Lõpupauk kirjas!

Ehkki eelmisel jahipäeval tõmbasid hirvepullid meid niipalju kui said ja päev jäi saagita, ei läinud hooaja viimasel päeval just nii kehvasti ka. Ometi tillitasid nad meid ka seekord, sest nähti ikka väga uhkeid kroone võpsikus jooksmas. Paraku naha augustamisest nad pääsesid. Tundub, et ulukid on vägagi õppimisvõimelised, nad justkui näeks meie taktika läbi. Loomulikult teeb jahimeestele rõõmu, et nii mõnigi sarveuhkus metsa alles jääb. Järgmiseks hooajaks on trofeed veel uhkemaks kasvanud, samas on alfaisased need peamised tegijad haaremite pidamisel. Kust ikka elujõulisi põlvkondi juurde tekib kui mitte neist. Aga jahipäev ise algas nagu paljud eelmisedki, kui mitte arvestada sellega, et metsas rassijate seltskond oli kuidagi kokku tõmbunud. Aga juba koolis sai õpitud, et külmaga tõmbuvad kõik asjad kokku peale vee, mis kipub külmudes hoopis paisuma.

Üsna raske oli välja mõelda, kus need sarvikud küll elutseda võivad. Ometi tuleb nad üles leida.

Selle hommiku hirvejaht algas meie jaoks kingituse saamisega. Seltskonna ette astus meid päris sageli külastav Pärnumaa mees Roman Uibo, meie hiljutine kuldikihva medalimees. Ta avaldas kahetsust, et tookord polnud võimalik oma Kärla maadelt kütitud hiiglasest kulti ära kaaluda. Nii võttis ta nõuks koos enda kaaslaste Hannes Viiberi ja Asser Soometsaga tuua meie jahimajja see vajalik tarbeese. Loomulikult võtame kõik kingitused suure heameelega vastu.

Aga talv on tulnud, seda peab tõdema. Lumi küll suht pisku, aga pildi valgeks teeb. Valge taustal on võimalik ka ühtteist paremini märgata.

Jacpot on segaduses...  Aja neid põtru metsast välja palju tahad,  kütid ei tee väljagi!

Kuna põder kaubaks ei läinud, tuli külavahele koguneda ja aru pidada.

Lahutamatud jahikaaslased ja täpsuslaskurid Janis Niit ja Peep Kuus: Eks vaatame, kas jahijuhatajal on nii palju oidu, et meid õigesse hirvemetsa suunab. Ega meie pea ka oma teadmistega ta elu kergemaks tegema. Las mõtleb ise.

Leia pildilt jahikoer! Zera on kaval. Peale oma peremehe ei anna ta end kellelegi kätte. Kui just põlvili maas või lausa kõhuli olles ei paluta.

Lõpuks jõudis kätte see kauaoodatud hetk. Kõlas lask ja tulemust said kuulda kõik kui Tiit Kuus andis raadioeetrisse oma lakoonilise sõnumi: Pull kukkus!

Kõik tundsid kergendust. Hirvehooaeg ja ühtlasi kogu 2024/25 ühisjahtide periood sai lõpu. Oli viljakas aeg, tooteid jätkub kõigil jahilistel nii oma perele kui sugulastele-sõpradele kinkimiseks. Hakati tegema ettevalmistusi Jahilossi poole liikumiseks, sest rohkemat loodusest seekord võtta ei tahetud. 

Korraga tundsid kõik, et on selle viimase saaklooma tegemises väga suured panustajad. Kõigepealt muidugi need, kes aitasid ära teha metsastöötlemise. Edasi järgmised, kes saagi tee äärde tirisid. Toivo oli uhke, et just tema sai tublist hirvekütist pildi teha ja viimast tirimist pandi toime tema autost võetud köiega. Ragnar ja Arne olevat enda sõnul ajus olles vahepeal lausa jahikoerteks ümber kehastunud, et kõige suuremat lärmi teha tohiks. Ja loomulikult Jarmut, kelle kastikas lõppsaagi jahimajja toimetas.

