Ei suuda rohkem kodus istuda, ühisjaht 2. jaanuaril!

Liikuva eluviisiga harjunud inimesed on pikkadest pühadest tüdinud. Tagumik kange, selg istumisest kõver, lõuad mälumisest valusad ning kurk igat masti vedelike manustamisest ja üksteisest ülerääkimisest hell. Tulles vastu oma rahva tungivatele sooviavaldustele, otsustas seltsi juhatus, et 2021. aasta esimese ühisjahi peame siiski ära 2. jaanuaril ja koguneme nagu ikka kell 9. Näis kui palju rahutuid inimesi välja ilmub, vastavalt sellele saab päev ka planeeritud. Seega, aeg alustada uut tööaastat!

Ega ikka suuda kodus olla küll kui loodus sellist talveilu pakub.

Foto: Toivo Vaik

KOHTUME JAHIL!

Lisaks eelteade! 16.01 on oodata jahikoertega külalisi.

Eilne päev oli taas rekordiline

Rekordiline igas mõttes. Seda nii osalejate arvu kui helde looduse heatahtlikkuse poolest. Ilmselgelt mõjus ka meie blogi reklaam, sest tõepoolest oli kohal kaheksa koera ja kui liita kokku kõik pead, kes jahiks valmis olid, siis sai osalejate arv tuntavalt ületatud poolesaja piiri. Lisaks meie enda meeste kolmele jahikoerale olid külla saabunud traditsioonilised jahikülalised Järvamaalt ja Läänemaalt koos abilistega. Samuti kehtis meie üks juba varasemast ajast pärit tava, et kui külalisi on, peab vähemalt üks neist ka saagi tegema. 

Aga laseme taas piltidel jutustada, mida asjakohase kommentaariga lugejale arusaadavamaks teha saab. Aga enne veel paneme siia rohelisele ribale kirja kõik tublid ja täpse käega kütid, kes saagiks kokku 11 looma tegid. Ehkki selline saakloomade arv pole iseenesest rekord, teeb numbri eriliseks see, et vägev saak korjati ainult kahest ajust. Aga sügav kummardus loomulikult ka kõigile tublidele jahikoertele ja nende peremeestele.

Meie tublid selle päeva kütid olid Rein Maimann, Riivo Nael, Madis Mets, Kaljo Lihulinn (2 hirve), Urmas Pildre, Tiit Ennemuist, Kert Niisuke (jahikülaline), Tiit Mägi, Arne Saagpakk ja Alar Aavasalu. Siia nimekirja ei saa aga panna neid tublisid kütte, kes jätsid päästikule vajutamise sõrme sirgeks selle tõttu, et laskeulatusse sattus tõu mõttes suure perspektiiviga noorpull. Aga nemad said oma rahulolutunde ilusa looma imetlemisest ja talle jätkuva eluvõimaluse andmisest.

Sellist avarivistust, mis kuidagi korraga ühele pildile mahtuda ei tahtnud, pole ammu olnud

Foto: Toivo Vaik

 

Et kõik nimekirja pääseks, läks seekord vaja kaht blanketti. Esiplaanil oma järge ootamas üks meie pikaajalisemaid külalisjahimehi järvakas Rene Järvamägi.

Möödaminnes takseeriti ka tasapisi kerkivat jahilossi, mille ehitamine saab suurema hoo pühadejärgselt

Fotod: Kristel Hani

Reinu tabatud looma pead olevat eelnevalt läbi põõsa näinud ka Janis. Tema arvas sarvede järgi, et üks kaelkirjak on meil ringi uitamas. Rein rääkis, et talle jooksis peale kolm pulli, esimene ja viimane olid laskmiseks veel varajased ehk perspektiivikad, nii tuli võtta keskmine, mida sõber oli kaelkirjakuks pidanud

Foto: Janis Niit

Mõistmaks Janist tuleb siinkohal näidata ära Reinu trofee suurendatud kujul

Madis pole saanud muude ülesannete tõttu meie üritustest pikema aja jooksul osa võtta. Seda üllatavam on asjaolu, et nii kui mees kohal, nii ka saak tehtud!

