Jagamise õhtu tõi kaalutletud otsuse

Täna oli kõigi aegade suurim jagamise õhtu, päeva jooksul jõudis meile kaks prisket kaubikukoormat toodetega Linnamäelt ja Rannarootsist. Ehkki ilm oli põrgulik, ei saanud minemata jätta. Hilisel õhtutunnil sumises jahimaja nagu mesitaru.

Ei ole ilmas kohaletulemise takistust kui kõlab jahimeeste kogunemise teade. Sel ajal kui mehed majas asju paika panid, ootasid "hobused" kannatlikult ukse taga.

Oi värki, siit juba jätkub tõesti kõigile... arvab Aarne ja rabab oma esimese kasti sülle.

Et jagamisele läks oma kümmekond erinevat toodet, said suksud päris pikalt oodata kuni kattusid tuisutuules külmuva sulalume kihiga. Klaaside sulatamise ajal peeti ära ka üks hüva nõu. Tulemus sai seekord siis selline:

29. jaanuaril kogunemisega kell 9.00 algab selle hooaja viimane ühisjaht. Külla kutsutakse lisaks meie koerameestele mõned kauaaegsed jahisõbrad oma koertega. Olgu päeva tulemus saagi mõttes milline tahes, toimub päikeseloojangu eel hooaja pidulik lõpetamine. Seal austatakse saagiks langenud ulukeid, kiidetakse täpse käega kütte, kummardatakse tublide ajajate ees, paitatakse töökaid jahikoeri ning tänatakse meie seltsi tublisid eestvedajaid. Ja loomulikult kõiki jahilisi ja maaomanikke, sest koostöös on sündinud suurepärane küttimistulemus. Seega tasub kõigil tulla ja olla selles päevas osaline.

Janis arvas, et kuna ilm ka vastav, siis 

tuli kohe jõuluvana tunne peale.

 

Pilte tegi Kristel Hani

KOHTUME SUUREL HOOAJA LÕPETAMISE JAHIL!

Hakkame vaikselt asju kokku tõmbama.

Hooaeg on olnud edukas, täidetud on põdra, metskitse ja punahirve laskekohustused. Küttida on veel metssigu, kuid see number on meile pandud nii ulmeline, et seda täita polegi võimalik. Sest metsades lihtsalt pole nii palju kärssninasid ja kui olekski, siis viimseni neid kätte saada pole ikka reaalne. 

Aga paneme siia eelmisel laupäeval toimunu kirjelduse, mille saatis Arne Saagpakk.

Meid kogunes koos ajajatega 19 meest-naist. Peale esimest aju tegi meile külastuse Keskkonnaamet, kes kontrollis dokumente ja ka kõigi tulirelvad vaadati üle – veenduti et kõik on tip top ja peale kontrollkäiku läksime igaüks oma teed.

Kokku jõudsime teha 6 aju, loomi oli igas ajus, aga õnne oli vähem, kuna hommikul leppisime kokku, et teeme saagiks võimalusel metssea, hirvevasika, või siis valitud pulli ja mitte igaühte. Selle tõttu sai päeva lõpu tulemuseks hirvevasikas ja täpse käega kütt, kes muu, kui Tiit Kuus.

 

Aga jahipäev oli vägev ja õhtu krooniks astusid läbi ka härrad Linnamäelt ja jagasid meiega oma Üru jahti planeeritud põrsast. Aga maitses meilegi hää igatahes!

Kaunistuseks mõned pildid, mille klõpsisid Arne ja Kristel.

Hommikune lugulaul: Täna on peamine eesmärk anda tuld metsseale. Et päev ei tunduks liiga üheülbaline, siis hirvedest paneme välja vasika ja kui kellelgi trehvab, siis ka medalivääriline pull.

Meie aasatepikkune koostöö keskkonnainspektoritega on alati vilja kandnud. Tulemuseks tõdemus, et me ei lase ennast mitte kunagi lõdvaks asjus, mis puudutab jahipidamist!

Kas hooaja viimane hirv? Mine tea!

