20.2.24

Üks vähem kui sada.

 Head naabrid on alati teretulnud. Nii otsustati korraldada koos RMK jahimajandiga üheskoos piirideülene metsseajaht Põlenu metsas, mis asub kahe naabri piirialal. Ala on väga suur ja soine ning abi sellisest piirkonnast sigu välja peletada on vajalik. Jahti kutsuti lisaks ka külalisi mujalt ja teise piirinaabri Aste seltsi jahimehi. Kokku tuli päris arvestatav hulk rahvast. Tänase loo pealkiri ei viita mitte suurele saagihulgale, vaid sellele, et jahi alustamisel sai nimekirja 99 osalist.

Oli juba ette teada, et meie kodumaja ümbrus nii suurt rahvahulka vastu võtta ei suuda ja seetõttu sai kogunemiskohaks kavandatud Kõrkküla töökoja hoov. Rahvast muudkui tuli ja tuli...


Et asi laabuks, sai jahti juhatama kaks pealikku: Kärla mees Arne Saagpakk juhtis koeramehi ja RMK poole pealt Uno Vait tegeles küttidega.

Külaliste hulgas oli ka EJS president Margus Puust, kes pidas lühikese tervituskõne. Pildil paremal seisavad jahitrofeede ekspert Jaan Ärmus ja SJS tegevjuht Ive Kuningas.

Püüa, kuidas tahad, kogu rivi täies pikkuses pole võimalik telefonikaamerasse saada.

Koerad sees ja üsna pea läks ka laskmiseks. Kuna piirkond oli väga suur, siis oli raskusi ka raadioside pidamisega. Pildile õnnestus saada kuldi tabanud Peep Kuus.

Kogu see mürgel kestis neli tundi ja selle tagajärjel langes saagiks 13 metssiga. Nüüd on paras aega ja koht panna siia kirja ka kõik teised kütid, kes ühe või mitme suurepärase saagi tabajateks olid. 

Helges Talinurm Kärla JS külaline, Rando Sai ja Urmas Kruusmägi Aste JS, Aarne Mesila, Madis Mets ja Priit Kuus Kärla JS ning Jaan Jensen ja Jaanus Erimäe Kärla JS külalistena.

Ürituse lõpetamiseks koguneti RMK jahimeeste puhkekohta. Seal sai maitsta kuuma jäägrisuppi ning juua kohvi ja näksida kooki. Samas toimus ka vilgas muljetamine.

 
Üksteise järel saavad tulemused ritta. Jahipealikud peavad arvestust.

Kus häda kõige suurem, seal Niva kõige lähem. Peebu saak reisis kohale pakiruumis.


Traditsioonide kohaselt autasustab Uno Vait tublisid kütte. Aumärki on vastu võtmas Aarne Mesila ja Priit Kuus.
Lõkke ääres muljetades sai ka ninad soojaks...

Kristel pani oma pildi pealkirjaks Kärla muhedad. Suurepäraselt korraldatud ja saagirikas päev pani vanad jahimehed muhelema igatahes.

Nagu ka varem on juhtunud, siis tublide koertega külaliste tõttu on jahinädala lõpp veninud kahepäevaseks. Kes see ikka hakkab mere taha sõitma ühepäevast jahti pidama. Kärla meeste tarbeks sai pandud messengeri üleskutse teha üks väiksema gabariidiga ajamine pühapäeval veel. Sai peetud nõu, kuhu minna, et olla kindla peale mehed!

Kolm pead on ikka kolm pead. Arutelu tulemus viis seltskonna algul Mudajärve juurde ja pärast Hallivälja taha. Tulemusest selgus, et mõttel oli jumet.

Paneme aga nimed kirja!

Ja saaki tuli. Pildile õnnestus saada täpse käega kütt Tiit Kuus...

...ja üks meie kõvem metsas tuuritav külaliskoeramees ja kütt Helges Talinurm.

