Vahepeal on hulk vett merre voolanud ja trobikond ahneid puuke metsa rohukõrtele ennast kõndijatele külge haakimiseks valmis seadnud. Siiski pole meie jahimehed olnud kollektiivpuhkusel ja tasapisi on sisemine elu ikka toiminud. Majja on ühtteist lisandunud, näiteks on teisele korrusele ronimiseks redel ilmunud. Kuigi vahepeal kuuldus arvamusi, et allatulemiseks pole ju redelit tarvis! Aga siiski sai see ära ostetud ja paigas ta on. Lisandunud on veel üks delfer, millega riputamine veelgi efektiivsemaks muutub. Igatahes uue sügishooaja ettevalmistamiseks tegemisi jätkub. Laadime siia mõned pildid tõestuseks, et vaikne nokitsemine ikka käib.
6.6.22
Kutse uutele tegudele
7.5.22
Kevadised tegemised tulekul
On aeg hakata tasapisi sättima ennast uue hooaja lainetele. Juhatus on saanud valmis aastaaruande ja see ootab üldkoosoleku heakskiitu. Seetõttu paneme siia välja alljärgneva teadaande:
Üldkoosoleku kokku kutsumine 27.05.2022 algusega kell 19.00, asukohaks Kõrkküla seltsimaja ja päevakorrapunktideks on: 1. Kärla JS aadressi muutmine äriregistris – Kuuse, Hirve maaüksus, 2. 2021 majandusaasta aruande arutelu, revisjonikomisjoni aruanne 2021 aastale ja aruannete kinnitamine, 3. Sven Mägi autokompensatsioon, 4. Maja ehituse arutelu, 5. Annetuse summade tasaarvestamise põhimõtted ideed, 6. Uute liikmete avalduste arutelu – Tanel Truu, Janek Kütt, 7. Jahieetika ja salaküttimine, 8. Muud küsimused.
Palume kõigil koosolekul osaleda ja kinnitame, et senised meie volitamise tavad on samuti kehtivad.
Aga 14. mail algusega kell 9 koguneme Hirve maaüksusele talgupäevaks. Kavas on liharuumi pesemine ja desinfitseerimine, kuuskede istutamine ning võsa ja vanade-väsinud puude raie. Tööriistadeks võiks kaasas olla labidas, saag või võsaniiduk. Kõik on oodatud koos pereliikmetega.5.4.22
Jahihooaeg, mis algas teisel pool maakera
Tänane lugu tuleb sellest, kuidas meie seltsi üks jahiperekond isa-tütart Tiit ja Kerli käisid ära peaaegu maailma lõpus jahti pidamas. Ette rutates võib kohe öelda, et elamus sai neil täiuslik ning saak ja trofeed ainulaadsed. Oma jahilugu jutustas blogile Tiit, kelle pildipangast ka suur hulk kauneid fotosid siinkohal kasutamist leiab. Ehkki nende reis oli kavandatud veidi varem, mil mõlemal aastateskaalal ümmargune number ette hüppas, jäi tegu paar aastat hilisemaks neist endist mitteolenevatel põhjustel. Peamine on aga see, et kõik on nüüdseks teoks saanud.
Asaajamine kohapeal käis kõik inglise keeles, seda seal osati. Samas oldi kõigi maaimaasjadega kursis, Eestit näiteks teati väga hästi. Ka seda kõike, mis praegu Euroopas ja mujal toimub ning Ukrainas muidugi.
Kokku hinnati Tiidu ja Kerli saagist langenud looma kaks kuldmedali ja üks hõbemedali vääriliseks. Kõikidest saakloomadest tehakse büstid ja nii on nende peresse umbes aasta pärast oodata ühte konteinerit uhkete trofeedega. Niikaua on Tiidul aega oma jahimaja laiendamiseks.
15.3.22
2022 hooaeg sai avasaagi
Nii nagu eelmine hooaeg lõppes metssea küttimisega, nii sai ka uus alguse. Kui mõni jahimees pole veel küttimise peale suutnud mõtteid viiagi, selgus, et keegi otse tegeleb sellega juba järjepidevalt.
