Kristel tegi hooaja viimase saagi?

Pealkiri küsimärgiga? Teoreetiliselt on ikkagi võimalus, et keegi teeb seda veel täna või homme, sest metsas ringi müttavatest entusiastidest meil juba puudu ei tule. Aga kõige tõenäolisem on siiski, et pealkiri jääb kehtima. Samas on blogi teistsuguse olukorra ilmnedes valmis oma sõnu ka sööma. Avaldame siinkohal foto, mille autoriks kirglik ja järjepidev seajahtija Arne Saagpakk.

Niisiis, esialgu jääb kehtima väide, et hooaja viimase suuruluki küttis pildil oleva metssea näol Kristel Hani. Naine, kes on meie seltsi sookaaslastest edukaim ja nii mõnestki meeskollegist peajagu üle. Sest ta viitsib lõpmatu visadusega ringi trampida neis paigus, kuhu tavaliselt naisinimesel üldse asja pole. 

Aga nüüd laseme valla Kristeli enda päevamulje:

Jah, hommik oli natuke lootusetu, lund peaaegu polnud, kust jälge otsida. Kokku oli meid 6 ning Apollo ja Bill. Hommikul hiilimisest leidsime 2 põrsa jäljed ja siis see otsus tehti, et proovime, kaotada polnud ju midagi. Niisiis, üks mees koertega metsas ja ülejäänud positsioonidel. Ja kui mõned oksakrõpsud käisid, teritusid kohe meeled, järgnes tükk tühja ootamist ... siis tuli kits ja varsti sokk ... mets tundus ikka kuidagi rahutu. Silmanurgast märkasin, et notsu, täpselt see mida meil vaja. Tuli ja nuusutas, oli viimase minutini kuuse taga peidus. Kui tal enda arvates enam muud üle ei jäänud, pistis pea välja , ju ma polnud siis nii hirmus kui Jürgen, kes metsas ringi kolistas . Ja nii ta siis vormistatud saigi. Ülejäänud päeva ei suutnud rohkem kärssninasid leida, olid hirved, põdrad, kitsed. Proovisime pea kõik loogilised tukad läbi. Olime üli rahul ja kuna ilm oli imeline oli see väga hästi veedetud laupäev . Ja kui uuel laupäeval natukenegi lund, proovime jälle. Aitäh väsimatutele ajajatele: Arne ja Jürgen!

HEAD JA TULEMUSRIKAST UUT JAHIHOOAEGA NUMBRIGA 2022!

Kärsakandjate tabamiseks peab rohkesti vaeva nägema

 

Selle toreda pildi ja jahiloo saatis meie  blogile Rain Mesila, kelle partneriks edukas jahis oli Taivo Villak. 

Kärla kandis ei ole metssiga enam pikemat aega olnud saagina jahimeeste peamine küttimisobjekt. Mõni aasta tagasi metsades möllama hakanud seakatk ja sellega kaasnenud kohustus lasta kõiki liiki isendeid valikut tegemata aastaringselt, on nende arvukuse viinud madalseisu. See oli riigi poolt kavandatud üks haiguse laiema leviku tõkestamise meede ja selle kohustusega oleme ilusasti ka hakkama saanud. Aga metssiga on visa, teda nii kergesti loodusest ära ei kaota, samas pole see ka kunagi eesmärgiks olnud. Arvukuse minimaalseks viimine on aidanud seakatku levikule esialgu piirid panna.

Kuid ega jahimees käega löö, ikka kisub seajahti. Mõnda rohkem, mõnda vähem. Ükskõik kui suureks saagi tegemise võimalust hindad. Kes aga viitsib vaeva näha, sellel on ka tulemus. Laseme nüüd toimunust jutustada Rainil:

Sai Taivo Villakuga paar õhtut ringi hiilitud ja metsa minek tasus ennast ära. Kokku käisime hiilimas kolmel õhtul. Esimesel sain mina maha ca 4 aastase kuldi ja veidi hiljem ka ühe põrsa. Hiljem õnnestus Taivol põrsaste karjast veel üks maha saada. Need notsud on ka pildil. 

Järgmisel õhtul sattusime taas põrsaste karjale peale. Siis oli jälle Taivo kord ja täpne mees suutis veidi karjast eemal oleva põrsa saagiks teha. Oli neid  6 põrsast koos emisega.

Ka kolmandal õhtul oli Villakul õnne. Nägime kaugemal metsa veeres sigu jooksmas. Läinud nad olidki. “Soh, seekord siis ei miskit” jõudsin mina mõelda, kui äkki haaras Taivo püssi järele ja kuldipunn oligi saagiks tehtud. Selline viisakas umbes 3 aastane kärsaline. 

Mõned õhtud natuke viitsimist ennast kodust välja vedada, tasus end igati ära. Ise oleme tulemusega väga rahul! 

