27.2.23

Jahimaadel on kärlakad üks vägev punt!

Laupäevane jaht andis sellise innustuse, et ka pühapäev läks metssigu taga ajades sama hooga. Mainime kohe ära, et viimasel koerapäeval tuli saagiks juurde veel neli kärssnina, seega jäi nädalavahetuse tulemuseks kaheksa kütitud looma. Seame siia ritta kohe ära ka pühapäevased kütid: Teet Vakrõõm, Tiit Kuus kahe isendiga ja külaline Hannes Viiber.



Kuna viimased jahipäevad on näidanud, et saaki hakkas tulema alles peale supi keetmist, tehti see protseduur ära juba hommikul enne metsa minekut. Koos supipotiga jäi päeva lõpptulemust ootama ka külaliste kaasa toodud tort.


Jagame siinkohal emotsioone läbi Kristeli pilgu. Tema võetud on ka tänased pildid.

 

Ise me kõike teeme ja nii hästi kui oskame, sedasi sai alguse ka tänane päev...

Luuret oli keeruline teha kuna öösel sadas lund ja tuiskas. Nooremad mehed saadeti uuesti jälgi otsima ja nii leitigi erinevaid paiku, kus tasuks proovida. Lahti läks arutelu, kuhu me saame kütte panna ja kuhu need sigudikud joosta võiks, selline planeerimine... kuula ja imesta! Debatt oli palju etem kui valimisstuudiot kuulates, mehed teavad seda peent värki, ikkagi kogemused.


Proovisime siis erinevaid tukkasid, kus on notsud sees, aga kohe kedagi liikuma ei õnnestunud saada. Meie sigudikud on juba nii kavalad, et oskavad mandrimeeste koerad üle kavaldada.

Õnneks läks korraks Hannese koer kaduma ja peremees sõitis teda otsima. Juhtus aga kuskilt läbi minema, kus oli värsket tõngumist näha. Selle leiu peale lendas Arne kohe peale, kontroll sai tehtud, edasi vilistati ka teised kohale. Kõik teadsid, kuhu minema peab ja mida teha vaja on, seletamiseks aega polnud.

Oli alles sigu, nii suuri kui väikseid ... tublid koerad ajasid selle pundi laiali. Ja kus siis hakkas paukusid käima! 

Teet tegi esimese ja ütles, et ei tea, vist ei saanud pihta. Et siga kadus ära. Juhus nii tilluke põrsas olema, et pihta saades ei olnudki teda rohu seest näha. Pärast mahtus ilusasti väiksesse musta segukasti ära. Veel teinegi oli samast pesakonnast, pisike-pisike, Hannese täpse käega sai ka tema saagiks tehtud.


Ja siis meie Top1 laskur Tiit, kui tema lähedal miskit liigub siis see sinna ka jääb. Algul oli mees tagasihoidlik, ei tea kas sai ikka pihta, tuli kõige tihedama koha pealt. Kuna kohe kontrollima ei saanud minna, siis jäi ta kohale. Hea oli, sest Porka käis sigu toomas nagu sahvrist, tuli ühega veel. Apollo oli taustajõud ja hoidis Porkal kõik kenasti ees, et see ei peaks kaugelt toomas käima.


Kui saak maas, tekkis arutelu, et kas aitas Porka Tiitu või hoopis Tiit Porkat. Aga see rohkem jahimeestele omane nali, peaasi, et  saak lõpuks maas on.


Traktoriga või ilma. Kui juba Ott tegutseb, võivad teised rahulikult hinge tõmmata.






Selle hooaja viimased vereproovid vormistab Jürgen. Mees, kes igal jahil kohal, vajadusel tormab koos Apolloga mööda tihnikuid ja oskab igas olukorras teistele juhendajaks olla. On kogu hooaja seisnud selle eest, et vajalikud analüüsid õigeks ajaks laborisse jõuavad.

Nüüd on tõesti aeg 2022/23 jahihooaeg kokku tõmmata. Põllumeestele teeb kindlasti rõõmu tõik, et Kärla jahimaadel on 150 hirve ja 120 metssiga vähem.
Tahaks nüüd hakata paremaid tegijaid esile tõstma, aga kui mõelda, keda, siis tekib selline kitsikuse olukord ette. Kõik, kes hooaja jooksul mistahes jahtidest osa võtnud, on oma osa andnud. Kellel oli rohkem jahiõnne, kellel vähem, see sõltub ainult Diana armulikkusest. Või ka sellest, mil viisil keegi enne kodust välja tulemist seda ise endale teinud on. 
Ees ootab pidu. Seal saavad siis kõik suuremad tegijad ka esile tõstetud.

