Üldkoosoleku kokkukutsumine

 

Nagu piltki näitab, on käes aeg lüüa täielikult eelmine jahiaasta lukku ja otsustada neid küsimusi, mida saab meie põhikirja järgi otsustada üksnes üldkoosolek. Seega, saame kokku!

Kärla JS juhatus kutsub üldkoosoleku kokku 30.05.2024 algusega kell 19.00  Kõrkküla seltsimajas.

Päevakord:

- Juhataja tegevusaruande tutvustus 2024 a

- 2024 Majandusaastaaruande arutelu

- Revisjonikomisjoni aruanne 2024 a

- SJS liikmemaksu tõusu arutelu, lisaks Kärla JS liikmemaksu arutelu

- Ühistegevusest osavõtt. Seltsi liikmele panna kohustuseks osaleda vähemalt ühel talgupäeval majandusaasta jooksul, kui ei osale, siis tasustada päev, ettepanek 50.- eur.

- Kärla JS särkide teemaga edasi minek, kuidas tellida ja kellelt tellida

- Jahimaja ümbruse heakord koos muru niitmisega Grupp 3

- Uute liikmete ja liikmekandidaatide vastu võtmine. Liikmeks astumas on Riimo Mesila ja Ragnar Kane. Uued liikmekandidaadi avaldused on esitanud Janar Tänak, Hans Teder ja Joonas Mägi

- Talgud - võsa lõikamine ja/või pukkide ehitamine.

Et kõik ettenähtud toimingud ka otsusteks saaksid, peab kokku tulema kvoorum. Ka sel aastal kehtib võimalus vajadusel volitada enda eest otsustama keegi teine seltsi liikmete hulgast. Volikiri võib olla omakäeliselt paberile pandud või edastatud volitaja enda nimeliselt e-posti aadressilt. Saata võib selle kas volitatud isikule, kes selle koosolekule kohale toob või ka seltsi juhatuse liikmele. Siiski soovitame kõigil, kel vähegi võimalik, isiklikult kohale tulla.

NÄEME KÕRKKÜLAS!

Tegime ära!

Maikuu on teatavasti ärategemise kuu. Oleneb, kes teeb, kellele ja mida teeb. Meie pealkiri vihjab sellele, et jahimehed räägivad asjast siis kui miskit tehtud on. Seda alati. 

Tänase loo muljeid jagab Kristel Hani. Temalt on ka enamus piltidest. Pilti tegid veel Arne Saagpakk ja Neeme Õige. Püüamegi täna rääkida rohkem piltide keeles. Need annavad asjast kõige parema ülevaate.

Pealik Aarne tuli kohale varavalges, et koguda lõkkematerjali. Tööpäev algas lõkke süütamisega.

Ega ikka enne alustada saa kui üks põhjalik arupidamine tehtud.

Pika mõtlemise tulemus oli arvamus, et kõigepealt  tuleb maja kolast tühjaks tassida.

 Kristel: Meil oli rahvast täpselt nii palju, et kõigil olid käed- jalad tööd täis.  Kõik leidsid meelepärast ning töö lendas ja samuti aeg. Kui algul tundus, et ei osanud kuskilt alustada siis õige pea sai selgeks, mis kus ja kuidas...lapid märjaks ja vahendid õiges koguses doseeritud läks lahti...oli ülitore ja maja sai seest ja väljast puhtaks nagu prillikivi...samuti maja ümbrus, kuur jne.. lõpp oli nii kena, et võisime endi üle ühked olla...kõige keerulisem on ilmselt sellel, kes esimese jahisaagi töötlemisse toob.  Meil ikka ülitore kamp! 

Iga töö võtab lõpuks võhmale. Ole sa mees või naine, pisku tagumikutoetus on abiks!

Jürgen on kaaslaste tööga rahul. Iseendaga samuti!

Isegi järelvalveteenistus ei leidnud põhjust märkusi teha.

Särab taas. Steriilsus üle kõige!

KOHTUME ÜLDKOOSOLEKUL!

Aeg ei peatu...

Meie hulgast lahkus 89. eluaasta künnisel teenekas Kärla jahimees KALEV TEÄR. Enda sõnul alustas ta jahiteedel astumist koos metsavahist isaga juba viieaastaselt. Tollal sai päris jahimehe õigused kätte kuuteistkümneselt ja siis oli asi otsustatud. Pikk karjäär läbi erinevate võimude muutuste ja pidevate ümberkorraduste lõppes alles tervise halvenemisel paar aastat tagasi. Aga ka siis tuli ta alati välja kui meil mingid muud toimetamised päevakorral olid. Et lihtsalt olla koos omadega.

Kalevil oli fenomenaalne mälu, ta mäletas asju, mis olid juhtunud aastakümneid tagasi. Temalt said alati asjalikku nõu kõik, kes seda soovisid. Tema aegadel on üles kasvanud meie seltsis mitu põlvkonda jahimehi, nende tulgas ka tema poeg Kaido ja tütrepoeg Kristjan. Kalevit on tunnustatud mitmete jahindusalaste autasudega.

