Milline on meie metsade kõige suurema uluki tulevik?

Põtrade arvukus on meil paarikümne aasta jooksul oluliselt langenud. 90-ndate algul oli aeg, kus Kärla maadelt kütiti hooajal üle neljakümne isendi. Tõsi, siis veel polnud meie metsadesse ilmunud sellist suurulukit nagu punahirv või liikus neid sel ajal veel vaid üksikuid. Punahirvede laia levikut ongi peetud põtrade arvukuse vähenemise põhjuseks, kuid kas see nii ka on, võib vaid oletada.

Sel hooajal oli Kärla jahimeestel kohustus küttida minimaalselt kümme põtra. Liigiti siis neli pulli, kolm lehma ja kolm vasikat. See kohustus on täidetud ja selleks hooajaks põdrajahil lõpp.

Eesmärk oli meil küttida eelkõige pulksarvedega loomi ja juba mitmendat aastat järjest on Saarte Jahimeeste Seltsis omavaheline kokkulepe, et me ei küti kühvelsarvedega loomi. Seda sõna on ka peetud.

Saarte Jahimeeste Seltsi kodulehelt kopeerisime pildid meie selle aasta põdratrofeedest. On just sellised, nagu kokku lepitud said. Pildi alla saab ära nimetatud ka uluki tabanud küti nimi ja v-tähe taga on looma vanus, mille on ekspert kindlaks teinud looma hammaste järgi.

Taivo Villak

Rain Mesila

Toivo Vaik

Kaljo Lihulinn

Peale viimase suhteliselt haledad trofeed, tuleb tunnistada. Aga see veel ei tähenda, et meil tõsisemaid tegijaid ei leidu. Nemad kuuluvad säilitamisele tõuloomadena asurkonna arengu huvides. Et selliseid isendeid on, seda näitab Arne Saagpaku rajakaamera.

Jahipäev nagu iga teine, ometi lõppes see talisupluse harjutamisega

Ilm oli taas tellitud, päev algas ergult. Tumedaid pilvi küll liikus, ent nendele seati ette vikerkaar, mis meid suuremast sajust päästis.

Kristiina Maria Lõoke tabas hetke, mil meid ülevalt "ähvardava" pilguga vaadati. Aga kas mõjus vikerkaar või oli see jahiliste entusiasm, ometi meid säästeti kogu päeva.

Aga vaatame, millega mehed siis hakkama said. Esimeses ajus paar sarvilst end küll näitasid, aga kogenud kütid suutsid sõrmed sirged hoida. Egas midagi, näeme mõnel järgneval aastal kui sarved mõõtu juurde võtnud on.

Aga edasi juhtus see, mis juhtuma pidi. Raadiojaam rääkis mitmehäälselt, et karjas koos jookseb kuus sarvikut ja meie kriteeriumite järgi kõik lastavad! Kütid tõmbasid lihased pingule ja hõõrusid silmad selgeks. Peagi käis ka pauk. Äreva häälega teatas Urmas Pildre, et üks sai kindlalt pihta, aga miskipärast maha ei jäänud kedagi. Selle peale kostus Bert Aavasalu hääl, kes andis teada, et kuus looma jooksis metsast välja ja viis tagasi. Seega oli põhjust otsida ning Apollo viiski jahimehed otsejoones saaklooma juurde laskepaigast sajakonna meetri kaugusel. Maas oli hirv, kellel on peas meie kõnepruugis "kahekordne kahvel".

Urmase sõnul oli sarvi nii palju nagu tema ees olnud võserikus igasuguseid roikaid kõrgus. Kuna esimene loom jooksis teistest veidi lahus, siis see ka talle saatuslikuks sai.

Olgu siia lisatud pilt ühest meie kandi looduskaitse objektist ehk võimsast Sassi tammest, mille idanemise hetk jääb mitme sajandi tagusesse aega. Aga ehk nägi see puu oma elus esimest hirve küttimist, mine tea.

Fotod: Toivo Vaik

Päev veeres omasoodu ja saagiks langes veel kaks hirvelehma. Täpse käega kütid olid Tiit Kuus ja Tiit Ennemuist. Viimase hirve väljatirimisega kaasnes kütil ka väike seiklusmoment.

Ei tea, kas Dianale Tiidu viimaste päevade jahiedu hinge peale käis, kuid pildi tegemise hetkel oli mees veel nauditava hetke lummuses, rõõmus ja kuiv. Seda veel vaid loetud minutid.