KOHTUME HOOAJA LÕPETAMISE PEOL!

25.2.23

No oli vägev seajaht! Tõesti oli!

Üks väga huvitav jahipäev seljataga. Tegevust jätkus, ehkki seltskond oli suhteliselt väike. Aga see-eest oli päev hoogne, kellelgi igav ei hakanud.

Hommik algas tõdemusega, et Toivo sööda taha oli läinud 3-4 pealine kari ja jäljeluure näitas, et sinna nad jäänud olidki. Esimene aju sai ka sinna ära seatud. Aga võta näpust, selleks ajaks kui kütid kohale jõudsid, oli jälgedest näha, et kari oli alast välja kõndinud. Nojah, ei mingit aju, kabla kokku ja minekut. Kusagilt kostus arvamus, et küllap söödaplatsi pidaja, pagan, jõudis oma sigadele ette helistada. Nali naljaks, aga minek oli nüüd Hallivälja kanti raba taha.

Hallivälja taga rabas aga oli veel huvitavam, sest sealt väljus mitmest paigust sõdurimundris ja relvastatud kaitseliitlasi. Selgus, et samas kohas pidasid nemad oma orienteerumisõppust. Kohapeal sai kokku lepitud, et me üksteise tegemisi ei sega. Aga vaatamata üsna tulisele ajule nähti vaid erinevates kaliibrites hirvi ja sinnapaika see seasaagi saamine jäigi.

Edasine käik viis Jahilossi lõunat pidama. Kuum supp on varemgi meestele tulevase saagi mõttes positiivselt mõjunud. Nii läks ka seekord ja peale sööki alles õige jahimürgel algas!

Huntlock näitas juba pikemat aega, et Zera tiirutas väga väikeses alas, ilmselt hoidis ta siga kinni. Roman Uibo läks oma truu abilise suunas ja nii see esimene saak tehtud sai.

Foto: Roman Uibo

Tubli kütt Roman pandi koos Zeraga poseerima ajal, mil nooremad mehed saaki metsast välja tirisid.
Foto: Kristel Hani

Aga jäljed näitasid, et suurem seakari oli liikvel kõrvalkvartalis. Ega muud kui ümberpöörd ja küttidel nüüd tuul selja asemel näkku! Üsna pea oli kuulda ka päris korralikku ja tõsist haukumist.

Bekaari ajas sea just sinna, kuhu vaja oli. Käitus ilusasti tubli jahikoera kombel ja hoidis mõnemeetrist distantsi. Et jahimees saaks rahulikult regeerida. Peale pauku tegi korraks vehkat, aga siis tuli tagasi, et enda poolt küti ette aetud saagist rõõmu tunda.
Foto: Toivo Vaik

Kui sigudik oli kraavist välja tõmmatud, sai saaklooma tabanud Toivo Vaik ka pildile sätitud.
Foto: Olav Etverk

Ei läinudki pikalt kui kõlas järgmine pauk ja raadioeetrist saime teada, et kolmanda saagi oli teinud Neeme Õige. Aga kuna ühtegi kaamerameest käepärast polnud, oli kütt sunnitud tegema pildi saagist ja tublist koerast ennast paraku pildi taha jättes.

Mis? Tuleb sealt mõni veel?
Foto: Neeme Õige

Aga seegi polnud kõik. Veel läks paugutamiseks. Aga saagi koju viimisega läks veidi rohkem aega kui eelmistega. Esimese tabamuse tegi Tiit Kuus, talle sekundeeris mõne aja möödumisel  Janis Niit ja pika tagaajamise viis lõpule Priit Kuus. Vahel lihtsalt läheb nii ja teha pole midagi. Aga päeva lõpuks oli maas neli siga, pole ju paha! 

Viimane saak jõudis metsast välja juba hämarduvas õhtus.
Foto: Kristel Hani!

Kui keegi nüüd kahetseb, et ei tulnud, siis võib jahipäeva korrata homme! Ikka kogumemisega kell 9!

METSSIGU ON METSAS VEEL!

23.2.23

Selle hooaja lõpetamise pidu on veel pidamata. Teeme seda siis!

