Jaht esimeses talves.

Nädal tõi kerge lumekatte ja see omakorda hõlbustas jahipidamist veidi. Kasvõi selles osas, et hommikune luure andis teada, kuhu ulukid oma "allkirjad" maha jätnud on. Aga muidu oli päris tavaline päev keskmise saagiga. Maha saadi ka järjekordne medalilootus. Veel märgib mainimist, et langes ka selle hooaja järjekorras 100. punahirv, ikkagi mingi juubelihõnuline number. Ja õhtuks tuli veel lisagi.

Aga hommik algas nagu varasemadki, kus jahijuhataja Aarne Mesila luges seltskonnale ette ohutussõnad, jagas ülesanded ja soovitas võimalikult pühenduda metssigade küttimisele. Päev algas küll metssea tabamisega, kuid edasine läks taas hirvejahi tähe all, sest kärsad olid suutnud end ära peita.

Päeva esimesed paugud läkitas sigade suunas Rain Mesila. Tulemuseks keskmist mõõtu kuldipunn.

Asja jätkuks oli jälgede seire ülejäänud karja siirdumispaiga väljaselgitamiseks. Rada näitas notsude minekut Viidumäe looduskaitsealale, kus küttimine keelatud. Seal tagatakse neile puutumatus ja heaolu. Nagu riigikogu liikmelegi, kes võib pealinnas rahva hulgas sportrelva paugutada, ilma, et sellele jõustruktuuride poolt mingit tõsisemat reaktsiooni järgneks. Puutumatus on puutumatus ja nii jääb! Meil ei jäänud muud üle kui sellele karjale lehvitada ja uus küttimispaik leida.

Olav Etverk täiendas oma piiksarvede kollektsiooni ja võttis hooaja 100. hirve küttimise au endale.

Mida küll see puu oma eluajal on näinud ja tundnud, et ta selliseks kujunes. Vähemalt ühes saab olla kindel: teda ei ähvarda ükski saemees, sest sealt juba sihvakat palki ei lõika ja ka küttepuu tarvis leiab iga raidur kordades lihtsama viisi oma varude täiendamiseks.

Olgu saak mis tahes järjekorranumbriga, välja tuleb ta sikutada. Traditsioon ei luba sikutamise ajal looma tabanud kütil relva enda seljas kanda ja see tuleb korraks kellegi teise hoolde usaldada.

Kuid see aju ei piirdunud ainult piigipaariga. Tõsisema trofee ehk medalilootuse omanikuks tegi end Riivo Mesila. Kroonidel 5 ja 4 ning kõikide hirvelike harudega sarvepaar. Ka mõõdud peaks medali tagama. Tubli tegu!

Ega novembripäev just pikalt kesta, aga kuna kõik tegutsesid saagi töötlemise ja välja tassimisel hoolega, otsustati siiki üks aju veel teha. Pauk käis ja saatejaam ütles, et loom sai pihta, aga jälitamiseks on koerte abi vaja. Nii viidi rajale meie tublid Apollo, Jackpot ja Smookie koos peremeestega. 

Kütid jäid ootele, milline uudis raadioeetrisse ilmub.

Ei läinudki pikalt kuni viimast pauku kuulda oli. Saak käes, kuid selle väljatoomine oli paras pähkel, sest lähima kohani, kuhu autoga pääses, oli üle 700 meetri. Aga millal siis ükski saak metsa jäänud on!

Kuna pilti ei tehtud, siis saame siia panna vaid saagi teinud küttide nimed. Esimese paugu andis Gert Aavasalu ja jälitamise viis lõpule Madis Mets. Sellega oli selle päeva töö tehtud. Pilte tegid Kristel Hani, Toivo Vaik ja Madis Mets.

Nüüd järgnevad teadaanded. Järgmist ühisjahti peame 30. novembril kogunemisega kell 9. Jahti juhatab Arne Saagpakk. Lubatud varahommikune hiilimisjaht eelneva registreerimise alusel. Küttida hirved ja metssead.

Veel on teada anda, et kellel isiklikud hirvevasikate load realiseeritud, võib soovi korral neid juurde küsida.

KOHTUME JAHIL!

Maraton tormituultes

 Teada on, et jahimehe jaoks ei ole halba ilma olemas. Kui kellelgi on midagi nihu, siis on tal hetkel vale varustus. Aga vaatamata asjaolule, et keegi ei nurisenud, oli tuult üle keskmise, mis ei teinud muud negatiivset kui seda, et ei kuulnud hästi koerte haukumist ega nende tagaaetud ulukite kütiliinile  lähenemist. Samas ei saa ju koguaeg ka pilku nutikal hoida, et koerte asukohaga kursis olla. Sai kuuldud ja nähtud tuules puude murdumist, okste ja puuharude kukkumisest rääkimata.