 

Edasi järgnes tegevus, mis meie majas esmakordne oli. Kui Roman oli lõpetanud veerandtunni pikkuse kaalu kasutamise instruktaaži, mindi uut riistapuud katsetama. Et kas ikka töötab ja ei ole nii ühes suunas kallutatud nagu Eesti meedia. Kui ikka saad teadmise, et riist töötab, tekib tulevikuski soov oma saak kaalu külge riputada.

Huvilisi uue riistapuuga toimetamise juures jätkus.

Viimase saagi rümp koos nahaga näitas kaaluks 99,5 kilo. Napilt alla saja nagu üks paraja õllekõhuga jahimeeski! See number sai teadmiseks võetud.

No ega lõpu tegemine võinud jääda ilma maksa praadimiseta. Ehkki seda rituaali peetakse meie seltskonnas meeste pärisosaks, siis seekord mindi üle teemale: Naised köögis. Kõik pidid tõdema, et Kristel sai selle tööga sama hästi hakkama kui varasemadki katsetajad. Või isegi natukene paremini. Kõlas ka arvamusi, et edaspidi võikski see jääda tema tööks. Kas nii läheb, näitab aeg.

Hooaeg on ka seda näidanud, et nn vanameeste pink töötab täiega. Hetkel sellel aega veetvad punapõsksed Bert ja Peep on mõtetes juba järgmise hooaja juures ja kutsuvad teisigi tulevikus ühisjahtides osalema.

Nonii, ongi käes aeg, mil blogi ei kutsu enam kohtuma jahil. Ometi ei tähenda see seda, et metsades ulukite toitmist ja vaikselt omaette nokitsedes metsseajahti ei peeta. Kuni selleni, et taas kõik kokku hõigatakse. Ilma valikuta tänusõnad kõigile osalejatele! 

Meeldetuletus veel siinkohal, et sarvekasvatajad ja järeltulijate ilmale kandjad hakkavad üha enam tundma vajadust mineraalainete järele. Selleks laeme kõik oma soolakud värskete kividega! Ja veel see, et suures enamuses on meil jahitunnistuste pikendamine ees. Nüüd saab seda teha juba elektroonselt mõne näpuliigutusega! 

Viimase ühisjahi hetki jäädvustasid Neeme Õige, Kristel Hani, Tiit Mägi, Arne Saagpakk ja Toivo Vaik.

Blogi jääb nüüd mõneks ajaks vait ja teeb suu lahti või paneb mõne pildi välja vaid siis kui selleks mingi vajadus tekib. Aga jälgige meid ikka, mine tea, millal midagi uut välja ilmub!

KAUNIST KEVADEOOTUST KÕIGILE!

Hooaja viimane hirvejaht tulekul.

 Aeg on oma töö teinud, jahimehed samuti. Oleme viimase hirvejahi künnisel. Mõned pildid eelmisest jahipäevast. Hommikusest arutamisest ja looduses toimuva märkamisest.

Nagu näha, pole kevad enam kaugel. Pildid Kristelilt, Viivikalt ja Riivolt.

Viimaseks hirvejahiks koguneme 15.veebruaril kell 9.

KOHTUME JAHIL!

Veebruar narrib talvega.

Veebruari esimene päev lasi maha paari millimeetri paksuse lumekihi. Justkui jahimehe narrimiseks. Eks minge ja vaadake, kus need ulukite jäljed on! Loomulikult pole sest kasu, sest vahetult enne kogunemist sadanud valge pulber oli paari tunni pärast kadunud. Õnneks polnud jahikirg meid jätnud, hommikurivisse sai 30 inimest ja viis jahikoera. Kõik omad ja kodused seekord.

Hommikust sõbrad! Puistasin siin teile pisut valget!

Mõttekoda pandi tööle. Iga pea pidi pakkuma vähemalt ühe mõtte, kuidas ja millisest paigast võiks jahipäeva saagiga rikastada.

 

Sarapuu võttis jahiseltskonna vastu pikkade urvasorudega.

Hommik algas soodsa ettetähendusega. Kes usub, kes mitte, aga elu on näidanud, et siis kui esimene aju saaki ei anna, on edaspidi lootus suurem. Rõõmustas see, et jalutamas nähti põdramammat koos priske mullikaga. Ilmselgelt on esimeselt loota juurdekasvu. Põtru nähti päeva jooksul veel. Soliidsed ja rahulikult kulgevad metsakuningad, ei häiri neid ajujahi lärm ega ringi saalivad autod.

