Veebruar lõpetas, märts alustas.

Peakiri käib jahimehe aasta kohta, mis toimibki selliselt. Kui talupidaja loeb tibusid sügisel, siis jahimees teeb oma tehtud saagist kokkuvõtteid kevade hakul. Aga et üks hooaeg lõpeks ja teine alata saaks, tuleb maha pidada üks tõsine "aastavahetuse" pidu. Järgnevast on näha, et kõigi aegade rekordhooaeg saadeti teele väärikalt.

Piduliste bussi korjamine algas juba siis kui päev veel valge oli. Vana traditsiooni kohaselt tuli pileti ostmise asemel võtta lonks vahuveini otse pudelist. Sellega oli tagatud ka istekoht.

Pidumajja jõudes oli esimene mure, et kus see parim paik peolaua taga võiks olla. Selle pidi igaüks enda jaoks valmis mõtlema.

Nagu ühel tõsisel aastavahetuse peol sai ka nüüd tunnustatud neid, kes oma panustamisega enim silma paistnud. Tegelikult oleks pidanud esiletõstetuid olema veelgi rohkem, ent võimatu on ju korraga kõiki premeerida. Ka järgmiseks hooaja vahetuse ajaks peab miskit tegevust jaguma.

Et meil on paraja hoo saanud sisse jahikoerte pidamine ja kasvatamine, on hea märk. Just nende abil olema saatnud hooaja mööda nii, et ühelgi jahipäeva hommikul polnud vaja laulda "tuleb päev, tühi päev, võibolla neid on palju veel...". Seetõttu tõsteti eriliselt esile tegijaid, kes ei ole pidanud paljuks koertega rassida nii kodus kui ajujahis. Toome siinkohal kõigi nende nimed välja: Ive Mägi, Karl Mattias Mesila, Marcus Mesila, Teet Vakrõõm, Viivika Vakrõõm, Tiit Mägi, Riivo Mesila, Kristel Hani, Martin Leedo, Madis Mets.

Juhatusel autasusid jätkus.

Gerard Aavasalu ja Urmas Pildre on mehed, kes otsekohe käed külge löövad kui jahimajas on vaja miskit putitada või korda seada.

Ka blogi pidamist peeti jätkuvalt tunnustamise vääriliseks.

Tunnustuse said veel meie taustajõud ja ühisjahtide supikorraldaja ning igati tubli toimetaja seal kus vaja Ott Lõugas ja mõnus huumorimees ning üks täpsuslaskuritest Tiit Kuus. Superküti tunnustuse said veel Rain Mesila ja Priit Kuus.  

Loomulikult on selle ürituse üks tähtsamaid osasid peolauast osasaamine. Teadagi, et tühi kott püsti ei seisa ja eks tantsulusti tarbeks pea ju ka energist talletama.

Peale esimest toidu ja joogi manustamist viis Toivo Vaik läbi mälumängu, milles sisaldus 15 küsimust. Seekord läks nii, et tekkis arusaam, nagu kõik võistkonnad oleks sellesse eelnevalt kuidagi häkkinud, sest tulemused oli üllatavad. Kõik said niipalju punkte, et paremusjärjestust välja ei hõigatudki. Igale võistkonnale anti õigus endale ise jahutuskapist auhind võtta. 

Aga ei saa jätta mainimata, et mis pidu see on kui õige pillimees ei tegutse. Aga just õige pillimees leitud oligi! Aare Tomson oli mees, kes pani kogu seltskonna elama. Eranditult. Lisaks korraldas ta ka mõnusaid seltskonnamänge! Aitäh talle!

Kõige menukamaks osutus mäng, kus jahimees pidi etendama teatud omadusega või tegevuse juures olevat metslooma ja seda teistele selliselt, et see ka ära arvatud saab. Kes arvab, see peab minema ise järgmiseks miimikuks.

Nüüd jõudis pidu faasi, kus kõik tegevused läbisegi olid lubatud. Kes vestles, kes tantsis, kes vennastus kellegagi, kes pajatas oma üleelatud jahiseiklusi, kes kiitis oma ilusat naist või kodus kapis hooaja tööst puhkavat täpset jahipüssi. Ka järgmiseks hommikuks valmistumine oli lubatud.

Pildid: Kristel Hani

Ega siis midagi, seekord tõmbame sellele melule joone alla. Ees ootab uus töö ja uute kohustuste täitmine. Kas see saab olema sama edukas kui äsja lõppenu, seda näitab aeg. Suvel kohtume veel kindlasti mitmeid kordi, sest traditsioonilisi talgutöid ei saa ka sel aastal tegemata jätta. Selleks kõigile jõudu ja...

