Nädalavahetuse tegija oli jahikülaline Helges.

Laupäeva hommikul algas jaht nagu tavaliselt jälgede luurega. Jahilossi lähikonnast midagi huvitavat ei leitud ja ajud jäidki tühjaks kui mitte arvestada üht jooksvat põdramullikat ja paari metskitse.

Jahifoorumites on hetkel teemaks põtrade arvukuse vähenemine, sama võib meie maadel öelda ka metskitsede kohta. Hekel püüame ajujahiga täita punahirvede ja metssigade laskekohustust. Hirve 150-ga ilmselt tuleme toime, metsseaga on veel tegemist. Sel hooajal on Kärla maadelt kütitud 5 põtra, 148 hirve, 106 metssiga ja 69 metskitse, lisaks on mõjunud arvukusele seitsme metskitse hukkumine liikluses.

Aga tulles tagasi laupäevase jahi juurde, siis saaki andis aleviku külje all olev ja jahimeeste keeles tankla-ajuna tuntud paik. Esimese saagi tegi Jürgen Tamm kui paugutas metssea pihta.

Jürgen on nii kiire pööruga mees, et pildistaja tabas mehe koos saagiga alles autokasti kõrval.

Foto: Toivo Vaik

Edasi läks asi juba koertega külalise Helges Talinurme kätte, kes tiirutas nendega metsast jälgi otsides. Kõigepealt sai ta hirvevasikale pihta. Kuna see aga esimesest lasust maha ei jäänud, siis aitasid küttimise lõpule viia Priit Kuus ja Erich Suurpere. Kuna koerad võtsid uue jälje üles, tuli neile järele minna. Asi lõppes metssea küttimisega paar kilomeetrit esialgsest jahipaigast eemal.

Samal ajal kui Helges koertega seajälgi mööda tuiskas, võeti kogu jahiseltskond kontrollimiseks rajalt maha. Ehkki alles nädal tagasi uuriti meid hommikusel kogunemisel korralikult. Seekord vaadati taas üle nii mehed, jahikoerad kui dokumendid, isegi püssid tuli eemal seistes ette näidata. Aga selleks nad seda tööd teevadki, et kord oleks kõikjal majas!

Huvi meie seltskonna tegemiste vastu oli aga nii suur, et isegi eemal olev seakütt oodati ära. Kontroll keset jahti ampsab talvisest päevast üsna märkimisväärse osa ehk siis ühe aju jagu aega kaob.

Pühapäeval võtsime teise paikkonna ette ja sealt paugutasid esimese hirve suunas Tiit Kuus ja Priit Kuus. Kuna loom maha ei jäänud, tegime kohe kõrvaloleval metsatukas aju ja sealt siis Helges Talinurm kergelt haavatud looma tabas. Lisaks veel ühe hirvevasika, kes ta koertega kimpu jäi.

Helges oli veel nii kõva mees, et kui teised mehed tema ühe tabatud looma juures askeldasid, jõudis ta kaugemal oleva saagi ära töödelda ja ligi poole kilomeetri kaugusest metsast üksinda välja vedada.

Fotod: Kristel Hani

Mis teha kui saagi ära vedaja ehk Koll jahilt puudus. Asja pidi ära ajama Niva pagasiruum. Kaks hirvevasikat mahtusid ilusasti ära.

Fotod: Toivo Vaik

Oleme paari viimase hooajaga saanud uue kogemuse seoses koertega jahikülaliste kutsumisega. Hästi õpetetud jahikoerad oskavad käituda viisakalt ja meie omadega seltsida. Vaatamata asjaoludele, et jahis on aegajalt korraga olnud märkimisväärne hulk koeri, on omad neisse suhtunud hästi ja konflikte on olnud vaid ükskikuid. Samas ei luba me enam osaleda neil külalistel, kelle koerad on agressiivset käitumist üles näidanud. Aga hea on vaadata, kuidas koos Viru-, Järva-, Rapla- või Võrumaalt pärit koertega jooksevad metsades meie Apollo, Porka, Pilli või Jacki nii, nagu igaüks ajaks oma asja. Kui üks neist metssiga piirama asub, on Huntlocist kohe näha, kuidas teised talle haukumise peale appi tormavad. Lõpptulemuses on aga osalised kõik, ükskõik palju neid parasjagu jälgi ajamas oli.