Rivis ja ootel. Nii omad kui külalised.

Väike, aga tragi. Nii need uued jahimeeste põlvkonnad kasvavad. Isa ja poeg Margus ja Hannes Tukk.

Mis lisas omakorda raskust oli see, et selle hooaja küttimisega on jõutud niikaugele, et laskmisel tuleb teha valikuid. Seda just hirvede osas, kus soolisus-vanuseline küttimine vajab veidi timmimist. Seetõttu saadi hommikul jahijuhatajalt korraldus, et küttimisele ei kuulu hirvelehmad ja hea väljanägemisega noorpullid. Hirvede osas oli soovitus järelkasvu küttimisele. Ka põdravasikad vajasid laskmist, teisi lasta ei lubatud. Kuna metsa oli saata paras hulk töökaid jahikoeri, siis keskenduti neil päevil metssigadele, keda võis küttida valimatult. Ajudeks olid valitud suured metsamassiivid, mida tavalise ajamisega oli suhteliselt raske kinni võtta. Aga nii see töö käima pandi, ehki algus tugevat päeva ei tõotanud. Nagu ikka, langes esimese metssea küttimise au jahikülalisele. Selle tööga sai hakkama Hannes Viiber. Nii see esimene pool päevast läks.

Lõunaks koguneti iidse Lihulinna maalinnuse kõrvale kunagise Vessiku talu õuele.

Vanemad jahimehed nostalgitsevad. Juba aastakümneid pole olnud võimalust seista nii vägevas järjekorras kui linnuse kõrvale pandud ajutise supiköögi sabas.

Jahimehe auto peab täitma ära kõik kõrvalvajadused, mis jahikäigul tekkida võivad. Olla ka näiteks söögilaud kui selle järele vajadus tekib.

Jahijuhataja Arne leidis söömise kõrvalt ka võimaluse nõu pidada Kaljo ja Bertiga. Ikka selleks, et päev selle ainsa seapõssa küttimisega ei lõpeks.

Nii võetigi ette uus jahipaik Karujärve lähedal, kus meeldib elada nii hirvedel kui metssigadel. Asi vääris küünlaid igatahes, sest sealt tuli üsna keskmine päevasaak. Toome ära siinkohal kõikide tublide küttide nimed ja kiidame ühtlasi ka meie tublisid jahikoeri.

Põdravasika küttis Erich Suurpere. Metssea tegid saagiks Asser Soomets ja Neeme Õige. Sobivad hirved küttisid ära Sergei Batško ja Pekka Martikkainen.

Neeme: Oli teine nii pisike, et algul nägin seda, kuidas vaid rohi kippus, mis tuules niigi juba võbeles. Õnneks jooksis ta mulle otse ette sinna, kus rohi madalam.

Pekka sai pisut koduse jahi tunnet tunda, sest tema kütitud hirve sarved meenutasid natuke meie hirve sugulast põhjapõtra.

Aeg oli sellega sealmail, et tuli ära teha saagile metsatoimingud ja see kokku korjata. Veel enne päris hämaraks muutumist sai teha jahi lõpprivistuse. Hommikul lepiti kokku, et kes tabab kõige pikemate sarvedega hivepulli, saab kaela medali koos Jahikuninga tiitliga. Kuna konkurents puudus, sai selle au osaliseks Pekka Martikkainen.

Kui laupäeva hommikul oli rivis 41 jahimeest, siis pühapäevaks oli seltskond kahanenud 27-le. Aga nagu ikka, määrab päris palju ära jahiõnn ja õigete paikade valik. Nii möödus teine päev veelgi hoogsamalt. Saagiks langes tervelt 9 metssiga ja hirvevasikas. Seega oli päevade eesmärk, pöörata peatähelepanu metssigade küttimisele, täiega täppi läinud. Metsseakütid olid Rene Järvmägi (3), Erich Suurpere (2), Pekka Martikkainen (2), Priit Kuus (1) ja Ain Rüütel (1). Hirvevasika küttis Jaanus Vaaderpass. Kokku saadi kahepäevasel maratonil tuule ja tormi kiuste saagiks 12 metssiga, 3 hirve ja põdravasikas. Taas tahaks öelda, et pole paha!

Laseme nüüd veidi kõnelda ka mõnedel piltidel, mis blogile saabunud on.

Rene tegi kolm metssiga saagiks Cooperi abiga. Tubli koer teab, kelle ette uluk ajada.

