Ilmataat nörritas meid hommikul.

 Et ühisjahipäeva hommikul vihma tibab, seda peaaegu ei juhtu. Ei tea, kas ilmavanal eilsel hommikul selg valutas või oli tal pea haige, sest oma töö oli tal igatahes tegemata. Ehk olid päevad lihtsalt sassi läinud.

Ometi korjas Kärla Jahiloss enda juurde kokku 25 jahilist ja 6 koera. Väikseim seltskond sel hooajal kindlasti. Kes soovis, sai päevaks antavaid korraldusi kuulata nii vihmas kui räästa all.

Vaadates osalejaid oli selge, et vihmana antud heidutus polnud jahi ära jätmiseks piisav, tuli algust teha. Välja nuputada paigad, kus rassida, sest märjaks saavad kõik osalejad nii või naa. Pika arutelu käigus arvati, et võiks katsetada sügisesel sajajärve maal, mida meie keeles kutustakse Naela kuusikuks. Ehkki kuusikust endast suurt järel pole. Aga lootust annavad taeva poole piiluvad noored istikud, mille tõttu ei pea paigale antud nime muutma hakkama.

Selle päeva jahijuhataja Priit Kuus jäi peale päevakäskude ja ohutusnõuete ettelugemist veidike mõttesse, et mida veel öelda. Aga siis andis käsu - masinatesse - ja kõik algas nagu ikka.

Jahijuhataja korraldus oli nii mõjuv, et ka ilmataat asjale pihta sai ja jahipaika jõudmise ajaks oli ta vihmasaju ära lõpetanud. Mis kõige huvitavam, terve päeva pidas. Eks me ole ka ise vahel mõnda ülekäte läinud tegu kahetsenud ja seda püüdnud heaks teha. Tore, et ka tema seda mõistis ja vea ära parandas.

Päevasaagiks jäi kaks hirve ja neli kärssnina. Viimased oli küll põssakesed, end seda täpsemalt pidid mehed sihtima. Päeva alustas Ragnar Kane hirve küttimisega. Esimesed sead võtsid samast kandist Tiit Kuus ja Madis Mets.

Ragnar sai juba eelhoiatusest teada, et tema suunas on teel piikidega pullihakatis. Pauk ja teade raadiosse, et maas.

Seamehed Tiit ja Madis on meie ühed igapäevasemad tegijad. Millest nende jahiõnn tingitud on, sellest ei saa meist paljud aru. Küllap siiski kogemus ja jahipaikade tundmine on need.

Saagi väljatassimine tee äärde oli paras katsumus, aga Oti kõikvõimas massin tegi ka võimatuna tundunu võimalikuks.

Ega aega või lasta raisku minna. Kusagil nad peavad ju olema! Seadus keelab jahimeestel droonidega metsast ulukeid otsida, seega vajame luureks teistsuguseid meetodeid. Neid, mis on samaväärselt tõhusad. Selle asja nimetus on Jahinaine puu otsas.

Saigi selgeks, kuhu suunduda. Järgmisest ajust tabas hirvepulli Kaljo Lihulinn, kaasa aitasid ka Madis Mets ja Smooki. Metssead jätsid oma hinge seal, kus juhtusid olema Jürgen Tamm ja Peep Kuus.

 

Küsimusele, kuidas ta nii väikest jõudis täistraavi pealt tabada, vastas Peep, et õnneks paistis ta võsa vahelt juba varem ära.

Koduteel aeti veel läbi Tankla aju, mis näitas meile küll paari sarvikut, ent sinna metsatukka nad jäid. Järgmise korrani. Jõulukuusse astuv aeg tegi juba enne kella nelja oma õhtust hämarust ja seega oli mõte võtta suund jahimajja, kus vajas jaotamist ühe eelneva tubli päeva saagist valmistatud toodang.

Pilte saatsid Madis, Kristel, Viivika ja Toivo.

Aga meie jätkame. Olgu ilm milline tahes, on meil kavas pidada maha järjekordne jahimaraton. Nii 6. kui 7. detsembri hommikul koguneme kell 9. Selle päeva jahti juhib taas Arne Saagpakk.

KOHTUME JAHIL!