Mis muidugi omakorda jahipäeva raskendas, oli see, et hirvedest võib küttida veel ainult pulle. Samas on meil pandud kriteeriumid, milliste sarvedega pulle küttida võib. Suurem lootus oli metssigadel, ehkki ka siin oli mõeldud rohkem järelkasvu laskmisele, kuna kõik looduses elavad emased ulukid on praegu järelkasvu ootel. Selle päeva jahijuhataja Aarne Mesila oskas siiski mehi viia õigetele radadele, mis ka tulemuse tõi.

Rain Mesila on kiire pööruga mees, kes jõuab igale poole. Kütiliinile või koos oma Mörriga ajusse jooksma, kus aga vaja.

Ragnar Kane on meie hulgas esimest aastat ja alles õpib meie traditsioone järgima.

Priit Kuus on mees nagu orkester. Teab täpselt, millise noodi järgi toimida. Vastavalt sellele, kus kohas ajujaht toimub.

Ei jäänud vennast maha ka Tiit Kuus. Pihta sai esimese pauguga, ent võimas loom tormas edasi. Appi läks talle Jürgen Tamm ja läbimõeldud taktikat rakendades saak ka rajalt maha võeti. Medalilootus täiesti olemas. Jürgen jõudis vahepeal teha ka päeva ainukese metsseasaagi.

Selliselt jahiveebruar meil algaski. Nuriseda igatahes põhjust pole. Neli hirvepulli ja metssiga - mida veel loota olukorras, kus jahipaigad juba mitmeid kordi hooaja jooksul läbi kammitud ja valiklaskmine maksimumi peal. Pilte tegid Kristel Hani, Tiit Kuus, Henri Viskus ja Toivo Vaik.

Me üritame veel. Selleks koguneme 8.veebruaril kall 9 jahimajja. Küttimiseks jätkuvalt hirvepullid ja metssead.

KOHTUME JAHIL!

Jaanuari lõpp tõi rahulolu majja.

Rahulolu selles mõttes, et jahihooaja töö on tehtud. Kui muude ulukitega on varem lõpetatud, siis eelmine nädalavahetus tõi metssigade küttimiskohustuse täitmise selliselt, et terve kimp põssasid sai ülegi lastud. Sama lugu on ka hirvedega, vaid neli pulli on veel puudu. Isegi kui neid keegi enam ei taba, mahub puudujääk ilusasti lubatu piiresse, sest meie kohustuse järgi võib isegi rohkem puudu jääda. Aega lisa teha on kuni 15.veebruarini. Kui leidub veel neid, keda jahiväsimus päris ära võtnud pole, siis andku aga tuld nii hirvedele kui sigadele. 

Aga nüüd jaanuari viimasest nädalalõpust, mil maha võeti 9 kärssnina ja 5 hirve.

Hirvekütid olid Arne Saagpakk, Jürgen Tamm, Bert Lepik, Jaanus Vaaderpass, Priit Kuus ja Tiit Kuus. Metssigadele said pihta Arne Saagpakk (2), Rain Mesila, Janis Niit, Madis Mets (3), Henri Viskus ja Tanel Martson. Kui keegi hakkab arvutama, siis olgu öeldud, et hirvede hulgas on ka neid, kes said tuld kahest torust. Teeme siinkohal väikese ülevaate neist küttidest, kelle tabamuse pildid blogisse jõudnud olid. 

Tarmo ja Pasi kuulavad jahijuhataja selgitusi. Mehed rassivad koertega metsas mõlemal  jahipäeval.

Avapauguga alustas laupäeva hommikul hirve pihta Arne, hiljem tuli veel kaks sigudikku.

Ka jahikülalised Roman ja Asser tundsid erilisest Saaremaa jaanuarist rõõmu jagades vahepauside ajal metsatarkusi nooremale põlvkonnale.

Kui pika veenmise peale olime Tiidu pildi tegemiseks saagikoorma juurde saanud, siis Priit oli juba järgmisele ajukohale mõtlemisega ametis.

Igas looduses viibitud päevas, olgu tegemist jahipidamise või niisama jalutamisega, leidub alati midagi huvitavat. Kristel sai pildile nii jaanuarikuu sinilille kui talvepuhkuselt pererahvast tagasiootava linnupesa.