Foto: Jürgen Tamm

Veel hetk ja seljataga kostus vägev sulpsatus, ent köietõmbajad end segada ei lasknud. Vettehüppe sooritas täpse käega kütt oma viimaste jahipäevade tublide saakide auks. Kõrvalt käisid kommentaarid, et vahet pole, kus oled, nii õhk kui vesi on ju hetkel sama temperatuuriga! Kui aga veeaugust ammutatud vedelik oli taskutest välja valatud, algas tavapärane saaklooma esmastöötlemine ja peale seda sai jahipäev ka oma lõpu.

Foto: Toivo Vaik

Kindlasti sobib tegusa päeva lõpetamise puhul siia panna veel kord üks Kristiina Maria  looduskaunis pilt viimasest ajust päikeseloojangul. Innustamaks tulema jahti järgmisel väljakuulutataval jahipäeval.

Aga uude jahti ootame kõiki taas 5.detsembril ja ikka kogunemiskohta kell 9. Selle päeva jahijuhataja on Neeme Sinimeri, kelle poole tuleb pöörduda sooviga pidada varahommikust hiilimisjahti. Seniks kaunist nädalat ja KOHTUME JAHIL!

Tublid jahikoerad aitasid meid rekordpäeva lähedale

 Kui meie selle hooaja rekordpäevaks on kaksteist kütitud ulukit, siis eilne jahipäev oleks ehk vähemalt selle kordus olnud kui päev poleks mitme tunni võrra lühem kui hooaja algul. Ehkki ilma pärast käis taevastes koridorides väike arusaamade lahknevus, suutis Diana varasemat kokkulepet Ilmataadile meelde tuletada ja peale mõne üksiku tibutamise pealelõunasel ajal me siiski tõsist vihma ei saanud.

Kuna meie tubli ehitaja oli tulevase jahilossi vundamendi lõplikult valmis saanud, käis enne rivistust selle kvaliteedi kontrollimine. Vastutav komisjon ühtegi puudust ei tuvastanud.

Foto: Kristel Hani

Mis meie päeva nii elevaks tegi, oli suuresti tublide jahikoerte teene. Nimelt olid lisandunud meie igapäevastele abilistele Apollole ja Terrile veel kolm tõsist tegelast, meie mees Aivar oli kahe laika ja jahikülaline Gaido oma norrakaga. Nemad saagipäeva alustasidki, Gaido Padrik hirve ja Aivar Saagpakk põdravasika küttimisega. Ühtlasi oli see ka selle hooaja põdrajahi lõppakkord, sest jahindusnõukogu poolt meile ette antud kohustus oli täidetud ja kuna põtra on meie maadel viimasel ajal vähevõitu, siis omapoolset initsiatiivi me enamaks küttimiseks üles näitama ei hakka.

Kokku langes selle päeva saagiks üheksa looma ja olgu siinkohal ära nimetatud ka ülejäänud tublid kütid. Hirvi küttisid veel Arne Saagpakk, Kristel Hani, Argo Saagpakk, Tiit Mägi, Janis Niit, Tiit Ennemuist ja Rain Mesila. Kõik kütid tegid täpse tabamuse ja mitte ühtegi neist saakloomadest polnud vaja pikemalt otsida. See oli hea päeva tunnus, ehkki paari looma tuli suhteliselt pikalt köie abil välja tirida. Aga nahaalusesse sooja toov rassimine kulub jahedal sügispäeval ikka ära! 

Aga laseme sellest toredast päevast jutustada neil piltidel, mis blogile läkitatud on.

Gaido ja Rain seekordsel pildil ühe saakloomaga, kuigi tegijad mehed olid mõlemad

Pildi saatis Gaido Padrik

Arnel ja Kristelil oli päris omapärane jahikogemus. Arne: "Nägin noorendikule tormavat hirvelehma ja -vasikat. Võtsin vasika sihikule ja vajutasin, aga kukkus hoopis eemal jooksev lehm. Jõudsin juba mõelda, et kuidas mu püss nii kõõrdsilmseks muutunud on kui Kristel andis raadios teada, et mõlemad on maas." Nimelt panid nad paugu teele samal hetkel ja lähedal olles oli kuulda vaid üksainus kõmakas.

Foto: Toivo Vaik

Läbi aastate on nii olnud, et kui rahuliku meelega Janise ette sobiv uluk satub, siis 99%lise tõenäosusega see saagiks ka saab

Foto: Kaido Teär

Tiit: "Ta jooksis mulle kümne meetri peale, optikas paistsid vaid karvad." Ometi tuli kogenud küti püssist ülitäpne tabamus, mis tegi loomast saagi vaid sekundiga. 

Foto: Janis Niit

Tiit:"Huvitav, et jälle mina, ja veel huvitavam, et ma viimasel ajal koguaeg pihta saan!"