Fotod: Toivo Vaik

Riivogi on meil teatud põhjustel suhteliselt harv kohalkäija, ent temagi leidis oma saagi

Foto: Janika Kinks

Sellele pildile jäi Kaljo koos poole oma selle päeva saagiga

Foto: Alar Aavasalu

Urmasega juhtub alati nii, et tema peale ei jookse mitte üks või kaks, vaid terve suur kari. Sedakorda siis üks sellest pundist.

Foto: Rein Maimann

Tiidul on 2020 täielik hirveaasta. Ei jätku enam sõrmigi, mille peal loetleda selle hooaja hirvesaaki

Foto: Neeme Õige

Üks tõsisemat sorti trofee ka sekka. Arne koos oma medalihõngulise (?) kahvliga

Foto: Kristel Hani

Alargi ei satu just tihti kodustele maadele jahti pidama. Aga ometi saak missugune!

Foto: Toivo Vaik

Lisaks selle päeva jahikoertele oli Neeme endale kaasa haaranud jahihiire, kes tal kenasti kogu päeva auto esiklaasi servas kaasa sõitis ja aegajalt ennast veidi nakitses ...

Foto: Neeme Sinimeri

Ja veel üks asi. Kõik teavad, et on heategevuse aeg. Et jõulud jne. Aga enamasti läheb nii, et suured annetuskampaaniad saavad peagi lõpu ja elu kulgeb edasi tavalistes rööbastes. Aga neid, kel jätkuvalt raske, jagub ka uude aastasse. Meie üks tublimaid naiskütte Kristel Hani tegi ettepaneku hea saagiaasta tähistamiseks teha üks heategu. Nii saigi üheskoos otsustatud, et sel päeval kütitud kõige suurema hirve lihast tellitakse konservid ja need antakse uuel aastal peale kohalejõudmist üle Toidupangale. 

SELLEKS AASTAKS KÕIK! ÜHISELE JAHILE KOGUNEME TAAS 9. JAANUARIL KELL 9. MIS EI TÄHENDA AGA SEDA, ET VAHEPEALSEL AJAL EI PEETAKS ÜKSIK- VÕI KOLLEKTIIVJAHTE, MILLES JAHISÕBRAD OMAVAHEL KOKKU LEPIVAD. ME OLEME OMA KOHUSTUSTE TÄITMISEGA LÕPUSIRGEL. EDU KÕIGILE, KES JAHIRADADEL ASTUVAD. 

Häid jõulupühi ja toredat aastavahetust!

KOHTUME JAHIL!

Metsa taga on puud ...

Jahimeeste põhiline aeg oma hobiga tegelemiseks kulgeb mööda metsi ja rabasid kolades. Inimesed, kes looduses vähem viibivad, neile on mets lihtsalt mets ja ei muud. Kuid loodusesõbrad näevad ka metsa ees, sees või taga kõrguvaid puid, mis on sama erinevad ja omapärase loomuga kui ulukid või inimesed. Teeme siinkohal ühe tillukese ülevaate puudest, mida jahimehed oma retkedel jäädvustanud on ja mis blogile saabunud. Küllap need siis millegagi silma jäid, kui pildimasina järgi haarati. Seega väärt, et panna välja kõigile vaatamiseks.

Maikuu, suur kuusepuu, uhke ja õisi täis ...

Foto: Toivo Vaik

Nagu looduses ikka, tugevam sööb nõrgemat. Kellele eluase, kellele sahver.

Foto: Kristel Hani

Mõnulemise koht. Miks metssead mingit teatud puud enda kollektiivseks sügamiseks kasutama hakkavad, sellest pole jahimehedki aru saanud. 

