oli 89 punahirve, saagiks tehti 120! Ka põtrade ja metskitsedega ollakse mäel! Metsseaga jääme vist veidi alla, kuid nendega lõpparve tegemiseks jääb veel kuu lõpuni aega. Metssigu on, aga väga vähe. Kokku oleme leppinud selliselt, et metssigade arvukusel hetkel kasvada ei lase ja kütime siis kui ette jääb. Et mitte katku meie maadel uuesti lasta puhkeda.

Aga seoses jahiaja pikendamisega lisaks tehtud hirvejahi päeva kirjeldab meile Kristel Hani. Tubli jahinaine, kes ei puudu ühestki ühisjahist ja on olnud suureks abiks meie blogile materjale edastades. Blogi poolt SUUR TÄNU Kristelile! Ka seekordne jahipäev rullub lahti läbi tema silmade:

Algus oli hirmutav ... platsil kell 09.00 ainult 4 kütti ja 1 ajaja ... õnneks ei jäänud see nii ... kella liikudes asi hakkas edenema, tulid meie kütid kohale ... kokku saime 18 .

Esimene aju sigadele esimeselt teelt teisele. Julgemad proovisid autoga teisele teele minna, mida Bert kutsub eelmisel suvel tehtud teeremondi tõttu hellitavalt Säina seljaks. Libe ja kõrge - mõlemal pool eurokraav, eelmisel nädalal pidime peaaegu ühe maastikumasina sinna katusele keerama - seekord nii julgeid polnud. 

Sead kavaldasid meid jälle üle ja jäid metsa uut nädalat nautima.

Edasi läksime hirvesid kargutama, viimsed ajud - oli loomi, nähti uhkeid sarvi ja kõike muud, aga lasta ei õnnestunud, ikka erinevad põhjused. Aga lõpp hea - kõik hea, päeva päästsid jälle vennad ... no kes siis veel, ikka Priit ja Triit! Priit läks ajuga koos ja poolel maal kõlas äkki lask. Korraga andis ta saatjasse teada - lasin, aga kindlasti mööda. Läks hetk mööda - uus info, pull ongi maas (väga imestunud häälega)! 

Priit Kuus arvas algul, et möödalask, ometi oli loom maas...seega, alati tasub kontrollida.

Foto: Kristel Hani

Ja siis tuli veel infot, et üks pull tuleb aju taha küttide poolele! Erich, Kristel, Timo, Tiit  ja Jürgen, kõik ärevuses ja korraga käis jurakas lask.Tiidu hääl saatjas: lasin - sain pihta, aga ei tea kas kukub ka. Ja kui aju läbi sai, mindi kontrollima, pull oli ikka maas.

Tiit Kuus teeb pauku ikka kindla peale. Seekord tulemus selline.

Foto: Timo Jõeäär

Loomi metsast välja vedada oli raske. Priidu oma oli algsel vaatluses 700 m eemal, oo õudust! Aga siis vaatasime et kui keegi saab suure massinaga lähema metsa sisse siis saab ilmselt 200 m tirimisega hakkama.

Saimegi! 100 m tõmbasime neljakesi ja siis saabus juba abivägi. Meie uus noor jahikoer Apollo sai ka hääle lahti, hirmutas hirve veel tagant poolt.

Kasvõi neljakesi, aga ükski saakloom pole veel metsa jäänud.

.

Terri kõrval on meile veel teine tubli abiline sirgunud. Apollo muudkui areneb...

Fotod: Kristel Hani

Päevasaak koos ja kärus, sõit meie kodusele Hirvele. Seal otsustati, et viimased loomad teeme omale praeks. 

Lõppsõna, tänati omavahel eduka jahiaasta ja toredate seikade eest jne. Meeleolu oli ülev! Saak jagatud, pillid kokku ja koju sauna!

Lõpp hea kõik hea, kokku 120 hirve, ilus number lõpetamiseks! 

Suured tänud!

KOHTUME JÄRGMISEL ÜHISÜRITUSEL!

Saabus toredaid pilte, mida ei saa mitte panemata jätta

Arne Saagpakk on meile varemgi oma rajakaamera pilte saatnud. Seekord on seltskond kirjum kui kunagi varem.

Algul vasak külg...

...ja siis parem külg

Hundi lõhna tunda? No olgu, kui tuleb, saab jalaga.

Hundid kasukasügamise järjekorras ... paganama põder on posti liiga siledaks lakkunud

Meie selleaastane kullamees Rain Mesila oma suurepärase trofeega. Sai pandud nii heleda kui tumeda taustaga, et igatpidi nähtav oleks.

Jaanus Saaremi rajakaamerast on näha kanget rebast, kes hundid sealtkandist minema peletanud on.

