Ühisjahid said avapaugu.

Kärla omadel on ühisjaht alanud. Laupäeva hommikul kella viie paiku sai nimekirja 33 hakkajat tegelast, lisaks olid stardivalmis ka mõned verejälgi ajavad koerad. Kuid sel hommikul olid tabamused nii täpsed, et koerte abi vaja ei läinudki. Kuid see ei tähenda seda, et neil hasardist puudu oleks jäänud.

Blogi alustab hooaja kajastamist samamoodi kui eelmistel aegadelgi. Püüame anda edasi jahimeeste reaalset tööd, mis on väga mitmetahuline. Me ei ilusta nende lugude juures midagi ja seetõttu võivad juhuvaatajate jaoks olla häirivaid kaadreid. Me arvestame sellega, et meid jälgivad jahimehed ja jahihuvilised, kes seda elu lähedalt näinud on. 

Asi muudkui areneb. Sellest hooajast on kogu asjaajamine elektrooniline, mingit pabereid mapi vahel kaasas kanda pole vaja. Jahijuhataja Arne Saagpakk on ise ka veel kergelt õppija seisus, aga mida hetk edasi, seda kiiremini asjad liikusid. Suve jooksul oli mõni teinegi unustanud, kuidas end telefonis jahti logida. Aga sõbrad aitavad, pole häda miskit!

Kui hommikused jutud aetud ja päevakäsud selgitatud, algas jahipaikade jagamine. Kogu jahimaa sai jahiohutust silmas pidades küttidega kaetud. Huntlock abiks, et mehed jahipiirkonna kaardilt üksteise asukohti leiaksid. Seega autodesse ja minekut!

Selleks ajaks kui idataevas pilvekõrvade tagant koidikut näitama hakkas, oldi kõik positsioonid sisse võetud.

Ei läinudki pikalt kui saaki vaikselt kogunema hakkas. Pole täpselt teada, kes mis järjekorras end selle päeva kütiks tegi, sest asuti üksteisest kaugel ja paukegi polnud kõikjale kuulda. Aga ega see polegi tähtis, kaaslaste õlalepatsutusi said kõik kodust jahiõnne kaasa toonud mehed.

Reimo Prants oli algul pisut kohmetu, sest nii suurt hirvevasikat tabanud mees polnud kindel, et on ikka vasikaga tegu, mitte noorloomaga. Ent nahal olevad täpid vaid kinnitasid seda.

Et enamus mehi oli oma jahipaigas üksinda, jäid kohapeal pildid tegemata. Nii said need üles võetud jahimajas. Ain Rüütel tegi enda käe valgeks karvaste sarvedega pulkpulliga. Väga õige valik!

Karvaste sarvede saaga jätkus. Oma "pliiatsitega" jõudis järgmisena kohale Taivo Villak. Nii jäidki uhked sarved metsa järgmisteks jahipäevadeks.

Täpse käega Ragnar Kane trehvas seakarja ja jõudis sealt saagiks teha kaks isendit. Üks suur, teine väike, aga metssead ju mõlemad! Sealsamas läks ka vereproovide võtmiseks, et saada kinnitust sellele, et pahad haigused meie loomi ei kollita.

Saaki muudkui lisandus. Peagi saabus abipalve ühest kaugemast metsanurgast, kus hirvelehma oli võtnud meie jahikülaline Jussi Salminen. Juhtus kuidagi nii, et suures väljatirimise tuhinas unus pilt tegemata. Aga kuna mees käib meil külas sageli, siis küllap me ta ükskord ka pildile saame.

Jahijuhataja asus juba päeva kokku võtma, sest väljakuulutatud jahiaja lõpp oli kohe-kohe tulemas kui tuli veel üks saagiteade.

Selle hooaja põdrajahi avas Teet Vakrõõm. Saagiks just selliste sarvedega loom, mis hommikuses jahikäsus kirjas oli. Selgituseks seda, et populatsiooni aregu tarvis ei küti me sel hooajal suurte trofeesarvedega põdraisandaid.

Varahommikuse jahipäeva kokkuvõtteks saab öelda vaid seda, et ühisjahtide hooaja esimest päeva saab igati kordaläinuks lugeda. Neli hirve, kaks metssiga ja põder! Hästi ju! Lisaks tulid veel mõned jahijutud, kus loomi nähti, kuid küttimiseks sobivat hetke ei tulnud. Seda, et keegi oleks paugu teinud ja mööda põrutanud, polnud kuulda. Tänud kõigile, kes varajasi hommikutunde voodis olemiseks ei kasutanud!

