8.2.26

Metsad sigu täis, kus sa saad...

Samal ajal kui kohalikust lehest lugeda saame, et mõnel jahimaal alles kolmandik metssigu kütitud, teised otsivad sigu tikutulega (drooniga) taga, on meie omadel kohustus täidetud ja pealekauba ka veel. Võiks nagu puhkepäeval tuppa jääda ning pakasega teleka ees õlut libistada ja metsseavorsti näksida. Ometi väidetakse jätkuvalt aafrika seakatku levimist, eks me omavahel konkurendid ju ole. Kumb karvase kärsakandja endale saab, katk või jahimehed, selles on küsimus. Lisaks on veel oht kodusea farmidele. Nii et pole pääsu!

Kas minna või mitte? Reedeõhtune fotosessioon Arne jahikaameras ei jätnud kahtlusevarjugi. Tuleb soojad riided selga panna ja Jahilossi koguneda.


Nii need külmakindlad mehe-naised-jahikoerad kokku saidki.















Jahi juhtimise võttis enda kanda Priit Kuus, jahikoeri lubas kantseldada Pilli.








Seltskonna meelitamiseks lubas jahijuhataja lisaks metssigadele ka hirvepulli võtta kui kokkulepitud kriteeriumite järgne loom küti teega ristub. See pullitegemine saab läbi järgmise nädalavahetusega, sest on aeg lubada neil hakata mõtlema sarvede heitmise ja veel uhkemate kasvatamise peale. Siit väike märkus kõigile soolakupidajatele: on aeg need üle vaadata ja vajadusel uuesti laadida.
Siinkohal tõstaks pisut esile kõik meie tublid ajajad ja kogu hooaja jälgi ajanud jahikoerad. Ka seekord olid väljas vennad Markus ja Karl Mathias Mesilad Mörri ja Porkaga, Jürgen Tamm väsimatu Apolloga, Madis Mets ja Smooki, Tiit Mägi koos rõõmsalt kilkava Tšäkiga. Ei puudunud ka Viivika Vakrõõm ja Pilli. Aitäh ka Ivele! Koeraomanikega koos aitas sabaliste seltskonda vaos hoida ka Reimo Prants. Väga sagedased ajutajad on veel Arne Saagpakk või Kristel Hani koos Maruga. Aegajalt lisanduvad neile ka külaliste tublid kutsad ja nii me oma saagi ilma droonideta metsast välja ajamegi. Eks jahikoerad olegi omamoodi droonid, ehkki nad liiguvad maad mööda sabad antennidena püsti.

Ei jäädud ka seekord tühjade kätega. Tubli töö tulemusena said naha auklikuks viis metssiga ja hirvepull. Teadagi, kes need saagimagnetiga taskus olevad kütid on. Aga täpsed lasud tehtud ja igati väärt tunnustus laskjale on siiakohta pandud pilt.

Neeme Õige on loomult tasane ja mõnus jahikaaslane. Liigub vaikselt kütiliinil endale sobivasse paika ja sinna saakloom jooksebki! Kui temalt küsida, kuidas ta seda teeb, saab vastuseks muige. Seekord tuli appi peatset kevadet kuulutav pakaseline päikesekiir.

Küll Rain Mesilal võib ikka hooaja jooksul kuluda palju laskemoona. Jahimehetööd teeb ta ikka nii, et on mida ette näidata! Seekordsele seapaarile tuli lisaks ka hirvepull, mis paraku küll pildistamata jäi, age see asjaolu saagi väärtust ei vähenda. Tasuks keskmist liiki sarvepaar.

Kui Madis Mets oli metssea maha saanud, siis tekkis pisku vaidlusmoment, kumb see pildi teeb. Aga tubli jahikoer küsis, et kes see selle looma siis ette ajas? Sellega oli asi otsustatud.

Vahepeal jõudis Priit teha ühe näidisvõtte sellest, mis juhtub koduloomadele mõeldud söödarulliga kui seda õigel ajal põllult taluhoovi ei viida.

