Seitsmevennapäeva järgne talgupäev

 Talguteks valmistumine käis juba pea nädal enne täpset kuupäeva. Messengeri kaudu käis nõupidamine ja soovituste andmine. Toivo tõstatas vajaduse ära tuua pukk endiselt Sülla langilt, mille ta viis sinna hulk aastaid tagasi jahiauto järelkäru peal. Aeg oli oma töö teinud ning endisest langist oli saanud uus mets. Jahiautoga ligipääs pukile oli looduslike protsesside tõttu võimatuks muutunud. Oli isegi kahtlus, et peab minema ja puki osadeks lahti võtma ning siis käsitsi jupikaupa välja tassima. Kuid nagu juba öeldud, on aegu möödunud ja ka jahimeeste tehniline varustatus läinud oluliselt paremaks.

Henri pakkus ennast appi, lisades, et kui muidu ligi ei pääse, tuleb tema oma tehnikaga kohale.

Nii karmiks siiski asi minema ei pidanud. Maanus leidis oma kuuri alt pisut väiksemate gabariitidega tegelase, mille abil ta asja ära tegi. Pildil väike vahepeatus Jahilossi ees enne uuele positsioonile jõudmist.

Talgupäev nagu ikka, aga seekord algas palumisega, et vihma ei tuleks sest taevas oli hommikust peale hoiatusi pildunud. Oli ju rahvakalendri järgse kuiva seitsmevennapäeva järgne päev, mis lubanuks seitsme nädala pikkust vihmata perioodi. Aga võta näpust! Õnneks oli võimalus minna oma tööga meie elektrimeeste käsutuses oleva endise kombainikuuri alla, kus saab toimetada mistahes ilmaga. Tänud neile oma pinna kasutamise võimaluse eest!

Nagu iseenesest tekkis kaks töörühma ja algus sai maha pandud.

Peagi hakkas ehitis kõrgemale kerkima.

Ometi püüdis vihm asja omal moel segada, kuid jahimehi see ei kohuta. Igaks juhtumiks on abivahendid olemas.

Enne lõikamist peab üheksa korda mõõtma.

Iga töö vajab juhendamist. Et välja tuleks see, milleks kokku tuldi.

Kontroll asja üle ei tohi puududa. Eriti siis kui rajatakse alla 20 ruuduseid ehitisi, mille kohta ehitusseadused ametlikku ehitusjärelvalvet ei nõua.

Brigaad oma tööst rõõmu tundmas. Perepukk peab vastu ja õigustab oma nime täiega.

Teele!

Meie jahialadel on nüüd neli pukki rohkem. Viienda jagu juppe jäi ülegi veel. Üks tubli töö on jälle tehtud ja jahipidamine muutub sellest üha mugavamaks ja ohutumaks.

Aga nagu ikka toimub iga talgupäeva lõpus ka korralik pidu. Kui seal keegi end korralikult sitikaks tõmbab ja jalgu alla võtta ei suuda, ei juhtu sellest midagi. See käib asja juurde ja küll sõbrad vajadusel aitavad.

Nüüdseks on asjad nii kaugel, et jäänud on vaid võsaraiumise talgud. Kõik need meie seltsi liikmed, kes pole mitte kummaski eelmises ürituses osalenud, peavad nüüd aitama võssakasvanud metsasihte lahti raiuda. Loomulikult ei keelata osaleda kõigil teistel entusiastlikel tegelastel. 

Ikka selleks, et suurel jahihooajal oleks lihtsam ja tabamused täpsemad.

Selle päeva muljeid jagasid Kristel ja Viivika. Suurem osa pilte on Kristelilt, oma abi andsid ka Arne, Henri ja Maanus.

KAUNIST SUVE JÄTKU JA KOKKU SAAME TAAS VÕSATALGUL!

Esimene talgupäev tehtud.

 Laupäev 13. juuni oli just paras päev majaümbruse ja majasiseste tööde tegemiseks. Nagu ikka, oli seltskond väge täis ja paar-kolm tundi ning kavandatu oligi teoks saanud.

