Kõik me teame, et ei aurumasinat ega martäänahju saa seisma panna äkitselt ja ühe käeliigutusega nagu automootorit. Peab andma aega tagasi tõmbumiseks. Nii juhtus ka meie jahipidamisega kui üks väiksem osa meie seltskonnast otsustas jahutamise enda ülesandeks võtta. Nimelt leppisid nad kokku, et peale tormilist hirvejahti tuleks veel liigutada, sest kuidagi imelik on järsku ühel laupäevahommikul koju jääda. Kui see ise veel kuidagi üle elada, siis koeramehed Madis ja Jürgen arvasid, et sellist äkilist pööret ei suuda nad küll Smookile ega Apollole selgeks teha. Sama häda vaevas ka meie teenelist ajumeest Otti. Sedasi see värbamine käima lükati, kokku saadi üheksateistkümnene punt. Tee metsa on ju lahti alati!
Mõtles siis ka blogi, et äkki polegi õige kohe pauguga asi sahtlisse panna ja seetõttu sai lugu osalistelt välja lunitud. Selle pärva seiklus sai siia kirja tubli küti Kristel Hani pilgu läbi. Kokku tabati kaks kärssnina, teise võttis maha kogu hooaja vältel suurepäraseid tulemusi teinud Erich Suurpere.
Selle seahinge teekond taevastesse padrikutesse sai alguse siit langilt. Maisem osa tuli toimetada jahimaja jahekambrisse.
. Sealt metsast samade jälgedega järgmisse tükki, aga seal neil nõnda hästi ei läinud. Saagiks sai 2 notsut: Kristel ja Erich said püssid paukuma. Edasi peeti uus plaan ja Madis ning Jürgen kontrollisid paar teed üle ja mindi jälle metsa. Sealt läbi rassitud, sead jooksma saadud, aga siiski jäid sead peale, tegid sääred 
Egas siis oli veel otsustamise koht - ahh, teeme ühe veel, tegime, saaki ei saanud aga stepselninad saime jälle liikuma, mitte ei õnnestunud neid torude ette saada. Seega sead ruulisid ja meie saime osa, ei tohi ju ahneks minna! Täname Dianat tänase päeva eest ja toredat seltskonda 