Veel üks seaküttimine leidis aset Riivo Mesila koostöös oma tublide poiste ja jahikoertega. Kõigil neist oli selles loos oma osa.
Seegi viljakas päev oli metsas lõpu saanud ja ees ootas päeva jooksul jahimajja saabunud suure koorma jahilihast toodete jaotamine. Oli, mida koju viia.
Pildid: Viivika, Kristel, Madis, Neeme, Arne, Priit.

Aga meie juhatus on kavandanud hirvejahi hooaja lõpetamise puhul teha veel üks kahepäevane jahimaraton. See toimub siis 14. ja 15. veebruaril kohunemisega mõlemal päeval kell 9. Kes soovivad koertega tulla, andku sellest eelnevalt Arnele teada.

KOHTUME JAHIMARATONIL!

2.2.26

Seajaht pakases. Blogil sai kirja 1000. jahilugu

Ei saa blogi jääda kuidagi loorberitele kui asi juba nii hull, et isegi pakasega ei püsita kodus. Jaanuari viimasel kuupäeval kogunes 20 miinuse ilmaga seltskond külmakindlaid tegelasi. Ja saaki tuli, mis mürinal! Selle päeva muljeid jagab meiega Kristel. Ka pildid on temalt, Jürgenilt ja Viivikalt.

Päev algas jahijuhataja valimisega. Kaaslaste pakkumise võttis vastu Priit Kuus ning tema õlule jäi ka päeva korralduslik pool. Nagu õhtuks selgus, sai mees kõigega suurepäraselt hakkama.


Priit luges siis enda juhtnöörid ette, edasi järgnesid arutelud. Põhirõhk sigadele, aga juhataja lubas ka erilist valiklaskmist hirvedele. Samas leppisime kokku, et ei mingeid ehkusid, vaid kindla peale ja õiget looma!


Kui kaart juba laual, ei siis enam pääsu pole. Tuleb minna!


Veel üks täpsustus jahijuhatajalt: kõigil ajada toas ninad nii soojaks, et õhtul poleks nende sulatamisega vaja aega raisata.


 














Kuna Ahi kurvis oli näha hommikust sigade tõngumist, siis oli esimene plaan teha Ahitagune asfaldi ja liini vahe. Ajusse läksid Arne koos Maruga ja Viivika. Ei läinudki pikalt kui Maru juba haukus, Arne läks appi ja sai suunata nad kütiliinile. Seal Priit Kuus põrsa ka saagiks tegi. Kui Maru oli oma kiitused kätte saanud, kutsus Arne ta uuesti jälgi ajama ja ei läinudki kaua kui uus häälekas toimetamine lahti läks. Oligi ärgmine seahakatis Priidule ette aetud. Teet ja Maru aitasid järgmise kärsa liinile ajada, Reimo Prants jõudis sinna ette liikuda ja kolmanda sigudiku tabada. Ajajad olid tublid, kütid täpsed. Esimesest ajust kolm metssiga, no mis sa veel tahad!
Tublid ajajad ja täpsed kütid poseerivad koos. On, mille üle rõõmu tunda! 

Teine aju, Kullassoo äär, lootsime sigu, aga olid ainult hirved. Müts maha kõikide küttide ees, et ei lärtsutatud huupi. Hommikune kokkulepe oli kõigil meeles.

 Järgmine ajamine tehti Laasmaa ja Ahitaguse vahel, üks siga oli kuskil olnud aga see pääses augustamata.

 Viimane nn Sikauagu – Viivika, Ive ja Jürgen tõid kastanid välja tulest, said kenale kärssninale käigu sisse. Rain Mesila sai talle siis hoogu juurde anda, lõpetati sellega, et notsu tabati keset metsa. Nüüd tuli saak vaid sealt välja tirida. Päev oli imeline ja talvest saab ainult rõõmu tunda.


Sikutamist jätkus nii päeva algusesse kui lõppu.


Priit ja Rain omas elemendis. Harv on jahipäev, kus nemad pole jahimehe tegusid teinud. Hakkajad ja täpse käega iga ilmaga. Õnneks oli seekord ka pildistajaid käepärast.


 





















26.1.26

Üks teade.


Ühisjahtidest hooaja lõpuni.


Olen saanud küsimusi, et kusagil ei ole teada antud ühisjahi toimumisest. Ehkki meie ühises messengeri grupis on teade olnud.