Meeskond jagus ilusasti võsakõrvaldajateks ja majas tegutsejateks. Majas olijad omakorda lahknesid uute riiulite ehitajateks ja küürijateks-desinfitseerijateks. Et miskit sitikat ei leviks ega batsilli tekiks. Riiuliehitajad konstanteerisid oma töö lõppedes, et nagunii tuleb kola pidevalt peale ja üsna peagi selgub, et üks riiul on ikka puudu.

Aga Kristel ja Toivo plõksisid pilte teha ja nii saame pisku ülevaate sellest, kes kus käed külge pani. Igatahes tulemus räägib iseenda eest. Rõõmsad tänud kõigile, kes kohale tulid ja mistahes viisil päeva õnnestumisele kaasa aitasid.

Ega järgmine talgupäevgi kaugel pole. Juulikuus ehitame uusi jahipukke ja putitame neid, mis meid juba aastaid teeninud on. Ka sinna oodatakse hakkajaid, sest jõutööd jätkub sellessegi päeva.

Ei kao nad kuhugi.

Eelmises loos sai välja öeldud, et me oleme suutnud metssigade arvukust niipalju kärpida, et kahjustustest esialgu teateid pole. Kuid mets elab oma elu ja loodus toimetab tasapisi. Teadaolevalt on Saaremaalt Kärla jahimaadelt Naakamäelt leitud vanimad metssigade luude jäänuseid, mis on üle kahe tuhande aasta vanad. Vähemalt on nii väitnud ajaloolased. Järelikult ei suuda metssiga välja tõrjuda mitte keegi. Järeldada võib seda hetkest, mille on jäädvustanud Aarne Mesila rajakaamera.

Tehke juba minekut, see siin on meie pere söögilaud!

MILLALGI IKKA SAAME KOKKU!

Vaikne tegutsemine käib koguaeg

 Ehkki blogi on olnud viimasel ajal väheaktiivne, käib seltsis elu suverežiimil edasi. On aeg, kus ulukid on ilmale toonud oma järglased ja hoolitsevad järelkasvu iseseisvaks saamise eest. Seetõttu metsades jahti ei toimu ja üksikuid metssigu nopitakse söödakohtadelt. Oleme oma eelmise hooaja kohustustega hästi hakkama saanud ja metssigade arvukust on tugevasti kärbitud. Alanud on sokujahi hooaeg.

Maha on peetud üldkoosolek, kus sai kinnituse aastaaruanne. Võeti vastu uued liikmed ja otsustati seltsi igapävaelu küsimusi.

Siinkohal on aeg öelda tere tulemast meeskonda! JOONAS MÄGI, JANAR TÄNAK, HANS TEDER, MAANUS KURIS, KARL MATHIAS MESILA.

Kõik värsked täieõiguslikud Kärla jahimehed on läbinud meie jahiradadel aastase katseaja ning tõestanud oma valmisolekut olla eelnevatele olijatele tubli kaaslane. Kõik nad said oma koha ka jahigruppides. Ega siis muud kui head saaki!

Aga metsades käib elu omasoodu. Ei tea me ulukid sellest, mida jahimehed nende ellu sekkumiseks kavandavad. Metsaelu käib aastatuhandeid kestnud reeglite järgi, mille on paika pannud loodus ise. Jahimeestel on võimalus seda jälgida metsakaamerate abil ilma loomade tegemisi segamata.

Seekord saatis blogile kauneid pilte Janis Niit. Mees nimetab seda seltskonda ühise nimetusega minu naabrid. Paneme siiakohta välja valiku neist toredatest hetketest. Aitäh Janisele! 

Aga suvised tegemised ootavad. Et valmistuda uueks aktiivseks hooajaks, on vaja ühte-teist ära korraldada. Selleks on meil ühised talgupäevad, mille toimumisest on kõigile liikmetele teada antud.

KOHTUME ESIMESEL TALGUL!

Veebruar lõpetas, märts alustas.

Peakiri käib jahimehe aasta kohta, mis toimibki selliselt. Kui talupidaja loeb tibusid sügisel, siis jahimees teeb oma tehtud saagist kokkuvõtteid kevade hakul. Aga et üks hooaeg lõpeks ja teine alata saaks, tuleb maha pidada üks tõsine "aastavahetuse" pidu. Järgnevast on näha, et kõigi aegade rekordhooaeg saadeti teele väärikalt.