Foto: Neeme Õige

Seda pilti vaadates meenub, et mets koosnebki puudest!

Kas tõesti suudab puu oma kasvuteel rändrahnu lõhki kasvada? Mine tea.

Siin töötas kobras ...

... siin põder ...

Fotod: Toivo Vaik

... siin inimene. Kui eelmistest piltidest saab igaüks aru, miks ulukid puude kallal käivad, siis siinkohal tahaks küsida, milline lihas on sellel tegijal nii suure pinge all olnud, et ajas ta sügavale metsa sellist puulõikumist toime panema.

Foto: Janis Niit

Selle tembuga sai hakkama äike, kuid põlispuu nimega mänd pidas vastu ja kõrgub endiselt

Kase langetamisega sai välk aga edukalt hakkama.

Kogu LOODUS on üles ehitatud selliselt, et kunagi annab isegi kõige vägevam alla ...

Fotod: Toivo Vaik

Selle pildi autor rääkis, kuidas talle seda puud vaadeldes tulid meelde Ivo Linna poolt tuntuks lauldud sõnad: "Miks on neidude büst palju kaunim ja veetlevam kui meestel ..." 

Foto: Janis Niit

AGA MEIE KOHTUME HOMME JAHIL!

Täna oli spordipäev

Võtsime aja maha ja otsustasime, et täna teeme sporti. Kavas olid kiirkäimine, takistusjooks ja täpsuslaskmine. Viimane ala tõi kõige rohkem punkte, sest pikas rohus raielangile lahti lastud metsseapõrsale sai ainsana pihta Tiit Kuus. Olid veel aukukukkumise, hääleharjutuste ja raadios lobisemise võistlus, kuid nendel aladel ei suudetudki võitjat välja selgitada. Ahjaa, oli veel ka hirve abil auto mõlkimine, mille võitja oli küll tabamuse üle õnnelik, aga polnud paraku meie seltskonnast. Ja sellega oli päev ka ammendatud.

Tiit: "Panin paugu ja siis tahtis veel metsa joosta. Huvitav miks?"

Foto: Toivo Vaik

Aga tulemas on suur jahipäev koos suure hulga jahikoertega. Nagu lubatud, tuleb kuni kaheksa koera. Ärge seda päeva maha magage, see tuleb ägedam veel kui tänane! Koguneme 19. detsembril kell 9.

KOHTUME JAHIL!

Kärla uhkeim hirvetrofee asub Tiit Mägi seinal

Kärla maadelt kütitud uhkeim trofee on tänaseks väärindatud ja asetatud aukohale selle küttinud jahimehe trofeetoas. Küttimislugu iseenesest on meie blogis juba avaldatud ja kes soovib, võib seda tagasi kerides ka uuesti üle lugeda. Tiit Mägi on sel aastal üks meie seltsi viljakamatest hirveküttidest, sarvepaare leidub tal tipust kuni viimse "äbarikuni" välja.

Blogija meenutab paari aasta tagust jahihooaega, mil vestlusest Tiiduga selgus, et miski on tema jahiõnne täiesti maa sisse keeranud. Ma pole terve perioodi jooksul hirve õieti näinudki, küttimisest rääkimata, kurtis mees toona. Aga olgu siinkohal lohutus ka teistele taolise ebaõnne kätte saanud küttidele: nagu igale nirule ilmale saabub kord päikest täis päev, nii käib asi ka jahimaadel. Oma kord tuleb lihtsalt välja teenida ja ära oodata.

Iga tõelise jahimehe unistus. Punkte 230,15 ja loomulikult kuldmedal. Kui siit toleks võimalik heale sõbrale oma paarkümmend pügalat ära kinkida, jääks kuld ikkagi kehtima!