 

Nüüd teatan ka siin, et juhatuse (seltsi) lubadega toimub ühisjaht kuni hooaja lõpuni metssigadele igal laupäeval kell 9.00. Kogunemine Jahimajas.

 

Kui juhatuse liikmeid ei ole kohal, siis jaht toimub nende vahel, kes on kohal ja jätkuvalt seltsi lubadega

 

Tervitustega, Arne Saagpakk,

juhatuse liige

 

Eelmise laupäeva metssea jaht lõppes kahe hirve tabamisega. Hirve sellepärast, et viimast korda lubati ka hirvepulli küttida. Kõige viimasema selle hooaja suure trofee küttis Tiit Kuus. Teise, väiksema sai Priit Kuus. Pildi tegi Neeme Õige.

19.1.26

Vaev nähtud, töö tehtud ja tulemus tuli varem kui oodatud.

Eelmisele nädalavahetusele mindi vastu teadmisega, et küttida tuleb veel vähemalt seitse hirve ja sama palju metssigu. Nii palju oli puudu meile ette pandud kohustuse täitmisest. Ehkki me mahtusime juba vabalt lubatud kõikumise piiridesse, oli ikka kindel tahtmine teha asi lõpuni. Tulemuse tegemises keegi ei kahelnudki, sest hirvejahi lõpuni jäi paar päeva vähem kui kuu, sigadel pea kuus nädalat.

Kogunemine näitas, et tahe oma töö ära teha püsis endiselt kõrgel.


  








Ilm oli mõnus, pisut nagu teistlaadi kui oleme igal hommikul harjunud nägema. Kraadine miinus koos jäävihmaga tekitas küll maanteedele libedust, kuid puudele langenud valge härmakord tegi omakorda vaated ilusaks. Nii kauniks, et isegi võsapadrik tundus talvise võlumaana. Teede libedusest jahimeestel eriti probleemi polnud, sest liiguti peamiselt metsade vahel, kus lumi tõrjumata ja selle tõttu klaasikord tekkimata nagu siledaks lihvitud maanteedel.

Ott, meie tagala ja taustajõud on kohal, see annab julgust kõmmutada mistahes pärapõrgus


Justkui härmalõngad, ometi oli see imeõhuke jääkiht, mis kõikjal.



Hirvede puhul jäi põhimõtteks, et lehma rohkem ei küti. Laupäev algas kohe intensiivse kõmmutamisega. Taivo Villak oli nii kõva mees, et tegi kolme järjestikuse pauguga ka kolm saaki. Ise  kirjeldas ta asja selliselt, et kõigepealt jooksis välja üksik hirvevasikas, kes sai maha võetud. Siis tulid järjest kaks lehma vasikatega. Ühe vasika jõudis ära lasta, teine pääses koos lehmaga metsa. Siiski tulid nad hetke pärast tuldud teed tagasi ja nii sai ka kolmas vasikasaak tehtud. Üpris haruldane jahiõnn, pole midagi öelda. Tubli kütt igatahes! Kahjuks ei ole neist hetkedest jäädvustust.
Selle päeva metsseasaagi tegid Riivo Mesila, Martin Leedo, Madis Mets ja Hannes Viiberviimane võttis koguni kaks hinge. Kõik nii tagasihoidlikud tegelased, et mitte keegi pole oma hetke pilti võtta lasknud. Aga ka hirvesaagi sadu jätkus. 

Seda saaklooma tabas esimesena Riivo Mesila. Lask oli täpselt südamesse, ometi suutis loom veel nii palju liikuda, et teise tabamuse saatis talle lisaks Kaido Teär .

Olukord, kus pildile jäi mingil põhjusel teise lasu tegija üksinda. Aga see polnud veel kõik. Jaht kestis edasi ja veel üks pildita tabamus, mille tegi Tiit Kuus. Jällegi hirvevasikas.

Ka seekord oskas Neeme Õige olla õiges kohas. Tasuks saakloom.