Midagid on tääda anda...

Kes soovib 2.veebruaril koos kolleegidega metsseajahti pidada, tulgu kogunemispaika kella 9-ks. Tegemist ei ole ühisjahi korraldamisega. Infot jagab Arne Saagpakk.

Seoses hirvepullide jahi pikendamisega korraldab seltsi juhatus ühisjahi 9.veebruaril kell 9. Realiseerimiseks on kaks pulli luba. Oodatud on kõik, eriti need, kel selle hooaja trofee veel metsas ringi jookseb.

Kõik on ammu nähtud, aga ikka uus...

Foto: Kristel Hani

AGA NÜÜD TÄHELEPANU!

KÄESOLEVAGA ANNAB JUHATUS TEADA, ET 2018/19 VÄGA TULEMUSLIKU JAHIHOOAJA LÕPETAMISE PIDU TOIMUB 22. MÄRTSIL MEILE JUBA ARMSAKS SAANUD MARTA-LOVIISE JUURES. 

SIIN KIRJAS OLEV ON EELTEADE, ET SAAKSIME END JUBA PIKALT ETTE MUUDEST KOHUSTUSTEST VABAKS TEHA. TÄPSEMALT ANNAME EDASPIDI TEADA. JÄLGIGE BLOGI JA TE EI MAGA MITTE MIDAGI MAHA!

Hirvejahi lõpp päädis metsseajahiga

Et meile pandud punahirvede laskekohustused on kuhjaga täidetud, otsustasime selleks hooajaks ühisjahile punkti panna ja viimasel päeval vaid järelkasvu küttida. Paraku on lugu aga selline, et sattusime hoopis tummisele seakarjale, kes meie maadel ennast ühte kohta elama on sättinud. Hea teada, et vaatamata uutele katkujuhtumitele neid ulukeid ikka siin-seal leidub, loodame, et loomastiku mitmekesisus meie metsades jätkuvalt säilib.

Esimestel lumistel jahipäevadel nägi hirvede radu sagedamini kui nüüd. Mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et intensiivne jaht on nende ridu harvendanud

Foto: Arne Saagpakk

Kuna lumikate on samblases-kanarbikuses ja alt külmumata maa kohal juba piisavalt paks, siis said ajus olijad üsna priskelt rassida. Ka puudel oli paras kiht, mis igalt poolt kaela langes ja lasudki nii ära summutas, et kaugemal olevad kütid midagi ei kuulnud. Kuni raadioeetrist kostus ajus oleva Sveni hääl, et ma leidsin surnud sea! Tegemist oli loomulikult naljaga, sest tabamuse saanud metssiga oli natuke aju poole tagasi jooksnud ja siis maha jäänud. Veidi aega hiljem tuli teade ka teise notsu tabamisest. Siis selgus ka, et mõlema tabamuse autor on Arne Saagpakk.

Arne laskesektorist läbi jooksev uluk pääseb haruharva kasuka augustamisest

Foto: Kristel Hani

Kuna mõlemal metsseal oli päris paks peki- ja rasvakiht ning elundite esmasel vaatlusel katku tunnuseid märgata polnud, siis hakkas Kristel seapõrnade abil ilma ennustama. Tulemus oli selline, et külma aega paistab olevat veel kuu aega, kahe kuu pärast saabub kevad ning maikuu teises pooles läheb soojaks. Täname teda kõiki meid innustava ja igati meeldiva ilmaennustuse eest!

Head jahilised! Oleme tänulikud neile, kes on kohustuste täitmiseks oma panuse andnud. Olgu see siis ajus rassides, kütiliinil passimise ajal külmetades või üksikjahil valiklaskmist teostades. Selle hooaja medalisadu on aegade parim ja kui kõik kokku löödud saab, siis anname lõpptulemusest ka oma blogis teada.

Hirvejahi lõpetuseks on siia panna ka üks tore pilt rajakaamerast, mille koos kommentaariga saatis blogisse Sven Mägi.

Paistab, et ka ulukite hulgas leidub omasooiharaid isendeid...

KOHTUME JÄRGMISEL ÜHISÜRITUSEL!

Finaal on 26.jaanuaril

Olemegi jõudnud finaali. 26.jaanuaril kell 9 algab selle hooaja viimane ühisjaht punahirvedele ja metkitsedele. Jaanuarikuuga on hirvlaste jahipidamisel kriips all. Ehkki üldise jahihooaja lõpuni jääb veel pisut enam kui üks kuu, siis ei ole meie jahimeestel enam suurema kambaga asja relvastatult metsa minna, sest jätkuvalt on metssiga meie jahimaal "punase raamatu" tegelane. Viimasel ajal on märgatud ka mõningaid hunte, kes teadagi on sigudikkude peale maiad. Loomulikult saab huvi korral küttida veel karusnahka kandvaid väikekiskjaid, aga seda tehakse juba üksikjahi korras. Kui just mõnda suuremat sorti hundijahti ei korraldata...

