2022. aasta viimane ühisjahi päev. No ei jäänud saagita...

Tundus uskmatu, et aasta viimase jahi nimekirja sai 20 jahilist. Kuigi vist nii mõnelegi kodust minejale ennustati hommikul, et ju sa varsti tagasi oled, sest kes see teine ikka 30.detsembril nagu viimsepäeva jahile tuleb! Aga võta näpust! Isegi vana ja kulunud traditsiooni sai rikutud kui Peep Kuus juba esimesest ajust hirve küttis. Kui eilsel jahipäeval hiilgasid pojad, siis ei saanud ju isa kuidagi kehvem olla. Lisaks küttis ta kolmandast ajust teisegi hirve, kes jooksis veel kütiliini naabri Arne Mesila püssi ette ja sai seal teisegi augu naha sisse. 

Omamoodi rekordi tegi ülima täpsuslasuga Janis Niit, kelle imepärast küttimist enam kui 100 m kauguselt liikuvale ulukile vaid kadestada võis. Pauk ja sinnasamasse saak jäi. Kuuldus isegi seda, et sellise snaipritöö eest võiks anda kohe MM tiitli välja. Janis ise oli nõus seda tiitlit vastu võtma tingimusel, et seda kõigi ajajatega jagada saaks.

Peep sai väga hästi aru, et ta keerab vindi üle kui esimesest ajust looma kütib. Aga mis sa teed, nentis ta ise saagi juures poseerides.

Foto: Jürgen Tamm

Teine aju kulus aupaugu tegemiseks kõigile ukukitele, kes meie metsades uhkesti oma elu elavad. Edasi sai mindud meie vanale tuntud saagikohale. Selles paigas liikumine osutus võimalikuks tänu keskpingeliini all töötanud torm Birgiti kahjustuste likvideerijatele ja sinna mõned päevad varem metsatee lahti lükanud Ott Lõugasele. Ott on üldse meil üks kõva taustajõud ja ta saab hakkama millega iganes, olgu see masina-abi, ajus käimine, metsas esmatöötlemise läbiviimine või saaklooma kusagilt pärapõrgust välja tirimine. Igal pool käed küljes. Aitäh ka Otile!

Tulemustest oli juba eelpool juttu ja kuna viimase saagi väljatoomine venis kuni suure hämarikuni, siis jäi pildi tegemine paraku töötlemisruumi elektrivalge kätte.

Janis ütles ise oma täpsuslasku kommenteerides, et mis mul muud üle jäi.

Foto: Toivo Vaik

Sellega meie sügishooaeg 2022 on lõpu saanud. Koos individuaaljahis (elie lisandus veel üks) kütitutega on meil maas 108 punahirve. Kas me sinna kohustusliku 145 peale ka välja jõuame, näitavad jaanuar ja pool veebruari. Hirvi tundub liikuvat, kuid talvel on nad kogunenud suurematesse karjadesse ja neile sattudes tundub, et looma on. Mis on aga märgata, see on arvukuse vaikne kahanemine. Kahju on põdra arvukuse drastilisest langusest, kui neid meile jätkuvalt samas arvukuses küttima kohustatakse, võib vähemalt meie metsades temast punase raamatu looma teha. Aga seda ei taha küll mitte keegi, et meie looduse suurkuju metsadest kaoks.

Selle kuusega tahab blogi tervitada kõiki, kes meid huviga vaatavad ja loevad, head koostööd tegevaid maaomanikke, kõiki jahimehi üle maailma! Aitäh jahimeeste kaasadele, nende peredele, headele abistajatele jahisõpradele, kes te meid ikka oma tublide koertega abistate! Ja meie oma tublid kutsud, kes te ikka vahetevahel veidi nihu läinud lasu kiuste saagi metsast üles leiate! Ja muidugi nende peremehi-perenaisi, kes neid õpetavad ja kantseldavad.  Head vana aasta lõppu ja tegusat uut aastat kõigile!