Pidu toimub 10.märtsil algusega kell 19 meile armsaks peopaigaks saanud Marta Loviises. Viimane päev peole registreerimiseks on 28.veebruar. Helista ARNELE, anna teada, mitmekesi tuled ja kas vajad bussis istekohti. Kui see kirja saab, siis edasine sõltub peamiselt sinust endast!

Peaks vist ennast ka koos prouadega peole ja bussi kirja panema...

Foto: Janis Niit

KUI SA PEOLE EI TULE, SIIS SÜÜDISTA VAID ISEENNAST. EGA SINU PÄRAST PIDU PIDMATA JÄÄ, KÜLL TEISED PIDUTSEVAD!

22.2.23

On aeg medalistid välja panna.

Nagu varasematel aastatel, nii on ka sel hooajal on Kärla maadelt kütitud autasu väärinud trofeesid. Kas neid on rohkem või vähem kui eelnevatel aastatel, kes seda teab. Tore muidugi, et nii uhkeid ulukeid meie jahimaadel elab. Seega on oodata ka tugevaid ja terveid järeltulevaid põlvkondi ning järgmiste hooaegade medaliväärseid trofeesid. 

PUNAHIRV


KULDMEDAL

Kristel Hani









HÕBEMEDAL

Arne Saagpakk









HÕBEMEDAL

Rain Mesila









HÕBEMEDAL

Reimo Prants









PRONKS-                              MEDAL

Tiit Mägi









PRONKS-                              MEDAL

Martin Viilmaa, jahikülaline








PRONKSMEDAL

Arne Saagpakk


Arne pronksisarved rändasid Järvamaale kingituseks meie kauaaegsetele jahisõpradele. Sarved on seinale riputanud Rene Järvmägi. Ikka selleks, et ka mandrimehed näeksid, millised uhked sarvekandjad Saaremaa metsades ringi jooksvad.

Foto: Joel Potman












METSSIGA



KULDMEDAL

Taivo Villak








KULDMEDAL

Andre Pildre








METSKITS (SOKK)


KULDMEDAL

Rain Mesila









HÕBEMEDAL

Rain Mesila








KOBRAS


PRONKSMEDAL

Riivo Mesila

Foto: Toivo Vaik










Selline meie selle hooaja medalisadu on. Loetelust saab järeldada ka seda, kes see kõige vingem medalimees on. Aga lugege kokku!

Kahjuks on põdrapopulatsioon meil jäänud väga nigelaks ja ühtegi medalisti põdrasarvedest ei tulnud. Aga austusest väga hõredaks jäänud põtrade asurkonna vastu, paneme siinkohal välja kõigi nelja sel hooajal tabatud põdrapulli sarved. 


Arne Saagpakk





                                                                                                                                         Neeme Sinimeri



Toivo Vaik





                                                                                                                                                Rain Mesila






Hindamistahvlitega fotod Saarte Jahimeeste Seltsi kodulehelt.

UUTE KOHTUMISTENI MEIE ÜRITUSTEL!

20.2.23

Metsseajahil nähti metssigu

 Ehkki eelmisel jahilaupäeval saaki ei tulnud, sai selgeks asjaolu, et eelmises loos ei ajanud Toivo  jahimehejuttu, vaid kõik oli tõsi mis tõsi. Sead olid sealkandis täiesti olemas, saak jäi tegamata vaid kahel põhjusel. Selle päeva jahist jutustab Kristel Hani, kelle võetud on ka pildid.

Et siis oli meid hommikul koos 8 "toru" + Ive ning Apollo.
Mõeldud tehtud, jutud räägitud ja padavai metsa, polnd ju aega kulutada, kõik teadsid, mis ilma lõunast alates lubab. See pidavat tulema õudne.

Hommik tõotas tulla imeline, aga päev...

Tegime, nägime, juurdlesime, arutasime jälgede üle, mis loom oli, mitmekesi, kuhu läks ja mida mõtles, jahimehe fantaasial lasti lennata..
Esimesest tukast, kindel pauk, peab siga sees olema, tee ääred ju puhta üles tuhnitud. Leiti hoopis hirve lehm ja vasikas ning ega metsanotsugi ei lasknud end kaua oodata. Nägijaks oli Neeme, aga mees arvas, et see nii ilus ja armas loomake, et mitte ei raatsinud lasta 🙂. Nii see sinna meist sigadusi tegema jäi.

Kaart nagu vanasti, kõigile jahimeestele hästi arusaadav ja legend juurde ... arenduse taga Toivo sööt, Toivo loik, parkla jne, täitsa naljakas kohe kuulda ja näha, ei ole muutund miskit.