Piduliste bussi korjamine algas juba siis kui päev veel valge oli. Vana traditsiooni kohaselt tuli pileti ostmise asemel võtta lonks vahuveini otse pudelist. Sellega oli tagatud ka istekoht.

Pidumajja jõudes oli esimene mure, et kus see parim paik peolaua taga võiks olla. Selle pidi igaüks enda jaoks valmis mõtlema.

Nagu ühel tõsisel aastavahetuse peol sai ka nüüd tunnustatud neid, kes oma panustamisega enim silma paistnud. Tegelikult oleks pidanud esiletõstetuid olema veelgi rohkem, ent võimatu on ju korraga kõiki premeerida. Ka järgmiseks hooaja vahetuse ajaks peab miskit tegevust jaguma.

Et meil on paraja hoo saanud sisse jahikoerte pidamine ja kasvatamine, on hea märk. Just nende abil olema saatnud hooaja mööda nii, et ühelgi jahipäeva hommikul polnud vaja laulda "tuleb päev, tühi päev, võibolla neid on palju veel...". Seetõttu tõsteti eriliselt esile tegijaid, kes ei ole pidanud paljuks koertega rassida nii kodus kui ajujahis. Toome siinkohal kõigi nende nimed välja: Ive Mägi, Karl Mattias Mesila, Marcus Mesila, Teet Vakrõõm, Viivika Vakrõõm, Tiit Mägi, Riivo Mesila, Kristel Hani, Martin Leedo, Madis Mets.

Juhatusel autasusid jätkus.

Gerard Aavasalu ja Urmas Pildre on mehed, kes otsekohe käed külge löövad kui jahimajas on vaja miskit putitada või korda seada.

Ka blogi pidamist peeti jätkuvalt tunnustamise vääriliseks.

Tunnustuse said veel meie taustajõud ja ühisjahtide supikorraldaja ning igati tubli toimetaja seal kus vaja Ott Lõugas ja mõnus huumorimees ning üks täpsuslaskuritest Tiit Kuus. Superküti tunnustuse said veel Rain Mesila ja Priit Kuus.  

Loomulikult on selle ürituse üks tähtsamaid osasid peolauast osasaamine. Teadagi, et tühi kott püsti ei seisa ja eks tantsulusti tarbeks pea ju ka energist talletama.

Peale esimest toidu ja joogi manustamist viis Toivo Vaik läbi mälumängu, milles sisaldus 15 küsimust. Seekord läks nii, et tekkis arusaam, nagu kõik võistkonnad oleks sellesse eelnevalt kuidagi häkkinud, sest tulemused oli üllatavad. Kõik said niipalju punkte, et paremusjärjestust välja ei hõigatudki. Igale võistkonnale anti õigus endale ise jahutuskapist auhind võtta. 

Aga ei saa jätta mainimata, et mis pidu see on kui õige pillimees ei tegutse. Aga just õige pillimees leitud oligi! Aare Tomson oli mees, kes pani kogu seltskonna elama. Eranditult. Lisaks korraldas ta ka mõnusaid seltskonnamänge! Aitäh talle!

Kõige menukamaks osutus mäng, kus jahimees pidi etendama teatud omadusega või tegevuse juures olevat metslooma ja seda teistele selliselt, et see ka ära arvatud saab. Kes arvab, see peab minema ise järgmiseks miimikuks.

Nüüd jõudis pidu faasi, kus kõik tegevused läbisegi olid lubatud. Kes vestles, kes tantsis, kes vennastus kellegagi, kes pajatas oma üleelatud jahiseiklusi, kes kiitis oma ilusat naist või kodus kapis hooaja tööst puhkavat täpset jahipüssi. Ka järgmiseks hommikuks valmistumine oli lubatud.

Enamus pilte Kristelilt, mõned Toivolt.

Ega siis midagi, seekord tõmbame sellele melule joone alla. Ees ootab uus töö ja uute kohustuste täitmine. Kas see saab olema sama edukas kui äsja lõppenu, seda näitab aeg. Suvel kohtume veel kindlasti mitmeid kordi, sest traditsioonilisi talgutöid ei saa ka sel aastal tegemata jätta. Selleks kõigile jõudu ja...

UUTE KOHTUMISTENI!