Foto: Kristel Hani

Üks emotsioonaalne ja saagirohke päev taas ajalooks saanud, aga tegutseda tuleb veel. Me jätkame hirve ja metssea jahiga kogunedes 28. novembril kell 9 paiku. Hiilimine varasemate reeglite järgi hirvele ja metsseale.

KOHTUME UUEL SEIKLUSRIKKAL JAHIPÄEVAL!

Tegusad päevad said jätku

Laupäevahommik hakkas pihta nagu paljudki jahihooaja eelmised. On ju tavaline, et oodatakse hiilimisjahi tulemust. Seekord tegi esimese saagi Jürgen Tamm, kes tõi kogunemispaika kaasa hirve. Edasi jaotatati eelmiste kordade saaki ja tehti päevaplaane. Aga seekord oli peamine tähelepanu mujal, nimelt nädala jooksul oli kinnistule tekkinud midagi olulist. Seetõttu oli ka hommikune rivistus vastupidine eelmistega, nüüd seisti seljaga tee poole.

Otsi pildilt iseennast! Ega see leidmine nii oluline polegi, peaasi, et tead, et seisad sellel fotol.

Teadagi mindi sel hommikul küttimispaika suurema õhinaga ja kõik algas pisut suurema käraga kui tavaliselt. Üsna aju hakul läks tõsiseks paugutamiseks. Äbariku pulli võttis rajalt maha Priit Kuus. Sarved oli aga nii äbarikud, et mees ei tahtnudki peale aju lõppu nendega fotole jääda ning pilt jäi tegemata. Kui kütid olid selle looma langemise teadmiseks võtnud, algas paugutamine kütiliini teises küljes. Algul mingit teadet eetris polnud, aga siis teatas Tiit Ennemuist, et tema paugust on märgid maas ning tal on abi vaja, sest tabamuse saanud hirvepull oli põgenemiseks valinud päris erilise paiga.

Seekord andis otsida kohta, kust köiski läbi mahuks. Ülitihe võsa, põlvekõrgune vesi ja paras distants saaklooma ja tee vahel - need ongi ühisjahi kõige erilisemad päevamõnud!

Sel ajal kui kogu ülejäänud seltskond keel vesti peal hingeldas, viis asja lõpuni väsimatu Ott Lõugas üksinda. No ega pole ju aega raisata, päev niigi lühike!

Parool 210? Omad teavad, mida see tähendab. Tiit mõtleb ainult ühele asjale, millisele seinale see sarvepaar küll ära mahtuda võiks!

Fotod: Kristel Hani

Edasine jaht liikus tasapisi Sauvere suunas. Kuna jõeäärne näitas värskelt sõrgadega tallatud kallast, kust jäljerajad siirdusid rohumaale, siis otsustati kitsas metsariba läbi kammida. 

Aju kulgemise ajal pani korraga mööda lagedat sood jooksu üks hirvepull, arvates, et seal ei jõua temaga mitte keegi võidu teha. Aga tühi lootus oli loomal, sest just seal ootasid teda vennad Kuusid ja nemad juba pullist võidujooksus maha ei jänud. Nagu indiaanifilmis, kus tuli käigu pealt laadida, lasta ja aina uusi padruneid hammaste vahelt püssi sisse toppida. Ja tulemus ei lasknud ennast oodata.

Ehkki sportlikus tuleandmises osalesid mõlemad vennad, otsustasid nad nii, et Tiit Kuus läks pildile kui saagi omanik ja Priit võttis fotograafi rolli. Eks nad ise tea!

Foto: Priit Kuus

Seega oli päev jõudnud sellisesse faasi, kus kaks medalilootust oli käes. Kuna aga pimedaks veel polnud läinud, otsustati looduselt lisa küsida. Aga kõik ajud pole jahi mõistes alati edukad ja vahele tuli ka tühja jooksmist. Mis ometi selle päeva jahikirge ei jahutanud ning veidi enne õhtuhämaruse saabumist otsustati teha veel üks. See andis päevale väga ilusa lõpu, sest sellest ajust küttis kaks hirve Kristiina Maria Lõoke.

Kirss tordil! Paljud meie lõpuajud just nii kaunilt ei lõpe, aga seekord juhtus.

Foto: Toivo Vaik

Aga jätkame 21.novembril kogunemisega kell 9. Loodame, et senine looduse vettpidav leping ikka töötab ning taas tuleb suurepärane jahi- ja saagipäev. Hommikune hiilimine vastavalt meie kehtestatud korrale ja veelkord meeldetuletus, et hiilimisest me põtra ei küti.

KOHTUME JAHIL!