 Siia lõppu sobib panna aastavahetuse tervitus kõigile jahimeestele meie ühisjahtide väsimatult eestvedajalt Arne Saagpakult. Aitäh sullegi suurepärase töö eest!

Mis muud kui võtame korraks aja maha ja istume veel rohkemalt kaetud aastavahetuse laua taha kui pildil näha on. Meil on, millega maiustada, naudime oma töö vilju!

Aga ega me jäta, uue aasta algul tuleb üles järgmine teade 2023. aasta jahtide kohta. Jälgige meid ja te saate teada!

TOREDAT AASTAVAHETUST! 

Läksime sajanda järele, tulime saja neljaga

Hommikusele kogunemisele oli kohale tulnud 24 jahilist ja 2 meie oma tublit koera. Kuna nädala sees oli üks hirv veel langenud, siis algas hommik 99-se hirvesaagiga. Järelikult pidi esimene kukkuv olema selle sügishooaja sajas hirv. Metssigu on lastud 87. Kuna juba varemgi on välja öeldud, et meie traditsioonid on raudkõvad, siis läks esimese ajuga täpselt nii nagu pidigi minema. Ajus jooksis karjas 15 hirve, kuid nad suundusid hoopis meie soovidele vastupidiselt üle lageda lennuvälja Sõmera küla poole ja seda me prognoosida ei osanud. Mis siis, seekord kavaldasid nad meid üle. Aga loomi nähtud oli ja eks see andis tegutsemisindu. Oriküla risti lähedalt tehtud ajust tuligi meie sajas ja selle autoriks oli Priit Kuus. 

Selleks ajaks kui pildistamiseks läks, oli sajas saak juba autosse ära peidetud. Priit ise arvas, et olgu ta seal pealegi ja nii jäi täpne kütt pildile üksinda.

Aga ega siis midagi, võtsime suuna Sõmera küla taha, kuhu lennuväljalt plehku pistnud suunduda võisid. Seal läks tõsiseks andmiseks. Saagi tegid Aarne Mesila, Andero Saimre ja Tiit Kuus. Viimane jõudis maha võtta isegi kaks isendit. Seega, sada neli oli õhtuks.

Aarne Mesila suurt ei koperda. Kui loom tuleb, siis enamasti ta ka maha jääb.

Fotod: Toivo Vaik

Andero ei saa just väga sageli ühisjahis osaleda, ent kui tuleb, siis on ta ka kõmmutaja mees.

Pildi saatis Andero ise

Ega siis Tiit vennast maha jääda saanud. Tuli ikka üle panna, seega oli kaks vaja võtta.

Foto: Toivo Vaik

Kes arvas, et sitt ilm ja tal oleks olnud võimalik osaleda, kuid ei viitsinud, kahetsegu. Ilm võib küll sitt olla, kuid mitte jahimehe jaoks. Aga neile, kellel töö või muud kohustused ei sega, anname sel aastal  veel ühe võimaluse. Ehk siis me koguneme Jahilossi homme, 30.detsembril kell 9.

KOHTUME JAHIL!

Jõulureedel oli jahiõnn olemas

Reedesel jahipäeval sai hommikul nimekirja tosin jahilist. Päev jooksul liitus veel kolm. Selle ressursiga sai ajusid teha vaid väiksemates metsatukkades. Eks oma mõju avaldas seegi, et tegemist oli jõulueelse viimase tööpäevaga ja paljudel oli veel muid kohustusi täita. Vahetult enne jõulurahu peetud jaht andis ühe saaklooma. Oma panuse selleks said anda esimese paugu teinud Kaido Teär, teda toetas Madis Mets ja lõppakordina olid pihta saanud looma juures Riivo Mesila koos oma truu Porkaga. Sellega see saagipäev piirdus.

Et seatud siht ellu viia, on juhatus lubanud korraldada sel aastal veel kaks jahti, 29. ja 30. detsembril. Mõlemal korral koguneme Jahilossi kell 9. Kel vähegi võimalik, olge head ja osalege!

Foto: Toivo Vaik

KOHTUME JAHIL!