Hea kui abivalmis sõber lähedal on. Selliseid mehi pole meie kandis varem nähtud. Joel on nii kõva mees, et tassib metssea turjal välja.

Jaanus leidis, et toru ette on jooksnud õige loom. Korraldus täidetud ja saak maas.

Pekka kaks viimast selle päeva saaki tulid Tarmo koeraTõru abiga. Aga ka laskja ise näitas taset.

Noh, jahipäev möödas, töö tehtud ja nüüd võiks pisut amüseerida.

Lõpuks saab ära kiidetud kõik jahilised vägeva nädalavahetuse eest! Aitäh, Arne, suurepärase jahi juhatamise eest, tänud kõigile täpse käega küttidele. Ka tublidele koertele ja neile küttidele, kes suutsid sõrme sirgeks jätta kui ette ilmus uluk, kelle alles jätmises me kokku leppisime. Aitäh supikeetjale ja  kõigile, kes päeva tegemistel abiks olid ning õhtul jahimajas aktiivselt töötasid, et rohke saak jahekambrisse saaks ja ruumid puhtaks.

Veel on sobiv ära märkida, et 152 pealisest hirve kohustusest on täidetud 99. Seega järgmine langev hirv kannab numbrit 100. 8-st põdrast on käes 7, metssigade 137 kohustusest on maas 95. On veel, kuhu püüelda.

Selle päeva pilte tegid Kristel Hani, Maria Kristiina Lõoke, Aarne Mesila, Tarmo Sokolov, Arne Saagpakk, Rene Järvmägi ja Neeme Õige. Tänud teilegi!

Järgmine ühisjaht toimub 23. novembril kogunemisega kell 9. Selle päeva jahti juhib Aarne Mesila. Kokkuleppel juhatajaga lubatud varahommikune hiilimine-varitsemine. Lasta võib kõiki hirvi, pulle meie reeglite järgi. Samuti võib anda tuld kõigile metssigadele. 

PÕDTRA HIILIMISEL EI KÜTI!

KOHTUME JAHIL!

Väike ergutus enne maratonjahti.

Jahihooaeg on sealmaal, et umbes kaks kolmandikku kohustustest on Kärla omadel täidetud. Minna on aga veel jupp maad ja viimastest jahipäevadest osavõtt näitab kerget jahitüdimust. Eks omajagu on ju rassitud ka ja külmikudki maitsvatest toodetest laetud. Loomulikult kulub sinna lisa alati ära. 

Kristjan Teär on mees, kes on koos vanaisa ja onuga jahtidest osa võtnud juba poisikesepõlvest peale. Algul metsi mööda ajudes mütates, meheikka jõudes juba kütina. Nüüd satub ta meie kanti suhteliselt harva, sest elu on ta sättinud pealinna. Seal on tema kodu, pere ja töökoht. Aga kui saarele tuleb, on ta meiega rivis.

Me teame ka seda, et üsna palju meeldib tal soodes ja metsades käia ilma jahirelvata ja sel juhul on tal rihma otsas kaamera. Loomulikult võib ka kaamerat teatud mõttes relvaks pidada, sest saak on kaunite jäädvustuste näol täitsa olemas. Täna on Kristjanil sünnipäev. Soovime meiegi talle õnne! 

Mõnusat toredate hetkede nautimist!

Hei, mina siin!

Iga küti unistuste trofee.

Vägevad sarved teisel! Tahaks endale ka selliseid!

Mind on pisut vara veel küttida.

Lõhna järgi tunda, et seal on keegi juba end ootele sättinud. Kuidas lähemale saab, alt või üle?

Reklaamis oli ometi kirjas, et sarvede võistlus toimub päikesetõusul! Aga pole ühtegi kohtunikku!

Loodame, et saime veidike indu iga jahimehe hinge süstida. Nädalavahetusel läheb madinaks? Veel julgeme arvata, et hoolikal vaatamisel tunneb iga meie kütt ära kohad, kus need pildid üles võetud.

                  Seega:

 KOHTUME JAHIL!

Jahipäev mardisantide ootel.

Mardilaupäeva jaht algas kuidagi vaikselt, suurt melu Jahilossi õuel ei olnud. Nagu ikka, rahvast vähem kui parematel päevadel, aga töö tahab tegemist, pääsu pole. Kindel, et ulukite arv metsades on võrreldes hooaja algusega kahanenud parasjagu. Seda kinnitasid ka ennelõunased ajud. 

Kuigi jahekambris rippus juba eelneval õhtul Neeme Õige poolt kütitud hirvepull, otsustati siiski minna metsa lisa järele. 