Meie head koostööpartnerid Andreas ja Indrek Linnamäelt on hooaja lõpuks taibanud, et sigadega pole meie lood just kõige paremad. Selle tõttu haarasid nad meile tulles ühe kaasa.

Selliselt see meie hooaeg siiamaani läinud on. Mis aga ei tähenda seda, et püss kindlalt kappi peidetud saab. Kalendri järgi kestab see veel veidi vähem kui poolteist kuud, seega lõplike kokkuvõtete tegemiseni veel aega on. Kui tekib jätkuvalt saaki, mille juures pildil osav kütt ja olemas jahilugu, on blogi selle valgustamiseks ööpäev läbi avatud!

Kellel on aga tahtmist metssea küttimise ulmelist numbrit realiseerimisele natukenegi lähemale nihutada, see tulgu Hirve jahimajja 22.01.22 kell 9. Kui veab, äkki vähemalt näeme kusagil metssiga! Või siis antakse jahile meelitamiseks välja ka mõni ägedam võimalus!

UUTE KOHTUMISTENI JAHIRADADEL!

Rekordid aina purunevad. Ajastu märk vist?

Ei saa ju igavesti minna nii nagu spordis, et rekordeid aina purustatakse. Sellega seonduvalt küsitakse alatihti - milline on inimvõimete piir või kui kaugele veel minna saab? Või kui suureks saavad kasvada veel energiahindade rekordid? Kui paksuks võib minna naine, kelle mees pidevalt ökoloogiliselt puhast liha ja sellest valmistatud maitsvaid tooteid koju tassib? Või mees ise?

Sellise filosoofilise miniatuuriga võiks iseloomustada 8. jaanuari jahihommikut, mil rivistusel selgus, et sirges reas seisab 46 inimest ja 10 jahikoera. Viimaste kohta sirge rivi väljend on küll suhteliselt sümboolne, sest elevust ja sagimist oli täis kogu varajane hommikutund. Eks sellele aitas omamoodi kaasa ka Madis Mets, kes ilmutas end seltskonnale koos varahommikusest hiilimisest saadud saakloomade hirvepulli ja -lehmaga. See kõik kokku andis lootuse, et päev tuleb töine. Kella 16 paiku löödi asjad lukku tõdemusega, et jahimajas rippus 12 (loe kaksteist) punahirve. 

Saagu nüüd siis väljapanekule ka teised tublid kütid, kes tegid saaki: Jürgen Tamm pull, Janis Niit 2 pulli, Jüri Mesila potensiaalne medalipull, Aarne Mesila pull, jahikülaline Mattias Kõrvemaa 2 lehma ja vasikas, Priit Kuus lehm ja vasikas. Kas see järjekord selline ka täpselt oli, ei suuda isegi blogija meenutada, ehkki arvestuse pidamine käis pidevalt. Aga järjestusel pole ka mitte mingit tähtsust. Tähtis on päev, mida võib rekordite hulka arvata!

Aga laseme saabunud piltidel enda eest jutustada ja püüame kommenteerides olukorda selgitada. Käsi saab laiutada vaid nende edukate küttide ees, kelle saagist pilt tegemata jäi.

Nii see päev algas... 

Foto:Anu Kokk

Janis: Minu laskesektorisse tulid kaks pulli. Panin paugu ära ja üks kukkus. Olin veidi nõutu ja tahtsin kaaslastelt saada kinnitust, et kas võin ikka teise veel võtta? Aga viimasel hetkel jõudsin ise õige järelduseni ja sain seekord siis mõlemad korraga.

Foto: Arne Saagpakk

Millalgi jõudis ka Jürgen täpse paugu teha, raadios tuli teade, et lehm maas. Mida veidi hiljem küll korrigeeriti, et tegelikult oli tabatud noor pull. Metsa taustal jäid minimaalse kasvuga sarved märkamata, seda ikka juhtub. Häda polnud midagi, sest kõik load olid veel avatud. Aga jahijuhataja Arne ei saanud rahu ja pidi ise täpselt üle piiluma, mis loom see ikka auto peale tõmmati.