Hooaja avaja on seekord Olav Etverk. Mees, kes oma notsukarja toitnud juba sügisest saadik, sai saaklooma viiendal pukis passimise õhtul. Olavi sõnul näitas kaamera, et sigudikud käisid maiustamas kas kella poole kaheksa ajal õhtul või siis tükk aega pärast keskööd, ent mingit seaduspärasust tal tuvastada ei õnnestunud. Nii tuligi leida endas kindlameelsust, et see varasem kellaaeg tabada.
Pidu peetud, uus hooaeg võis alata.
Kui varem sai aastapidu nimetatud kui hooaja lõpu tähistamist, siis seekord otsustati sedamoodi, et pigem võiks seda sündmust hakata nimetama hoopis hooaja alustamise ürituseks. Et siis asi uue hooga käima panna. Kuna vahepeal oli laialt leviva tõve pärast aastane paus, siis seekord oli pidulisi kohal rohkesti, sest ega loodus tühja kohta salli. Seekord tuli siis kõike teha topelt.
Loojanguvärvid andsid tulijatele aimu, et pidu tuleb tõsine
27.2.22
Kristel tegi hooaja viimase saagi?
Pealkiri küsimärgiga? Teoreetiliselt on ikkagi võimalus, et keegi teeb seda veel täna või homme, sest metsas ringi müttavatest entusiastidest meil juba puudu ei tule. Aga kõige tõenäolisem on siiski, et pealkiri jääb kehtima. Samas on blogi teistsuguse olukorra ilmnedes valmis oma sõnu ka sööma. Avaldame siinkohal foto, mille autoriks kirglik ja järjepidev seajahtija Arne Saagpakk.




HEAD JA TULEMUSRIKAST UUT JAHIHOOAEGA NUMBRIGA 2022!
21.2.22
Kärsakandjate tabamiseks peab rohkesti vaeva nägema
Selle toreda pildi ja jahiloo saatis meie blogile Rain Mesila, kelle partneriks edukas jahis oli Taivo Villak.
Kärla kandis ei ole metssiga enam pikemat aega olnud saagina jahimeeste peamine küttimisobjekt. Mõni aasta tagasi metsades möllama hakanud seakatk ja sellega kaasnenud kohustus lasta kõiki liiki isendeid valikut tegemata aastaringselt, on nende arvukuse viinud madalseisu. See oli riigi poolt kavandatud üks haiguse laiema leviku tõkestamise meede ja selle kohustusega oleme ilusasti ka hakkama saanud. Aga metssiga on visa, teda nii kergesti loodusest ära ei kaota, samas pole see ka kunagi eesmärgiks olnud. Arvukuse minimaalseks viimine on aidanud seakatku levikule esialgu piirid panna.
Kuid ega jahimees käega löö, ikka kisub seajahti. Mõnda rohkem, mõnda vähem. Ükskõik kui suureks saagi tegemise võimalust hindad. Kes aga viitsib vaeva näha, sellel on ka tulemus. Laseme nüüd toimunust jutustada Rainil:
6.2.22
Seajaht lõppes sarviku küttimisega
Pealkiri ise ütleb juba, et jahil ikka juhtub! Nagu ühe soomlasega, kes Võrumaal jänesejahil olles hobuse maha lasi. Tookord õigustas mees end sellega, et nii kui künka tagant kõrvu tõusmas nägi, nii ta paugu teele saatis. Vaatame, kas sarviku lasknud seakütt pidi ka ennast kuidagi õigustama.
Üks väike kamp väsimatuid kogunes laupäeval Arne ja Kristeli eestvedamisel seajahti. Aga olgu siinkohal kohe välja öeldud, et seekord polnud sarviku laskmisel siiski tegemist mingis totras olukorras lastud vale loomaga, vaid juhatusepoolne vastutulek neile, kes veel sigu taga ajamas viitsivad käia. Lugejatele, kes jahiasjadega täpselt kursis pole, ütleme siinkohal, et jahieeskiri lubab hirvepulle küttida veel kuni 15.veebruarini ja et mingigi "porgand" meeste metsa meelitamiseks oleks, lubatakse lasta ka üks meie keeles äbarike sarvedega isend. Või kuldsarvepaar kui kellelgi eriline õnn kaasas on. Sigadega on ju meil lood teadagi, kuidas, aga kohustus sunnib takka.