Mehed, pakkuge, mitu korda me peame veel koos käima enne kui kohustused täidetud? Vastust ei teadnud keegi.

Üleriigiline pinkide ajastu on nakatanud ka meid. Hommikul võis seda ainult vaadata, peale istuda lubati alles peale ametlikku avamist, mis pidi toime pandama päeva lõpus.

Mida kaugemale päev veeres, seda nukramaks olukord muutus. Hakka või laulma, et tuju üleval hoida. Rebased, üks kits ja põdralehm... mis jahipäev see selline on? Katsuti siit, otsiti sealt, tulemus sama. Täiuslik mardilaupäev! Siis otsustati kaasa pandud lõunapajuk ära hävitada, ehk mõjub kuidagi positiivsemalt. Ja tõepoolest, oleks pidanud seda kohe hommikul tegema.

Omamoodi ajalooline päev. Selle hooaja esimese ajust kütitud sea võttis siruli Madis Mets.

Aga sellega lugu ei piirdunud. Peagi sai tunnustuse ka teine päevakangelene. Raadiojaamadest hakkas ilmuma teateid pullikarjast, kes otsustas oma nahkade päästmiseks laiali joosta. Eetrikärast oli võimalik noppida sõnumeid, et siia- või sinnapoole jooksis pull, kelle hinge peaks tuleviku tarbeks hoidma. Korra oli kuulda isegi Berdi hüüdu, et jätsin paugu tegemata, pull oli persetiivikuga!!! Hiljem selgus siiski, et ta oli öelnud, et loom on perspektiivikas. Eks ärevate hetkete suminas läheb mõni väljend ka oma elu elama.

Aga siis oli kuulda, et maratoni oli jooksmas nirude pulkadega pullihakatis. Esimene pauk mööda, veidi hilisem ja teise kõlaga niitis aga looma maha. Ära tuua tuli see aga kaugelt mööda värskelt haritud põldu. Kohalt, kuhu jahimehe au ei luba masinaga sõita.

Tiriagatõmba, tiriagatõmba...

Tiit Ennemuist oli see mees, kes suutis  290 m kauguselt (vahemaa sai hiljem GPS abil üle  mõõdetud) teha filigraanse lasu tabades looma täpselt südamesse. Aga sinna ma ju sihtisingi, teatas kütt ise!

Ajujaht sai ühe jätku veel. Nüüd sattusime kohta, kus oli sees kokku 20 hirve ja 1 põdralehm. Viimase küttimisest me enam huvitatud pole ja see siirdus põllunurgal seisvat kütti mõnda aega seirates uuesti ajusse. Aga nii rohkeid teateid igas kaliibris hirvede ajust läbi minemisest pole ammu kuulda olnud. Kusjuures mitte ükski neist ei ilmunud aju külgedel ja tagaosas olnud küttide ette. Lasid lihtsalt aju mööda ja sinna seisma siis ilmselt jäidki. Täielik mõistatus.

Henri Viskus kohtas ajus olles tõelist metsaisandat, kes oli nõus talle isegi poseerima. Justkui tahtnuks öelda, et mis te siin metsas kisate, kaduge juba minema. Täna ei jookse siit tihnikust mitte ükski hirv välja!

No ja mis jahilistel siis muud üle jäi kui leppida kesise päevaga ja minna jahimajja tagasi. Ja mõelda nende sõnade peale, et äkki on varsti parem päev.

Aga nagu öeldud sai, oli ees veel üks protseduur, nimelt uue pingi avamine. Seda pidid tegema vanad jahimehed, kes vaatamata eluaastate koormale veel rivis seista suudavad ja vahetevahel isegi mõne küttimise toime panevad.

Janis Niit, Kaljo Lihulinn ja Bert Aavasalu kiitsid pingi mugavaks istumisaluseks. Peale seda kui Toivo Vaik oma piduliku sõnavõtu lõpetanud oli, lausus Bert, et mis te temast ikka kuulate, nagunii valetab koguaeg ja kõigile. Sellega oligi jahipink soovijatele istumiseks avatud.

Järgnevalt oli majast kuulda pealiku hüüdu Rannarootsi valmistatud tooteid jaotama. Jahimaja hoov tühjnes hoobilt ja seltskond trügis tuppa.

Kui teil pole õhtuks mardisantide jaoks midagi koju varutud, siis võite sedagi neile jagada.

Mardipäeva eelse ürituse pilte saatsid blogile Kristel Hani, Viivika Liidemaa, Henri Viskus, Timo Jõeäär ja Toivo Vaik.