Madise uus jahikaaslane Smooky on alles õpilase seisuses. Temast tuleb ilmselgelt tubli jahikoer, seda on näha juba enerigilisest ringi sebimisest jahipäevade hommikutel.

Foto: Kristel Hani

Aga minna on natuke veel. Selleks koguneme 3.veebruari hommikul kell 9, tulemas on tavaline ajujaht meie oma tublide jahikoerte abil. Ootame rohket osavõttu nii küttide kui ka ajusolijate poolelt!

KOHTUME JAHIL!

Sai pisut müratud...

Kui hiljuti oli tunda jahimeeste innu raugemist, sest hooaeg venib tahestahtmata lõpu suunas, siis viimaste päevade kohta võib öelda, et värskus on tagasi. Vaatamata sellele, et alati ei ole just kõige parem päev. Ka siis kui saaki ei tule või osutub see kasinaks, pole nurisemiseks põhjust. Paar päeva nädalas rassimist värskes osoonikeskkonnas kulub igale inimesele ära. Lisaks need loodusest pungis mälupildid, mida igaüks talletab oma isiklikule kõvakettale. See asub tavaliselt inimese juuste all ja on koht, kust saab võtta muljeid, millest jutustada tulevastele põlvedelegi.

Kuna blogile saabub alati toredaid pilte, siis püüame pikka juttu vältida ja jagame neid hetki kõigiga, kes meie tegemistest huvitatud on. 

Hommik. Pildil nooremate meeste jahisalk juhendamist kuulamas.

Foto: Kristel Hani

Hommikupoolikul oli õnn ulukite poolel. Piltigi polnud teha muust kui kaske piinavast pässikust.

Foto: Toivo Vaik

Tundub, et lõunasupile tulijaid oli isegi rohkem kui jahilisi hommikul. Aga küllap on soe supp see, mis peale kütiliinil passimist inimesed ühte kohta kokku toob.

Peale kahte tühja ajamist ja rammusat kõhutäit hakkavad mõtted alati paremini tööle. Nüüd tuleb leida õige paik, et jahipäev jänniga ei lõpeks.

Järgmine aju sai nii tuline, et isegi auto all olev känd paisus ja tõstis rattad maast lahti. Osa seltskonnast läks pihta saanud metssiga välja tirima, teised tegelesid auto päästmisega.

Tulevad tirides. GPS näitas, et sikutamise maad oli pisut vähem kui kilomeeter. Aga näe, ära tõid!

Fotod: Kristel Hani

Laupäevaseks saagiks jäigi kaks kopsakat kudipunni. Esimesele andsid tuld teine teisest küljest Neeme Sinimeri ja Bert Aavasalu. Pikemat otsimist vajava looma pihta tegi esimese lasu Sandor Sinimeri ja asja viis lõpule koerte abil Helges Talinurm. 

Õnnelikud kütid Helges ja Sandor oma saagiga. Pildile sai palutud ka jahikoeraga rassinud ja suurt visadust üles näidanud Tormi.

Daam koerakesega: Lähme sõidame...

Fotod: Arne Saagpakk

Jahijuhataja Arne on rahul. Mis tabatud, sai ka välja toodud!

Esimest looma tabanud Neeme sai kaamera poolt üles võetud alles jahimajas. Kuna Bert on meil teada-tuntud tagasihoidlik inimene, siis oli ta pildi tegemise ajaks kuhugi kadunud.

Fotod: Toivo Vaik

Pühapäev toimis kuidagi laupäevasele vastupidiselt, sest saaki andis hommikupoolik. Kristel Hani sai pihta metsseale, keda Tarmo Sokolov asus koeraga jälitama. Tema viis selle asja lõpule. Metssea küttimisega sai hakkama ka Andreas Kuusik.