Tõeline jahimees usub loodusesse ja ka sellesse, et kütitd ulukil on samamoodi hing nagu inimeselgi. Seepärast viiaksegi peale looma tabamist tema austamiseks läbi mõned rituaalid, mis algavad kuuseokste asetamisega loomale ja kinkimisega teda tabanud kütile ning lõpevad trofee väärindamise ja aukohale asetamisega. 

Fotod: Tiit Mägi

Kui nüüd pildi pealkirjast veel edasi mõtiskleda, siis kas need hinged, olgu nad kuldsed, hõbedased, pronksised või ka autasuta, ka omavahel jutustavad, miks nad saagiks sattusid ja kas neil meeldib olla küti jahitoas väärindatuna kõigile nähtaval. Jahimehed usuvad, et küllap see nii on. Sest kellele meile ei meeldiks saada tunnustust. Olgu tegemist siis eduka jahimehe või tema saagiks langenud ulukiga.

Läheneb jõuluaeg. Selleks ajaks vaatab iga hoolas kütt üle oma soolakud ja viib kuuske otsides metsloomadele ühte-teist maitsvat kusagile põõsa alla. Nad ootavad seda, samamoodi nagu inimesed jõulusära ja kingitusi.

KAUNIST ADVENDIAJA JÄTKUMIST!

Hommikupoolik oli kergem, pärast läks keeruliseks

Eelmise laupäeva jaht algas nagu paljud senised, ent selle vahega, et osavõtjate arv näitab kahjuks kahanemistendentsi. Ei tähenda see aga seda, et jahipäev pidamata jääks. Jürgen Tamm tegi hiilimisjahis avapaugu juba hämarikus ning mehe head silma näitab juba pildi kvaliteetki. Aparaadi tarbeks valgust nappis, mis aga ei seganud kütil tegutsemist. Kui mõelda veel sellele, et saagi tabamisest kuni pildi peale jõudmiseni läks ju veel mõnda aega ... 

Elukutselisel metsamehel on nähtavasti varjatud andeid, mida üldjuhul inimestel täheldatud pole.

Foto: Sven Mägi

Aga ega siis midagi, päev lühike ja esimene aju sai paika pandud. Raadiojaamad rääkisid nii ühest kui teisest hirvest, kes ajust välja ja siis uuesti sisse liikusid. Nähti kolmest karja, kahte lehma ja noorpulli. Üsna pea oli kuulda lasku, mille sooritas Rein Maimann.

Peale pauku kuuldus raadios teade, et hirvelehm maas, ja et Rein tegi. Ega siis muud kui püss ja punane vest autosse ning asuda tuleb järgmise protseduuri kallale. Enne muidugi pilt!

Foto: Kristel Hani

Edasi kulges päev keerulisemalt. Paar sellist aju, kus looma ei nähtudki. Kui välja arvata paar metskitse ja rebane, keda selle päeva jahiülesandes aga ette nähtud polnud. Ka üle tee "lendav" pullitrio, kelle jooksule andis lisakiirust pauk, mis tabamiseks pisut hiljaks jäi. Siis võeti ette üks tõsisem kant, mis meie keeles on Londi aju. See pärapõrgu meid saagita üldjuhul jätnud pole. Nii läks ka seekord kui hirvepulli küttis Neeme Sinimeri. Kallis uluk, arvas kütt ise läbi raadio ja küsis, kas keegi teab, kust helikopterit tellida saaks, sest laskepaika pole isegi ATV-ga asja mitte.

Pilt, mille saatis teele ajus olija, kes ettesattunud olusid omaette kirus ...

Foto: Kristiina Maria Lõoke

Hetkel on kütt veel saagi lummuses, aga edasi tuleb töö, mis jäi sel päeval ka viimaseks enne kojusõitu

Foto: Tiit Ennemuist

Esimese kilomeetri võtsid enda peale noored ja tugevad - Arne, Ott, Jürgen, Aivo, Neeme ja Tiit

Foto: Kristel Hani

Kui esimene etapp oli õnneliku lõpu saanud, järgnes parvetamine ...