Üksteise järel kärgatas kaks pauku. Tulemuse tegid Rain ja Janis. Mehed, kes juba tühja ei pauguta.

Kuna saagi kokkukorjamise ja metsastöötlemise juures on palju sagimist, siis jäävad ka pildistamised unarusse. Madise ja Henri saime kätte alles siis kui saak juba jahimaja juurde jõudnud oli.

Hirvekütte püüdis blogi veel jahekambri ukse vahel ja Bert siin pildile saigi. Jürgen aga jätkas kaamera eest põgenemist, siiski tabasime pildile tema hirvekütiliku naeratuse.

Aegajalt on meil saagirohkemate päevade järel kombeks valida jahikuningas ja teda autasustada vastava medaliga. Tavaliselt saab tiitli enim saaki teinud või kõige suuremate sarvede omanikuks saanud kütt. Autasu annab tavaliselt üle jahijuhataja. Aga seekord juhtus nii, et suurima saagi tegija oli jahijuhataja ise. Selle tõttu otsiti jahiseltskonnast välja kõige hallimate juustega vanamees, kes kuningale medali kaela riputaks.

Seekordne jahikuningas on Arne Saagpakk.

Mehe tunnustuseks on veel ka asjaolu, et tema juhitud jahid on alati kõrgtasemel. Kuna meil käib jahikülalisi koos koertega igast maailmanurgast, siis on aegajalt raadioeetrist kuulda ka inglise, saksa või soome keelt. Kõigi nende juhendamisega mistahes metsapadrikus saab Arne ilusasti hakkama ja nagu seekord juhtus, jõudis ta veel ka mitu saaklooma võtta. Blogi poolt tänud ja õnnitlused muidugi!

 Rohke saagi tõttu võtab vajalike dokumentide vormistamine parasjagu aega. Metsas sigadelt võetud vereproovid tuleb varustada vastavate dokumentidega. Lisaks vajalikud aktid loomade töötlejale üleandmiseks. Kokku tuli sel õhtul vormistada 23 erinevat paberit, et asjad korras oleks. Arne ja Toivo lasid neljal käel veel ka siis kui enamus jahiseltskonnast juba kodus oli.

Selle päeva pildid tegid Asser Soomets, Kristel Hani ja Toivo Vaik.

Aga jahihooaeg veel kestab. Kel huvi, võib jätkuvalt seda tööd ühiselt teha. Kavas on koguneda jahilossi 1.veebruaril kell 9.

KOHTUME JAHIL!

Olge hoiatatud! Järgnev lugu võib sisaldada häirivaid kaadreid. Vajalik võib olla vanemlik selgitus.

 Kaunis laupäeva hommik oli jahiks inspiratsiooni andev. Jahilossi juurde kogunes meie tavapärane seltskond, kuid millegipärast mindi tuppa vaid registreerimisnumbrit saama ja siis kohe õue tagasi. Justkui ei ootakski ees tunde kestev looduses mässamine.

Hommik, mis ei jäta kedagi külmaks. Selja tagant tõusmas soojendama hakkav talvepäike.

Pikka juttu ei peetud, arutati läbi vaid võimalikud ajamiste variandid ja otsustati alustada aleviku kõrvalt tankla ja jõe vaheliselt alalt. Vahepealne lumine aeg reetis ära asjaolu, et öösiti jalutavad hirved lausa aleviku serval majade vahelisel alal. 

Ei läinudki pikalt kui ajust jooksis välja väikese vahemaaga kaks hirvepulli. Raadiojaamast kostis hinnang, et kütitav on neist teine. Samas nähti ka ilusat noorlooma, mille suhtes tuli hoiatus tema küttimisest hoiduda.

Ei vedanud sel loomal. Meie keeles äbarike sarvedega pullihakatis jooksis täpse käega küttide suunas. Tabamuse tegid Janis Niit ja Peep Kuus.

Sobiva noorpulli küttis Andero Saimre. Siis veel ei teatud, et see saak osutus temale vaid käeharjutuseks. Mida siinkohal mõeldakse, selgub pisut hiljem.

Pullitegemine jätkus täie hooga. Järgmisest ajust noppis endale saunalina riputamiseks sobiva varna Ragnar Kane.