Iga algus on raske

 Raske küll, aga ainult selles osas, et räägitud on aastaid, kuid nüüd on lõpuks jõutud tegudeni. Tänu meie usinatele projektikirjutajatele ja asjaajajatele. Ka ehitaja on meil tubli ja tuntud, nii et isegi siin pole möödalaskmisi karta. Kuid nendest kirjutame meie mõnes järgmises loos täpsemalt ja ka pildimaterjali lisame nii kuidas asjad edenevad.

Lõpuks ometi! Oleme ootusärevuses!

Foto: Toivo Vaik

KOHTUME UUTES OLUDES!

Taas üks pullitegemise päev

Kõikide jahimeeste õnneks on sügis olnud meie vastu armuline. Nii VETTPIDAVAT kokkulepet kui on jahiilmade osas sõlminud omavahel Jahijumalanna ja Ilmataat, pole varasemast teada. Seega pole mitte ühelgi jahilisel olnud põhjust jääda kõrvale kehva ilma pärast. Mida ühelt hooajalt siis veel tahta on!

Kirju, mis kirju! Vaata siit- või sealtpoolt otsast.

Foto: Kristel Hani

Aga päev nagu paljud eelmisedki, mis algas värske toodangu jaotamisega. Vaatamata priskele noosile ei kavatsenud keegi selle kallale koju nokitsema minna. Ikka jahiradadele!

Apollo kiirustab oma perenaist, et hakkame juba minema! Ega tema tea, et ajajad ja kütid omavahel raadiosidet peavad ja asju täpsustavad.

Foto: Kristel Hani

Ajupaigad said küll õigesti välja valitud, sest ulukeid neis jagus, kuid kohati tundus, et ka metsloomad on jahihoojal mingeid koolitusi läbinud, et nad ikka pääsevad nahka augustamata minema ja just sellistest kohtadest, kus jahimehed seda kõige vähem ennustada oskavad.

Päeva nukra alguse tegi palju rõõmsamaks Kaljo Lihulinn, kes võttis rajalt maha ilusa põdrapulli ja tagas sellega endale suurepärase trofee. See saak andis päevale kohe elevuse külge.

Tore kokkusattumus igatahes! Jahimees Lihulinn küttis Lihulinna maalinna kõrvalt selle aasta võimsaima sarvepaariga põdrapulli!

Foto: Arne Saagpakk

Veelkord saime kinnituse ulukite kavaluse suhtes järgmises ajus kui kinni võeti üks soisematest metsarapikutest, mis meile igal aastal mitmekesise saagi taganud oli. Lahti jäi vaid selle külapoolne külg, sest elumajade vahele pole loomad ju kunagi jooksnud. Ometi saime raadiojaamades kuulda Bert Aavasalu ahastava häälega kõrvalt raielangilt edastatud numbreid, millega ta loetles hirvi, kes just selles suunas lippasidki. Kui oli kuuldud, et 16 looma oli, saabus hetkeline vaikus ja siis tuli lisa, et veel kolm ja siis kaks. Selge pilt, et jahimehed peavad sellisest nahapäästmise taktikast omad järeldused tegema.

Ometi leidus üks isepäine hirvepull, kes emaste karjaga ühineda ei kavatsenud ning käitus oma tarkusest lähtuvalt liikudes vastassuunaliselt ehk aju vastu. Aga et sealkandis juhtus varitsema üks meie seltsi viljakamatest küttidest, see mõte talle sarvede vahele ei tulnud. Ikkagi küntud maa, kes sinna oma jalga tõstab! 

Ärgu seda pilti vaatav jahindushuviline arvaku, et Arne Saagpakk selle "adraga" kogu põllu üles kündis. Suurema töö oli siiski juba varem traktor ära teinud. Jahimehed käisid vaid ühes kohas maa kergelt üle.

Foto: Kristel Hani

Ja oligi selle päeva saak käes ehk kogu see pullitegemine lõppenud. Järgnes suur vaevanägemine, et loom pehmelt põllult välja tassida. Kui jahiplatsile jõuti, näitas päev juba raugemise märke.

Päeva lõpetas tõsine arutelu, et mis küll valesti läks, et meile hirvede poolt nii suur tüng osaks sai. Kuid ega kõik päevad saagi vennad olla, tuleb vaid edaspidi targemalt tegutseda!

Foto: Kristel Hani

Aga teha on veel ühte-teist. Järgmiseks jahiks koguneme oma kinnistule 14. novembril kell 9. Varahommikuse hiilimisjahi reeglid endised, vahe vaid selles, et hiilimisest me ei küti enam põtra.

KOHTUME JAHIL!