AGA KES POLEKS SELLISE SAAGIGA RAHUL? OOTAME JÄRGMISI LUGUSID JA PILTE EDUKATEST METSSEAJAHTIDEST. KIITUS TEGUSATELE JAHIMEESTELE!

Seajaht lõppes sarviku küttimisega

Pealkiri ise ütleb juba, et jahil ikka juhtub! Nagu ühe soomlasega, kes Võrumaal jänesejahil olles hobuse maha lasi. Tookord õigustas mees end sellega, et nii kui künka tagant kõrvu tõusmas nägi, nii ta paugu teele saatis. Vaatame, kas sarviku lasknud seakütt pidi ka ennast kuidagi õigustama.

Üks väike kamp väsimatuid kogunes laupäeval Arne ja Kristeli eestvedamisel seajahti. Aga olgu siinkohal kohe välja öeldud, et seekord polnud sarviku laskmisel siiski tegemist mingis totras olukorras lastud vale loomaga, vaid juhatusepoolne vastutulek neile, kes veel sigu taga ajamas viitsivad käia. Lugejatele, kes jahiasjadega täpselt kursis pole, ütleme siinkohal, et jahieeskiri lubab hirvepulle küttida veel kuni 15.veebruarini ja et mingigi "porgand" meeste metsa meelitamiseks oleks, lubatakse lasta ka üks meie keeles äbarike sarvedega isend. Või kuldsarvepaar kui kellelgi eriline õnn kaasas on. Sigadega on ju meil lood teadagi, kuidas, aga kohustus sunnib takka.

Sama käib ka nende jahiliste kohta, kes viitsivad 12. veebruaril kella 9 Hirvele tulla, et kambakesi koos veel üks seajaht püsti panna.

Jahimeeste keeles on maas õige saakloom, autoriks üks meie seltsi viljakamaid kütte Priit Kuus. Vaatamata asjaolule, et medalilooma poleks sellest pullist kunagi saanud, on trofee igati uhke ja teiste kõrval eksponeerimist väärt.

Foto: Arne Saagpakk

Aga laseme selle päeva emotsioonid siinkohal valla, jahipäevast jutustab meie väsimatu naiskütt Kristel Hani.

No nii, nagu klassikuid tsiteerides, siis sai alguse kõik sellest, et oli kogunenud jälle mingi kamp pehmelt öeldes hulle jahimehi ja -naisi. Vihma ju ladistas, aga kuna sigade jahi kohustus veel üleval, siis andis õhuke lumekate selleks võimaluse. Hommikusel luurel oli nähtud jälgi nii erinevates kohtades, et pidi tegema korralik analüüsi, kuhu minna ja kuidas teha. Logistika oli oluline. Osalejate kogus oli ju piiratud, kaks ajajat + Apollo ja kuus kütti, ehk siis kokku kaheksa väsimatut.

Hommikuse ajuragistamise juures olid kõik kolm Tiitu, hiljem üks neist küll lahkus, jättes meile siiski mõned näpunäited. Esimeses ajus oli täpselt see koht, et üks kütt puudu ja sead tegid vehkat just sellest kohast, kuhu jahimeest ei jätkunud. Sealt siis olimegi sunnitud sel põrsakarjal minna laskma. Sama oli ka viimases ajus, ikka üks kütt puudu ja sealt nad läksid, ainult nägime kaugelt, et olid. Aga metssea nägeminegi mõnus tunne, ei saa salata.

Kuna juhatus otsustas eelmisel korral, et sigade kõrval võib lasta ka nn mittepotsensiaalset hirvepulli või siis väga tugev medal, olid küttide meeled ka selleks erksad ja valmis. Ühes ajus poseeris ennast põder vasikaga ja viie hirevelehma-vasika kari 50 m eemal, iga jahimehe unistuse hetk. Aga võis vaid ohata.

Oli ka hirvepulli kari, aga kõik jäid puutumata, kuna olid ilusad ja edasiseks kasvamiseks loodud. Lõpuks tuli metsast üks, kes siiski “kahvlit” kandis, tema otsustati ära kutsuda. Saak tehtud, Priit-Priit, kes muu! Siis tehti veel kuni pimedani sigadele ajusid, nägime aga jällegi lasta ei saanud.

Olgu öeldud, et metsas ajutamas olid kõige pikemte jalgadega ajajad, Arne, Ott ja Ive, kelle jalgade pikkusele sai Apollo neli veel juurde liidetud. Selline see saagipäev sai ja tühja tallamise pärast polnud vaja kurba nägu teha!

Olgu nüüd siinkohal meelde tuletatud, et kui veel leidub kusagil üks väsimatu, kes viimasel korral kütiliinilt puudu oli, siis võib ka tema eeloleval laupäeval tulla ja olla valmis metssigu küttima. Teised on nagunii kohal. Ja viimane võimalus saada ühe nägusa hirvesarve paari omanikuks.

KES VIITSIB, VÕIB TULLA!