Me mälestame Kalevit hea sõnaga ja avaldame kaastunnet kõigile lähedastele.

Jahimeeste taevasse on lisandunud üks uus täht.

Ometi kord jälle koos!

Kärla omade ühistegevus sai jätku 26.aprilli hommikul, mil tuldi kokku, et metsa istutada. Viimasest jahist ja hooaja lõpupeost oli üksjagu aega möödas ning jahirahvas saabunud kevadest erku täis. Ei saa kuidagi mainimata jätta ka seda, et lisaks jahimeestele oldi väljas koos peredega. Ka blogi arvas, et varjusurmast on aeg ärgata ja üks lugu siiakohta kirja panna. Ja muidugi hunnik pilte, mille autorid on Kristel Hani ja Arne Saagpakk.

Kui esimene ehmatus osavõtjate vähese arvu kohta sai pikapeale üha uute tulijate tõttu leevendust, läks lahti elav arutelu, et mis, kus ja kuidas see päev välja nägema peaks hakkama.

Ei jätnud üritusele oma jälge jätmata ka meie jahikülalised. Nimelt saatis Hannes Viiber ühe väikese kopranõre lõhna ja maitsega napsi blogi toimetajale Toivole. Tänutäheks selle eest, et kaugelt saarele tulnud jahimehe tegevus väga südamlikult ja soojalt avalikkuse jaoks esile toodud oli. Tundes aga seda lõhna, mis isegi läbi pudeliklaasi aimatav oli, ei osanud kingi saaja kohe võtta seiskukohta, millal, kuskohas ja mil viisil see vedelik tarbimisse jõuda võiks. Aga tänulikkust üles näidata tuli kindlasti otsekohe!

Hulk tehnikat, mis kaasas, tuli kasutusele võtta. Kärult maha ja tegevusse! Aga mõni masin jäi igaks juhuks ka päikese kätte soojenema ja värsket õhku hingama.

Tehisaru on meie igapäevaellu juba koha leidnud. Abiks skeem telefonist, mis näitab täpselt ära, millise kohe peale istik maha panna tuleb. Andero Saimre seda asja tunneb.

Kuid ega sellepärast veel enda looduse poolt antud aru nurka visata. Kokku leppida tuleb selles, kes kuskohas tegutsema hakkab. Kes augu teeb ja kes taime maha pistab.

Hiljuti suure põhjalikkusega jüripäeva tähistanud Jüri Mesila arvas, et mida vähem siin oma kaasas olevaid arusid piinatakse, seda varem peaks tööga lõpule jõudma. Haaras taimed ja alustas. Taevas tema kohal oli nii sinine-sinine.

Arne Saagpakk tundis oma abilisest väga suurt rõõmu.

Neeme Õige oli eriti kaval. Tema lasi sõbral kõik tüütud kaikad jalust ära korjata.

Inimene pole siiski masin ja peab aegajalt hinge tõmbama.

Kui neid aastaid ees ei oleks...

Parim istutaja sai metsaelanike poolt ka premeeritud.

Kõige rohkem aega võttis aga kokkuvõtete tegemine. Ometi oli ka see vaja ära teha.

Selline see päev sai. Istutamisega olid seotud 23 täiskasvanut, 2 last ka 2 koera. Eelmisel päeval valmistasid istikud ette Ive Mägi, Jürgen Tamm ja Toivo Vaik. Kogu selle koorma oli langile eelnevalt kohale toonud Neeme Õige. Varasem tegutsemine aitas oluliselt istutamise aega kokku hoida. Suur kasu oli kohale toodud ATV-dest, nende abil said kõik 2500 istikut oma õigele kohale transporditud. AITÄH KÕIGILE OSALEJATELE! TÄNU KA ILMAENNUSTAJATELE SUUREPÄRASE KEVADILMA EEST!

Aga see pole veel kõik. Teada on anda veel seda, et uuesti koguneme jahimajja 17.mail kell 9.30. Selleks, et teha meie kinnistul heakorratöid ning puhastada ja steriliseerida meie jahimaja. Veel on aeg küps selleks, et vaadata Kodukorrast järgi, millal toimub igakevadine üldkoosolek.

KOHTUME HEAKORRATALGUL!

Vana lõppes peoga, et uus saaks alata.

Selline meie elu kord juba on. Iga lõpp on millegi uue algus. Nii ka jahimeestel, kellel veebruari lõppemine ja märtsi algamine tähistavad üleminekut ühest hooajast teise. Kuid et uuega algust teha, selleks tuleb eelnevalt maha pidada üks korralik pidu. Et jahiõnn ka uuel ajastul säraks.

Oleme juba kaheksandat korda oma tähistamisega Marta Loviise peopaigas. Ja tundub, et selleks paremat kohta leida pole üldse võimalik. Kuna jahimehed on väga konservatiivne seltskond ja peavad traditsioonidest kõvasti kinni, siis ilmselt jääb nii ka edaspidi.