Tore on mõelda sellele, et meie vanad traditsioonid jätkuvad. Taas sai teoks see, et vähemalt ühe saaklooma teeb külalisjahimees ja ka vanameeste pink täidab muljetejagamise tunnil oma ülesannet. Eks hooaja jooksul näeb neid hetki veel palju.

Veel üks uus asi vajab ära märkimist. Apollol on sel hooajal ukukite tagaajamisel veel üks ülesanne. Nimelt tuleb tal anda põhjalik väljaõpe oma noorele paarilisele Adolfile.

Väljaõpe mitmel tasandil. Neeme: vaata, Adolf, kui ajujahid algavad, siis on sul vaja taga ajama hakkata teiste hulgas ka sellist ulukit! Jäta meelde.

Selle jahi pilte tegid Kristel, Rain ja Toivo. Veel üheks hiilimiseks koguneme 26.septembril. Kuna jahieelset pikemat jutuajamist pole enam vaja ja päev lüheneb üsna mühinal, siis koguneme kell 5.30.

KOHTUME JAHIL!

Ja läheb lahti...

 Algamas on 2026/27 ühisjahtide hooaeg. Enne veel kui esimene üritus välja kuulutatud saab, mainime ära, kuidas meie jahimeestel individuaaljahil läinud on.

Seni on kütitud 36 hirve, 58 metssiga ja 21 sokku-kitse. Hirvedelt võib aegajalt kuulda juba maskuliinseid möiratusi. Täis lärm tuleb ilmselt peale ilmade mõningat jahenemist. 

Jahimehed on oma fotode saatmisega kuidagi kitsiks läinud, aga paneme siiakohta välja mõned, mida blogil on õnnestunud hankida.

Iga jahimehe süda läheb soojaks kui õnnestub näha meie metsade igipõlist isandat põtra. Arvukus näitab küll mõningat taastumist, ent asurkond on ikka veel liiga väike, et väga tõsist põdrajahti pidada saaks.

Pilt Arne Saagpaku rajakaamerast

Hirvejaht on käinud kuu aega. Milline selle liigi elu ja tervis on, näitab hooaeg. Täpse kütina õnnestus Kaljol teha nii, et leinajaid ei jäänud.

Olav tegi järelkasvus korrektiive.

Raini saak on pull mis pull. Igas mõttes.

Eelmisel nädalal toimus Sigalate tellitud projekti raames droonilennutamisega seajaht Kirikuküla ümbruskonnas olevatel maisipõldudel. Pilt näitas, et metssigadest oleme ohupiirkonnas enamvähem lahti saanud. Labürindiga põllus oli näha vaid emist nelja põrsaga, mujal valitses tühjus. Henri oskas ühe neist siiski ka ära kutsuda.

Pildid Andreselt, Reimolt, Toivolt ja Rainilt.

Olgu need mõned pildid väikeseks innustuseks enne tõsist tööd. Esimeseks ühiseks hiilimis-varitsusjahiks koguneme 19. septembri hommikul kell 5 Jahilossi.

Aarne suutis sõrme sirgeks jätta ehkki laskekaugus oli igati sobiv.

EDUKAT HOOAJA ALGUST!

                                             

Seitsmevennapäeva järgne talgupäev

 Talguteks valmistumine käis juba pea nädal enne täpset kuupäeva. Messengeri kaudu käis nõupidamine ja soovituste andmine. Toivo tõstatas vajaduse ära tuua pukk endiselt Sülla langilt, mille ta viis sinna hulk aastaid tagasi jahiauto järelkäru peal. Aeg oli oma töö teinud ning endisest langist oli saanud uus mets. Jahiautoga ligipääs pukile oli looduslike protsesside tõttu võimatuks muutunud. Oli isegi kahtlus, et peab minema ja puki osadeks lahti võtma ning siis käsitsi jupikaupa välja tassima. Kuid nagu juba öeldud, on aegu möödunud ja ka jahimeeste tehniline varustatus läinud oluliselt paremaks.

Henri pakkus ennast appi, lisades, et kui muidu ligi ei pääse, tuleb tema oma tehnikaga kohale.

Nii karmiks siiski asi minema ei pidanud. Maanus leidis oma kuuri alt pisut väiksemate gabariitidega tegelase, mille abil ta asja ära tegi. Pildil väike vahepeatus Jahilossi ees enne uuele positsioonile jõudmist.