Seekord mahtus Nivasse juba 3 kärssnina. Lisaks eelpoolnimetatutele veel Tarmo Sokolovi saak. Neljanda metssea küttis Priit Kuus.

Tagasi jahimajas. Väike kokkuvõtte tegemine ja külaliste teelesaatmine.






Jahiõnne ikooniks saanud lambi all soovisid tulevasteks hooaegadeks jahiõnne teha RMK poolt medaliga autasustatud Helges ja meie seltsi kõikide ürituste tulihing Kristel. Kuidas jätta see pilt tegemata, sest mõlemal on sel hooajal õnne olnud kuhjaga. See peab ju ka edaspidi jätkuma!

Nende päevade fotod klõpsisid Kristel Hani ja Toivo Vaik.

Selline meie jahihooaeg 2023/2024 sai. Loodame põllu- ja metsameestelt saada kiitust, sest kõikide suursõraliste, kes neile kahjustusi tekitavad, arvukus sai ette nähtud piirides ja pisut enamgi korrigeeritud. Nagu oleme oma silmaga veendunud, jäi metsas tasakaal püsima ja üsna pea on ilmale tulemas uus põlvkond pisikesi. Selleks on metsades vajalik rahu ja vaikus. Just see aeg nüüd kehtima hakkabki. Jahimehed, mets vajab head lisasööta ja soolakud värskelt laadimist!

Uue jahihooaja tervitamiseks toimub meie traditsiooniline pidu 15. märtsil algusega kell 19 Marta-Lovise puhkekülas. Osavõtuks ja bussikoha broneerimiseks registreerida end Arne juures.

KOHTUME SUUREL PEOL!

13.2.24

Hirvejaht sai lõpu, sead ei pääse veel kuhugi.

 Laupäev oli nagu iga teinegi, mil jahiks koguneti. Luba anti lasta kõiki masti metssigu ja meie keeles äbarike sarvedega hirvi. Ega neid äbarikke just palju ringi jookse, kuid mine tea!

Päeva alustati jahiõnne tegemisega hirvelambi all. Meie ajude korraldamise spetsialist ja juht Sven jagab noortele korraldusi, et aju ikka asja ette läheks.

Foto: Kristel Hani

Võetigi ette Süllatagune, sest varahommikune jäljeluure näitas metssigade liikumist sealkandis. Ega läinudki kaua kui koerte hääletoonid koos sigade koorilauluga  andsid teada, et kärsad täitsa olemas. Aga ühel hetkel näitasid targad aparaadid, et koerad tormavad kütiliini poole ühtse meeskonnana. Kuni raadiojaam ütles, et kogu koertepunt pani ajust välja koos üüratumalt suure kuldiga. Võimalust lasta ei tekkinud sellepärast, et koerad sebisid kõik koos uluki ümber. Kas nüüd kult väsis ära või otsustas ta hoopis ise koertele säru teha, aga üsna pea nad aju taha kohapeale jäid.

Kui Tarmo Sokolov püssiga kohale jõudis, oli vägev madin juba alanud. Raadiojaamast saime teada, et koerte piiramisrõngas on tõsiselt räsitud ning vanu arme täis keha ja ühe murtud kihvaga metsasisand, kes on üle elanud nii seakatku kui ilmselt kümme eelmist jahihooaega. Korraks tekkis kütil selle mäsu sees võimalus ja nii selle paikkonna isand oma maise tee ka lõpetas.
Foto Tarmo kaamerast

Saagiga toimetamiseks läks parasjagu niipalju aega, et teha üks aju jahimaja lähedal tammetõrusid täis maastikul ja minna seejärel supile. Hannes Viiberi koer oli aga jooksnud kesikujunni järel ajust kaugele välja ja peremees suundus talle järele. Teade saagist jõudis eetrisse siis kui suurem osa seltskonnast juba supil oli.
Foto: Jürgen Tamm

Supp maitses selle teate saamise järel kohe paremini.
Foto: Kristel Hani

Ega siis midagi, seltskond kokku ja Laasmaa soo äärt piirama, sest sinna pole varem vesise sügise ja pehme maa tõttu pääsu olnud. Külmunud maakoorik aga selle võimaluse andis.