Ekstreempäev saagita

Veel üks ekstreemne päev. Kokku sai 19 jahilist ja vaatamata meeletule lumekihile olid pooled meist ajusse minemiseks valmis. Ent päev kujunes peamiselt spordi- ja naljapäevaks. Sellise ilmaga on ju paras lihaseid treenida ja vahelduseks vembujuttu ajada. Olgu kohe ka öeldud, et kõik pildid klõpsis Kristel.

Hommik nagu varasemadki. Miski ei ennusta, kuidas päev minna võib.

Saime mõnel korral kiita teehooldajaid, kes olid isegi kraavipealsed siledaks hööveldanud. Seetõttu jätkus parkimisruumi kõigile ja sõprade abiga sai teele tagasi ka.

Ajust kuuldus nii rõõmsaid hääli kui ohkimist. Pildil olev ajust väljunud mees kohises vaevu, ent võttis üsna ruttu uuesti jalad alla.

Priit tuli ajust räätsad käes. Sõbrad asusid kohe selgitama, et kui ta need jalga ka veel paneb, on lumes hoopis kergem liikuda.

 

Iga lühike jõulueelne päev loojub juba pealelõunat.

Aga me üritame sel aastal veel kord. Et juhtuks ime ja me saaksime raporteerida 100 hirve küttimisest. Puudu on veel väga vähe. Üritus toimub vahetult enne jõulurahu REEDEL, 23.detsembril algusega kell 9. Hiilimisest lubatakse lasta hirve ja metssiga neil, kes omal luba taskus. Kel pole, küsigu juurde. Soovi korral saab realiseeritud loa asemele uue. Loodame, et ilm meid sel päeval rohkem soosib.

KOHTUME JAHIL!

Ekstreemjaht tegi kõva saagipäeva

Mitte kunagi pole meie blogi austajad pidanud ootama uut jahilugu nii kaua kui käesolevat. Jaht ise toimus ju 10.detsembril, blogi sai aga tööle hakata alles 14.dets õhtupoolikul. Kõik, mis järgnes laupäevale, oli midagi enneolematut, mida meist paljud polnud varem kogenud. Aga meedia kõliseb sellest juba päevi ja me jätame selle jutu siiapaika.

Laupäeva hommikul oli paras möll juba lahti. Tekkis kahtlus, kas jahist üldse midagi välja tuleb. Ka jahikülalised mandrimaalt raputasid pead ja konstanteerisid, et neil ka lumi maas, kuid midagi sellist seal pole. Kuna aga jahinimekirja sai mehi-naisi kirja üle neljakümne, lisaks veel kümmekond hakkajat jahikoera, siis polnud kahtlust - JAHT TOIMUB!

Eelmisel õhtul kuuvalgel tehtud luure näitas, et hirv liigub. Ja mitte ainult pildil olevas paigas.

Foto: Arne Saagpakk

Ott Lõugas varahommikusel lumetõrje tööl. Et jahimasinatel kuhugi tulla oleks.

Olav Etverk selgitas kahtlejatele, et tema Koll läheb igalt poolt läbi ja kui vaja, võib ka teised sappa haakida.

Fotod: Kristel Hani

Järgnes selle päeva tippsündmus - jõulueelse annetuse tegemine Toidupangale. Juba kolmandat korda tellib Kärla Jahimeeste Selts ühe hirve lihast konserve, mis lähevad heategevuseks. Seekord lisas omapoolse panuse ka Linnamäe lihatööstus.

Üleandmisel tehakse ühispilt. Laual on 240 karpi, me seisame siin kõik rivis koos Toidupanga esindajatega. Loodame sellest piskust kellelegi rõõmu teha.

Foto: Arne Saagpakk

Järgnesid tavapärase hommikused protseduurid nagu iga jahipäeva algul. Ülevaade küttida olevatest ulukitest, jahiohutuse reeglid, huntloci number, raadiokanal. Lisaks veel koostöö jahikülaliste ja nende koertega ning kokkulepe, kes külalised nende paikadesse kohale viib. 

Veel on võhma...

