7.5.22

Kevadised tegemised tulekul

 On aeg hakata tasapisi sättima ennast uue hooaja lainetele. Juhatus on saanud valmis aastaaruande ja see ootab üldkoosoleku heakskiitu. Seetõttu paneme siia välja alljärgneva teadaande:

 Üldkoosoleku kokku kutsumine 27.05.2022 algusega kell 19.00, asukohaks Kõrkküla seltsimaja ja päevakorrapunktideks on: 1. Kärla JS aadressi muutmine äriregistris – Kuuse, Hirve maaüksus, 2. 2021 majandusaasta aruande arutelu, revisjonikomisjoni aruanne 2021 aastale ja aruannete kinnitamine,  3. Sven Mägi autokompensatsioon, 4. Maja ehituse arutelu, 5. Annetuse summade tasaarvestamise põhimõtted ideed, 6. Uute liikmete avalduste arutelu – Tanel Truu, Janek Kütt, 7. Jahieetika ja salaküttimine, 8. Muud küsimused. 

Palume kõigil koosolekul osaleda ja kinnitame, et senised meie volitamise tavad on samuti kehtivad. 

Aga 14. mail algusega kell 9 koguneme Hirve maaüksusele talgupäevaks. Kavas on liharuumi pesemine ja desinfitseerimine, kuuskede istutamine ning võsa ja vanade-väsinud puude raie. Tööriistadeks võiks kaasas olla labidas, saag või võsaniiduk. Kõik on oodatud koos pereliikmetega.

Samal päeval alates kella 13 on meile paugutamiseks broneeritud Kalamaja lasketiir. Soovitame kõigil üle vaadata laskekatse kehtivus ja kellel see lõppemas, tulgu kohale. Loomulikult võib laskekatset sooritada ka muudel aegadel, mis SJS kodulehel ilusasti näha on.


Pildi huvitavast looduse vingerpussist jäädvustas Toivo Vaik.

OLE KOHAL, SEST ASJAD VAJAVAD KORDA AJAMIST! KOHUTMISENI!

5.4.22

Jahihooaeg, mis algas teisel pool maakera

 Tänane lugu tuleb sellest, kuidas meie seltsi üks jahiperekond isa-tütart Tiit ja Kerli käisid ära peaaegu maailma lõpus jahti pidamas. Ette rutates võib kohe öelda, et elamus sai neil täiuslik ning saak ja trofeed ainulaadsed. Oma jahilugu jutustas blogile Tiit, kelle pildipangast ka suur hulk kauneid fotosid siinkohal kasutamist leiab. Ehkki nende reis oli kavandatud veidi varem, mil mõlemal aastateskaalal ümmargune number ette hüppas, jäi tegu paar aastat hilisemaks neist endist mitteolenevatel põhjustel. Peamine on aga see, et kõik on nüüdseks teoks saanud.

Algas reis kodukandist läbi Tallinna, Helsingi, Doha (Katari pealinn), Johhannesburgi, Fort Elisabethi India ookeani äärde. Kogu seiklus toimus Lõuna-Aafrika Vabariigis, huvitav asjaolu oli veel see, et sai ära käia Atlandi ja India ookeani lahknevusjoonel. Reisile võib minna igaüks, ei pea  jahimees olema ega omama isegi mitte relvaluba. Kogu paketi koos olme, jahisertifikaadi ja jahirelvadega organiseerib maaomanik. Maad on neil suured. Räägitakse, et lähed Aafrikasse ja lased loomi aiast. Ongi aiast, aga sealne "aia" suurus oli üle 17 tuhande hektari ehk siis veidi suurem kui Kärla jahipiirkond. Sellised aiad seal siis. Loodus on vaadetelt imeline, ükskõik, kuhu pea pöörad.





Maad on mägised, ilma kõrgete metsadeta. Metsa on rohkem all, mäestiku alad on kaetud vaid madala taimestikuga. Hommikul vara retkel olles näed mäe otsast vähemalt kolme-nelja kilomeetri kaugusele. Algul tundub kõik vaikne, korraga näed looma tulemas kusagilt mäekünka tagant. Jahikorraldaja hoolitseb ka selle eest, et hästi palju pilte ja videosid saaks tehtud. Selleks on retkel kaasas kaameramees. See kõik on nendele enda teenuse reklaamimiseks.