Kas keegi oskab veel äbarikumate sarvedega hirvepulli leida kui Tarmo Sokolov
Foto Tarmo kaamerast

Vastlapäev tulekul. Isegi sõralised harjutavad pika liu tarbeks.

                                                                              Pühapäevahommikuse jahiõnne tegijaks valiti Priit Kuus, üks meie kibedamatest küttidest.
Laupäevasest viimasest ajust kargas välja niipalju erinevas kaliibris hirvi, et sealkandis tundus küll, et jahimehed polnud hooaja jooksul mitte midagi teinud. Või olid ellujäänud teadlikult kogunenud kõik kohta, kus pehme maa tõttu oli meestel võimatu tegusid teha. Ka põtrade arvukus näitab piskut tõusu, kas loodus on leidnud, et on aeg taastamistöödele asuda. 
Pühapäeva hommik algaski valusate liigeste sirutamisega ja kui jahipaika saadi, oli kõik juba korras ning koerad asusid metsas möllama.

Huvitaval kombel on juba koeradki aru saanud, et hirvelehma ega vasikat enam ei kütita. Algul kilkavad neil küll sabas, kuid üsna pea jätavad ning tulevad ajusse tagasi.

Siis läks lahti päris tõsine möll. Koerad leidsid seakarja, kes olid parajad peavalu tekitajad. Mitu korda said jahimehed positsiooni vahetada. Kuni Hannes Viiberilt tuli teade, et üks siga maas, aga koerad on sigadega madistamisest verised ja abi on vaja. Kaks koera olid viga saanud, need tuli autosse pakkida ja tohterdamisele viia. Veel enne viimast lahingut olid juba kaks koera juba mägralt ketuka saanud. Nii et pole see mets nii ohutu midagi.

Aga jaht käis edasi, otsustati pidada veel üks aju. Tulemuse tegi taas jahikülaline. Seega olid meie viimased jahid jahikülaliste päralt.

Viiesekundilise vahega käis kaks lasku ja seal, kus neid Tarmo Sokolov tabas, sinna nad ka maha jäid. Seasaak sai veelgi täiendust.
Foto Tarmo Kaamerast

Päeva lõpul leidsid koerad metsast ühe vigastatud hirvevasika. Tundus, nagu oleks saanud kusagilt löögi või mõnel raielangil millegi terava otsa kukkunud. Loom oli ikka päris katki ja Keskkonnaametilt saadud loa alusel päästis ta hinge Reimo Prants. Sellega jäi hirvejahi lõppskooriks taas 152. Nagu eelmiselgi hooajal.

Hirvejahi lõppemise auks ilmus metsavahele üks omanäoline UFO. Oli see nüüd siis tänu tublidele jahimeestele ja nende neljajalgsetele abilistele?
 Foto: Kristel Hani

Blogi toimetaja tänab Kristelit abi eest nende päevade jahisündmuste kajastamisel.

Jahihooaja lõppemise auks korraldatakse suur metsseajaht koos naaberjahiseltside ja igat masti jahikülaliste ning koertega nii meie kui naabrite maadel 17. veebruaril kogunemisega kell 8.30 Kõrkküla töökoja platsil. Osavõtuks registreerida kindlasti jahijuhataja ARNE juures. Ootame väga suurt osavõttu nii meilt kui teistelt!

Kellel jahiõnn veel tegemata, käigu nädala sees kindlasti meie jahimajas laterna all ära. Toivol ja Arnel sai see juba ära tehtud.
Foto: Kristel Hani

KOHTUME VIIMASEL SELLE HOOAJA ÜHISJAHIL, MIS ON OLEMUSELT PIIREÜLETAV!

5.2.24

Hirve 150 tehtud. Läheme vastu viimasele ühisjahile sel hooajal.