Laupäeva lõpetas Ragnar Kane, kes küttis meil "jämejalaks" ristitud hirvepulli. Peas kandis ta üsna uhket trofeed. Hüüdnime oli loom pälvinud esijala tõttu, mis oli teisega võrreldes palju kopsakam. Laskevigastuse moodi igatahes see välja ei näinud. Kuna ta elupaik oli suurele maanteele lähedal, võis olla tegu liiklusõnnetusega, mida oli vasikapõlves kogetud. Ta oli varemgi samas paigas meie küttide vaatevälja sattunud, kuid iga kord osanud pääseda.

Kuna laupäeva õhtuks oli kogu hirvevägi meil kütitud ja puudu oli vaid kaks sigudikku, siis võis arvata, et pühapäeval kogunev seltskond on kokku tõmbunud. Aga võta näpust, kuidas sa saad koju jääda kui teised ometi ju lähevad! Et päev ei läheks raisku pelgalt kahe metssea tagaajamise peale, lubas jahijuhataja lisaks veel küttida hirvevasikat ja lühikeste sarvedega pulkpulli. Väike ülelaskmine populatsioonile kahju ei tee, selle teadmisega mindigi metsa.
Jällegi tehti saaki. Esimesest ajust küttis Pasi Tolvanen metssea. Uueks ajuks koguneti karjääri juurde, kus meid üllatasid keskkonnainspektorid. Tuli ette näidata kõik see, milleks kontrollid metsa tulnud olid.

Kõige põhjalikumalt raputati muidugi jahijuhatajat Arnet. Tema vastutada oli lisaks kõigele muule ka jahipäeva dokumentatsioon.

Jahirelvi ja jahikoerte dokumente kontrolliti pisteliselt. Eks igaüks palus salamisi mõttes, et ehk just temal tuleb oma asjad ette näidata. Põnev ju!

Resümee: asjad korras, veelkord rõhutati jahiohutuse nõudeid ja sooviti head jätku!

Pühapäeva saagi tegijad olid veel Timo Jõeäär ja Rain Mesila kumbki kahe hirvega. Hirvevasikaga sai maha ka Priit Kuus.

Rain ja Timo olid need õnnelikud, kelle lähedusse sattus üks pilditegija.

Üle puhtaks raiutud elektriliini trassi sörkis üksik põder. Tema juba teab, et kogu see melu ja jahikoerte klähvimine pole põtradele mõeldud. Vaatamata päevarahu rikkumisele oskas ta jääda soliidseks.

Oligi käes aeg saak kokku korjata ja jahile joon alla tõmmata. Kogu hooaeg oli olnud edukas, kohustused täidetud ja kõigil meeleolu hea. Kindel on see, et mingil moel jaht ikkagi jätkub, sest hooaeg pole veel lõppenud. Ilmselgelt mõni kärssnina ikka kellegi toru ette jääb, seda näitab ka varasem kogemus.

Jahikülalised Jaanus, Rene ja Joel tänavad Arnet igakordse sooja vastuvõtu eest. See tänu laieneb kogu meie seltskonnale, sest vanu jahisõpru võtame me alati rõõmuga vastu.

Ave Viiber oli juba pikemat aega kogenud, kuidas tema kaasa Hannes iga väiksema kutse peale koos koertega otsekohe Saaremaale tormab. Seekord tuli ta Kärlale vaatama, mis siin siis nii ligitõmbavat on. Nende kahe päeva kokkuvõtteks andis ta teada, et nii ägeda seltskonnaga liitub ta uuel hooajal esimesel võimalusel. Muidu alati rahulolev Hannes aga näitas näpuga pilti tegeva Toivo suunas, et vaata sa mees ette, mida sinna blogisse jälle pistad.

Selle korra pildid saatsid Kristel, Tiit M., Arne, Toivo, Rain ja Ragnar.

Mida kokkuvõtteks öelda? Seda, et kõige suuremad tänud meie juhatusele ehk neile, kes meie asju korraldavad. Arne, Jürgen, Aarne, Sven ja Priit! AITÄH!
Samuti kõigile küttidele, ajajatele, jahikoerte pidajatele, kes te viitsite!
Ka taustajõud Ott, kes sa meie langenud saagi oled kõige võimatumatest kohtadest välja toonud ja igal vajalikul juhul abikäed külge lööd, ole tänatud!
Kristel, Ive ja Viivika, kes te lisaks koertega metsas rassimisele hoolitsete selle eest, et iga jahipäeva õhtul maja puhtaks saab. Samas oskate koristamisse kaasata ka kõiki mehi, kes teile majas liikudes jalgu jäävad! Ikka tänuga!