Järgmine mets oli kitsekesi ja noori sokukesi täis aga see ka kõik. Ja siis viimases tükikeses, ohhh, jeekim, kus oli sigu, oma kümmekond, suuri-väikseid, nagu eelmises loos kirjeldatud oli.Läbisegi, isegi pauku tehti aga kuna kaugel, siis need notsud kasvatavad edasi tailihatriipu oma pekise naha alla 😆.



Puude vahel näha kuidas hirv läinud, ampsates alt ja sarvedega süganud ülevalt. Metsameeste keeles hirvekahjustus...




Arne Saagpakk kutsub pidama seajahti 25.veebruaril ja nagu ikka, kogunemine kell 9. Tulemas on ka koertega jahikülaline. 
Samas on otsa lõppemas aeg, mil jahikoertega ulukeid ajada võib. Lohutuseks seegi, et varitsusjaht metsseale algab koos uue hooajaga.

KOHTUME JAHIL!

17.2.23

Sel laupäeval tehakse seajahti

Vaatamata hirvejahi lõppemisele on meil jahilisi, kellel ikka veel küttimise järele veri vemmeldab. Teatavasti kestab seajaht ju edasi. Metssigadele säru tegemiseks kogunetakse Jahilossi 18. veebruari hommikul kell 9

Meelitamiseks siia üks pilt veebruari kuuvalgest ööst. Söödale tuli üle 20 kärssnina, nii suuri kui päris pudinaid. Toivo Vaik võttis ühe suurematest, teised kõik luusivad veel metsades ringi ja loomulikult pole nemad ainukesed.

Foto: Triin Etverk

KOHTUMISENI SEAJAHIL!

13.2.23

Hirvehooaeg lõppes erilise tulemusega

11-12. veebruar lõpetas hirvejahi hooaja üsna kopsaka finišiga. Päevad olid ägedad, tööd täis ja viljakad. Mis peamine, huumor ja aasimine käis metsade-lagendike ühest nurgast teise, nii et naera oma  nabaümbrus haigeks. Koos meie suurepäraste külalistega sai maha pandud kõigi hooaegade hirveküttimise rekord. Aga nüüd kõigest järgemööda.

Hommikul oli rivis 40 jahilist ja 8 hakkamist täis jahikoera. Päev tõotas tulla äge.


Keset rivistust hakkasid jahikülalised äkki oma masina juures kolistama, algul oli arusaamatu, miks nad jahijuhataja "epistli" ajal seda teevad. Üsna pea said Kärla jahimehed-naised üllatuse osaliseks, sest külalistel oli meie jaoks järjekordne kingitus kaasas. Ja just see, millest meil on mitmeid kordi juttu olnud, et peaks ikka ostma ... aga jutuks oli see jäänudki.

Rene ja Andreas andsid piduliku sõnavõtuga meile üle kelgu. See, et lund ei ole, ei vähenda veel jahimeeste jaoks riistapuu vajalikkust. Jahijuhataja Arne ei suutnud oma üllatust varjata.
Fotod: Kristel Hani

Nüüd on aeg panna siiakohta kirja nende külalisjahimeeste nimed, kes selle ilusa üllatuse taga on. Andreas Kuusik, Roman Uibo, Rene Järvmägi, Joel Potman, Indrek Loorens, Asser Soomets, Hannes Viiber.

Selles mõttes algas jaht küll meie vanade traditsioonide tuules, sest esimestest ajudest saaki ei tulnud. Kuna laskekohustuse täitmisest oli puudu vaid üksainus isend, oli lootus ikkagi see täis saada. Eesmärk pühendab abinõu!

Üks korralik kõhutäis spetsiaalselt selle päeva tarbeks keedetud suppi on alati aidanud. Edasine päeva kulg näitas, et eelneval väitel on jumet.

Suppitäis kõhtudega sai ajujahti uues kohas alustatud. Sihiks ikka vaid hirvepullid, loomulikult sekka ka metssead kui juhust on. Kuna hirved kogunevad talveperioodiks eraldi karjadesse, ühtedes lehmad-vasikad, teistes ainult pullid, siis oli vaja leida üles just pullikarjad. Enne ajusse minekut arvas Sven, et küll oleks hea kui suudaks koertele ka selgeks teha, et nad veebruaris ainult sarvikhirvi taga ajaksid ja teised sinnapaika jätaksid. Aga unistused selleks ongi, et kunagi täide minna!