Ka eilse päeva jaht läks hästi, saagiks tehti viis punahirve ja kaks kährikut.

Hommikune rivistus koos informatsiooniga jahijuhatajalt. Lisaks järjekordne manitsus: ohutus, ohutus ja veelkord ohutus!!!

Edasi läks ühe eelmise päeva jahisaagi jagamiseks. Kui kõigi pilgud olid algselt suunatud lauale, siis peale Toivo hüüatust, et härrad, tüdruk teeb teist pilti, pöörasid mehed hetkega ringi ja naeratasid.

Kui hulk rõõmsameelseid jahimehi koos, ei siis saak metsa jää.

Fotod: Kristel Hani

Alati on päev läinud hästi kui metsa on jooksma saata tublisid jahikoeri. Jüri on seekord jahil koos oma Arukuuse Bossi, koera ema ja õe ning loomulikult koos nende peremehe Oleviga. Jüri ise nimetas seekordset jahipäeva jahikoerte suguvõsa kokkutulekuks.

Boss (vasakul) teadis, et enne suuremat möllu tuleb ikka jahiõnne ka teha. Sugulased aga vaatasid juba igatsevalt Saaremaa metsade suunas. Neil meie kadakate vahel jooksmise kogemus veel puudus.

Tublid ajajad leidsid esimesest ajust peagi viiepealise hirvekarja, kes tiirutasid ajus sees ega leidnud endale mitte kusagilt väljapääsu. Käis ka esimene pauk, mille tulemuseks sai Andre Pildre kütitud hirv.

Selge silm ja täpne käsi tegid saagi

Foto: Arne Saagpakk

Kuid tundus, et tegemist oli karjast eraldi oleva isendiga ja viisik jäi siiski alles. See kari käis mitmes kohas end küttide ees "pakkumas", ent kütiliinist läbi jooksmist ei üritanud. Kuna ohutuse mõttes ei ole ajus olevate koerte ja nendega koos jooksvate meeste poole laskmine just parim idee, vaadati edasi ja lasti koertel töötada. Kuni käis üks äkilisemat sorti väikelahing. Seekord näitasid taas klassi vennad Tiit Kuus ja Priit Kuus. Kuna eetrisse anti teada kahe looma küttimisest, siis jäi kõikide meeste mõtetes ajus ringlema veel kolm looma.

Nagu vendade jutust hiljem selgus, trügisid need loomad hoopis küttide selja tagant ajusse sisse ja kiire reageeringuga mehed tegid laske selliselt, et mõlemad loomad said kuuli mõlemalt mehelt. Seega, ajusse nad ei pääsenud ja saak sai maha.

Foto: Toivo Vaik

Aga jaht jätkus ja mõne ajas möödudes tabati veel üks hirv. Sellele looma tegi saagiks Tiit Ennemuist. Tabatud loom sörkis küll laskepaigast veidi edasi, kuid kaaslaste abiga veeti saak metsast välja.

Tiit teab, mis on korralduse täpne täitmine. Ka sel hommikul sai peamiseks ülesandeks järelkasvu vähendamine.

Foto: Jürgen Tamm

Alles jäänud loomad võtsid aga kogu oma tarkuse ja instinktid kokku ning murdsid ajust välja läbi küttimispaiga lähedale jäävate õuede, kuhu kütte sättida polnud võimalik. Raadiolainetelt kostus veel Jüri nördinud hääl, et jooksid paganad majade vahele ja ma ei saanud enam mitte midagi teha. Ega saanudki, aga kavalus on varemgi mõnele loomale naha selga või sarved pähe jätnud.

Järgmises ajus kaapisid tublid laikad urust kaks kährikut välja ja lõpetasid nende talveunise eksistentsi. Samal ajal murdis ajust üks hirv välja, mida hakkasid jälitama ja tegid lõpuks saagiks Jüri Murel koos oma Bossiga. Seekordne pilt on küll pisut verine, kuid paremat võtta pole. Ei saa ka panemata jätta, sest esimest korda tegid oma päris isikliku saagi meid paljudel jahtidel aidanud koer ja tema peremees. Kui kellelgi hakkab sellest vaatamisest paha, pangu meie blogi ruttu kinni ja valigu vaatamiseks mingi muu portaal, mida loodusest ja loomade elust väga palju saadaval on. See muudab tuju kindlasti palju paremaks.
Veelkord, blogija vabandused juba ette!