UUTE KOHTUMISTENI!

Jahihooaja lõpu lõpetamine, millele järgneb kevadball.

 Elu on näidanud, et niikaua kui jätkub entusiaste, ei lõpe siin maailmas miski enne otsa kui on käsk lõpetada. Eriti käib see jahimeeste kohta.

Hommik oli kevadine, linnud laulsid, olemine oli päris mõnus. Peale argumenteeritud vaidlusi sai selgeks, et juhatama hakkab Priit Kuus. Talle omase tagasihoidlikkusega andis ta peanoogutusega märku, et on nõus. Avakõne oli lühike, ohutusjuhis ja küttida metssead! Kuna eelmisel õhtul ja varahommikul oli sealuure töötanud, siis selle põhjal otsustati haarata Allivälja ja Vessiku soo.

Jätab hoidja, tabab püüdja. Senikaua kui meie omad jahijuhatajat valisid, püüdis Asser juhatamise saarlastelt üle võtta. Nii palju juba siin käidud, pilt koguaeg silme ees ja paberid kõik laual.

Aga jaht on tõsine töö ja unistus saarlasi kamandama hakata lükati vaikselt tagasi. Sõit läks sihtkohta, aga paraku olid sealkandis hirved end kokku võtnud ja need juba teavad, kuidas koerad ära lollitada. Sealt uuesti masinatele järgmiseks sihiks Killikari ja Laasmaa nurk. Kahjuks taas hirved, hirved ja hirved. Justkui oleks astunud metssigadele katet tegema.

Aga värskelt magatud seapesad ju ometi olemas! Siis peavad ju sead ka kusagil olema.

 

Lõpuks otsustas Priit, et Põlenu mets ja siis tuli arusaam, et kogenud jahimehe kõhutunne oli tööle hakanud. Sellest ajust vormistati kolm kärssnina saagiks. Aga jahiisu polnud sellega veel ühelpool. Saferist leiti veel kolme põrsakese jäljed ja seal tehti otsus hooaja lõpetamise kohta. Vaatamata asjaolule, et madalamates kohtades oli jääl vesi peal ja see ei kandnudki igal pool enam. Mõnes kohas oli pokulisel soomaal lund ajajatel hargivaheni, mis siis veel koertest rääkida. Aga eks nad ähkisid oma ähkimised ära ja panid edasi. Ja kõik kordus. Hirved, hirved ja hirved! Noored, vanad, sarvilised. Eks see andis lootust järgmise sügise ootamiseks. Ega ühe hooaja lõpuga lõpe veel meie püha üritus. Aga Bosse oli teistest natsa kobedam ja otsis sealt ühe kärsakandja välja. Seega läks viimane jahipäev kirja neljanotsulisena.

Selle põneva päeva küttideks said Tiit Kuus, Asser Soomets, Neeme Õige ja Roman Uibo. Pikad paid said Porka, Mörri, Poisu, Zeera, Hurga, Bosse, Maru ja Apollo.

Mis maas, see metsast välja ja koju.

Siinkohal on paslik lõpetada Neeme Õige poolt välja öeldud sõnadega: Tegelikult on meil üldse kõik see mees üks vägev kamp. Siia lisada pole enam mitte midagi vaja, kõik on öeldud.

Lugu sai kirja Kristeli muljetamisest. Pildid Neeme, Kristel ja Riivo M.

KOHTUME JUBA MÕNE PÄEVA PÄRAST!

Kanged ei jäta. Mõni siga oli ikka veel!

 Niru ilma kiuste ei jäänud jaht pidamata. Aga teada on see, et niru oli neil, kes kodus kükitasid, jahile tulijatel oli ikka tavaline jahiilm. Jahilossi juurde oli kellaajaks kogunenud kümmekond oma ja lisaks ka sõbrad pärnukad.

Janis Reinule: Näis, mis tuleb. Vähemalt tahtmine jahile tulla sai rahuldatud.

Väge täis olid nii kütid kui koeramehed.

Arne kirjeldas asja selliselt: Kitseojalt õnnestus kolm põrsast. Hiljem leidsime metssead ka Laasmaa ja Käära tee vahelt, aga seal oli sigudikkudel õnne rohkem.

Nagu meil tavaks, olgu saaki vähe või palju, tuleb küttimisvõimalus anda ka külalisele. Nii läks ka seekord.