Aga püüame nüüd jõuda ka jahiseikluste keskele. Omamoodi rekordiga sai Tiit hakkama siis kui küttis tüügassea 502 meetri kauguselt. Muud tabamused jäid 100 ja 200 vahele. Nii suur laskemaa pidi saatja sõnul olema ka selle kandi rekord. Asi käib nii, et jahisaatja mõõdab kaugusmõõtjaga vahemaa, keerab optika vastava kauguse peale ja küti hooleks jääb teha lask. Püss ise oli kaliibriga 308. Tüügassiga õnnestus küttida ka Kerlil.




Alumisel pildil seirab Kerli tüügassea eluaset. Selliselt augus redutades peidab loom end kuuma ilma eest, mis sealkandis on suurema osa ajast 40 kraadi ringis. Kohalike sõnul olla omapärase välimusega loom olnud viimane, mis Loojal valmis sai. Veider kuju tulnud sellest, et ta olevat olnud suurest maailma loomise tööst rampväsinud ning ka enamus varuosadest ja materjalidest olnud lõpukorral.

Kuid ei jäänud kõverikud sead ainukeseks saagiks. Üha uuemaid ja uhkemaid saakloomi lisandus. Alati tuli enne küttimist tulla varakult välja, et teha luuret, kus loomad liiguvad. Kaugemalt paistvad põllumajandusmaad, valged alad on sidrunikasvandused, need on kaetud kattelooriga. Sel hommikul otsiti impalat. Usin peilimine tõi Kerlile uhke trofeelooma tabamise võimaluse. Kuid ega samas siis Tiit saanud ju tütrele ka alla jääda. Nüüd annab võrrelda, kumb uhkemad sarved sai.






Kohalikud rääkisid ka sellest, et enne kevadist vihmaperioodi ei olnud sadanud neli aastat. Taimestik oli juba kuivaks pruunistunud ja et jahituristid ikka kohale tuleks, oli loomade meelitamiseks joomiskohtadesse isegi vett pumbatud. Sellekevadine vihm oli aga looduse ilusasti üles turgutanud ja selle tõttu sai lisaks küttimisele loodust nautida ja ühtlasi ka ulukeid oodata. Seekordne nautimine ja ootus andsid Kerli püssi ette musta gnuu, ühe väärtuslikuma saaklooma sealkandis.







Veel oli vaja võtta üks uhke saakloom, kelleks oli kudu. Passimas olles nägi ka selliseid loomi, mille laskmiseks luba polnud. Nii jäid pildimasinasse elavant ja sebrakari. Järgnevalt näha oleval pildil on põõsastik ribastatud. Ikka selleks, et seal liikuvat looma paremini näha ja tabada.








Järjekordne pikk passimine ja uhke kudu on Tiidu saagiks saanud. Kudu peetakse kohalike sõnul kõige raskemini kättesaadavamaks loomaks. Teda peab ikka üsna pikalt otsima, selleks tegutses maaomanik koos mitme abilisega.  Nendel on üsna omapäraselt väljakujunenud otsingu koostöö kuni lõpuks üks neist helistab, et tulge kohale, lastav kudu olemas.
Kudude puhul tehakse väga täpset valiklaskmist, sest tõu elujõulisuse eesmärgil on loomi toodud sisse Mosambiigist. Neid aga küttida ei tohi, seega tuli olla kindel, et küti ette antakse õige loom.

Kui nüüd lugejal-vaatajal on tekkinud küsimus, kuidas need piltidel saagiks saadud loomad nii ilusasti poseerida saavad, siis järgmine pilt annab selleks vastuse. Nimelt sätivad jahisaatjad looma paika ja hoiavad seda püsti ise looma taga peidus olles. Ka pühitakse-viheldakse loom enne tolmust, verest ja muust ollusest ilusasti puhtaks. Vajadusel käiakse ka märja lapige üle. Et pilt ikka tõeliselt ilus välja tuleks. Niiviisi tehakse iga suure saakuluki pildistamisel.



