8.5.23

Aasta tähtsaim kokkusaamine tulekul

 Blogi ärkab korraks oma kevadunest üles. On aeg kokku saada, majandusaasta aruanne lukku lüüa ja edasised plaanid paika panna. Eelnevalt istus koos juhatusega ka revisjonikomisjon ja arutas üldkoosolekule ette pandavad teemad läbi. 

"Tarkade klubi" istung









Arutelu sai pikk ja põhjalik. Esimesena väsis ära koosoleku juhataja.

Fotod: Kristel Hani

Seega: üldkoosolek kutsutakse kokku 26.05.2023 algusega kell 19.00 Kõrkküla seltsimajja.

 Päevakord:

- 2022 Majandusaastaaruande arutelu

- Revisjonikomisjoni aruanne 2022 aastale

- 2022 MAA aruande kinnitamine

- Kuuri ehituse arutelu

- Uute liikmete vastuvõtmine/arutelu

- Probleemid seaduse täitmisega

- Muud küsimused

Nagu varasemaltki, on meil võimalus enda eest hääletamine volitada jahikaaslasele kui mingil põhjusel ise kohale tulla ei saa. Seda võib teha nii paberil kui saata volitus enda isiklikult e-posti aadressilt.

KOHTUME KOOSOLEKUL!

13.3.23

Aegade vägevaim hooaeg sai pärjatud marulise peoga

10.märtsi õhtu, mis algas ühise bussisõiduga, ei tõotanud algul mitte midagi erilist. Sõit peomajja nagu varasematelgi aastatel. Ometi sai üritus sisse sellise hoo, mis oli igati vääriline lõppenud jahihooajale. Veidike aimu ees ootavast melust andis tõik, et peole oli registreerunud suurim arv osalejaid. Kus värvikas rahvas koos, seal hoogu ja andmist küllaga! Täpselt nii nagu saagirohketel ühisjahi päevadelgi. Kuna Kristel oli õhtu jooksul jäädvustanud kümneid pilte, siis me ei tee siin täna pikka juttu, vaid laseme piltidel kõneleda iseenda eest. Selgituseks vaid mõned kommentaarid. Aga alustame!


Veel enne kui Arne ja Kristel bussis kohad sisse võtsid, oli maja valveks tellitud turvateenistus positsioonile asunud.









      Buss see sõitis tsuh-tsuh-tsuh, Jarmut oli bussijuht, rattad tegid ringe seal, kuni kõik olid bussi peal...











Küll mina olen endale ikka tööka mehe saanud, muudkui organiseerib ja organiseerib...



Hämarduvas õhtus jõuti meie armsasse peopaika Marta Loviisesse.

Ja üritus käivitus! Traditsioonide kohaselt algas õhtu seltsi esimehe Aarne Mesila sõnavõtuga. Ta kiitis kõiki tublisid jahimehi-naisi, meie truusid abilisi jahikoeri, kannatlikke jahimeeste abikaasasid, kes peavad kogu talve nädalavahetustel kodus üksinda hakkama saama. Häid sõnu jätkus ka meie viimaste aastate koostööpartneri Linnamäe Lihatööstuse kohta. Omalt poolt andis seltsile firma tänukirja üle nende esindaja Andreas Kuusik.

Meie oma tänukirju edasi andes arvas esimees, et valikut, keda eriliselt tänada, oli raske teha. Kuid otsus tehti ja tänukirjad said sel korral antud alljärgnevalt. Arne Saagpakk - väsimatu organisaator ja ühisjahtide korraldaja ning jahimaja ehitamise eestvedaja; Kristel Hani - eeskujulik kütt ja jahimajas korra nimel tegutseja;  Jürgen Tamm - mees nagu orkester ükskõik millise hetkel vaja mineva tegevuse korraldaja; Riivo Mesila - tubli ajudes rassija koos oma Porkaga; Sven ja Ive Mägi - väsimatud tegijad ajus ja verejälje ajamisel koos Apolloga ning Ott Lõugas - tubli taustajõuna. Lisaks tänukirjale said autasustatud preemiaks ka suitsutatud metskitse viiuli.




Aeg oli istuda lauda, sest nagu mitmed osalejad kinnitasid, on nad igaks juhuks suuremast söömisest juba mitu päeva hoidunud. Et pärast mitte kahetseda seda, et hulk tordedat kraami mekkimata jäi.

Mis sealt köögist nüüd kõik tulema hakkab, lõhnad annavad juba aimu...