 Hea on tõdeda, et me oleme osanud oma tegevuse väga ilusasti kavandada, sest hooaja lõpp toob ilmselgelt ka suurte ulukite küttimiskohustuse täitmise. Jänni jääme aga metskitsega sel lihtsal põhjusel, et neid lihtsalt ei ole. On küllalt ajupäevi, kus mitte keegi metskitse ei näe. Või siis üks-kaks siin-seal. Mis nende arvukust nii hullult räsinud on, see vajab veel selgitamist. 

Hirved-põdrad tehtud, metssigu vaja veel kümmekond, kuid nende püüdmiseks on aega veebruari lõpuni. Ühisjahid lõpetame hirvehooaja kokkutõmbamisega selle kuu keskel, kuid kindlasti on meil entusiaste, kes ajavad sigu koertega veel kuu lõpuni. Ja muidugi söödakohtadelt pukis passides. 

Lõppeva hooaja märksõnaks võib lugeda suurepärast kokkulepet ilmataadi või -eidega. On läinud nii, et kogu pea kuue kuu pikkuse ühisjahtide perioodi jooksul ei ole pidanud mitte keegi koju minema läbivettinult. Kui, siis liiga sügavasse kraavi astumise või läbi jää vajumise tõttu. Aga neid juhtumeid oli vaid mõni. Ka 3. veebruari hommik tõotas sedasama mõnusat päeva.

Foto: Kristel Hani

Midagi pole teha, eks jahiväsimus omakorda on meie entusiastide ridu räsinud. Kui laupäeva hommikul punnitasime nimekirja kakskümmend jahist osavõtjat, siis pühapäevaks oli see number veelgi kahanenud. Laupäevahommikuste tühjade ajude trampimise järel sai veidi kehakinnitust võetud ja aru peetud. 
Peale võileibade näsimist mindi paika, millele vanad jahimehed on kunagi ammustel aegadel andnud nimeks Sahvrei. Eks ta ole, ega selline nimi pole ju ilmaasjata. Oli kuulda koerte kilkamist ja kohe hakkasid ka püssid paukuma.

Seekord oli jahijumalanna armukeseks Hannes Viiber. Kõigepealt võttis ta rajalt maha suure metssea ja peale seda saabus mandrimehe jaoks eriline jahiõnn. Mehe enda sõnul kodustel jahiradadel sellist looma ei näegi, mida siis veel küttida! Miks hirvele meie suursaared nii mõnusa elupaigana tunduvad, ei tea keegi. Aga kui sul ikka Saaremaal mõni suure südamega jahisõber leidub, kes külla kutsub, võib medaliläikega trofee püssi ette juhtuda küll.
Foto: Tiit Mägi

Samal ajal kui laskja-mees ei saanud oma uhkelt hirvetrofeelt pilku lahti, tirisid sõbrad tema lastud metssea välja. Ja pidi see lumi siis nüüd täielikult ära sulama...
Foto: Arne Saagpakk

Kuid ega töökad jahikoerad ulukitele asu andnud. Jaht käis edasi ja ega saagilisagi tulemata jäänud. Kui juba Sahvreis uhada, siis peaks ju ka miskit rohkemat olema.

Ajal, mil Teet Vakrõõm parajasti Huntloci uurides telefoni näppis, ajas Pilli talle metssea ette. Sajandiksekundiga telefon tasku, püss palge ja tehtud see oligi.
Foto: Toivo Vaik

Veel üks. Priit Kuus näitas taas, kuidas jahisnapier saaki teeb. Ott appi ja nii see põssa välja toodi. Kristel kommenteeris saagi transportimise viisi, et nagu kiviaja mehed muiste.

Olav on pidanud hoolega arvestust, mitu looma tema Koll oma kastis välja tassinud on. See hetk fikseerib juubelit, nimelt 300. saak saab peale tõstetud.

Pühapäeva hommikuks oli seltskond juba niipalju kahanenud, et postulaatide lugemise sai jahitoas toime panna ja hommikust rivistust ei tehtudki. Kohalolijad olid nii entusiasmi täis, et kindel, mis kindel, et saaki tuleb. 