Aga sellega polnud päev veel läbi. Tarmo Sokolov  sattus koertega metsast väljudes kokku hirvega ja ulukist saigi saak.

Foto: Hannes Viiber

Ka täna on huvilistele pakkuda piltmõistatus, mille teemaks on: leia pildilt põdravasikas ja viis jahikoera!

Samas on taas ette näidata üks pilt suurulukist, kelle arvukus Eesti metsades ohtlikult madal.

Põtradega kohtus Tarmo Sokolov.

Mis muud kui loeme, et päevad läksid taas asja ette. Kui veel natuke mõelda, siis oli üks juhtum, kus koeraga metsa läinud kütt oma püssiluku ära kaotas. Lugu iseenesest ju polnud algul hea, ent kõige imelisem oli see, kuidas tore juhus selle metsast paksu lume seest üles leida aitas! Nagu ikka, jahil juhtub igat värki. Kes arvab, et need pelgalt jahimehejutud on, arvaku peale.

Meie näeme taas 27. jaanuaril kell 9. Kuna esialgu on teada, et oma nelja koeraga on lubanud tulla Helges, siis võib juhtuda, et asi kipub taas kahepäevaseks. Isegi kui mujalt kedagi ei laeku, piisab kui neile lisada meie oma meeste tublid jäljeajajad.

KOHTUME JAHIL!

Nädalavahetusel juhtusid tulejoonele kuldid

 Taas üks vägev jahiaktsioon minevik. Kahe päevaga sai rajalt maha võetud 10 metskulti ja 6 hirve. Kui laupäeva hommikul seisis rivistuses 31 jahilist, siis pühapäevaks oli seltskond kuivanud 19 peale. Kuid arvude mäng ei muutnud seda ilu, mis jahiradadel toimus. Tublid koerajuhid oma eriti tublide abilistega ajasid metsast kütiliinile kõik, mis elas ja liikus. Jahimeestel jäi vaid kehtivate reeglite alusel valida, keda võtta, keda jätta.

Selle aasta talvised päevad algavad omapäraste värvimängudega, mis tihti kanduvad ka loojangutesse, nii et päris raske on pildi järgi vahet teha, kas on hommik või õhtu. Kes neil kellaaegadel väljas, need naudivad.

Veel hiljaaegu oli omavahel jutuks, et hooaeg juba lõpuosas, aga kontrollid pole meil veel käinudki! Keegi hurjutas, et ärge kutsuge kurja kraesse. Aga laupäeva hommikul nad kohal olid, heas tujus ja polnudki kurjad. Neist on kasu iga kord, kui mitte muud, siis leiavad nad alati olemasolevad kitsaskohad üles, mis meil endil võivad kahesilma vahele jääda. Hea teada, et meie asjad olid ka sel korral 99,99 % korras.

Aga jahipäev lahti läks ja saaki tuli robinal. Püüame nüüd siinkohal ritta panna kõik tegelased, kes tulemuslikus paugutamises osalised olid. Koerte ees jooksvat hirve- või metsseakarjast saaki teha on suht keeruline, sest jälgida tuleb ka seda, kus koerad hetkel asuvad. Mõni uluk saab mitu tabamust, mõnda tuleb veel jälitada, mõni jääb kohe maha, kuidas kunagi. Loomulikult läheb pauke ka selliselt lendu, et tabamus on metsa või maa sisse, ka see kuulub asja juurde. Paugu kuulmine iseenesest ergutab ka neid, kelle ette pole saaklooma juhtunud. Kõige tähtsam on see, et päeva lõpuks ühtki haavatud looma metsa ei jää.