Ka bussi sisenemisel esimene lonks vahuveini otse pudelist on kestma jäänud tava. Bussipileti ostmise asemel.

Kohalejõudmise elevus on boonuseks peotunde tekkimisel.

Mine tea, kuidas kogu see värk lõpeb. Timo lülitab igaks juhuks Huntlocki tööle, siis on kindel, et juhtugu mis tahes, leitakse mind alati üles.

Kaido meeled on ülevad. Juba varasemast on teada, et midagi vingemat kui jahipidu pole siit ilmast loota. Aga pidu tuleb teha ka enda hinges, siis on kõik rahul.

Kui laua taga on kohad leitud, tuleb traditsiooniline avakõne seltsi esimehelt Aarnelt.

Kiita said kõik, kes selle suurepärase hooaja kordaminekuks ja kohustuste täitmiseks oma panuse andsid. Aga kes teab, mitmendat korda juba, saavad valitud tegelased tunnustatud tänukirja koos kitseviiuliga. Sel aastal said laureaatideks väsimatud koertega ajuskäijad Marcus Mesila ja Viivika Liidemaa. Küttidest said tunnustuse hooajal suurepärase tulemuse teinud Erich Suurpere ja Jürgen Tamm. Viimase tunnustamisel mainiti ära ka see, et mees on valmis alati koos Apolloga välja tulema kui kellelgi üksi jahti pidades tabamuse saanud loom kohe maha ei ole jäänud. Igati tegus mees ja meelespidamist väärt.

Markus ja Viivika peavad saadud tunnustust jagama ka oma truude abilistega.

Kui esimesed tervisenapsid ja maiustamised laua taga tehtud olid, asus positsioonile pillimees Taniel Vares. Nagu edasine näitas, oskas see mees kogu seltskonna otskohe pöördesse ajada.

Mõned sekundid lugu ja kogu seltskond oli nagu üks mees tantsupõrandal.

Iga abikaasa teab, et just tema mees on seltsi parim kütt. Seda tunnustust nad hetkel oma kaasadele jagavad.

Et kogu õhtu ainult tantsimisele ei kuluks, andis Toivo paljujalgsele seltskonnale puhkuseks väikese mälumängu. Kes teab, kes ei tea! Ometi juhtus nii, et mitte keegi ei võitnud ega kaotanud. Selgitati välja vaid parimad, kelleks osutusid kõik võistkonnad. Ükskõik, millisele positsioonile nad jäid.

Ain arvab, et koos kaasaga pidutsemine - see on maailma üks edasiviivamaid jõude.

Peebule ei tulnud mõttessegi, et peaks koju jääma. Näha oma kaunist naist peol on ikka hoopis teine tera kui igapäevatoimetuste juures.

Riivol ja Annelil käis väike test, kas kodus ikka kõik kontrolli all on. On-on, hea, et kaasaegne elektroonika seda kõike võimaldab.

Talendid avanevad alati ootamatult. Aegajalt kutsus pillimees kedagi seltskonnast karaokele ja ühel hetkel astus julgust kogunud Bert Lepik mikrofoni juurde. Siis saime teada, millise suurepärase lauluhäälega meie jahikaaslane on. Pane või pillipunt kokku, solist on juba olema! Leiduks vaid neid, kes muusikat teha oskavad.

Edasi tuli etteaste Tantsud tähtedega. Inimesed, kes ka pidutsemist võtavad sama tõsiselt kui jahipidamist, on tähtede nimetuse täiega ära teeninud.

Küll mul on ikka vedanud. Sellised sõnad tulid Olavi huultelt kui ta oma pead õrnalt Kersti õlale toetama asus.

Sellel pildil olevat olukorda võib võtta nii või naa. Kas võeti vastav poos sisse pildiaparaadi lähenemise tõttu või aeti midagi sassi.

Siiski oli kõik kontrolli all. Seda kinnitasid mõlemad härrasmehed oma pöialdega.

Kärla Jahimeeste Seltsi ühise eesmärgi nimel ... isegi meie vahele jääv post ei muuda midagi.

Seda ülevat meeleolu, mis majas kestis kuni varajaste hommikutundideni, ei jõuagi kõike kirjeldada. Tantsurevüü jätkus hoogsalt, seltskond oli häälestatud ainsa eesmärgi - pidutsemise - lainele.

Kuni jõudis kätte aeg, mil Jarmuti tüürimisel buss taas treppi sõitis. Jäi soovida vaid UUTE KOHTUMISTENI JAHIRADADEL ja küllap siis tuleb ka vähemalt sama vinge pidu kui äsja lõppenu oli. Tänud kõigile, kes asja kordaminekuks oma panuse andnud olid!

Selle toreda õhtu jäädvustamiseks andsid oma parima Kristel Hani ja Arne Saagpakk. Teda toetasid ka Rain Mesila ja Neeme Õige. Aitäh teilegi!

AGA KINDLASTI KOHTUME VARSTI! MILLISTEL ASJAOLUDEL, SELGUB SIIS KUI MISKIT ON VÄLJA KUULUTATUD.