16.2.25

Lõpupauk kirjas!

Ehkki eelmisel jahipäeval tõmbasid hirvepullid meid niipalju kui said ja päev jäi saagita, ei läinud hooaja viimasel päeval just nii kehvasti ka. Ometi tillitasid nad meid ka seekord, sest nähti ikka väga uhkeid kroone võpsikus jooksmas. Paraku naha augustamisest nad pääsesid. Tundub, et ulukid on vägagi õppimisvõimelised, nad justkui näeks meie taktika läbi. Loomulikult teeb jahimeestele rõõmu, et nii mõnigi sarveuhkus metsa alles jääb. Järgmiseks hooajaks on trofeed veel uhkemaks kasvanud, samas on alfaisased need peamised tegijad haaremite pidamisel. Kust ikka elujõulisi põlvkondi juurde tekib kui mitte neist. Aga jahipäev ise algas nagu paljud eelmisedki, kui mitte arvestada sellega, et metsas rassijate seltskond oli kuidagi kokku tõmbunud. Aga juba koolis sai õpitud, et külmaga tõmbuvad kõik asjad kokku peale vee, mis kipub külmudes hoopis paisuma.

Üsna raske oli välja mõelda, kus need sarvikud küll elutseda võivad. Ometi tuleb nad üles leida.


Selle hommiku hirvejaht algas meie jaoks kingituse saamisega. Seltskonna ette astus meid päris sageli külastav Pärnumaa mees Roman Uibo, meie hiljutine kuldikihva medalimees. Ta avaldas kahetsust, et tookord polnud võimalik oma Kärla maadelt kütitud hiiglasest kulti ära kaaluda. Nii võttis ta nõuks koos enda kaaslaste Hannes Viiberi ja Asser Soometsaga tuua meie jahimajja see vajalik tarbeese. Loomulikult võtame kõik kingitused suure heameelega vastu.


Aga talv on tulnud, seda peab tõdema. Lumi küll suht pisku, aga pildi valgeks teeb. Valge taustal on võimalik ka ühtteist paremini märgata.





























Jacpot on segaduses...  Aja neid põtru metsast välja palju tahad,  kütid ei tee väljagi!

Kuna põder kaubaks ei läinud, tuli külavahele koguneda ja aru pidada.

Lahutamatud jahikaaslased ja täpsuslaskurid Janis Niit ja Peep Kuus: Eks vaatame, kas jahijuhatajal on nii palju oidu, et meid õigesse hirvemetsa suunab. Ega meie pea ka oma teadmistega ta elu kergemaks tegema. Las mõtleb ise.

Leia pildilt jahikoer! Zera on kaval. Peale oma peremehe ei anna ta end kellelegi kätte. Kui just põlvili maas või lausa kõhuli olles ei paluta.

Lõpuks jõudis kätte see kauaoodatud hetk. Kõlas lask ja tulemust said kuulda kõik kui Tiit Kuus andis raadioeetrisse oma lakoonilise sõnumi: Pull kukkus!

Kõik tundsid kergendust. Hirvehooaeg ja ühtlasi kogu 2024/25 ühisjahtide periood sai lõpu. Oli viljakas aeg, tooteid jätkub kõigil jahilistel nii oma perele kui sugulastele-sõpradele kinkimiseks. Hakati tegema ettevalmistusi Jahilossi poole liikumiseks, sest rohkemat loodusest seekord võtta ei tahetud. 

Korraga tundsid kõik, et on selle viimase saaklooma tegemises väga suured panustajad. Kõigepealt muidugi need, kes aitasid ära teha metsastöötlemise. Edasi järgmised, kes saagi tee äärde tirisid. Toivo oli uhke, et just tema sai tublist hirvekütist pildi teha ja viimast tirimist pandi toime tema autost võetud köiega. Ragnar ja Arne olevat enda sõnul ajus olles vahepeal lausa jahikoerteks ümber kehastunud, et kõige suuremat lärmi teha tohiks. Ja loomulikult Jarmut, kelle kastikas lõppsaagi jahimajja toimetas.

 



Edasi järgnes tegevus, mis meie majas esmakordne oli. Kui Roman oli lõpetanud veerandtunni pikkuse kaalu kasutamise instruktaaži, mindi uut riistapuud katsetama. Et kas ikka töötab ja ei ole nii ühes suunas kallutatud nagu Eesti meedia. Kui ikka saad teadmise, et riist töötab, tekib tulevikuski soov oma saak kaalu külge riputada.

Huvilisi uue riistapuuga toimetamise juures jätkus.

Viimase saagi rümp koos nahaga näitas kaaluks 99,5 kilo. Napilt alla saja nagu üks paraja õllekõhuga jahimeeski! See number sai teadmiseks võetud.

No ega lõpu tegemine võinud jääda ilma maksa praadimiseta. Ehkki seda rituaali peetakse meie seltskonnas meeste pärisosaks, siis seekord mindi üle teemale: Naised köögis. Kõik pidid tõdema, et Kristel sai selle tööga sama hästi hakkama kui varasemadki katsetajad. Või isegi natukene paremini. Kõlas ka arvamusi, et edaspidi võikski see jääda tema tööks. Kas nii läheb, näitab aeg.

