Peakiri käib jahimehe aasta kohta, mis toimibki selliselt. Kui talupidaja loeb tibusid sügisel, siis jahimees teeb oma tehtud saagist kokkuvõtteid kevade hakul. Aga et üks hooaeg lõpeks ja teine alata saaks, tuleb maha pidada üks tõsine "aastavahetuse" pidu. Järgnevast on näha, et kõigi aegade rekordhooaeg saadeti teele väärikalt.
Piduliste bussi korjamine algas juba siis kui päev veel valge oli. Vana traditsiooni kohaselt tuli pileti ostmise asemel võtta lonks vahuveini otse pudelist. Sellega oli tagatud ka istekoht.
Pidumajja jõudes oli esimene mure, et kus see parim paik peolaua taga võiks olla. Selle pidi igaüks enda jaoks valmis mõtlema.
Nagu ühel tõsisel aastavahetuse peol sai ka nüüd tunnustatud neid, kes oma panustamisega enim silma paistnud. Tegelikult oleks pidanud esiletõstetuid olema veelgi rohkem, ent võimatu on ju korraga kõiki premeerida. Ka järgmiseks hooaja vahetuse ajaks peab miskit tegevust jaguma.
Et meil on paraja hoo saanud sisse jahikoerte pidamine ja kasvatamine, on hea märk. Just nende abil olema saatnud hooaja mööda nii, et ühelgi jahipäeva hommikul polnud vaja laulda "tuleb päev, tühi päev, võibolla neid on palju veel...". Seetõttu tõsteti eriliselt esile tegijaid, kes ei ole pidanud paljuks koertega rassida nii kodus kui ajujahis. Toome siinkohal kõigi nende nimed välja: Ive Mägi, Karl Mattias Mesila, Marcus Mesila, Teet Vakrõõm, Viivika Vakrõõm, Tiit Mägi, Riivo Mesila, Kristel Hani, Martin Leedo, Madis Mets.
Juhatusel autasusid jätkus.
Ega siis midagi, seekord tõmbame sellele melule joone alla. Ees ootab uus töö ja uute kohustuste täitmine. Kas see saab olema sama edukas kui äsja lõppenu, seda näitab aeg. Suvel kohtume veel kindlasti mitmeid kordi, sest traditsioonilisi talgutöid ei saa ka sel aastal tegemata jätta. Selleks kõigile jõudu ja...
Gerard Aavasalu ja Urmas Pildre on mehed, kes otsekohe käed külge löövad kui jahimajas on vaja miskit putitada või korda seada.
Ka blogi pidamist peeti jätkuvalt tunnustamise vääriliseks.
Tunnustuse said veel meie taustajõud ja ühisjahtide supikorraldaja ning igati tubli toimetaja seal kus vaja Ott Lõugas ja mõnus huumorimees ning üks täpsuslaskuritest Tiit Kuus. Superküti tunnustuse said veel Rain Mesila ja Priit Kuus.
Loomulikult on selle ürituse üks tähtsamaid osasid peolauast osasaamine. Teadagi, et tühi kott püsti ei seisa ja eks tantsulusti tarbeks pea ju ka energist talletama.
Peale esimest toidu ja joogi manustamist viis Toivo Vaik läbi mälumängu, milles sisaldus 15 küsimust. Seekord läks nii, et tekkis arusaam, nagu kõik võistkonnad oleks sellesse eelnevalt kuidagi häkkinud, sest tulemused oli üllatavad. Kõik said niipalju punkte, et paremusjärjestust välja ei hõigatudki. Igale võistkonnale anti õigus endale ise jahutuskapist auhind võtta.
Aga ei saa jätta mainimata, et mis pidu see on kui õige pillimees ei tegutse. Aga just õige pillimees leitud oligi! Aare Tomson oli mees, kes pani kogu seltskonna elama. Eranditult. Lisaks korraldas ta ka mõnusaid seltskonnamänge! Aitäh talle!
Kõige menukamaks osutus mäng, kus jahimees pidi etendama teatud omadusega või tegevuse juures olevat metslooma ja seda teistele selliselt, et see ka ära arvatud saab. Kes arvab, see peab minema ise järgmiseks miimikuks.
Nüüd jõudis pidu faasi, kus kõik tegevused läbisegi olid lubatud. Kes vestles, kes tantsis, kes vennastus kellegagi, kes pajatas oma üleelatud jahiseiklusi, kes kiitis oma ilusat naist või kodus kapis hooaja tööst puhkavat täpset jahipüssi. Ka järgmiseks hommikuks valmistumine oli lubatud.
Pildid: Kristel Hani
UUTE KOHTUMISTENI!
