Nagu ma oma loo I seerias enda pikka aega kestnud "mägranuhtlusest" kirjutasin ja Joosep Tootsi tsiteerisin, nii ka oli. Loomi oli tõepoolest mitu.
Mägra küttimisest ei muutunud mu murul ertiti midagi, ehkki oli märgata, et kahjustuste ulatus oli väiksem kui varem. Kuna ööd olid muutunud päris sügiseseks ja pimedaks, siis minu jätkuv mägravahis olek enam tulemusi ei andnud. Appi tuli võtta kastlõks.
Ent ega sellegagi kerge polnud, sest katsetasin igasugu peibutussöötasid, kuid mäger puuri ei läinud. Eks ta maa seest ju ussikesi endale kraapis, ent neid polnud lõksu sulgemiseks võimalik kasutada. Kord oli ta puuriesise maa täiesti segi kraapinud, ehkki sööt oli sealsamas. Nii otsustasin hakata erinevaid söötasid proovima, kuni selgub, mis talle kõige paremini istub. Ei võtnud ta õuna, banaani, värsket kala, liha ega kommi. Kuni sättisin peibutamiseks puu otsast võetud värske pirni. Ja oligi mu kahjutekitaja kohe vahel.
Seega, enda kogemusele tuginedes soovitan kõigile, kes mäkradega hädas, kasutada kastlõksus peibutisena pirni. Lõikasin mõned tükikesed puuri lähedale maha jadana, mida mööda uluk sammus ilusasti puuri ja asus seal sööma poolikut pirni, mille hammustamine lõksu sulgemise esile kutsus.
"Seda ma kartsin, et enne talve veel vahele jään."
Tekst ja foto: Toivo Vaik