Seda pilti vaadates tundub, et jahijärelvalve on usaldatud kohaliku leemuri vastutusalasse. Hoolas tegelane hoiab kõigel silma peal ja on otsekohe valmis sekkuma kui tema arvates miski ei klapi. Sest Aafrikas peab jahinduses kord majas olema.
Kuid kui juba sealkandis olla, otsustati ka Atlandi ookeanist kalapüük ära proovida. Paadi või kaatriga merele ei mindud, vaid päris suure konksu otsa pandi söödaks tursapea ja see viidi drooni abil kaugemale vette. Kaldal siis passisid kuni liiva sisse pistetud ritv tõmblema hakkas ja edasi ootas ees pikk-pikk kerimine. Aga ka kalasaak on sellest reisist olemas, pildil poseerib Tiit enda püütud liivahaiga.



Kuna lugu enam väga pikalt ei käi, siis saab siia pandud veel mõned loodusvaated. Päikeseloojang ookeani, Kaplinn mäe otsast vaadatuna ja meremeeste kaudu tuntuks saanud Hea Lootuse Neem.





 Kogu reisi kestel said nad nautida igakülgset kõrgekvaliteedilist teenindamist. Olgu tegemist olme, jahiretkede korraldamise või külastajate mistahes soovide täitmisega. Seal sai Tiidu sõnul end tunda ikka tõelise turistina. Lõpetuseks siia veel paar lõbusat pilti. Ülemisel on Tiit peatuskoha juures kõnelemas kohaliku "robotmuruniidukiga", kes pidavat ennast aegajalt unustama ja ka kõik muu, mis ahvatleb, samuti ära "niitma". Neid tegelasi liikus sealkandis üsna palju ringi. Alumisel pildil seisab Tiit platvormil, kust kogu seiklus alguse ja ka lõpu sai. Ühe jalaga India, teisega Atlandi ookeani kaldal.



Asaajamine kohapeal käis kõik inglise keeles, seda seal osati. Samas oldi kõigi maaimaasjadega kursis, Eestit näiteks teati väga hästi. Ka seda kõike, mis praegu Euroopas ja mujal toimub ning Ukrainas muidugi.

Kokku hinnati Tiidu ja Kerli saagist langenud looma kaks kuldmedali ja üks hõbemedali vääriliseks. Kõikidest saakloomadest tehakse büstid ja nii on nende peresse umbes aasta pärast oodata ühte konteinerit uhkete trofeedega. Niikaua on Tiidul aega oma jahimaja laiendamiseks.

15.3.22

2022 hooaeg sai avasaagi

 Nii nagu eelmine hooaeg lõppes metssea küttimisega, nii sai ka uus alguse. Kui mõni jahimees pole veel küttimise peale suutnud mõtteid viiagi, selgus, et keegi otse tegeleb sellega juba järjepidevalt.

Hooaja avaja on seekord Olav Etverk. Mees, kes oma notsukarja toitnud juba sügisest saadik, sai saaklooma viiendal pukis passimise õhtul. Olavi sõnul näitas kaamera, et sigudikud käisid maiustamas kas kella poole kaheksa ajal õhtul või siis tükk aega pärast keskööd, ent mingit seaduspärasust tal tuvastada ei õnnestunud. Nii tuligi leida endas kindlameelsust, et see varasem kellaaeg tabada.

Foto: Toivo Vaik

EDU JÄRGMISTELE KINDLAMEELSETELE!

Pidu peetud, uus hooaeg võis alata.

Kui varem sai aastapidu nimetatud kui hooaja lõpu tähistamist, siis seekord otsustati sedamoodi, et pigem võiks seda sündmust hakata nimetama hoopis hooaja alustamise ürituseks. Et siis asi uue hooga käima panna. Kuna vahepeal oli laialt leviva tõve pärast aastane paus, siis seekord oli pidulisi kohal rohkesti, sest ega loodus tühja kohta salli. Seekord tuli siis kõike teha topelt.

Loojanguvärvid andsid tulijatele aimu, et pidu tuleb tõsine

Foto: Toivo Vaik

Kuna kütid olid ju kogu jahiperioodi ninapidi koos juba olnud, siis oli rohkem juttu just abikaasade poolel, kes polnud nende aastate jooksul trehvanud. 