Foto: Kristel Hani

Sõit jahipaikadesse oli juba iseenesest ekstreemne. Teed olid paksult lumme mattunud, sahad polnud oma tööjärjega veel sinnakanti jõudnud. Mitmes kohas olid puud lumeraskuses teele langenud ja neistki pidi kuidagi mööda vingerdama. Kui juhtus keegi vastu sõitma, anti sellest kolonnile raadio kaudu teada.

Autoninaga lund lükates jõuti jahipaika. Sealne loodus võttis meid rahuga vastu.

Foto: Arne Saagpakk

Ajusse kippuja appikarje: kas ma pean autoaknast välja ronima?

Foto: Toivo Vaik

Heakene küll, aeg minna jahipäeva kirjeldamise juurde. Need, kes arvavad, et sellisel päeval pole üldse võimalik metsast loomi välja ajada, peavad pettuma. Kahest ajust sai saagiks üheksa hirve (4+5), uskuge või mitte! Ilmselgelt tuleb au anda tublidele jahikoertele ja nende peremeestele. Raadiojaamast kostis igasugu repliike nagu - appi, minu laikast paistavad ainult kõrvad! või minu oma asukohta saab näha ainult saba järgi, mis kerkib lumest aegajalt nagu allveelaeva periskoop! 

Et üsna raske oli pidada järge, kes millal looma küttis, siis on aeg siinkohal tuua välja kõik täpsuslaskurid. Hirvelehmad-vasikad võtsid maha Arne Mesila, Jaan Veltmann, Mattias Kõrvemaa, Martin Õisma, Andero Saimre, Margus Mäeorg. Kolme hirve küttimisega sai hakkama meie üks esiküttidest Rain Mesila. Ja juhtus ka see, et Kaljo Lihulinn läks taas koju sarvepaariga. Kuidas ta seda iga kord teeb, jääb paljudele mõistatuseks.

Paneme üles tehtud pildid viljakatest küttidest. Kahjuks jäid mõned võtted tegemata, päev lihtsalt oli karm.

Aarne saak kukkus lumme nii, et peale aju lõppu andis seda üles otsida, sest isegi jäljerada oli juba jõudnud lumme kaduda. Pilt sai võetud alles pärast saagi leidmist ja lumest väljakaevamist.

Selleks ajaks kui Rain poseerima jõudis, olid tema teised saagid juba Olavi kolli kasti tiritud.

Mattiase sõnul nägi ta algul lume seest ainult liikuva hirve turja.

Kaljol on imepärane võime sattuda just sinna kohta, kust jookseb välja hirvepull.

Vaatamata pöörasele ilmale ei pääsenud me keskkonnainspektorite kontrollreidist. Kontroll oli põhjalik, alates jahirelvadest kuni jahikoerte passideni välja. Kontrollimise protseduur iseenesest oli korrektne, viisakas ja hea oli järjekordselt kinnitust saada, et meil olid kõigil asjad korras.

Ometi oli hetk, kus isegi koll abi vajas. Sileda lume varjus peitus auk.

Fotod: Toivo Vaik

Pärnumaa mees Martin oli esimest korda elus hirvejahil. Kui nii edasi läheb, siis pole enam kaugel aeg, mil ta uhke sarvepaari enda seinale sättida saab.

Foto: Kristel Hani.

Omajagu rassimist oli veel jahimajas, mil saak kõik esmatöötluse sai ja ruumid puhtaks uhuti. Osa seltskonnast sai õhtule päris hilja.

Kui Janis autoga kodumajja jõudis, olid naaberjahimaade põdrad juba metsast välja tulnud.

Foto: Janis Niit

Selline meie lumine jahipäev siis ka sai. Tunnustus siinkohal jahijuhatajale Arnele, kelle suurepärase juhtimise all raske jahipäev igati korda läks.

Kui keegi leiab endas jõudu, et paksus lumes veelkord üritada, siis koguneme 17. detsembri hommikul kell 9 Jahilossis. Kohapeal selgub, kas sellest jahipäevast ka asja saab.