Foto: Toivo Vaik

Selle päeva medalilootus! Medalit ennustasid kõik, kõige heldemad, blogijaga eesotsas, pakkusid hõbedat. Aga näis, mis tuleb! Jüri enda sõnul sai talle trofeeks esimene hirvepulli sarvepaar, ehkki jahimehestaaž on tal aastakümnete pikkune ja lastud lehmi-vasikaid jätkus. Aga selline see jahiõnn just ongi!

Foto: Neeme Õige

Ei teadnud Mattias sel hetkel veel, et saab päeva rekordiga hakkama. Viimase kahe saagi tegemise ajaks oli valgus juba kahvatumas.  

   Foto: Rain Mesila

Aarne Mesila palus oma saagi pärast jahijuhatajalt ja kolleegidelt vabandust. Sest selle sarvega saab tema arvates vaid sauna riietusruumis toimetada. Aga iga saak on tunnustamist väärt!

Foto: Tiit Mägi

Nagu päev algas Madisega, nii see ka lõppes kui ta enda lahtirullitava restorani uksed lahti lõi. Abiks Kristel maksa puhastamisel ja Ott sibulalõikurina positsiooni sisse võtmas. Kokku sai sellest suurepärane jahipäeva lõpuroog.

Foto: Anu Kokk

Seltsi juhatus ja blogi tänavad kõiki, kes jahiradadel käies on teistele heaks kaaslaseks olnud, on vähemalt ühe saaklooma teinud ja blogisse kasvõi ühe pildi saatnud! See kõik kokku annab selle, et me tunneme kohustust oma ülesannete täitmise eest, arvestame kaaslastega ning meie tegevus on avalikkusele igati avatud ja nähtav. 

Aga kes arvab, et ei tunne veel jahiväsimust ja soovib anda endast parima metsseajahil või ka hirvevasikat sihtides, siis võib see tulla 15. jaanuaril kell 9 jahimaja juurde ja ennast proovile panna. Sel hommikul me hiilimisjahti ei tee, vaid võtame rahva kokku ja läheme metsa kõik koos!

KOHTUME JAHIL!

2022.aasta esimese saagi tegi pealik.

 2. jaanuari ilm oli jahipidamiseks igati sobilik. Üleval oli küsimus, kas ja kui palju huvilisi sel päeval välja tuleb? Aga tõeks osutus see, mis varemgi: põhipunt veendunud ja pöördumatult andunud jahilisi oli kohal. Neid, keda mitte miski põhjendus koju ei jäta.

Hommikune rivistus jahimajas. Need ja veel mõned, kes teiselpool kaadrit, kuulasid enne metsa minemist jahijuhataja päevakäske.

Foto: Kristel Hani

Kui üksteisele uusaastasoovid üle antud, istuti autodesse ja võeti kurss sinna, kuhu aasta viimasel jahipäeval mitu kütte üle kavaldanud hirvekarja jäi. Aga ka seekord saadi "pikk nina", sest metsatüki sisse oli peibutuseks jäätud vaid paar põtra. Nemad jalutasid rahulikult aju ees kütiliinile, sest võtsid kogu seda sagimist ilmselt enda turvamisena. No mine võta siis kinni, milline see ulukite loogika on ja kuipalju nad jahieeskirjaga kursis on?

Aasta esimest hirveaju võeti kui õppesõitu, mille järel toimus põhjalik analüüs ja pandi maha otsustav plaan. Uue idee käis välja Priit Kuus ja küllap mees teadis, millest rääkis.

Foto: Urmas Trei

Aasta esimese saagi tegi ülitäpse tabamusega seltsi esimees Aarne Mesila. Sellega saime "ülemistelt" jahimaadelt kindla signaali, et ka ülejäänud hooaeg jätkub edukalt kuni lõpuni.