Hooaeg on ka seda näidanud, et nn vanameeste pink töötab täiega. Hetkel sellel aega veetvad punapõsksed Bert ja Peep on mõtetes juba järgmise hooaja juures ja kutsuvad teisigi tulevikus ühisjahtides osalema.

Nonii, ongi käes aeg, mil blogi ei kutsu enam kohtuma jahil. Ometi ei tähenda see seda, et metsades ulukite toitmist ja vaikselt omaette nokitsedes metsseajahti ei peeta. Kuni selleni, et taas kõik kokku hõigatakse. Ilma valikuta tänusõnad kõigile osalejatele! 
Meeldetuletus veel siinkohal, et sarvekasvatajad ja järeltulijate ilmale kandjad hakkavad üha enam tundma vajadust mineraalainete järele. Selleks laeme kõik oma soolakud värskete kividega! Ja veel see, et suures enamuses on meil jahitunnistuste pikendamine ees. Nüüd saab seda teha juba elektroonselt mõne näpuliigutusega! 
Viimase ühisjahi hetki jäädvustasid Neeme Õige, Kristel Hani, Tiit Mägi, Arne Saagpakk ja Toivo Vaik.

Blogi jääb nüüd mõneks ajaks vait ja teeb suu lahti või paneb mõne pildi välja vaid siis kui selleks mingi vajadus tekib. Aga jälgige meid ikka, mine tea, millal midagi uut välja ilmub!

KAUNIST KEVADEOOTUST KÕIGILE!

10.2.25

Hooaja viimane hirvejaht tulekul.

 Aeg on oma töö teinud, jahimehed samuti. Oleme viimase hirvejahi künnisel. Mõned pildid eelmisest jahipäevast. Hommikusest arutamisest ja looduses toimuva märkamisest.












Nagu näha, pole kevad enam kaugel. Pildid Kristelilt, Viivikalt ja Riivolt.

Viimaseks hirvejahiks koguneme 15.veebruaril kell 9.

KOHTUME JAHIL!

2.2.25

Veebruar narrib talvega.

Veebruari esimene päev lasi maha paari millimeetri paksuse lumekihi. Justkui jahimehe narrimiseks. Eks minge ja vaadake, kus need ulukite jäljed on! Loomulikult pole sest kasu, sest vahetult enne kogunemist sadanud valge pulber oli paari tunni pärast kadunud. Õnneks polnud jahikirg meid jätnud, hommikurivisse sai 30 inimest ja viis jahikoera. Kõik omad ja kodused seekord.

Hommikust sõbrad! Puistasin siin teile pisut valget!


Mõttekoda pandi tööle. Iga pea pidi pakkuma vähemalt ühe mõtte, kuidas ja millisest paigast võiks jahipäeva saagiga rikastada.


 







Sarapuu võttis jahiseltskonna vastu pikkade urvasorudega.

Hommik algas soodsa ettetähendusega. Kes usub, kes mitte, aga elu on näidanud, et siis kui esimene aju saaki ei anna, on edaspidi lootus suurem. Rõõmustas see, et jalutamas nähti põdramammat koos priske mullikaga. Ilmselgelt on esimeselt loota juurdekasvu. Põtru nähti päeva jooksul veel. Soliidsed ja rahulikult kulgevad metsakuningad, ei häiri neid ajujahi lärm ega ringi saalivad autod.

Mis muidugi omakorda jahipäeva raskendas, oli see, et hirvedest võib küttida veel ainult pulle. Samas on meil pandud kriteeriumid, milliste sarvedega pulle küttida võib. Suurem lootus oli metssigadel, ehkki ka siin oli mõeldud rohkem järelkasvu laskmisele, kuna kõik looduses elavad emased ulukid on praegu järelkasvu ootel. Selle päeva jahijuhataja Aarne Mesila oskas siiski mehi viia õigetele radadele, mis ka tulemuse tõi.

Rain Mesila on kiire pööruga mees, kes jõuab igale poole. Kütiliinile või koos oma Mörriga ajusse jooksma, kus aga vaja.

Ragnar Kane on meie hulgas esimest aastat ja alles õpib meie traditsioone järgima.

Priit Kuus on mees nagu orkester. Teab täpselt, millise noodi järgi toimida. Vastavalt sellele, kus kohas ajujaht toimub.

Ei jäänud vennast maha ka Tiit Kuus. Pihta sai esimese pauguga, ent võimas loom tormas edasi. Appi läks talle Jürgen Tamm ja läbimõeldud taktikat rakendades saak ka rajalt maha võeti. Medalilootus täiesti olemas. Jürgen jõudis vahepeal teha ka päeva ainukese metsseasaagi.

Selliselt jahiveebruar meil algaski. Nuriseda igatahes põhjust pole. Neli hirvepulli ja metssiga - mida veel loota olukorras, kus jahipaigad juba mitmeid kordi hooaja jooksul läbi kammitud ja valiklaskmine maksimumi peal. Pilte tegid Kristel Hani, Tiit Kuus, Henri Viskus ja Toivo Vaik.

Me üritame veel. Selleks koguneme 8.veebruaril kall 9 jahimajja. Küttimiseks jätkuvalt hirvepullid ja metssead.

KOHTUME JAHIL!