KOHTUME JAHIL!

Päevad muudkui lühenevad...jõulupühad lähenevad.

 Jahipäev nagu iga teinegi, ent mida nädal edasi, seda lühemaks jahtimise aeg jääb. Kolm aju vaevalt ja päev näitab juba tagumist otsa. Lohutuseks vaid asjaolu, et veel paar nädalat ja asi muutub tasapisi jälle valgema aja poole. Ent siiski on meil mõni vapper mees, kes oskab end hommikuhämaruses peita metsatukka, kuhu ulukid läheneda võivad. Nii tegi päeva valgenedes esimese hirvesaagi Madis Mets. 

Madis: no juhtusin vist õigesse kohta minema...

Kristel on meie jahilossi hea haldjas, keda näeb koguaeg majas siblimas ajal, mil jahimehed omi tarku asju lahti seletavad. Küll toimetab ta kohvimasina või pliidiplaadi juures, küll puhastab põrandat või nühib mõnda kahe silma vahele jäänud plekki seinalt ära. Et kõik ikka viimase peal puhas ja steriilne oleks. Lisaks on ta tegija kütiliinil või ajus ja kibe näpp jäädvustama põnevaid pilte meie jahipäevade hetketest. Kuidas me küll ilma temata hakkama saaksime!

Pildile jäi Kristel hetkel, mil ta oli juba jõudnud haarata delfrinuppude järele, et autol olevat saaklooma maha tõsta aidata.

Fotod:Toivo Vaik

Ajupäeva avasaagi tegi Aarne Mesila. Sealt kadakate vahelt ta oma looma tabaski.

Foto: Tiit Mägi

Elu esimest jahipäeva tegi kaasa noor Tsäki. Ta loodab suuresti oma perenaise Kerli peale, kellel juba üsna kopsakas kütikogemus omast käest võtta. Kust sa mujalt ikka teada saad, milline loom on metssiga, milline hirv või põder, milline aga tühipaljas rebane, keda suurulukijahis ei kütitagi.

Täpset küti kätt ja silma näitas ka Neeme Õige. Jõudis looma rajalt maha võtta vahetult enne kui see suurele maanteele jooksnud oleks.

Fotod: Toivo Vaik

Enne päeva vajumist sai ajajad sätitud veel ühe korra rivisse, ent seekordne vaev jäi saagi mõttes tasumata. Aga mis seal ikka, järgmised jahid veel ees!

Foto: Kristel Hani

Selline oli meie 3. detsembri jahipäev. Ilm kerges miinuses, peaaegu tuuletu, igati sobilik värskes õhus olemiseks. Ja küllap silmati ära ja jäeti meelde nii mõnigi kusagil kraavipervel või elektriliini all olev kaunis kuusepuu, mida sobiks jõuluks tuppa tuua. Jahimehed kuuse otsimise peale oma aega eraldi raiskama ju ei hakka.

Uus jahipäev koidab 10.detsembril. Hiilimisjahti korraldame meie vanade tavade järgi ja küttimiseks on sel hommikul hirved ja metssead. Jahilossi koguneme kell 9.

Meeldetuletuseks loe ka paar vanemat lugu läbi, siis saad teada, et päev algab kuidagi teisiti kui tavaliselt. Lisame veel seda, et seekord ootame jahile rohkesti kütte! Tulemas on suurem koertega jaht, milles löövad kaasa ka meie head sõbrad mandrimaalt.

KOHTUME JAHIL!

Jõulueelne heategevus on saanud traditsiooniks

Siinkohal meenutame, et uus traditsioon sai alguse 2020.aasta 20.detsembri jahipäeva lõpetamisel, mil rohke saagi töötlemise juures tegi Kristel Hani ettepaneku, et me võiks hakata igal aastal ühest saakloomast valmistatud toodangu annetada Toidupangale. Selline otsus sai üksmeelselt vastu võetud ja esimene partii punahirve lihast valmistatud konserve anti üle 17. jaanuaaril 2021. 