Talgupäev nagu ikka, aga seekord algas palumisega, et vihma ei tuleks sest taevas oli hommikust peale hoiatusi pildunud. Oli ju rahvakalendri järgse kuiva seitsmevennapäeva järgne päev, mis lubanuks seitsme nädala pikkust vihmata perioodi. Aga võta näpust! Õnneks oli võimalus minna oma tööga meie elektrimeeste käsutuses oleva endise kombainikuuri alla, kus saab toimetada mistahes ilmaga. Tänud neile oma pinna kasutamise võimaluse eest!

Nagu iseenesest tekkis kaks töörühma ja algus sai maha pandud.

Peagi hakkas ehitis kõrgemale kerkima.

Ometi püüdis vihm asja omal moel segada, kuid jahimehi see ei kohuta. Igaks juhtumiks on abivahendid olemas.

Enne lõikamist peab üheksa korda mõõtma.

Iga töö vajab juhendamist. Et välja tuleks see, milleks kokku tuldi.

Kontroll asja üle ei tohi puududa. Eriti siis kui rajatakse alla 20 ruuduseid ehitisi, mille kohta ehitusseadused ametlikku ehitusjärelvalvet ei nõua.

Brigaad oma tööst rõõmu tundmas. Perepukk peab vastu ja õigustab oma nime täiega.

Hakkab kohale jõudma.

Meie jahialadel on nüüd neli pukki rohkem. Viienda jagu juppe jäi ülegi veel. Üks tubli töö on jälle tehtud ja jahipidamine muutub sellest üha mugavamaks ja ohutumaks.

Aga nagu ikka toimub iga talgupäeva lõpus ka põhjalik pidu. Kui seal keegi end korralikult sitikaks tõmbab ja jalgu alla võtta ei suuda, ei juhtu sellest midagi. See käib asja juurde ja küll sõbrad vajadusel aitavad.

Nüüdseks on asjad nii kaugel, et jäänud on vaid võsaraiumise talgud. Kõik need meie seltsi liikmed, kes pole mitte kummaski eelmises ürituses osalenud, peavad nüüd aitama võssakasvanud metsasihte lahti raiuda. Loomulikult ei keelata osaleda kõigil teistel entusiastlikel tegelastel. 

Ikka selleks, et suurel jahihooajal oleks lihtsam ja tabamused täpsemad.

Selle päeva muljeid jagasid Kristel ja Viivika. Suurem osa pilte on Kristelilt, oma abi andsid ka Arne, Henri ja Maanus.

KAUNIST SUVE JÄTKU JA KOKKU SAAME TAAS VÕSATALGUL!

Esimene talgupäev tehtud.

 Laupäev 13. juuni oli just paras päev majaümbruse ja majasiseste tööde tegemiseks. Nagu ikka, oli seltskond väge täis ja paar-kolm tundi ning kavandatu oligi teoks saanud.

Meeskond jagus ilusasti võsakõrvaldajateks ja majas tegutsejateks. Majas olijad omakorda lahknesid uute riiulite ehitajateks ja küürijateks-desinfitseerijateks. Et miskit sitikat ei leviks ega batsilli tekiks. Riiuliehitajad konstanteerisid oma töö lõppedes, et nagunii tuleb kola pidevalt peale ja üsna peagi selgub, et üks riiul on ikka puudu.

Aga Kristel ja Toivo plõksisid pilte teha ja nii saame pisku ülevaate sellest, kes kus käed külge pani. Igatahes tulemus räägib iseenda eest. Rõõmsad tänud kõigile, kes kohale tulid ja mistahes viisil päeva õnnestumisele kaasa aitasid.

Ega järgmine talgupäevgi kaugel pole. Juulikuus ehitame uusi jahipukke ja putitame neid, mis meid juba aastaid teeninud on. Ka sinna oodatakse hakkajaid, sest jõutööd jätkub sellessegi päeva.

Ei kao nad kuhugi.

Eelmises loos sai välja öeldud, et me oleme suutnud metssigade arvukust niipalju kärpida, et kahjustustest esialgu teateid pole. Kuid mets elab oma elu ja loodus toimetab tasapisi. Teadaolevalt on Saaremaalt Kärla jahimaadelt Naakamäelt leitud vanimad metssigade luude jäänuseid, mis on üle kahe tuhande aasta vanad. Vähemalt on nii väitnud ajaloolased. Järelikult ei suuda metssiga välja tõrjuda mitte keegi. Järeldada võib seda hetkest, mille on jäädvustanud Aarne Mesila rajakaamera.

Tehke juba minekut, see siin on meie pere söögilaud!

MILLALGI IKKA SAAME KOKKU!