Asser Soomets võttis 2/3 päevasaagist maha. Kolmanda kolmandikuga sai hakkama meie mees Tiit Kuus. Viimasest kahjuks pilti panna pole.

Pilte saatsid Kristel Hani ja Neeme Õige.

 

HOOAJA LÕPUNI ON SEITSE PÄEVA. NÄIS, KAS LEIDUB VEEL ÜRITAJAID?

Suurtel jahtidel joon all. Oli edukas hooaeg.

 Sõbrapäeval ja sellele järgneval pühapäeval oli Kärla metsades viimane suur mürgeldamine. Ehkki kohustused olid juba varem täidetud ja isegi ületatud, tuli seakatku leviku ärahoidmiseks ikkagi veel kärssninasid kimbutada. Seekordne jaht toimus koos naabritega jahipiirkonna piiri üleselt. Meelitamiseks oli Kärla maadel luba küttida medalivääriline hirvepull, see toob alati tublisid jahimehi metsa rassima. Medalisarved jäid seekord siiski metsa. Las langevad peast, järgmised saavad ju veel võimsamad!

Ehkki päevad olid pakaselised, pühapäeva hommik näitas isegi 20 miinus-celsiust, ei heidutanud see kedagi. Karmid kraadid kompenseeris jahimeestele selgest taevast paistev päike, mis käib juba nähtavalt kõrgema kaarega kui mõnda aega tagasi.

Mõnikord on tore hommikune rivistus ka soojas toas läbi viia.

Kohal olid ka meie toredad külalised teistpoolt jääd. Ei jäta nemad tulemata kui me vaid kutseks sõrmega viipame. Mis eriti hea, neilt kuuleme karu-, ilvese- ja hundijuttu, mida meil endal pajatamiseks võtta pole. Ei saa jätta mainimata ka nende panust meie küttimiskohustuste täitmisel.

Nende kahe päeva sisse mahtuski 12 metssea küttimine. Lasta tuli ära ka kaks hirve, keda me ise oleks küll metsa jätnud, kuid meist sõltumata kujunenud olukord sundis neid otsustusi tegema.

Paneme siiakohta tabamuse teinud kütid rivisse ja siis vaatame edasi, kuidas päev kulges. Seaküttidena tegid endale nime Margus Tukk, Hannes Viiber ja Ragnar Kane, kes kõik paugutasid kahte. Sea tegid veel saagiks Madis Mets, Rain Mesila, Priit Kuus, Kristel Hani ja Mairo Soomets. Viimasele oli enda sõnul see esimene Saaremaalt kütitud metssiga. Roman Uibo päästis ära hirvehinge ning Tanel Martson ühe metssea ja hirve.

Tehtud saak tuli ka välja tirida.

Mairo tunneb heameelt esimese saaremaise seasaagi üle.

Et Rain jälle saagi tegi, see ei üllata enam kedagi. Pildil koos oma tublide abiliste Mörri ja Porkaga.

Iga korraliku suurjahi päeva juurde kuulub kuum päevasupp. Soojendab ära nii nina kui sisemuse.

Ka päike soojendab juba...

Põder: Nüüd jääb metsades vaiksemaks.

Ka hirvelehmad-mullikad on ilusasti rivis, justkui teades, et neid enam ei kütita.

Väike sõbralik jalutuskäik koos jahikoeraga...

Päike juba nii soe, et isegi kütiliinil seismine pani pea kuumenema. Tuleb jahutada, muidu läheb veel kärssama. 

Viimase selle hooaja ühisjahi saagi tegi Kristel. Küti tõsine pilk ütleb, et sigu võib jätkuvalt küttida. Alles kuu lõppemisega saab selgeks, milline hooaja lõplik tulemus olema saab.

Aga nagu iga hooaja lõpetamisel, on ka seekord oodata pidu. See toimub 6. märtsil meile vanas ja tuttavas kohas. Peole registreerimine on juba alanud ja oodatakse rohket osavõttu. Võta vaid kellegagi juhatusest ühendust ja anna teada, kas vajad sel õhtul ka sõidutamist.

Ela mistahes paigas, aga juhatus on valmis kõiki soovijaid pidusse ja koju tagasi transportima. Avalda vaid enda tahet ja see täidetakse!

Jahipilte tegid Kristel Hani, Rene Järvmägi ja Toivo Vaik. Hirvefotod tabas Raol Martti Vinkel ja põdra Neeme Õige.

UUTE KOHTUMISTENI!