Oleme isekeskis arutanud, et mõnele mehele jookseb pea igal jahipäeval loomi laskesektorisse, millest see küll tulla võiks? Selle pildi pealt on näha, kuidas Tiit Kuus oma jahiõnne teeb. Nimelt seisab ta hommikul mõne hetke hirve kujutisega seinalambi all, see ilmselt mõjubki. Pühapäeval oli ta taas seakütt! Kas ka teistele seda sorti loits peale hakkab, pole teada.
Fotod: Kristel Hani

Ka tänase loo juurde on panna piltmõistatus Tarmolt. Selle küsimus kõlab nii, et leia pildilt hirv?
Pühapäevased kütid olid veel Aarne Mesila hirvega, seasaagile tegid lisa Priit Kuus, Hannes Viiber ja Kristel Hani. Korra oli plaan teha lähikonnas üks väike ajamine lisaks, kuid koerte väsimus tegi sellele soovile lõpu.

Vaatamata ähkimisele, olid Abrek ja Rico oma välja aetud saagi üle uhked.
Foto: Kristel Hani
 
Vaadake ise aparaadist, kahe päevaga olen ma maha kimanud üle 50 kilomeetri. See pole mingi tervisejooks, võrrelge vaid minu ja hirve jalgade pikkust! Ja veel need kiirelt sibavad metssead... Tõru palus endale halastada ja jaht tänaseks lõpetada. Klikkige pilt suuremaks ja vaadake seda anuvat pilku!
Foto: Tarmo Sokolov

Selliseks meie nädalavahetus seekord kujuneski. Lisaks piltidel näidatud tublidele jahikoertele sibasid metsas ja tegid tõsist tööd ka Porka, Apollo ja Jackie. Nendega koos müttasid metsas Markus Mesila, Jürgen Tamm ja Tiit Mägi. Aitäh neilegi! 

Meie läheme vastu oma selle hooaja viimasele ühisjahile. Selleks koguneme 10. veebruari hommikul kell 9. Säru teeme metssigadele, kuid meelitamiseks on välja pandud ka paar hirvepulli, mille küttimise reegeleid kuuleme jahijuhatajalt selle päeva hommikul.

Jahihooaja lõppemine tähendab ühtlasi ka kevade lähenemist. Sulava lume ja päikesepaistega tundub isegi hiljutine raielank omanäoliselt ilus.
Foto: Toivo Vaik

KOHTUME JAHIL!

29.1.24

Nädalavahetuse tegija oli jahikülaline Helges.

Laupäeva hommikul algas jaht nagu tavaliselt jälgede luurega. Jahilossi lähikonnast midagi huvitavat ei leitud ja ajud jäidki tühjaks kui mitte arvestada üht jooksvat põdramullikat ja paari metskitse.

Jahifoorumites on hetkel teemaks põtrade arvukuse vähenemine, sama võib meie maadel öelda ka metskitsede kohta. Hekel püüame ajujahiga täita punahirvede ja metssigade laskekohustust. Hirve 150-ga ilmselt tuleme toime, metsseaga on veel tegemist. Sel hooajal on Kärla maadelt kütitud 5 põtra, 148 hirve, 106 metssiga ja 69 metskitse, lisaks on mõjunud arvukusele seitsme metskitse hukkumine liikluses.

Aga tulles tagasi laupäevase jahi juurde, siis saaki andis aleviku külje all olev ja jahimeeste keeles tankla-ajuna tuntud paik. Esimese saagi tegi Jürgen Tamm kui paugutas metssea pihta.

Jürgen on nii kiire pööruga mees, et pildistaja tabas mehe koos saagiga alles autokasti kõrval.

Foto: Toivo Vaik

Edasi läks asi juba koertega külalise Helges Talinurme kätte, kes tiirutas nendega metsast jälgi otsides. Kõigepealt sai ta hirvevasikale pihta. Kuna see aga esimesest lasust maha ei jäänud, siis aitasid küttimise lõpule viia Priit Kuus ja Erich Suurpere. Kuna koerad võtsid uue jälje üles, tuli neile järele minna. Asi lõppes metssea küttimisega paar kilomeetrit esialgsest jahipaigast eemal.