Blogi paneb nüüd korraks oma väravad kinni ja võtab väikese puhkuse. Mis aga ei tähenda seda, et kui miskit uhket esile kerkib, ei võiks neid taas pisut paotada. Seetõttu jälgige meid ikka, sest mine tea, millest te vastasel juhul ilma võite jääda.

UUTE KOHTUMISTENI!

12.1.26

Külma, tuisku ja tuult trotsides.

Laupäeval oli esimene ehtne talvine jahipäev. Ei meenugi hästi, millal olid pakane, põhjatuul, lumesadu ja tuisk korraga jahimehi pitsitamas. Justnagu proovides, kas saab selle seltskonna metsast koju või mitte. Aga nagu teada, pole mõtet ilma süüdistada, vaja on tähelepanu pöötata oma varustusele. Suurem osa seltskonnast pidas siiski päeva lõpuni vastu, ka saaki sai tehtud.

Õues on kuradikuradi külm.


 







Rivis oleku hetkel tundus, et pole hullu midagi, täitsa tavaline jahiilm.


















Jahijuhataja Priit Kuus luges sõnad peale ja mis muud kui päevakäskusid täitma.

Üks pisike anomaalia oli siiski veel. Nimelt oli rivistuse vanameeste osa korraga uute inimestega täienenud. Kas oli see tingitud rivi hõredusest või oli sel pistmist aastanumbri muutusega, kes seda teab. Päev näitas siiski, et tegemist oli ajutise nähtusega.

Meie peamised eesmärgid hooaja lõpuperioodil on metssigade arvu vähendamine. Pole meil kellelgi vaja seda katkulainet, mida oleme juba kord tunda saanud. Nagu eesmärk, nii oli esimene saak metssiga. Ja pole üldse raske ära arvata, kes saagipäeva alustas.

Rain Mesila, kes siis veel! Truu abilise Mörri osavõtul.

Vahepeal toimus veel nii ühte kui teist, millest pole aga tõendusmaterjali välja panna ning uskuma peab seda, mis kirjas. Järgmise metssea võttis rajalt maha Jürgen Tamm, samas oli tema ka see, kes lõpetas hirvega, millele oli esimese tabamuse teinud Erich Suurpere. Tuul koos tuisuga üha valjenes, ooteaegadel oli näha rohket mootorikütuse põletamist, teadagi on autos istudes mõnusam. Pehmel istmel nina soojaks ja taas tegudele!

Oleme varemgi maininud, et meil pole põhjust jahimeeste järelkasvu pärast muret tunda. Ajajana koos koertega päevade viisi metsas ringi tuuritades on Karl Mathias Mesila ühtteist juba selgeks saanud. See metssiga siin pildil on tema saak koostöös Mörri ja Porkaga. Ka õpetussõnad isalt on kenasti meelde jäänud. Noorele tegijale saab soovida vaid jätkuvat visadust!

Noor jahimees koos oma saagiga.
Pilte tegid Kristel, Riivo M. ja Toivo.

Nüüd on siis aeg nii kaugel, et kuulutame välja selle hooaja viimase kahepäevase jahimaratoni 17. ja 18. jaanuaril. Jahilossi juurde koguneme mõlemal hommikul kell 9. Koertega osaleda soovijad võtku eelnevalt ühendust Arnega. Põhiline töö ootab ees metssigade küttimisel, lisaväärtusena hirvevasikad ja hirvepullid.

KOHTUME JAHIL!

4.1.26

2026 avas uue jahiaasta.

 

Vaatamata kõikidele ilmatarkade poolt antud ennustustele olid jõuluajad mustad. Aga aastavahetuse tegi ilm just sellise nagu peab. Maa oli parasjagu valge ja jahimeestele meeldis see, et lumekiht oli õhuke. Ulukite jälgi sai hästi tuvastada, loe maast nagu jahiõpikust, kust kuhu keegi kõndinud on. Uue aasta esimene jaht hüüti kokku 3. jaanuari hommikuks. Küllap olid kõik soovijad saanud piisavalt pühi pidada. 