Foto: Tiit Mägi

Eks seda paugutamist oli sel päeval vahest rohkemgi kui vaja oleks olnud. Küllap oli teatud mõju ka veidi enam kui ööpäeva tagusel ülemaailmsel tulevärgil. Aga saaki tuli veel ja sellega läks aasta esimene jahipäev kirja kui tulemuslik. Tuleb tunnustada ka ajus osalejaid Sven Mägi juhendamisel, kes oskusliku tegutsemisega saakloomad küttide ette suunasid.

Seekord tuli seada ritta kolm kütti, kellest igaüks oli saagi juures osanik. Paugutajad olid Tiit Kuus, Olav Etverk ja Rain Mesila. Saak tehtud, seekord siis nii.

Foto: Arne Saagpakk

Aga ometi võib hooaja senise kokkuvõtte põhjal öelda, et hirvekohustuse täitmisest lahutab meid veel vaid tosinajagu saakloomi. Seega tuleb veel pisut pingutada! Järgmiseks ühisjahiks koguneme 8. jaanuari hommikul kell 9.30. Oodata on abilisi koos tublide jahikoertega! Kui kellelgi on soovi hommikuses hiilimises osaleda, siis võtku jahinimekirja saamiseks ühendust Arnega.

HEAD UUT AASTAT KÕIGILE TUBLIDELE JAHTIDES OSALEJATELE! PARIMAD SOOVID KA JAHI- JA LOODUSHUVILISTELE KÄRLA JAHIMEESTE BLOGI JÄLGIJATELE! ME KOHTUME JAHIRADADEL IKKA JA JÄLLE!

Aasta viimane jaht oli äge...

On kardetud, et mida aeg edasi, seda vähemaks loomi metsas jääb ja selle tõttu lähevad saagid päev-päevalt kasinamaks. Viimased ühisjahid on aga tõestanud vastupidist. Jahiseltskond on mõlemal korral küündinud vaevalt paarikümneni, kuid tulemused on suurepärased.

Tänane, aasta viimane jaht, oli nagu spordipidu. Oli laskmist, oli jooksmist, oli vastase (loe uluki) üle kavaldamist. Aga päeva kokkuvõte oli suurepärane: 5 punahirve ja paariaastane metskuldi punn.

Esimene saak jõudis jahimajja nööri otsas. Sellepärast, et see kütiti mõnikümmend meetrit jahimajast eemal. Looma tirisid Madis Mets ja Timo Jõeäär. Küsimuse peale, kumb siis saagi autor on, näitsid mehed teineteise peale ja kehitasid õlgu. Kuna aega pikalt lobiseda polnud, said mõlemad jahimehed pildile kamandatud.

Foto: Toivo Vaik

Samal hetkel tuli teade, et veel kaks hirve on langenud, täpsusküttideks juba üle-maailmselt kuulsad jahimehed Taivo Villak ja Rain Mesila. Veel veidi ja appipalve esitas Riivo Nael, kelle saak lippas edasi piisavalt kahtlasi tunnusmärke lumele jättes. See klaperjaht paisus enam kui tunniseks, sest loom oskas teha imelisi sik-sakke, kuid väsimatu Apollo oli hasarti täis. Kui kasutada Tiit Mägi sõnastust, siis pidi visale loomale andma veel "tõhustusdoose", millest paraku mõned mingisse muusse loodusmaterjali tabamiskoha leidsid. Võta siis kinni, kelle lask see saaklooma lõplikult rajalt maha võttis. Paneme siia igatahes kirja veel kahe "süstija" nimed: Jürgen Tamm ja Priit Kuus. Hea, et pihtasaanud hirv ei pidanud metsa kannatama jääma. Sellist asja oleks igal jahimehel raske taluda.

Järgmise saagi tegi Neeme Õige. Mees, kes kuulub samuti meie Täpsete Küttide Eliidi hulka. Tema päästis ühe noorlooma suuremate sarvede kasvatamise vaevast. Ja tulevastest kaklustest.