Samal ajal kui Helges koertega seajälgi mööda tuiskas, võeti kogu jahiseltskond kontrollimiseks rajalt maha. Ehkki alles nädal tagasi uuriti meid hommikusel kogunemisel korralikult. Seekord vaadati taas üle nii mehed, jahikoerad kui dokumendid, isegi püssid tuli eemal seistes ette näidata. Aga selleks nad seda tööd teevadki, et kord oleks kõikjal majas!

Huvi meie seltskonna tegemiste vastu oli aga nii suur, et isegi eemal olev seakütt oodati ära. Kontroll keset jahti ampsab talvisest päevast üsna märkimisväärse osa ehk siis ühe aju jagu aega kaob.

Pühapäeval võtsime teise paikkonna ette ja sealt paugutasid esimese hirve suunas Tiit Kuus ja Priit Kuus. Kuna loom maha ei jäänud, tegime kohe kõrvaloleval metsatukas aju ja sealt siis Helges Talinurm kergelt haavatud looma tabas. Lisaks veel ühe hirvevasika, kes ta koertega kimpu jäi.

Helges oli veel nii kõva mees, et kui teised mehed tema ühe tabatud looma juures askeldasid, jõudis ta kaugemal oleva saagi ära töödelda ja ligi poole kilomeetri kaugusest metsast üksinda välja vedada.
Fotod: Kristel Hani

Mis teha kui saagi ära vedaja ehk Koll jahilt puudus. Asja pidi ära ajama Niva pagasiruum. Kaks hirvevasikat mahtusid ilusasti ära.
Fotod: Toivo Vaik

Oleme paari viimase hooajaga saanud uue kogemuse seoses koertega jahikülaliste kutsumisega. Hästi õpetetud jahikoerad oskavad käituda viisakalt ja meie omadega seltsida. Vaatamata asjaoludele, et jahis on aegajalt korraga olnud märkimisväärne hulk koeri, on omad neisse suhtunud hästi ja konflikte on olnud vaid ükskikuid. Samas ei luba me enam osaleda neil külalistel, kelle koerad on agressiivset käitumist üles näidanud. Aga hea on vaadata, kuidas koos Viru-, Järva-, Rapla- või Võrumaalt pärit koertega jooksevad metsades meie Apollo, Porka, Pilli või Jacki nii, nagu igaüks ajaks oma asja. Kui üks neist metssiga piirama asub, on Huntlocist kohe näha, kuidas teised talle haukumise peale appi tormavad. Lõpptulemuses on aga osalised kõik, ükskõik palju neid parasjagu jälgi ajamas oli.

Madise uus jahikaaslane Smooky on alles õpilase seisuses. Temast tuleb ilmselgelt tubli jahikoer, seda on näha juba enerigilisest ringi sebimisest jahipäevade hommikutel.
Foto: Kristel Hani

Aga minna on natuke veel. Selleks koguneme 3.veebruari hommikul kell 9, tulemas on tavaline ajujaht meie oma tublide jahikoerte abil. Ootame rohket osavõttu nii küttide kui ka ajusolijate poolelt!

KOHTUME JAHIL!

22.1.24

Sai pisut müratud...

Kui hiljuti oli tunda jahimeeste innu raugemist, sest hooaeg venib tahestahtmata lõpu suunas, siis viimaste päevade kohta võib öelda, et värskus on tagasi. Vaatamata sellele, et alati ei ole just kõige parem päev. Ka siis kui saaki ei tule või osutub see kasinaks, pole nurisemiseks põhjust. Paar päeva nädalas rassimist värskes osoonikeskkonnas kulub igale inimesele ära. Lisaks need loodusest pungis mälupildid, mida igaüks talletab oma isiklikule kõvakettale. See asub tavaliselt inimese juuste all ja on koht, kust saab võtta muljeid, millest jutustada tulevastele põlvedelegi.