Tundus, et jahilised on väge täis. Riik on omalt poolt meile küttimiskohustused andnud. Meile on need nagu aamen kirikus,  see töö on ära tegemiseks.


Rivi on mõnikord olnud hõredamgi kui aasta esimesel jahipäeval. Võib mainida, et veidi  väiksem oli seekord vanameeste osakaal. Aga küll nad järgmiseks korraks üles kosunud on.


 






Nagu meil tavaliselt kombeks, algas ka selle aasta esimene jahipäev traditsioone jälgides ehk tühja ajuga. See juba kedagi enam ei heiduta, pigem on  sel juhul oodata saagirohket päeva. Õhtuks selguski, et on kehvemaidki päevi olnud. Aga jahimees on alati kõigega rahul, mis antakse või andmata jäetakse.

Esimese uusaasta ühisjahi saagi tegi Riivo Mesila. Tundub, et notsud polegi veel otsas. Seda aitas kindlaks teda ka jahimehe truu abiline Porka.


Pauke oli kuulda veel, mille tulemusena selgus, et nii hirvelehma kui -vasika jõudis rajalt maha võtta  üks meie esiküttidest Priit Kuus. Aga nagu temaga tihti juhtub, nii ka seekord, et õigel hetkel polnud läheduses ühtki kaameraga operaatorit. Paneme siis siia tema tehtud pildi märkimaks, et metssead pole veel sugugi otsas.



Seasongermaa sõna otseses mõttes. Hommikupoole on metsas tehtud tõsine künnitöö, sest kerge öine lumekiht polnud seda paika katnud.


Madis Mets otsustas asja kontrollima minna koos oma jahikoera õpilase staatuses oleva Dakkeriga. Pildilt on näha, et oma töö tegid ära mõlemad.


Neeme Õige ja Maanus Kuris andsid metsast väljuvale hirvelehmale teine teiselt poolt nii, et ükskõik, kumb mees oleks päästikule vajutamata jätnud, oleks saak ikkagi tehtud olnud.

Vahepeal oli hirvepulli suunas pauku teinud ka Ragnar Kane. Samas avaldas ta jälgi uurides sõnumi, et ilmne möödalask. Enne kui jahipäeva sai lõppenuks kuulutada, vaadati asi veel kord üle ja siis leitigi kaugemalt lumelt esimesed märgid, mis viitasid uluki haavamisele. Kähku piirati loomale varju pakkuv metsatukk ümber ja koertevägi saadeti otsima. Aga juhtus jälle nii, et ka selle looma võttis lõplikult ühe künka juures maha Priit Kuus. Mis magnet tal taskus on, seda ei avalda ta ilmselt mitte kellelegi.

Selline see päevasaak siis aasta esimesel ühisjahil sai. Neli hirve ja kaks metssiga. Kuigi hooaja lõpuni on jäänud veel kaks kuud (hirvejahil 1,5), oleme oma asjadega nii kaugel, et võib juba kergemalt hingata. Metssigu on kütitud 233 (kohustus 247) ja punahirvi 152 (160). Loomulikult on pilt teisem kui jahihooaja algul, mil metsad ulukitest lausa kubisesid. Loodame vaid, et põllumehed, metsaomanikud, ka teedel liiklejad mõistavad, millist tööd me teinud oleme ja oskavad seda hinnata. 

Juba hommikusel kogunemisel oli märke, et kõige-kõige esimene kütt 2026 oli juba eelneval päeval tegutsenud, sest jahekambris oli üks saakloom metssea näol rippumas. Selgus, et eelmisel õhtul oli peibutussööda peal käinud saaki passimas Timo Jõeäär. Teda ennast tabas pildistaja hetkel, mil ta oma saagi dokumente vormistas.

Pilte saatsid Riivo M, Kristel, Toivo ja Priit.


Järgmine ühisjaht toimub 10.jaanuaril kogunemisega kell 9. Päev justnagu minutite võrra pikem ka juba ning loodame jälle näha õuetäit entusiasmi täis jahilisi.

MEIE OMAD, JAHILE KÕIK!