Nende päevade kütid olid: Arne Mesila 4 metsseaga, Tiit Kuus tegi 2 hirve ja 2 kärssnina. Kristel Hani võttis kummalgi päeval hirve, seega kahe saagi osaline. 1 metssea ja 2 hirve tabajaks oli Arne Saagpakk. Külaline Tarmo Sokolov sai pihta 2 metsseale ja hirvele. Seamehed olid veel Jürgen Tamm, Janis Niit ja Gert Aavasalu. Tegusatele saagipäevadele tegi finaali hirve tabamisega Tiit Mägi. Loodame, et blogi pole statistikaga väga puusse tulistanud, sest tegemist oli palju. Samas võtame terve nädala vastu protseste ja vigade parandusi kui selleks vajadust on.

Arne Mesila avas jahipäevad kolmekordsega. Pildile tuli vabatahtlikult ka Jackie, kes arvas enda jooksmist ja haukumist ka asjaks olevat. Ja eks oligi, sest tema kilkamist oli igas aju nurgas kuulda. Veidi tagasihoidlikum oli paremal olev õpipoiss, kes alles jälgib kogenud ametivendade tegemisi.

Fotod: Kristel Hani

Janis Niit kuulis raadio kaudu tema suunas liikuvast sigudikust. Et saak teha, pidi ta kiiresti veel laskepaika muutma. Kõige sellega sai mees suurepäraselt hakkama ja tulemuseks lask uluki südamesse ja piinadeta langemine.

Foto: Tiit Mägi

Teine südamesse tabaja Jürgen Tamm jäi oma saagiga pildile auto juures hetkel, mil jahijuhataja Arne Saagpakk talle taevani ulatuvaid ohtraid kiidusõnu jagas. Mees on tegus nii kütiliinil kui koeraga ajus.

Korraga tormas metsast välja arvukas hirvekari just sinna, kus seisis Tiit Kuus. Käis pauk ja eetrisse ilmus teade, et hirvevasikas maas. Teatavasti oli hommikukäsk selline, et sarvedeta hirvedest lastakse ainult järelkasvu. Pilditegija seisis mehest kohe järgmisel positsioonil, nägi kogu mürglit pealt ja küsis, kuidas sa sealt suurest karjast jooksu pealt just vasika üles leidsid? Vastus tuli selline, et Ott ütles, et võta neljas, see on lastav. Nii et heast sõbrast on kasu alati!

Fotod: Toivo Vaik

Kristel Hani tegi oma laupäevase saagi raba pealt, kuhu hästi pääseb vaid külmunud maaga. Milline pilt ehtsast looduskeskkonnast, ärge ka seda imetlemata jätke!

Foto: Arne Saagpakk

Päeva lõppedes ootas jahimajas meid suitsutatud metssea liha. Pildile mahtus vaid veerandi osa tegelikust kogusest. Seega läks nii mõnigi jahiline koju päris paraja sületäiega.

Teine jahipäev algas hõredama reaga, hetkel jagab jahijuhataja erinevatele kütirühmadele käske. Nii, teie, vanamehed ... ah minge te ka metsa! kõlas korraldus.

...ja mindigi uute saakloomade järele.

Fotod: Kristel Hani

Hetkel tuli mõte, et võtaks seekord sõna ka tublide koerameeste kohta. On ju meie saagirikkamate päevade aluseks olnud just nemad oma hästi treenitud ja kasvatatud jahikoertega. Seekord mürgeldasid koertega metsas Jaanus Erimäe, Tarmo Sokolov, Jaanus Vaaderpass, Teet Vakrõõm ja Jürgen Tamm. Mõttes võiks kirjutada poole saagist nende tubli töö arvele.

Samas näeb ajus olles jälle toredaid hetki, mida on võimalik hea juhuse korral ka jäädvustada. Paneme siia mõne sellise pildi ka välja.

Sellel päeval pääses see metssiga terve nahaga. Kes teab kui kauaks küll.

Piltmõistatus: leia pildilt metskits!

Fotod: Jaanus Erimäe

Ehtne seapesa oma ilus. Just sellest mugavast voodist ta hetk tagasi startis...

Foto: Tarmo Sokolov

Ei läinudki pikalt kuni Tarmo Sokolov ise saagiga pildile jäi.

Foto: Kristel Hani

Laupäeval tegi Aarne Mesila kolm kultpõrsast saagiks, siis teisel päeval võttis ta rajalt maha juba kopsaka kihvadega metsaperemehe. Mingi eriline suundumus kultidele või?