Kõlasidki järjestikku paugud, järelikult oli pullid leitud. Joel Potman oli endale uhke trofee teinud.
Foto: Neeme Õige

Ega me siis külalisele alla saanud jääda ja selle tõestuseks suurepärane saak läbi Tiit Mägi vintrpüssi toru.
Foto: Aarne Mesila

Kuid kõik ei saa alati minna nii nagu me soovime. Elus juhtub nii seda kui teist ja me peame leidma endas jõudu ka kaotuste üle elamiseks. Seekord meil üks selline juhtum ka aset leidis. Ebavõrdses võitluses metsseaga jäi kaotajaks tulbli Norka. Ainult jahimees teab, mida tähendab saata jahikoerte pilveriiki oma truud kaaslast. Andrease jaoks oli see päev raske. Mälestuseks pilt tema fotokogust.


Küll on kena kelguga... Õhtul sai kinnitust ka tõik, et kelk tegi oma esimese töö ära juba samal päeval. Joeli tehtud saagiga oleks ilmselt läinud pimedani kui uut võimalust poleks olnud. Koostöös Riivo ATVga tuli pärapõrgusse kukkunud saak päris hõlpsati käru juurde.

Nüüd sai asjad kokku ja oli aeg minna jahimajja. Seal ootas meid Linnamäe lihatööstuses valmistatud suitsupõrsas. Hirvejaht oli korda läinud, kütitud üks isend rohkem kui meilt nõutud.

Kes meist ei teaks, et parimad mõtted tekivad inimajus just suitsupõrsast mekkides. Mida rohkem singiviile Kristeli noa alt tuli, seda jutukamaks seltskond muutus.
Fotod: Toivo Vaik

Nagu teada, siis üks mõte järgneb teisele ja kuna külalised olid juba varem tunda saanud Saaremaa ööbimiskohtade külalislahkust, siis jäi peale arvamus, et kütame pühapäeval veelkord metsades ringi ja teeme säru kasvõi metssigadele. Boonuseks muidugi see, et hirvepulli jaht alles käib ja mitte keegi pole keelanud neid lisaks küttida. Aga juhtus see, et metssea jahi tulemuseks sai veel neli hirve. Seega kokku sai selle hooaja küttimisnumbriks 150 punahirve. Kui siia juurde lisada veel 108 metssiga, siis võib suuremate ulikite osas rahule jääda. Sigu võib ju veel hea õnne korral lisanduda, sest hooaja lõpuni jääb paar nädalat.
Aga siia juurde ka veel üks kurb klausel, et meie põdraküttimise kohustused on üle paisutatud ja seda mitte ainult Kärla maadel. Nagu kuulda, on põdranappus ka mujal. Järgmise hooaja algul on vaja see teema tõsiselt läbi arutada.

Pühapäeva hommikul sai nimekirja 19 vaprat meest-naist ja koerad muidugi. Selle päeva kütid olid siis Andreas Kuusik (2 hirve), Rain Mesila ja taas Joel Potman. Viimane läks koju kahe uhke sarvepaariga. Lisame siia veel need pildid, mis tublidest küttidest blogisse saabunud on.

Esimesed pühapäevased paugud tulid Raini püssist. Ehkki mees raadiokanali kaudu hindas end algul ainult edukaks võsaniitjaks, selgus siiski, et võsa taga oli miskit ka maas.
Foto: Taivo Villak

Ei jäänud jahijumalanna soosingut ilma ka Andreas, sai temagi uhke hirvetrofee omanikuks.
Foto: Andrus Eltmaa

Hirvehooaja lõpupaugu tegemise au jäi Joelile. Porka ajas ette ja nii see saak tehti. Pildistamise juures andis Joel kibekiire lubaduse uuel hooajal taas kohal olla. Kui teda vaid kutsutakse.
Foto: Arne Saagpakk


Käes on aeg, mil metsad saavad jahikärast rahu. Et valmistuda kevade saabumiseks. Et puhata, kosuda ja suuremaks kasvada. Et näha ette varjatud pesakohti ulukitele, kes asuvad peagi oma järglastega maha saama. Et olla valmis 1.oktoobril 2023 algavaks ajujahi hooajaks.
Foto: Kristel Hani 

Selline meie hooaeg sai. Kuid ega blogi töö veel sellega lõpe. Peagi anneme ülevaate täpsest küttimisstatistikast ja toome välja kõik meie auhinnatud jahitrofeed. 
Kindlasti leiame sealt ka vajalikke teateid meil toimuvate muude ürituste kohta. Uute kohtumisteni Kärla jahimeeste blogis!