Foto: Jürgen Tamm

Peagi hakkas levima kuuldus, et metskonna maja lähedal kahe maantee vahel tundvat end üsna turvaliselt üks metskult, kes olevat okupeerinud sealse allesjäänud tammetõrude varu. Kas tal sellest kogu talveks oleks jätkunud, ei tea, aga nüüd ja edaspidi saavad seal maiustada ka kõik pisemad sigudikud, kelle jäljed lumel selgelt näha olid. Sea ajas metsast välja jahil osalenud jahikoera õpipoiss Dante Jäljekütt, kellel oli see elu esimene seajaht. 

Nagu saatuse kiuste, oli seal ootel jällegi Rain Mesila. Metssiga sai saagiks ja Dantel oli täielik õigus koos kütiga pildile poseerima tulla.

Foto: Kristel Hani.

Selline saigi see 2021.aasta viimane ühisjaht. Osavõtjad olid rahul, tulemus üllatas.

AGA VEEL ENNE KUI AASTALE LÕPLIKU PUNKTI PANEME, SAAB SIIA KIRJA ÜKS ÕNNELIK JUHTUM, MIS OLEKS VÕINUD KA HOOPIS KURVEMALT LÕPPEDA.

Lugu sai alguse 27. detsembri viimase aju lõppemisel kui ootamatult selgus, et eelpool nimetatud tulipea Dante Jäljekütt ajust välja ei tulnud. Koera omanik Andreas Kuusik nägi korraga, et side koeraga on katkenud. Hüüdmine ja otsimine tulemust ei andnud ja kuna mõned mehed olid nõus jääma koera otsimisel appi, siis teised sõitsid saagiga jahimaja poole. Hilisõhtul aga hakkas messengeris levima uudis, et koer oli ilmselgelt läinud kellelegi urgu järele ega leia sealt enam väljapääsu. Sellest ka sidekatkestus. Siis algas suur päästeoperatsioon, mis kestis keskööni. Kopeerime siinkohal Kristeli poolt blogile saadetud emotsionaalse ülevaate toimunust.

Kõik sai alguse sellest kui taks ennast maa alla kaevas... mitte keegi ei teadnud ju täpselt kuhu mätta alla. Alguses otsisime ümberkaudsed kõik läbi, et näha kas kuskil värsked jäljed. Kõik kohad olid läbi tuulatud, nii hirve, koera kui ka rebase ning kitse jäljed. Lõpuks siiski tunnise patrullimise järgi leidsime, et mägi on õige kust otsida. Algul ootasime ja ootasime, lootuses et koer tuleb saagiga välja, aga ei mitte. Mingil hetkel tuli külast üks naine koos oma koertega, et äkki nemad reageerivad ja aitavad leida... mitte midagi, ootasime veel, otsisime ja helistasime, et leida veel mõnda taksi, kes urgu läheks ja aitaks võitlust võita, aga ei leidnud ja nii jäi ainult oodata... ootamine ja kuulamine tulemust ei andnud... ajasime kamba kokku. Pea pooled meie mehed koos peredega, naised, pojad, tütred kaasas, Ott tuli 3 labidaga, Bert oli kogu metallidedektorite värgi kaasa võtnud. Algul kartsime halvimat, et noor koer saanud kährikult või mägralt nii peksa et ei suuda miskit kosta... kaevasime auke, mitu, lõpuks kuskilt keskelt saime esimese hääle kätte taksilt, pea 1.5 m sügaval... meil oli nii hea meel, et koeraga korras ja siis läks kaevamine kahesajaga lahti... mitu labidat, kõik lambid põlesid ja korda mööda kaevati, saime taksini, vurrud juba paistsid. Ometi koera kätte ei saanud, ta oli kändude ja kivide vahele kinni jäänud... kaevati veel, peeti aru ja kui juba hakkas looma, siis Margus, kel kõige pikemad käed, saadeti auku, ta tõmbaski kutsa välja... kõigil oli nii hea meel, naistel pisarad silmas ja mehed plaksutasid. Siis said koer ja peremees kokku, nii tore hetk oli. Ja egas muud, augud lükati uuesti kinni. Mandril elav Taks sai saares puhtaks pestud ja kenasti linade vahele, ennem muidugi kõht viinerit täis söödetud. Taksi päästmine kestis hiliste tundideni aga kõik olid nii rõõmsad ja õnnelikud. Kokku oli meid vist palju, kõik kes said, tulid appi.