Foto: Toivo Vaik

Kristel Hani teise päeva hirvesaak pani esimese tabamuse järel küll jooksu, kuid asja aitas lõpule viia Tarmo Sokolov oma väsimatu jahikoeraga.

Foto: Tarmo Sokolov

Nende toredate päevade lõpusaagi tegi Tiit Mägi. Järgnes minek Jahilossi saagirohkete jahipäevade pidulikule lõpetamisele.

Foto: Arne Mesila

Hirvede laskekohustuse 150 isendist on kütitud 145. Pisut aega on veel jäänud, loodame hakkama saada. Metssigu on lastud 92, oma 30 veel vaja, siin on pingutamiseks asja küllaga. Aga ega me enne jäta kui kell kukub.

Uuteks tegudeks koguneme Jahilossi 20. jaanuaril kell 9. Seekord on lubanud appi tulla meie vanad head tuttavad koeramehed-järvakad. Karta on, et ka siis kisub asi kahe päeva pikkuseks. Nii et plaanid aegsasti valmis ja märgitud ajaks kohale.                                                                                                                                                                                                                             KOHTUME JAHIL!

Aasta esimesed jahid peeti krõbedas pakases.

Üle pika aja näitas ilmajumal saarlastele pakast. Ehkki ta nii karm polnud kui meie lähiümbruses, sai siingi kerget näpistamist tunda. Ja seda muidugi need, kes viitsisd end küdeva ahju kõrvalt välja ajada. Tõsine jahimees on aga tavainimesega võrreldes kiiksuga, sest kui kõlab kutse - JAHILE - siis on alati neid, kes kõigest hoolimata kodust välja metsa poole plagavad. Ükskõik kui palju kodused ka hurjutaksid või millised olud parajasti väljas on.

Rivistus karges hommikus.

Seekordne jaht oli ka selle poolest veidi erinev, et omavahelises suhtluses võis tükati kuulda kolme-nelja erinevat keelt. Kokku oli saanud suhteliselt rahvusvaheline seltskond. Kuid vaatamata kõigele kulges jaht igatepidi normaalselt, peamine säru sai tehtud metssigadele - see oligi nende päevade eesmärk. Jahti juhatas Arne Saagpakk, kes suutis end kehtestada ka erinevate keelte keskkonnas.

Otsa tegid lahti leedust pärit jahimehed, kelle koerad olid sigade suhtes eriliselt hakkajad. Kahe päeva jooksul võttis Daniel Bojarun (pildil paremal) maha kolm kärssnina.

Taani päritolu ja nüüdseks Eestisse elama asunud Peter Thomsen tundis mõnu meie metsade värskest õhust ja oli rõõmus tubli saagi üle, mis tal õnnestus teha.

Ajude vaheajal pakkus nina soojendamist ja äsja lõppenu analüüsimist meie õdus jahiloss. Seal sai lõunatunnis maitsta ka kuuma suppi ja masinast kohvi tilgutada. Sellistes tingimustes saab eriliselt aru, kui hea värk see maja meile ikka on.

Kõik meie külalised tundsid rõõmu sellest, et olid merelisse kliimasse sooja saanud tulla, ehkki me ise olime natuke teisel arvamusel. Nii põhjamaades kui Eesti mandriosas olevat möllanud aga palju karmimad miinuskraadid.

Fotod: Kristel Hani

Üks tõsine jahipäev pakases ei rõõmusta ainult saagi pärast, vaid silmailu pakub kogu loodus. Üsna mitmed jahilised nägid põtru liikumas. Nemad käivad end küttide juures hoolega näitamas, sest on kursis, mida need jahimehed parasjagu metsas tegemas on.