Kui kõhusoppides esimesed napsid loksumas ja ahjusoojad hõrgutised söödud, hüüti rivisse jahimeeste kaasad, kellele kannatliku meele eest ka väikesed tänumeened üle anti. Seejärel läks suuremaks suminaks ja ega esimesed tantsudki enam kaugel polnud.




Oma kallite tervitamiseks tõusid jahimehed püsti. Tõepoolest, kuipalju me nende rolli peale igal jahipäeval metsas rassides mõtleme! Kas me ise oleme ikka piisavalt nende tunnustamisse panustanud?


Aeg oli ka pillimees käima panna. Olgu kohe öeldud, et ega Taniel Varese muusika suhtes kellelgi eriarvamusi polnud. Juba sekunditega oli tantsupõrand täis, no ei saanud istuma jääda! See asi iseenesest ütleb kõik ära.



Ega siis jahimehed-naised peol ainult söögist, joogist ja tantsust elatu. Vaja on ikka üksteiselt mõõtu ka võtta. Olgu tegu mälumängu, seltskonnamängu või ka niisama pullitegemisega. Võitjaid ja kaotajaid siin ju pole!
Lihtsama mälumänguga tegi algust Toivo. Ise nimetas ta seda niisama pulli tegemiseks. Aga mõte käima sai ning edasi läks juba tõsiseks tööks Arne ja Kristeli koostatuga. Raske töö võitjaks pärjati Bert Aavasalu võistkond. Teiseks platseerus seltskond nimetusega Toivo.


Kolmandaks jäänud võistkonna ajudele mõjus pingutamine nii laastavalt, et pidi kohe mõned kilovatid energiat juurde lisama.


Andreas pärib kaasalt ettevaatlikult, et kas see äge tants tõesti tema õla haigeks tegi?
Vahepeal veidi tantsu ja siis selgus, et mängud veel sugugi läbi polnud. Järgnes hoopis omalaadi tegevus, mille eestvedajateks olid mõlemad Neemed. Nimelt tuli aja peale võistkonnakaaslase riiete alt läbi siduda nööriga kokku terve võistkond, mis koosnes kolmest mehest ja kolmest naisest. Noh, erilist lõbu pakkus see tegevus muidugi meestele. Mäsu oli lõpuks nii suur, et kes need võitjad olid, jäigi blogile märkamata. Teadagi, et tähtis pole võit, vaid osavõtt. Aga puntra seotud olid lõpuks kõik!

Asi hakkab juba kahtlaseks kiskuma. Huvitav, kuidas see mäng nüüd edasi minema hakkab?
Vahepealsetest hetketest pilte võetud pole. Aga tundub, et kõik läks korda!

Edasi läks pidu just nii nagu minema pidi. Aga oot-oot, mis seal siis nüüd toimub?

Täna õhtul on Greta oma mehega rahul, sest teda õnnestus tantsupõrandale vedada pea iga tantsuloo korral. Juba enne algust teavitas pillimees seltskonda, et kogu õhtu on tantsupõrandal kehtiv naiste ja meeste võrdne valik. Sellist õnne ei jäta juba ükski naine kasutamata.

Mingil ajahetkel toimus kõigi osalejate vahel loterii, mille peaauhinnaks oli juba tuntud kintsuviiul. Lisaks veel ka hulk pisemaid maiuseid. 

Oma loosivõidule on järele tulnud Anneli Mesila.
Koomiline lugu juhtus siis kui peauhinda loositi. Fortuuna tõmbas ümbrikust välja Oti nime. Hetkel aga meest saalis polnud. Siis leiti, et kuna ta juba ühe viiuli omanikuks saanud oli, tuli tõmmata uus loos. Ja see, kuidas nüüd edasi sai, näeb juba järgmiselt pildilt.

Uue loosimisega läks aga nii, et võitjaks osutus Oti kaasa Gerli Kuusk! Ikka läks teine viiul samasse majja, pole ju tähtis, kelle nimele võit vormistati...

SIIS SAABUS KESKÖÖ. 
Ja väljas oli kuuvalge öö! Head õnne oli meile kogu möödaläinud jahiaastal küllaga olnud, seda aga ei tohtinud niisama jätta. Et jahijumalanna Diana jätkuvalt meiega oleks, tuli tema kiitmiseks samuti midagi ette võtta. Sellepärast algas kell 23.58 rituaalne karutants, mis lõppes kell 00.03.