Selleks puhuks koguneti ka ühispildile. Taamal näha alge meie tulevasest jahilossist, milleta me oma elu enam ette kujutada ei oskakski.

Foto: KJS blogist

Nüüd oleme taas nii kaugel, et 10.detsembril kell 9 toimub järjekordne, arvult juba kolmas heategevusüritus ja kohale on kutsutud Toidupanga esindajad. Palume kõigil koguneda, et teha taas üks ühispilt.

AGA VEEL ENNE SEDA PEAME MAHA 3. DETSEMBRI JAHI!

26. november 2022 läheb meie ajalukku

Nagu varasemates teadetes kirjas, olid lubanud meile hirvejahile appi tulla meie jahisõbrad mandrimaalt. Need, kes oma jahimaadelt isegi parima tahtmise juures hirve ei leia ja peavad leppima pelgalt põdra, metskitse ja metsseaga. Või ka karuga, keda külaliste endi sõnul Kesk-Eestis rohkesti ringi tuulab, kuid vaatamata sellele antakse kolme jahiseltsi kohta vaid üksainus küttimisluba välja! Paradoks, aga nii on. Kuid ega meilgi karu pakkuda pole, seega, kust siis ikka uhket hirvetrofeed kaasa võtta kui mitte Saaremaalt.

Et lugeja pinget mitte rohkem kruvida, siis ütleme kohe ära ka selle, et saagiks langes 14 hirve ja 1 metssiga. 15 looma ja seda kõike vaid kolme ajuga! Kui senine ajujahi päeva rekord mõnda aega tagasi koosnes 13 suurulukist siis eile sai see seljatatud.

Kuna üsna raske oli pidada kronoloogiat, et kes ja millal küttisid, siis paneme täpse käega küttide nimed siia rohelisele alusele kirja. Varahommikusest hiilimisest tegid hirvepulli jahikülalised Gaido Padrik ja kaks hirvevasikat Joel Potman. Nende jäägriteks olid Rain Mesila ja Arne Saagpakk.

Koiduvalguse saak, millega Gaido ka rahule jäi. Ilus algus päevale.

Joel oli koguni nii kõva mees, et võttis hiilimisest kohe kaks vasikat, millest teine pildi tegemise hetkel veidi kaugemal oli. Trofeed kandva looma järgi lubas mees tulla kindlasti veel sel aastal.

Ajal, mil ettevõtlikumad tegelased juba lumises metsas sumpasid, oli Toivo jahilossis kokku keetnud ühe paraja supi, mida lõunapausil pidi helpima kogu seltskond.

Külalistest koerameestele tehti enne metsaminekut kiire infotund, et nemad omakorda saadud teabe saaks truudele abilistele kõrva sosistada.

Fotod: Kristel Hani

Aga peale nõupidamist üks paras mürgel metsas lahti läks, sest sissepiiratud alasse saadeti korraga seitse koera koos oma peremeestega ja paar ajumeest. Ja paugud ei lasknud ennast kaua oodata. Nagu juba varem öeldud, oleks pidanud sel päeval olema kaasas ka erikorrespondent, kes oleks saagi järjekorras ilusasti ritta pannud. Et seda pidi tegema blogija ise kütiliinil olles, läks jada üsna ruttu sassi. Tublide küttide nimekirja saatis blogile jahijuhataja Arne, mille ta jahinimekirjalt ära kütitud lubade tabelist võttis.

Seetõttu paneme rohelisele alusele kirja kõik täpsed kütid juhuslikus järjestuses: Roman Uibo hirvepull ja -lehm, Arne Saagpakk hirvepull, Andre Pildre hirvepull, Kristel Hani,  Karl Lõoke ja Krister Kuuskmann said pihta hirvelehmale.

Roman lubas järgmisel korral võtta rohkemate harudega sarvepaari, sest midagi taolist sai ta kaasa juba eelmise aasta jahist

Foto: Arne Saagpakk

Arne on väsimatu jahtide ja kõigi muude vajalike toimingute korraldaja. Aga ta leiab alati aega kütiliinilt ka mõni saakloom külmhoonesse tuua.