Nüüd kuulutab juhatus välja suure koertega jahimaratoni, mis pannakse toime 16. ja 17. novembril kogunemisega mõlemal hommikul kell 9. Oodata on meie teatud-tuntud koertega jahikülalisi. Neil päevil käib jaht selliselt, et inimaju ei tehta, ajusse lähevad ainult koerad ja nende omanikud. Seega oleks vaja osalema arvukalt kütte, et kõik plaanitavad metsatukad korralikult kinni võtta saaks. Kogu asjaajamist korraldab ja jahti juhib Arne Saagpakk. Nagu ikka, peamine tähelepanu metssigadele ja hivedele. Täpsed juhised tulevad hommikutel enne jahi algust.

NB! Enne päevast mürglit lubatud hommikune hiilimisjaht juhatajaga eelnevalt kokku leppides. Küttimiseks hirved, metssead ja põdravasikad.

KOHTUME JAHIL!

Üks tore suvine meenutus Janise rajakaamera silma läbi.

Janis Niit saatis blogisse toreda pildiseeria. Ilm kaunilt suvine ja ehk peletab nende piltide vaatamine korrakski halli sügise mõtted eemale.

Miskit head lõhna tunda...

...astuks pisut lähemale...

...no kui juba tuldud, siis mekiks ka...

...no pagan võtaks, ei lasta rahus lutsida.

No käivad siin igasugu tegelased minu soola virutamas!

Tulge nüüd, siin pole kedagi!

Täna pole vana musta näha, aga olge ettevaatlikud!

Ehkki pildid pole kõik päris õiges järjekorras, ometi saab neist pisikese metsaloo kokku panna. Toredat nautimist kõigile loodusesõpradele!

AITÄH, JANIS!

Jahipäev tormi kiuste.

Eilne tuulte sasida ilm polnud jahipidamise mõttes suurt kiita. Kui aga siiski midagi head otsida, võib öelda, et õnneks vihma ei sadanud. Seega, igast ningelast olukorrast leiab midagi head kui tahta.

Jahist osavõtjate read olid ikka suht hõredad.

 

Pikka jorutamist teha ei saanud, jahijuhataja Kristeli korraldused ja manitsused kuulatud, autodesse ja sealt edasi, kes ajusse, kes kütiliinile. Leida tuli ka vastav metsatukk, mis küttide arvule vastav oleks. 

Mis kõige parem, kohaletulnud olid kõik väge täis ja keegi meenutas üht aastatetagust ajupäeva, kus jubeda ilma tõttu ainult viis inimest kohale tulid. Kaks sai ajusse, kolm kütiliinile ja isegi siis tehti üks saak. Lohutust tõi ettetoodud argument igatahes.

Juba esimeses ajus sai kuulda pauke. Sel hooajal on noorte erksate küttide innustusel eriliselt hoogu läinud ka üks staažikam jahimees. Vaata, et teeb juba noortele silmad ette. Millist vahendit ta oma erilise jahiõnne tegemisel kasutab, seda mees muidugi ei reeda!

Korraga kuulsime kõik raadioeetrist Arne Mesila suu läbi temale mitteomast sõnumit, et lasin pulli ja sain pihta!

Ilmselge pronksilootus tabatud. Kohe oskab see mees end sättida õigesse kohta! Sellist annet pole igaühele antud. Aga nagu juba eelpool öeldud, õnne peab ka olema.

Sai kammitud veel paaris kohas, hirvi nähti, aga ikka oskasid nad kuidagi terve nahaga küttide juurest mujale ära vingerdada. Eks neilgi juba kogemust omajagu. 

Veel enne kui hämarduma hakkas, otsustati teha viimane aju seal, kus eelmisel korral paar hirve ja põder saagiks tulid, kuid suur hulk hirvi oskas kütte nörritada. Õige otsus, sest sealt langes saagiks läbi Gert Aavasalu lendu lastud kuuli hirvelehm. Pilti kahjuks täpsest kütist panna pole, sest see olevat suures rõõmutuhinas tegemata jäänud. Kokkuvõttes võib päevaga rahule jääda, sest jahiteod said ju tehtud!

Õhtul sai jahimajas proovida sooja suppi, mille kokkukeetmiseks oli Linnamäelt saabunud paar uue koostisega purki jahilistele katsetamiseks. Arvamus sai ühene: juba parem kui eelmisel korral!

Selle päeva pildid tegid Viivika Liidemaa ja Toivo Vaik.

Mis muud kui valmistume järgmiseks ajujahiks. Selleks koguneme 9. novembril kell 9. Varahommikul hiilida soovijatele samad korraldused, mis eelmiselgi korral, sedakorda juhib paraadi Arne Saagpakk.

KOHTUME JAHIL!