Foto: Tiit Mägi

Järgmise saakloomaga sai pildile võetud Riivo Nael. Ometi oli selle saagiga huvitav lugu. Kõrvalolijad ja ka kaugemad kuulsid ainult ühte pauku. Ka saak oli saanud vaid ühe tabamuse. Hiljem selgus, et tulistasid kaks meest ja ülitäpselt samal ajahetkel. Selle tõttu kirjutame siia ka Rootsist meie piirkonda elama asunud küti Johan Furbecki nime. Kumb see päris autor on, jääbki teadmata.

Foto: Toivo Vaik

Kindel mis kindel on see, et noore kuldi juures poseeriv Madis Mets selle saagi ka teinud on.

Foto: Aivo Roos

Kus eri rahvused koos, seal juhtub ikka erimeelsusi. Porka püüdis võõramaalastest jahikoertele selgitada meil kehtivaid reegleid, kuid oponendid läksid päris kurjaks. Mis sa üksinda mitme vastu teed ja nii pidi meie oma tohtri juures ära käima. Õnneks ei ole vigastused tõsised ja jahimeeste tubli abiline jäi mõneks ajaks haiguslehele. Kindel on see, et ta peagi rivis on.

Foto: Riivo Mesila

Laupäevaseks saagiks jäid viis metssiga ja hirv. Hirvekütid olid leedukas Mark Budrevic ja meie oma mees Neeme Sinimeri. 

Päev ise lõppes suure saagikoorma jaotamisega, mis nädala sees meile kohale toodud oli. Suurt täpsust nõudnud töö tegid ära Aarne Mesila ja Kristel Hani. Igatahes rahule jäid kõik osalised.

Just nagu laupäevasest pakasest veel vähe oli, kruttis ilmavana pühapäevaks veel mõne miinuspügala juurde justkui katsetades, kas nad ka 20-ga välja tulevad. Tulid, ehkki päike tõusis ka kuidagi vastumeelselt.

Foto: Kristel Hani

No uskumatu, aga jahimaja lähedusest kütitud karjast järele jäänud kaks isendit olid pannud öösel toime kättemaksuaktsiooni. Siin ei saanud ju kahtepidi mõtlemist enam olla, need sead tuli üles leida, sest mine tea, mis nad meile veel teha võivad. Eesmärk täideti ja pühapäeva saagiks jäid need kaks metssiga.

Millised elutormid sellest männist küll üle käinud on? Ometi on ta kõigele vaatamata ellu jäänud ja suureks kasvanud ning pakub omapärast vaatepilti.

Fotod: Toivo Vaik

Ka teisel jahipäeval jooksid põdrad heameelega meie jahikoertega võidu või ka lihtsalt niisama sooja tehes. Jahimeestele teeb põtrade nägemine vaid rõõmu, sest juba paar hooaega oli tunne, et need suursugused loomad hakkavad meilt päris ära kaduma.

Foto: Kristel Hani

Rahvusvaheline abi oli tõhus. Lisaks loo algul mainitud leedukale küttis pühapäeval teise metssea Soome mees Pekka Martikkainen. Meie lossi ümber maad kaarutanud kärsad olid rajalt maas.

Foto: Tiit Mägi

Ilusat looma sai vaadelda jahikoeraga metsas möllanud ajaja Jaanus Erimäe. Tubli koer jõudis suurt hirvepulli hoida kinni nii pikalt, et piltki tehtud sai. Ometi tundub täpsemalt vaadeldes, et looma parem esijalg on mingi vigastuse või haiguse tõttu paistes. Loodame siiski, et pulmadeks saab terveks ehk järgmiseks sügiseks siis. Uhked sarved näitavad, et kasvamas on tulevane medalilootus.

Foto: Jaanus Erimäe

Sellised meie karmid jahipäevad siis said. Ja nagu ikka, me jätkame! Loodame ka mõnusamaid ilmatingimusi, sest selle loo kirja panemise ajal esmaspäeva hommikupoole tõusis õuetemperatuur -18 pealt -4 juurde paari tunniga.

Me koguneme Jahilossi 13. jaanuaril kell 9. Kütime kõiki liiki metssigu ning hirvevasikaid ja väärarengus sarvedega hirvepulle.

KOHTUME JAHIL!