Foto: Kristel Hani

Muidu alati heatujuline Andre muutub tõsiseks vaid siis kui saagi teeb.

Foto: Rein Maimann

Aeg oli sealmaal, et käru oli saaki täis korjatud, seega pidi ette võtma sõidu jahilossi. Kiire esmatöötlus, saak rippu ja käru puhtaks. Sest kes see ikka ette teab, tuleb saaki veel või mitte, ilm ju talvine.

Laoseis muudkui kosub...

Foto: Kristel Hani

Aega kulus üksjagu kogu selle sebimise peale, seega tehti otsus, et enne Saatu metsa minekut peeakse ära lõunapaus. Puhkavad mehed, tõmbavad hinge jahikoerad ja siis uute lootuste poole!

Foto: Priit Kuus

Supp läks nagu kuumale kivile. Paar viimast tuppatulijat said vaid potikaant kergitada ja seejärel enda kaasavõetud võileibu nosima hakata. Ühine supikeetmine saab ilmselgelt üheks järgmiseks uueks  traditsiooniks, mille tarbeks käib juba termospoti otsimine. Selleks, et ei peaks kaugematelt maadelt hakkama lõunapausiks tegema kojusõitu.

Aga siinkohal jätkame rohelisel alusel nimede esitlemist. Igaks juhuks ütleme ära ka selle, et nii mõnigi loom sai pihta ka mitmest püssis ja et huviline sõrmedel saakloomi kokku liites eksiteele ei satuks. Aga tublide küttide nimejada jätkub nüüd: Priit Kuus hirvepull, Janis Niit lehm, Rain Mesila ja Rene Järvmägi metssiga. 

 

Rene ja Rain said oma seaga päris palju vaeva näha, sest see pistis haavatuna plehku ja tegi veel üsna suure tiiru enne kui jõud rauges. Aga ega tublid koerad asja nii jätta saanudki.

Foto: Andre Pildre

Peale Janise pauku kostus raadioeetrist, et ega ma vist talle pihta saanud, tuli hirmsa vilega, korraks küll kukkus, aga...  (järgnes pisuke vaikusehetk ja) ...näe, ongi maas, oli liivakünka otsast mööda lund alla liuelnud.

Foto: Peep Kuus

Järjekordse vägava trofee, mis ilmselgelt mahub medalistide nimekirja, viis jahilt kaasa Priit. Mees, kes suurt tühja ei pauguta, on oma saagiga rahul.

Foto: Argo Saagpakk

Kuhu nad paganad küll nii kauaks kadusid? Ei saa siis seda tühist metssiga rajalt maha võetud! Või peaks neile autoga järele põrutama?

Foto: Kristel Hani

Seni kuni seatraav jätkus, sättisid ülejäänud mehed ja koerad end viimasesse ajusse. Päev ise andis märku, et seekord tuleb tõesti viimane. Aga rohelisele reale saavad  Jürgen Tamm (lisaks veel ka  hirvevasikas) ja Rene Järvmägi hirvepulliga, Bert Lepik hirvevasika ja Peep Kuus hirvelehma küttimisega.

Huvitav, kas kellelegi meenub juhtum, mil Peep mööda paugutas. Kui on selline jahimees olemas, andku sellest blogile teada.

Foto: Janis Niit

Bert andis seekord üsna pika paugu, aga looma sai maha.

Foto: Peep Kuus

Materjal sai kirja ja ega kõigist osavkätest pilti panna polegi. Kui on veel mõni kusagil, võib selle julgesti saata, saame igal ajal lisada. Selline see rekordpäev meil siis sai. Kõigil saakloomadel küll sarvi polnud, ent 60 sõrga sai metsast välja toodud küll!

Järgmine jahipäev on meil 3. detsembril ja koguneme kell 9. Varahommikusest hiilimisest võib lasta hirvi, metssigu ja põdravasikaid. Nimi Arnega kokku leppides kirja ja metsa!

KOHTUME JAHIL!