Villi Pihl saati meitele allolevad väljavötted eelmise sajandi alguse ajalehtedest. Ja kuidagi tuleb tuttav ette. Jahiöiguse ningt maade tallamise hirmu üle käind kemplemine nii siis kut präägust. Ennemb küll jagas jahiõigust vallavolikogu, nüüd aga mette...
* * *
* * *
[Kiri] Kärlalt. Iseäralik wolikogu otsus.
Hiljuti seisis selles lehes wäike märkus Kärla walla jahi õiguse rentimise kohta. Selle juurde olgu nüüd weel lähemalt teatatud. Kärla walla wolikogu on oma otsusega jahi õiguse kellegile wallakirjutaja abilisele J. 20 rubla eest ära rentinud, selle õigusega, et see jälle oma tahtmise järele seda wõib teistele isikutele edasi anda. See on: Kärla walla talumaade pääl jahi õiguse otsustaja ei ole mitte enam wolikogu waid keegi eraisik, kes nüüd selle põhjuse pääl soowijatele jahi lubasi, kolm rbl. tükk rendib, selle pääle waatamata, kas maa omanik sellega nõus on, ehk ei.
Kas see küttide kari Kärla maapidajate põllud ära tallab, oma koerte karjaga nende ane ja lambakarjad laiali pillub ja ära häwitab, kõik see on kõrwaline asi. Tõesti iseäralik lugu ja tekitab küsimust: kuidas lubatakse wolikogu siin eraisikute warandusega nii oma woliliselt talitada? Kas ei tule wiimati wäga kergesti ette, et wolikogu wallamaja kellegile ära üürib ja ise sinna üürilisena sisse asub? On üks wõimalik, ega siis teinegi wõimata ei ole.
(Hääl nr. 26, 6. aprill 1913)
* * *
[Vastus] Kärlalt.
djcalls.comKeegi kirjutab “Hääle” No 26, et Kärla walla wolikogu on iseäraliku otsuse sellega teinud, et ta jahipidamise õiguse kroonu walla talumaade pääl 20 rubla eest aastas wälja on rentinud ja rentnikule luba annab ka teistele jahi õigust osalt, ehk terwelt edasi anda. Kuidas see otsus nii iseäralik on, jääb kül mõtlejale inimesele arusaamataks. Jahiõigus on walla omandus ja üks walla sissetulekute hallikatest. Mispärast ei wõi see siis mitte wälja renditud saada, kui selle läbi sissetulekut saab? Jahipidamine on lõbu asi, mis harilikult rikastel pruugiks on. Üksikul talumeremehel praeguse seaduse järele jahipidamise edasiandmise õigust ei ole. See on aga terwe walla wolikogu asi. Kas siis kirjasaatja tõesti jahipidamise luba all seda mõistab, et kui temal kord juba jahipidamise luba on, siis ta wõib maapidajate põldusid tallata, anesid ja lambaid laiali pilluteda ja ära häwitada, ning eraisikute warandusega oma woliliselt talitada, nagu ta omas kirjas nimetab? See on tõesti eksi arwamine. Seesugust tegu keelab juba üleüldine riigi seadus ära. Iga jahipidaja wastutab kõige kahju eest, mis tema ehk ta jahikoerad eraisikute warandusele teewad. Iga tõsine jahimees tasub ka tema wastu tahtmist juhtunud kahjud juba ilma kohtuta häämeelega ära, sest ta teab, et kui tema kellegile kahju teeb ehk üleüldse jahi seadusest üle astub, siis ei tule temal mitte üksnes selle eest wastutada, waid temalt wõetakse ka edaspidine jahipidamise õigus ära.
Et wallal suured wälja minekud on, siis on wolikogul selle otsuse tegemise juures pääsiht see olnud, kuidas jahist suuremat sissetulekut saada, kui enne on olnud ja sellepärast siis walla kasusid silmaspidades, on ta jahiõiguse wälja rentinud, mis erapooletumalt otsustades kõigiti mõistlik tegu on. Loodetawasti tuleb ka meie Saaremaal edaspidi aeg kätte, kus wallad jahiõiguse enampakumise teel wälja annawad ja jahiõigus selle kätte jääb, kes kõige kõrgemat summat maksab, nagu wälismaal juba on, kus suured summad jahiõiguse eest sissetulewad. Nüüd saab wald omet aasta hakatusel rentniku käest 20 rbl. jahiõiguse eest, kuna aga enne, kus iga üksiku jahimehele wolikogu poolt iseäraline jahi luba anti, pooltgi sellest summast sisse ei tulnud. Ka seegi ei oleks mõistmata tegu, kui kusagil wallamajas suuremad ruumid on, kui tarwis läheb, et siis ülearu ruumid maksu eest wälja üüritakse. Wald on ju õigusline (juridiline) isik, kes wolikogu läbi oma asju ajakohaselt ja mõistlikult peab ajama seaduses määratud piirides.
(Hääl nr 29, 24. aprill 1913)