Selle saagi tegid nad enam kui paar kilomeetrit ajukohast eemal kahekesi. Jüri ise kommenteeris, et puhtalt Bossi saak. Mulle jäi vaid seisva koera eest uluk saagiks teha.

Pildi saatis Jüri Murel

Püüti vastu õhtut teha küll veel üks aju, kuid seal jooksis esialgu ringi vaid põder ja korraga algas paras lumesadu ja tuule tõustes pääses valla tuisk. Lootsime kohata seal hunte, kes eelmise laupäeva jahi ajal Jaanus Saaremi kaameras end peegeldasid, kuid polnud isegi nende jälgi kusagil.

Ometi jäi üks hundu sealsamas rajakaamerasse pühapäeva hakul kesköö paiku. Seega käivad hundid meil naabermaadelt külas. Ega vanarahvas ilmaasjata öelnud, et hunt pesa ümbert ei murra.

Foto Jaanus Saaremi rajakaamerast

Jaanus avaldas telefonis arvamust, et algul mõtles ta, et mandrimeestel jäi mõni koer kadunuks. Aga ei, koerad korjasid end ilusasti kokku ja sõitsid koos peremeestega mandrile tagasi.

Tore päev oli, saagirohke je emotsioone täis. 

Aga üks selline tuleb veel!

KOHTUME JAHIL!

Pika ninaga ei jäädud

Hommik algas tavapärase rivistusega, mille põnevaim osa oli loomulikult aasta viimase saagipäeva eest saadud toodangu jaotamine. Iga sel päeval osalenu sai koju viia priske noosi. Kuid samal ajal käis arutelu võimalike jahipaikade valikute üle nagu hommikuti ikka tavaks.
Läbi käis läbi ka teema, et hundijaht pole sel aastal erilist minekut näidanud, huvitav kas hunte pole või oskavad nad meie maadest eelmale hoida.

Järgnev lugu on aga südamest naermist väärt, sest kogu see melu toimus meil hommikul poole kümne paiku. Päeval saatis Jaanus Saarem blogisse oma rajakaamera pildid. Mis näitab, et umbes samal ajal kui me oma kogunemispaigas hunte taga rääkisime, olid nemad meist vaid linnulennult kilomeetri-poolteise kaugusel. Jaanus ise väidab, et tema kaamera kell näitab aega tegelikust ühe tunni varasemaks. Aga eks veendugu igaüks neid pilte vaadetes ise, kellega tegu olla võib.

Piltmõistatus: Leia pildilt hunt

Siin pole enam mõistatada midagi

Erievalt mõnest inimesest kaameral topeltnägemist ette ei tule

Pildid Jaanus Saaremi rajakaamerast

Jahipäev algas üsna nukralt ja tundus, et me oleme oma metsad hirvedest päris tühjaks kamminud. Korraks mõlkus mitmetes peades mõte hooaja esimesest tühjast päevast.

Ei lohutanud ka teise aju ajal kõlanud lask, mille kommentaaris teavitas kaaslasi Tiit Mägi, et rebane on maas. Aga jahisaak ikkagi!

Nii koheva karvastiku imetlemiseks on just praegu õige aeg

Foto saatis Tiit Mägi

Ent siiski mõjus rebase küttimine innustavalt ja juba järgmises ajus oli pullisadu, kes kõik korraga samas paigas ajust välja murda püüdisid. Hommikul jäi kokkulepe, et keskendutakse järelkasvu küttimisele. Kui satubki ette pull, siis tehakse saagiks kas medalist või kütitakse väärareng. Selliselt andis korralduse jahijuhataja Arne Saagpakk. Mees ise suutiski oma kümnepealisest pullikarjast tabada looma, kelle vasaku poole sarvel olid vaid silmaharu ja kroon. Kõik mis sinna vahele peaks käima, jäi olematuks.

Peale pauku andis Arne raadioeetrisse ehmatusega küll teate, et käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Õnneks asi ikka nii hull polnud, sest looma sarvedel olid kindlad väärarengu tunnused

Foto: Kristel Hani

Veel on teada anda, et igale jahigrupile väljastatakse üks hirvevasika küttimise luba kui seda soovitakse. Nii et gruppide juhid, tormake! Sel hooajal on ka metskitsejahti jaanuari lõpuni pikendatud. Ka need load on saadaval.

Järgmiseks ühisjahiks koguneme 19.jaanuaril kell 9. Külla on oodata tublisid jahikoeri ja nende peremehi! Seega, pingutame veel, finiš pole enam kaugel!!!

KOHTUME JAHIL!