Muljeid, mida üksteisega üle pika aja jagada, oli küllaga.

Nagu varemgi, ei jäänud ka seekord lugupidamine tublimatele ära. Ega neid leida pole kerge, sest ära märkimist vääriks enamus jahiseltskonnast. Aga seekord langes valik järgmiselt: Taivo Villak - hooaja viljakaim kütt, Sven Mägi - väsimatu ajujuht, Ive Mägi - parim koertega ajaja, Toivo Vaik - jahisündmuste kajastaja internetiavarustes,  Ott Lõugas - kõige energilisem ajaja ja rasketes oludes tehniliste meetmetega abistaja. 

Peale kõnesid ja aplause istuti peolauda ja uuriti, mis head ja paremat seal leidub.

Üks rõõmsamaid tegelasi sel õhtul oli sünnipäevalaps Kaido Teär. Oma juubelihõngulist tähtpäeva sai mees tähistada jahisõprade seltsis ja kulul. Rõõmu väljendamiseks lehvitas ta igal võimalusel kõigile, kes talle tähelepanu ostutasid.

Neemed omavahel...

Urmas Trei rõõmustas kõige rohkem selle üle, et õnneloosi võitjaks pärjati abikaasa Tiiu.

Peep Kuus väidab, et oli pidusse sattunud päris esmakordselt. Samas tunnistab, et kõige parem on tulla ikka koos kaasaga. Lubas seda teha ka kõigil järgnevatel üritustel.

Kuid ega ükski pidu seisa üleval ainult laua taga istumisest. Tantsumuusikat tegi meie vana tuttav Tarvo Raja. Tänapäevase tümpsmuusika ajastul paitasid kõrvu mõnusad retrolood, mille saatel oli tantsupõrand iga loo ajal tugevalt ülerahvastatud. Suurepärase peolaua ja kõrgklassi tasemel teeninduse eest hoolitses majaperemees Andi Kuivjõgi.
Mälumängu oli püsti pannud Arne Saagpakk ja me saime teada, et Kärla jahimehe keskmine vanus on 52 aastat, et eelmisel hooajal lasti ühisjahist 102 hirve 143-sest üldtulemusest. Et ühisjahis sai käe valgeks 33 kütti ja palju-palju muudki. Kes õiget vastust tabama ei juhtunud, see sai vähemalt seltsi elust palju huvitavat teada.

Suurt elevust tekitas mäng, kus kalarookimise kinnastes kätega tuli avada nätsupakk, see endale suhu panna ja siis kogu tegevus järgmisele lauakaaslasele edasi anda.



Fotod saatis Arne Saagpakk

Õhtu kõige pisem tegelane kümnekuune Natali lubas järgmisel sügisel koos isa Oti ja ema Gerliga ajusse tulla. Samas palus ta uneaja lähenemise tõttu valgust pisut väiksemaks keerata.
Foto: Toivo Vaik

Aga selline see õhtu siis ka sai. Rahvas hakkas laiali pudenema alles tükk aega peale keskööd. Et ennast vormi viia uueks, tegelikult juba alanud hooajaks.

KOHTUMISENI UUTEL JAHISEIKLUSTEL!

27.2.22

Kristel tegi hooaja viimase saagi?

Pealkiri küsimärgiga? Teoreetiliselt on ikkagi võimalus, et keegi teeb seda veel täna või homme, sest metsas ringi müttavatest entusiastidest meil juba puudu ei tule. Aga kõige tõenäolisem on siiski, et pealkiri jääb kehtima. Samas on blogi teistsuguse olukorra ilmnedes valmis oma sõnu ka sööma. Avaldame siinkohal foto, mille autoriks kirglik ja järjepidev seajahtija Arne Saagpakk.


Niisiis, esialgu jääb kehtima väide, et hooaja viimase suuruluki küttis pildil oleva metssea näol Kristel Hani. Naine, kes on meie seltsi sookaaslastest edukaim ja nii mõnestki meeskollegist peajagu üle. Sest ta viitsib lõpmatu visadusega ringi trampida neis paigus, kuhu tavaliselt naisinimesel üldse asja pole. 