JÄLGI AEGAJALT IKKA MEIE BLOGI SEISU JA SULLE EI JÄÄ MITTE MISKIT EI KAHE SILMA EGA KAHE KÕRVA VAHELE!

6.2.23

Mitmeotstarbeline jahipäev

Pühapäeva lõunast alates oli meil kavas läbi viia ruutloendus. Ilm ja olud olid ootamatult soodsas seisus ja seda ei võinud kasutamata jätta. Meie arutelu kuulasid pealt külalisjahimehed ja nii tekkis arvamus, et kuna inimesed on juba üle mere tulnud, siis miks mitte panna nad ööbima ja teha koos veel üks pisku hommikune jaht. Väike, kiire ja saagiga, nii see läks.

Raske töö tegija peab laskma enda kehal ja vaimul mõnusas hotellis korralikult välja puhata, siis tuleb saak kohe kindlasti.

Foto: Diana Pilme

Kogunemise algus päikesetõusul. Üsna pea oli koos oma veerandsajane jahiseltskond.
Foto: Kristel Hani

Töö kiire ja korralik. Tagiil ajas hirve ette ja Imre Bötker tegi saagiks.
Foto: Diana Pilme

Aga trofee on trofee, olgu ta milline tahes. Iga jahimees tunneb tehtud saagist rõõmu. Võtame vastu seda, mida jahijumalanna saadab. Järgmisel korral siis järgmised saagid.

Lühike jahipäev sai sellega tehtud ja edasi asuti ruutloendusele. Iga jahimees teab, millega tegu. Meie ruut asub Karujärve lähedal parajas padrikus ja sealt tuleb iga üksiku mistahes uluki jäljerada üles leida ruudu kõigilt külgedelt. Kirja tuleb panna nii ruutu sisenevad kui sealt väljuvad jäljed.
Ruudu noppis Google kaardilt välja Neeme Sinimeri

Nüüd on paslik välja tuua ka need nimed, kes selle tüütu eksperimendi läbi viisid. Need olid Kristel Hani, Arne Saagpakk, Ive Mägi, Jürgen Tamm, Priit Kuus, Madis Mets, Kaljo Lihulinn ja Bert Lepik. Teistele teadmiseks, et teie kord on järgmistel aastatel. Vaevanägemise eest ootas neid ka pisku preemia.

Siitkohast tuleb nüüd metsa pöörata...
Foto: Arne Saagpakk

Härmalõngas metsal on mingi seletamatu võlu. Siin-seal kostub juba ka sellistes toonides linnulaulu, mis annab aimu kevade lähenemisest. Vaja on vaid seda kõike osata näha ja kuulda.
Foto: Kristel Hani

Nüüd oleme jõudnud seisu, kus meil on kütitud 144 hirve ehk siis kohutsuse täitmisest lahutab meid vaid üksainus isend. Tundus algul küll uskumatu, et me sellega hakkama saame, kuid väga intensiivne ühisjaht rohkearvuliste osalejatega andis tulemuse. Loomulikult ei saa alahinnata ka kõiki neid, kes tundide kaupa passisid kõrgistmetel varitsusjahti pidades või hämaruses kusagil padrikutes hirvi hiilisid. Ka nende jahimeeste panus on märkimisväärselt suur. Ei saa ära jätta mainimata meie väsimatuid jahisõpru mandrimaalt ja nende suurepäraselt välja õpetatud jahikoeri ning meie enda koertega jahimehi, kes viitsivad nende treenimise ja hooldamisega vaeva näha. AITÄH KÕIGILE! 

Nüüd siis on asi nii kaugel, et me viime 11.veebruaril läbi ühe vägeva ühisjahtide hooaja lõpuürituse. Ootame osalema meie seniseid jahisõpru Läänemaalt, Pärnumaalt, Järvamaalt kuni Lääne-Virumaani välja. Ehkki kohustuse täitmiseks on vaja küttida vaid üks hirvepull, ei keela meid mitte keegi seda piiri ületada. Ka metssigade kohustus on juba ületatud. Aga anname pihta niipalju kui ette jääb. Selleks kõigile indu sellel päeval kohale tulema ja osalema! Koguneme taas päikesetõusul.

KOHTUME HOOAJA VIIMASEL ÜHISJAHIL!