Et päev väga üksluiseks ei jääks, lõpetas pullitegemise Tiit Kuus, kes pani sellele jahile punkti lehmiku küttimisega.

Sellega oli laupäev oma saagid teinud. Päris priske tulemus suhteliselt tagasihoidlikku osalejate arvule mõeldes. Mis peamine, kõik tabamused olid täpsed, ühtki saaklooma ei pidanud haavatuna koertega jälitama. Kiitus kõigile tabamuse teinud küttidele!

Jahimajas olles tekkis mõte, et mis oleks kui teeks pühapäeval veel. Jahilised olid väge täis, sest ilmajumal lubas soodsa olustikuga jätkamist. Veidi hiljem ütles luure, et Saaremaal möllavad kusagil ka meie sagedased koeramehed-külalised, kes oleksid samuti meie jahipäevast huvitatud. Sellega oli asi otsustatud!

Neid, kes meil jahipidamisest huvitatud olid, jagus. Hommikuste rituaalide juures oli mõnus taas muljeid jagada, et kuidas kellelgi läinud on.

Pisut rahulolematust esitas blogi suhtes Hannes Viiber. Mees ei nõustunud sellega, et eelmises loos nimetasime teda jahimeheks, kes mitte kunagi ei valeta. Kogu eelmine nädal olevat ta saanud üle Eesti tuttavatelt jahimeestelt telefonikõnesid küsimusega, et mis sinuga küll juhtunud on? Aga selle ebakõla suutsime siiski ära klaarida ja jahipäev võis alata.

Nüüd siis on aeg ära selgitada eelpool olev. Eelmisel päeval käeharjutuse teinud Andero Saimre sooritas tõelise jahimehe teo ja võttis metsast endale üsna arvestatava trofee.

Peagi kõlas järgmine lask ja saagi tegi külaline Taavi Sink. Igati õige valik, mõlemapoolset kahvlit kandev tõurikkuja oli metsast eemaldatud.

Et saak ära tuua, tuli ette võtta mäkketõus.

 

Sellega oli ka teisest jahipäevast oma osa võetud. Siia lõppu aga sobiks panna Kristeli kirjeldus sellest, mis hirvejahil juhtuda võib. Kes tahab, pidagu seda lihtsalt jahimehejutuks kui soovib.

Raadiojaamast kuulsin, et otse minu suunas jookseb lastav hirv, koer järgi. Oli see vast aga kohtumine, senini silme ees suur ähkiv nägu ja pikad kõrvad. Eelnevalt olin juba püssi valmis pannud, süda tuksus pisut kiiremini, aga see, mis tuli, pole üheski jahiõpetuses kirjas. Kuuse alt tuiskas ta välja pilguga - rada vabaks - ja jooksis mulle otse kümnesse, ei jõudnud mõeldagi, kummalt poolt ta minust möödub. Suutsin siis instinktide abil eest põigata, ta läks vaid sentimeetrite kauguselt. Igaljuhul oli minu tasakaal kadunud ja kui end uuesti püsti sain, oli näha vaid võssa kaduv pepu. Sinna ju ometi ei lase ja nii ta nüüd metsas edasi toimetabki. Minul kahju ei ole, et saak tegemata jäi. Ülitore seik, millest aegade jooksul üha mõnusam jahijutt saab.

Siia lõpetuseks veel üks pilt. Sellele junnile pani Andre Pildre nimeks KASEKÄBI.

Pildistasid  Timo Jõeäär, Rain Mesila, Henri Viskus, Kristel Hani, Arne Saagpakk, Priit Kuus ja Toivo Vaik.

Olav Etverk andis teada, et meil on küttimise kohustus täidetud põdra ja metskitse osas. Põdra hooaeg lõppes juba detsembri keskel. Kuna mõlema uluki arvukus on langenud, siis me ei küti üle normi ka metskitse. Metssigu on vaja maha võtta veel 2 ja punahirve 13. Selline seis siis praegu.

Uueks jahiks kohtume 25. ja 26. jaanuaril toimuval kahepäevasel jahimaratonil. Kõik head jahikülalised on registreerunud osalema. Mõlemal hommikul kell 9.

KOHTUME JAHIL!