Sama käib ka nende jahiliste kohta, kes viitsivad 12. veebruaril kella 9 Hirvele tulla, et kambakesi koos veel üks seajaht püsti panna.
Jahimeeste keeles on maas õige saakloom, autoriks üks meie seltsi viljakamaid kütte Priit Kuus. Vaatamata asjaolule, et medalilooma poleks sellest pullist kunagi saanud, on trofee igati uhke ja teiste kõrval eksponeerimist väärt.
No nii, nagu klassikuid tsiteerides, siis sai alguse kõik sellest, et oli kogunenud jälle mingi kamp pehmelt öeldes hulle jahimehi ja -naisi. Vihma ju ladistas, aga kuna sigade jahi kohustus veel üleval, siis andis õhuke lumekate selleks võimaluse. Hommikusel luurel oli nähtud jälgi nii erinevates kohtades, et pidi tegema korralik analüüsi, kuhu minna ja kuidas teha. Logistika oli oluline. Osalejate kogus oli ju piiratud, kaks ajajat + Apollo ja kuus kütti, ehk siis kokku kaheksa väsimatut.
Hommikuse ajuragistamise juures olid kõik kolm Tiitu, hiljem üks neist küll lahkus, jättes meile siiski mõned näpunäited. Esimeses ajus oli täpselt see koht, et üks kütt puudu ja sead tegid vehkat just sellest kohast, kuhu jahimeest ei jätkunud. Sealt siis olimegi sunnitud sel põrsakarjal minna laskma. Sama oli ka viimases ajus, ikka üks kütt puudu ja sealt nad läksid, ainult nägime kaugelt, et olid. Aga metssea nägeminegi mõnus tunne, ei saa salata.
Kuna juhatus otsustas eelmisel korral, et sigade kõrval võib lasta ka nn mittepotsensiaalset hirvepulli või siis väga tugev medal, olid küttide meeled ka selleks erksad ja valmis. Ühes ajus poseeris ennast põder vasikaga ja viie hirevelehma-vasika kari 50 m eemal, iga jahimehe unistuse hetk. Aga võis vaid ohata.
Oli ka hirvepulli kari, aga kõik jäid puutumata, kuna olid ilusad ja edasiseks kasvamiseks loodud. Lõpuks tuli metsast üks, kes siiski “kahvlit” kandis, tema otsustati ära kutsuda. Saak tehtud, Priit-Priit, kes muu! Siis tehti veel kuni pimedani sigadele ajusid, nägime aga jällegi lasta ei saanud.
Olgu öeldud, et metsas ajutamas olid kõige pikemte jalgadega ajajad, Arne, Ott ja Ive, kelle jalgade pikkusele sai Apollo neli veel juurde liidetud. Selline see saagipäev sai ja tühja tallamise pärast polnud vaja kurba nägu teha!
29.1.22
Ühisjaht, mis algas päikesetõusus ja lõppes tuisutuules
Igal jahihommikul saab valitud jahijuhataja, kelleks sai ka seekord Arne Saagpakk. Tema lahendada jäi kõik, mis jahiga maapealsel poolel seatud. Ülejäänu oli juhuse, taevaste vägede ja jahiõnne teha.
Veel enne kui päike silmapiiri puudutada jõudis, saabusid jahikülalised
Saakloomade demonstreerimise võttis enda peale aga jahijumalanna isiklikult. Just nimelt demonstreerimise, sest juba esimeses ajus hakati meile ulukeid "näitama". Et meie moraal ei luba enam hirvelehmi küttida, siis kuuldus raadiosaatjatest üksteise järel hoiatusi karjades liikuvatest hirvelehmadest ja ainult nendest! Kord liikus ka lehm vasikaga, ent siis jäi vasikas õigel hetkel lehma keha varju ega saanud selle tõttu märklauaks. Taas näidati ka ühte uhket trofeed kandvat hirvepulli, temagi jäi metsa uusi ja veel ilusamaid sarvi kasvatama.
Mis aitab kui jahihäda käes? Loomulikult jahipiirkonna kaart!