Algust tegi Bert Lepik. Temaga liitus Ott Lõugas ja õige mürgli tõi endaga tantsupõrandale kaasa Arne Saagpakk. Vastava tam-tam muusika saatel esitatud jahirituaal oli nii võimas, et see pidi tõesti kõikide jahimeestele vajalike jumalateni kostma. Aga küllap kostuski, sest peoruumi läbipaistvuski läks selleks ajaks veidi ähmasemaks.








Edasi käis kõik nagu eelmistelgi aastatel. Tants ja veelkord tants. Ega naised enam meestele armu andnud, teadagi mis saab kui kord otsustamisõigus neile antud on. Nemad oskavad sellise olukorraga juba midagi peale hakata.

Nagu üritus algas, nii see ka lõppes ühise bussisõiduga. Loomulikult vastupidises suunas eelmise ringiga. Tiit Ennemuist jõudis veel teistega jagada oma peoõhtu kogemust. Tema arvates oli ühel rinnuni lumisel jahipäeval kergem olla ajus kui kogu peoõhtu oma naise eestvedamisel tantsupõrandal. Õnneks ootab ees aga mõnus puhkepäev.
Väike meeldetuletus vaatajale: piltidele klikkides lähevad need vaadatavamaks!

Aga sellega on nüüd kõik, me alustame uue hooajaga. Kas see on sama tulemuslik, parem või kehvem, selgub umbes aasta pärast. Ka blogi võtab endale nüüd väheke puhkust ja aktiveerub vaid vajaduse korral. Seega, klikkige ikka meie nupule, mine tea, mis sinna lisandunud on.

UUTE KOHTUMISTENI!

27.2.23

Jahimaadel on kärlakad üks vägev punt!

Laupäevane jaht andis sellise innustuse, et ka pühapäev läks metssigu taga ajades sama hooga. Mainime kohe ära, et viimasel koerapäeval tuli saagiks juurde veel neli kärssnina, seega jäi nädalavahetuse tulemuseks kaheksa kütitud looma. Seame siia ritta kohe ära ka pühapäevased kütid: Teet Vakrõõm, Tiit Kuus kahe isendiga ja külaline Hannes Viiber.



Kuna viimased jahipäevad on näidanud, et saaki hakkas tulema alles peale supi keetmist, tehti see protseduur ära juba hommikul enne metsa minekut. Koos supipotiga jäi päeva lõpptulemust ootama ka külaliste kaasa toodud tort.


Jagame siinkohal emotsioone läbi Kristeli pilgu. Tema võetud on ka tänased pildid.

 

Ise me kõike teeme ja nii hästi kui oskame, sedasi sai alguse ka tänane päev...

Luuret oli keeruline teha kuna öösel sadas lund ja tuiskas. Nooremad mehed saadeti uuesti jälgi otsima ja nii leitigi erinevaid paiku, kus tasuks proovida. Lahti läks arutelu, kuhu me saame kütte panna ja kuhu need sigudikud joosta võiks, selline planeerimine... kuula ja imesta! Debatt oli palju etem kui valimisstuudiot kuulates, mehed teavad seda peent värki, ikkagi kogemused.


Proovisime siis erinevaid tukkasid, kus on notsud sees, aga kohe kedagi liikuma ei õnnestunud saada. Meie sigudikud on juba nii kavalad, et oskavad mandrimeeste koerad üle kavaldada.

Õnneks läks korraks Hannese koer kaduma ja peremees sõitis teda otsima. Juhtus aga kuskilt läbi minema, kus oli värsket tõngumist näha. Selle leiu peale lendas Arne kohe peale, kontroll sai tehtud, edasi vilistati ka teised kohale. Kõik teadsid, kuhu minema peab ja mida teha vaja on, seletamiseks aega polnud.

Oli alles sigu, nii suuri kui väikseid ... tublid koerad ajasid selle pundi laiali. Ja kus siis hakkas paukusid käima! 

Teet tegi esimese ja ütles, et ei tea, vist ei saanud pihta. Et siga kadus ära. Juhus nii tilluke põrsas olema, et pihta saades ei olnudki teda rohu seest näha. Pärast mahtus ilusasti väiksesse musta segukasti ära. Veel teinegi oli samast pesakonnast, pisike-pisike, Hannese täpse käega sai ka tema saagiks tehtud.