Aga nüüd laseme valla Kristeli enda päevamulje:

Jah, hommik oli natuke lootusetu, lund peaaegu polnud, kust jälge otsida. Kokku oli meid 6 🙂 ning Apollo ja Bill. Hommikul hiilimisest leidsime 2 põrsa jäljed ja siis see otsus tehti, et proovime, kaotada polnud ju midagi. Niisiis, üks mees koertega metsas ja ülejäänud positsioonidel. Ja kui mõned oksakrõpsud käisid, teritusid kohe meeled, järgnes tükk tühja ootamist ... siis tuli kits ja varsti sokk ... mets tundus ikka kuidagi rahutu. Silmanurgast märkasin, et notsu, täpselt see mida meil vaja. Tuli ja nuusutas, oli viimase minutini kuuse taga peidus. Kui tal enda arvates enam muud üle ei jäänud, pistis pea välja 😁, ju ma polnud siis nii hirmus kui Jürgen, kes metsas ringi kolistas 🙂. Ja nii ta siis vormistatud saigi. Ülejäänud päeva ei suutnud rohkem kärssninasid leida, olid hirved, põdrad, kitsed. Proovisime pea kõik loogilised tukad läbi. Olime üli rahul ja kuna ilm oli imeline oli see väga hästi veedetud laupäev 😉. Ja kui uuel laupäeval natukenegi lund, proovime jälle. Aitäh väsimatutele ajajatele: Arne ja Jürgen!

HEAD JA TULEMUSRIKAST UUT JAHIHOOAEGA NUMBRIGA 2022!

21.2.22

Kärsakandjate tabamiseks peab rohkesti vaeva nägema

 

Selle toreda pildi ja jahiloo saatis meie  blogile Rain Mesila, kelle partneriks edukas jahis oli Taivo Villak

Kärla kandis ei ole metssiga enam pikemat aega olnud saagina jahimeeste peamine küttimisobjekt. Mõni aasta tagasi metsades möllama hakanud seakatk ja sellega kaasnenud kohustus lasta kõiki liiki isendeid valikut tegemata aastaringselt, on nende arvukuse viinud madalseisu. See oli riigi poolt kavandatud üks haiguse laiema leviku tõkestamise meede ja selle kohustusega oleme ilusasti ka hakkama saanud. Aga metssiga on visa, teda nii kergesti loodusest ära ei kaota, samas pole see ka kunagi eesmärgiks olnud. Arvukuse minimaalseks viimine on aidanud seakatku levikule esialgu piirid panna.

Kuid ega jahimees käega löö, ikka kisub seajahti. Mõnda rohkem, mõnda vähem. Ükskõik kui suureks saagi tegemise võimalust hindad. Kes aga viitsib vaeva näha, sellel on ka tulemus. Laseme nüüd toimunust jutustada Rainil:

Sai Taivo Villakuga paar õhtut ringi hiilitud ja metsa minek tasus ennast ära. Kokku käisime hiilimas kolmel õhtul. Esimesel sain mina maha ca 4 aastase kuldi ja veidi hiljem ka ühe põrsa. Hiljem õnnestus Taivol põrsaste karjast veel üks maha saada. Need notsud on ka pildil. 

Järgmisel õhtul sattusime taas põrsaste karjale peale. Siis oli jälle Taivo kord ja täpne mees suutis veidi karjast eemal oleva põrsa saagiks teha. Oli neid  6 põrsast koos emisega.

Ka kolmandal õhtul oli Villakul õnne. Nägime kaugemal metsa veeres sigu jooksmas. Läinud nad olidki. “Soh, seekord siis ei miskit” jõudsin mina mõelda, kui äkki haaras Taivo püssi järele ja kuldipunn oligi saagiks tehtud. Selline viisakas umbes 3 aastane kärsaline. 

Mõned õhtud natuke viitsimist ennast kodust välja vedada, tasus end igati ära. Ise oleme tulemusega väga rahul! 

AGA KES POLEKS SELLISE SAAGIGA RAHUL? OOTAME JÄRGMISI LUGUSID JA PILTE EDUKATEST METSSEAJAHTIDEST. KIITUS TEGUSATELE JAHIMEESTELE!