Nii-nii tore kogukond on meil, mitte kedagi ei jäeta hätta!

Puhtaks pestud, kõht head-paremat täis, õrnate käte hellitused, uni pehmes voodis ... selline see jahikoera elu kord juba on. Pilt: Kristel Hani.

Kristel andis meile ka tublide abiliste nimed, keda me siinkohal südamest täname. Ükski heategu ei jää märkamata ja just see annabki kindluse, et ka tulevikus läheb meil hästi. Olgu nad siinkohal ära nimetatud ja visaduse eest südamest tänatud: koera omanik Andreas Kuusik, Kristel Hani, Arne Saagpakk, Margus Mäeorg perega, Ott Lõugas, Priit Kuus, Bert Lepik, Aivo Roos tütrega, Jaanika Kinks ja Riivo Nael. Appi tuli ka lähedal elav kohalik külavanem Katrin Pihlas koos oma kolme koeraga.

Selle pildiga täname kõiki tublisid inimesi, kellel on viitsimist ja tahtmist oma vabast ajast rassida. Ikka selleks, et loodus oleks tasakaalus, metsloom püsiks metsas ja inimene oleks rahul.

Foto: Toivo Vaik

Aga meil ei ole enam palju minna, et saada oma kohustuste täitmisega maha. Ka aeg liigub üha enam hooaja lõpu poole. Jahiks koguneme 2. jaanuaril 2022 kell 9.30 Jahimajas.

HEAD VANA AASTA LÕPPU JA TOREDAT UUE ALGUST! UUTE KOHTUMISTENI JAHIMAADEL!

Ebatraditsiooniline jahipäev tõi korraliku saagi

Ühisjahid on meil enamasti toimunud laupäevaiti, vaid viimane sai peetud pühapäeval. Esmaspäevast ühisjahti ei tea isegi vanad olijad mitte. Aga ometi see toimus ja vaatamata väikesele seltskonnale oli  päris edukas. Eks meie töö tegid lihtsamaks Madis Metsa sõbrad koertega, samuti oli Andreas Kuusikul taks jooksmas ja meie oma Apollo Sven Mägi juhendamisel ka terve päeva ametis. Tulemuseks: hirve lehm, pull ja vasikas. No mida veel tahta? Me teame, et oli neid, kes mõtetes meiega, kuid pidid olema tööl või muude kohustuste taga kinni. Kaasaelajad olid näha messengeris, kes reageerisid igal hetkel meie operatiivinfole. Tänud meiega olemast!

Madis Mets tegi esimeses ajus avasaagi ning sellega tõusis kõigi osalejate vererõhk.

Foto: Jaanika Kinks

Nagu ikka, narritas jahujumalanna meid peale esimest saaki pisut, et ei tekiks arvamust, et nii lihtne kõik ongi! Aga see sai küttide poolt viisakalt ära kannatatud ja siis anti uued saakloomad ette. Rain Mesila oli kaugest tööpaigast kojukanti käima tulnud ja teadagi, kes järgmise looma küttis.

Foto: Taivo Villak

Päeva lõpetas Aarne Mesila hirvevasikaga, kusjuures ta jagas teavet, et selle saagi juures on pisut ka Tiit Mägi käsi mängus. Aga eks nad ise tea.

Foto: Priit Kuus

Selline see esmaspäevane jaht saigi. Aga mehed on väge täis ja nüüd proovitakse kolmapäevast jahti. Ootame kõiki, kel võimalik jahile 29.detsembril kell 9.30. Ka varahommikust hiilimist hirvedele ja metssigadele võib teha, kel endal luba taskus pole, võtku ühendust Arnega.

KOHTUME KOLMAPÄEVASEL JAHIL!