Ja siis meie Top1 laskur Tiit, kui tema lähedal miskit liigub siis see sinna ka jääb. Algul oli mees tagasihoidlik, ei tea kas sai ikka pihta, tuli kõige tihedama koha pealt. Kuna kohe kontrollima ei saanud minna, siis jäi ta kohale. Hea oli, sest Porka käis sigu toomas nagu sahvrist, tuli ühega veel. Apollo oli taustajõud ja hoidis Porkal kõik kenasti ees, et see ei peaks kaugelt toomas käima.


Kui saak maas, tekkis arutelu, et kas aitas Porka Tiitu või hoopis Tiit Porkat. Aga see rohkem jahimeestele omane nali, peaasi, et  saak lõpuks maas on.


Traktoriga või ilma. Kui juba Ott tegutseb, võivad teised rahulikult hinge tõmmata.






Selle hooaja viimased vereproovid vormistab Jürgen. Mees, kes igal jahil kohal, vajadusel tormab koos Apolloga mööda tihnikuid ja oskab igas olukorras teistele juhendajaks olla. On kogu hooaja seisnud selle eest, et vajalikud analüüsid õigeks ajaks laborisse jõuavad.

Nüüd on tõesti aeg 2022/23 jahihooaeg kokku tõmmata. Põllumeestele teeb kindlasti rõõmu tõik, et Kärla jahimaadel on 150 hirve ja 120 metssiga vähem.
Tahaks nüüd hakata paremaid tegijaid esile tõstma, aga kui mõelda, keda, siis tekib selline kitsikuse olukord ette. Kõik, kes hooaja jooksul mistahes jahtidest osa võtnud, on oma osa andnud. Kellel oli rohkem jahiõnne, kellel vähem, see sõltub ainult Diana armulikkusest. Või ka sellest, mil viisil keegi enne kodust välja tulemist seda ise endale teinud on. 
Ees ootab pidu. Seal saavad siis kõik suuremad tegijad ka esile tõstetud.

KOHTUME HOOAJA LÕPETAMISE PEOL!

25.2.23

No oli vägev seajaht! Tõesti oli!

Üks väga huvitav jahipäev seljataga. Tegevust jätkus, ehkki seltskond oli suhteliselt väike. Aga see-eest oli päev hoogne, kellelgi igav ei hakanud.

Hommik algas tõdemusega, et Toivo sööda taha oli läinud 3-4 pealine kari ja jäljeluure näitas, et sinna nad jäänud olidki. Esimene aju sai ka sinna ära seatud. Aga võta näpust, selleks ajaks kui kütid kohale jõudsid, oli jälgedest näha, et kari oli alast välja kõndinud. Nojah, ei mingit aju, kabla kokku ja minekut. Kusagilt kostus arvamus, et küllap söödaplatsi pidaja, pagan, jõudis oma sigadele ette helistada. Nali naljaks, aga minek oli nüüd Hallivälja kanti raba taha.

Hallivälja taga rabas aga oli veel huvitavam, sest sealt väljus mitmest paigust sõdurimundris ja relvastatud kaitseliitlasi. Selgus, et samas kohas pidasid nemad oma orienteerumisõppust. Kohapeal sai kokku lepitud, et me üksteise tegemisi ei sega. Aga vaatamata üsna tulisele ajule nähti vaid erinevates kaliibrites hirvi ja sinnapaika see seasaagi saamine jäigi.

Edasine käik viis Jahilossi lõunat pidama. Kuum supp on varemgi meestele tulevase saagi mõttes positiivselt mõjunud. Nii läks ka seekord ja peale sööki alles õige jahimürgel algas!

Huntlock näitas juba pikemat aega, et Zera tiirutas väga väikeses alas, ilmselt hoidis ta siga kinni. Roman Uibo läks oma truu abilise suunas ja nii see esimene saak tehtud sai.

Foto: Roman Uibo

Tubli kütt Roman pandi koos Zeraga poseerima ajal, mil nooremad mehed saaki metsast välja tirisid.
Foto: Kristel Hani

Aga jäljed näitasid, et suurem seakari oli liikvel kõrvalkvartalis. Ega muud kui ümberpöörd ja küttidel nüüd tuul selja asemel näkku! Üsna pea oli kuulda ka päris korralikku ja tõsist haukumist.

