Kui loo autor masinaga jahimajja jõudis, olid küttimised juba alanud. Kiiremad unetud olid hommikused jalutuskäigud ära teinud ja ühtteist ka varunud. Hommik iseenesest oli ju jahipidamiseks nagu loodud, novembrikuu kohta tavatult soe, tuuletu ja hallis pilvekardinas. Ilmajaamadest ükski vihma ei ennustanud ja vihmaeelset õhuniiskustki polnud tunda. Seega kõik klappis.
Jahile saabujad said Madiselt teada, et ta oli jahimaja vahetus läheduses olevasse Mädasoosse korraks jalutama läinud ja seal oli talle metssiga jala vastu tulnud. Kõik, kes seda jahimeest tunnevad, saavad aru, et notsul polnud mitte mingit võimalust.
Samal ajal tuli abipalve jahipiirkonna teisest nurgast Kitseojalt, kus Kristel hommikuund peletamas oli. Nimelt oli talle ette sattunud põdravasikas, kes ka tabamuse sai. Paraku on sealkandis tihe võsastik ja inimkõrgune pilliroog, mis varjas ära suuna, kuhu tabatud saakloom jooksis. Hädasolijale tõttasid appi Jürgen ja Ive koos oma väsimatu Apolloga.
Tubli koer oskas kohe võtta õige suuna ja leidiski saagi üsna ruttu üles. Alati on tore näha, kuidas koer langenud saagi leidmise juures oma rõõmu väljendab. Justkui teades, et kui mind ei oleks, poleks teil ka saaki koju viia.
Aga saagipäev sai rikkalik ja sagmist oli parasjagu. Ilmselt on paras aeg üles loetleda täpse käega kütid ja seejärel vaadata saabunud piltidelt selle päeva emotsioone.
Metssea küttisid Madis Mets ja Neeme Õige. Eelviimase põdra meile antud laskelimiidist tabas Kristel Hani. Selle päeva hirvekütid olid Tiit Kuus, Priit Kuus, Kalle Voog, Jürgen Tamm, Tiit Ennemuist, Arne Saagpakk ja Rain Mesila. Mõlemad Tiidud põrutasid koguni kahte looma. Tänu tublidele ajajatele ja täpsetele küttidele sai päevasaagiks kaks metssiga, põdravasikas ja kaheksa hirve. Mida ühelt jahipäevalt veel tahta!
Neeme oma põssa ja tubli abilisega.
Kalle: ta jooksis otse minu poole ju!
Ei ole just palju ühisjahte, kus vennad Priit ja Tiit saaki jalust maha ei võtaks.