Kuna blogile saabub alati toredaid pilte, siis püüame pikka juttu vältida ja jagame neid hetki kõigiga, kes meie tegemistest huvitatud on. 

Hommik. Pildil nooremate meeste jahisalk juhendamist kuulamas.

Foto: Kristel Hani

Hommikupoolikul oli õnn ulukite poolel. Piltigi polnud teha muust kui kaske piinavast pässikust.

Foto: Toivo Vaik

Tundub, et lõunasupile tulijaid oli isegi rohkem kui jahilisi hommikul. Aga küllap on soe supp see, mis peale kütiliinil passimist inimesed ühte kohta kokku toob.

Peale kahte tühja ajamist ja rammusat kõhutäit hakkavad mõtted alati paremini tööle. Nüüd tuleb leida õige paik, et jahipäev jänniga ei lõpeks.

Järgmine aju sai nii tuline, et isegi auto all olev känd paisus ja tõstis rattad maast lahti. Osa seltskonnast läks pihta saanud metssiga välja tirima, teised tegelesid auto päästmisega.

Tulevad tirides. GPS näitas, et sikutamise maad oli pisut vähem kui kilomeeter. Aga näe, ära tõid!
Fotod: Kristel Hani

Laupäevaseks saagiks jäigi kaks kopsakat kudipunni. Esimesele andsid tuld teine teisest küljest Neeme Sinimeri ja Bert Aavasalu. Pikemat otsimist vajava looma pihta tegi esimese lasu Sandor Sinimeri ja asja viis lõpule koerte abil Helges Talinurm

Õnnelikud kütid Helges ja Sandor oma saagiga. Pildile sai palutud ka jahikoeraga rassinud ja suurt visadust üles näidanud Tormi.

Daam koerakesega: Lähme sõidame...
Fotod: Arne Saagpakk

Jahijuhataja Arne on rahul. Mis tabatud, sai ka välja toodud!

Esimest looma tabanud Neeme sai kaamera poolt üles võetud alles jahimajas. Kuna Bert on meil teada-tuntud tagasihoidlik inimene, siis oli ta pildi tegemise ajaks kuhugi kadunud.
Fotod: Toivo Vaik

Pühapäev toimis kuidagi laupäevasele vastupidiselt, sest saaki andis hommikupoolik. Kristel Hani sai pihta metsseale, keda Tarmo Sokolov asus koeraga jälitama. Tema viis selle asja lõpule. Metssea küttimisega sai hakkama ka Andreas Kuusik.

Aga sellega polnud päev veel läbi. Tarmo Sokolov  sattus koertega metsast väljudes kokku hirvega ja ulukist saigi saak.
Foto: Hannes Viiber

Ka täna on huvilistele pakkuda piltmõistatus, mille teemaks on: leia pildilt põdravasikas ja viis jahikoera!

Samas on taas ette näidata üks pilt suurulukist, kelle arvukus Eesti metsades ohtlikult madal.
Põtradega kohtus Tarmo Sokolov.

Mis muud kui loeme, et päevad läksid taas asja ette. Kui veel natuke mõelda, siis oli üks juhtum, kus koeraga metsa läinud kütt oma püssiluku ära kaotas. Lugu iseenesest ju polnud algul hea, ent kõige imelisem oli see, kuidas tore juhus selle metsast paksu lume seest üles leida aitas! Nagu ikka, jahil juhtub igat värki. Kes arvab, et need pelgalt jahimehejutud on, arvaku peale.

Meie näeme taas 27. jaanuaril kell 9. Kuna esialgu on teada, et oma nelja koeraga on lubanud tulla Helges, siis võib juhtuda, et asi kipub taas kahepäevaseks. Isegi kui mujalt kedagi ei laeku, piisab kui neile lisada meie oma meeste tublid jäljeajajad.

KOHTUME JAHIL!