Bekaari ajas sea just sinna, kuhu vaja oli. Käitus ilusasti tubli jahikoera kombel ja hoidis mõnemeetrist distantsi. Et jahimees saaks rahulikult regeerida. Peale pauku tegi korraks vehkat, aga siis tuli tagasi, et enda poolt küti ette aetud saagist rõõmu tunda.
Foto: Toivo Vaik

Kui sigudik oli kraavist välja tõmmatud, sai saaklooma tabanud Toivo Vaik ka pildile sätitud.
Foto: Olav Etverk

Ei läinudki pikalt kui kõlas järgmine pauk ja raadioeetrist saime teada, et kolmanda saagi oli teinud Neeme Õige. Aga kuna ühtegi kaamerameest käepärast polnud, oli kütt sunnitud tegema pildi saagist ja tublist koerast ennast paraku pildi taha jättes.

Mis? Tuleb sealt mõni veel?
Foto: Neeme Õige

Aga seegi polnud kõik. Veel läks paugutamiseks. Aga saagi koju viimisega läks veidi rohkem aega kui eelmistega. Esimese tabamuse tegi Tiit Kuus, talle sekundeeris mõne aja möödumisel  Janis Niit ja pika tagaajamise viis lõpule Priit Kuus. Vahel lihtsalt läheb nii ja teha pole midagi. Aga päeva lõpuks oli maas neli siga, pole ju paha! 

Viimane saak jõudis metsast välja juba hämarduvas õhtus.
Foto: Kristel Hani!

Kui keegi nüüd kahetseb, et ei tulnud, siis võib jahipäeva korrata homme! Ikka kogumemisega kell 9!

METSSIGU ON METSAS VEEL!

23.2.23

Selle hooaja lõpetamise pidu on veel pidamata. Teeme seda siis!

Pidu toimub 10.märtsil algusega kell 19 meile armsaks peopaigaks saanud Marta Loviises. Viimane päev peole registreerimiseks on 28.veebruar. Helista ARNELE, anna teada, mitmekesi tuled ja kas vajad bussis istekohti. Kui see kirja saab, siis edasine sõltub peamiselt sinust endast!

Peaks vist ennast ka koos prouadega peole ja bussi kirja panema...

Foto: Janis Niit

KUI SA PEOLE EI TULE, SIIS SÜÜDISTA VAID ISEENNAST. EGA SINU PÄRAST PIDU PIDMATA JÄÄ, KÜLL TEISED PIDUTSEVAD!

22.2.23

On aeg medalistid välja panna.

Nagu varasematel aastatel, nii on ka sel hooajal on Kärla maadelt kütitud autasu väärinud trofeesid. Kas neid on rohkem või vähem kui eelnevatel aastatel, kes seda teab. Tore muidugi, et nii uhkeid ulukeid meie jahimaadel elab. Seega on oodata ka tugevaid ja terveid järeltulevaid põlvkondi ning järgmiste hooaegade medaliväärseid trofeesid. 

PUNAHIRV


KULDMEDAL

Kristel Hani









HÕBEMEDAL

Arne Saagpakk









HÕBEMEDAL

Rain Mesila









HÕBEMEDAL

Reimo Prants









PRONKS-                              MEDAL

Tiit Mägi









PRONKS-                              MEDAL

Martin Viilmaa, jahikülaline








PRONKSMEDAL

Arne Saagpakk


Arne pronksisarved rändasid Järvamaale kingituseks meie kauaaegsetele jahisõpradele. Sarved on seinale riputanud Rene Järvmägi. Ikka selleks, et ka mandrimehed näeksid, millised uhked sarvekandjad Saaremaa metsades ringi jooksvad.

Foto: Joel Potman












METSSIGA



KULDMEDAL

Taivo Villak








KULDMEDAL

Andre Pildre








METSKITS (SOKK)


KULDMEDAL

Rain Mesila









HÕBEMEDAL

Rain Mesila








KOBRAS


PRONKSMEDAL

Riivo Mesila

Foto: Toivo Vaik










Selline meie selle hooaja medalisadu on. Loetelust saab järeldada ka seda, kes see kõige vingem medalimees on. Aga lugege kokku!

Kahjuks on põdrapopulatsioon meil jäänud väga nigelaks ja ühtegi medalisti põdrasarvedest ei tulnud. Aga austusest väga hõredaks jäänud põtrade asurkonna vastu, paneme siinkohal välja kõigi nelja sel hooajal tabatud põdrapulli sarved. 


Arne Saagpakk





                                                                                                                                         Neeme Sinimeri



Toivo Vaik





                                                                                                                                                Rain Mesila






Hindamistahvlitega fotod Saarte Jahimeeste Seltsi kodulehelt.

UUTE KOHTUMISTENI MEIE ÜRITUSTEL!