...millele järgnes omakorda viimane jõupingutus, kus armu ei antud isegi enam vanematele jahimeestele mitte. Vintsi haardeulatusse sikutasid looma Endel, Urmas, Reimo ja Toivo, masinat kureerib Olav, kes asub autokastis pildistaja selja taga.

Fotod: Toivo Vaik

Ehkki päeva teine pool polnud kergete killast, oli nalja ja naeru pimedani kuni saabus auto, kes saagi edasi toimetas. Tore, et ikka ja jälle leidub inimesi, kellele tööst vabal päeval metsas värskes õhus rassimine rõõmu teeb ja ka kohusetunne takka sunnib. Sest küttimiskohustused on täitmiseks vaatamata asjaolule, et kodune külmik juba vastu punnitab. Kui sai meestelt-naistelt küsitud, mis teid ikka veel välja ajab, oli vastus ühene: kuidas sa kodus istud, kui tead, et teised ju ometi lähevad! Ja kuidas rõõmsameelses seltskonnas viibimisest eemale jääda võiks? Ilus ilm, mõnus seltskond, lahe huumor ja kontimööda rassimine - kes suudaks sellistest asjadest küll ära öelda!

Neile, kes jätkuvalt ei suuda kodus püsida, on järgmine võimalus 12. detsembril kogunemisega kell 9. Selle päeva jahti juhib Jürgen Tamm, kelle poole võib uue jahipäeva asjus pöörduda iga kell. Eelteatena veel seda, et 19. detsembril toimub suur koertega jaht, kuhu on oodata kuni kaheksat jahikoera. Siis on vaja suurt hulka kütte, et päev täie ette läheks. Aga sellest täpsemini juba järgmisel korral. Seniks aga 

KOHTUME JAHIL! 

Milline on meie metsade kõige suurema uluki tulevik?

Põtrade arvukus on meil paarikümne aasta jooksul oluliselt langenud. 90-ndate algul oli aeg, kus Kärla maadelt kütiti hooajal üle neljakümne isendi. Tõsi, siis veel polnud meie metsadesse ilmunud sellist suurulukit nagu punahirv või liikus neid sel ajal veel vaid üksikuid. Punahirvede laia levikut ongi peetud põtrade arvukuse vähenemise põhjuseks, kuid kas see nii ka on, võib vaid oletada.

Sel hooajal oli Kärla jahimeestel kohustus küttida minimaalselt kümme põtra. Liigiti siis neli pulli, kolm lehma ja kolm vasikat. See kohustus on täidetud ja selleks hooajaks põdrajahil lõpp.

Eesmärk oli meil küttida eelkõige pulksarvedega loomi ja juba mitmendat aastat järjest on Saarte Jahimeeste Seltsis omavaheline kokkulepe, et me ei küti kühvelsarvedega loomi. Seda sõna on ka peetud.

Saarte Jahimeeste Seltsi kodulehelt kopeerisime pildid meie selle aasta põdratrofeedest. On just sellised, nagu kokku lepitud said. Pildi alla saab ära nimetatud ka uluki tabanud küti nimi ja v-tähe taga on looma vanus, mille on ekspert kindlaks teinud looma hammaste järgi.

Taivo Villak

Rain Mesila

Toivo Vaik

Kaljo Lihulinn

Peale viimase suhteliselt haledad trofeed, tuleb tunnistada. Aga see veel ei tähenda, et meil tõsisemaid tegijaid ei leidu. Nemad kuuluvad säilitamisele tõuloomadena asurkonna arengu huvides. Et selliseid isendeid on, seda näitab Arne Saagpaku rajakaamera.

Jahipäev nagu iga teine, ometi lõppes see talisupluse harjutamisega

Ilm oli taas tellitud, päev algas ergult. Tumedaid pilvi küll liikus, ent nendele seati ette vikerkaar, mis meid suuremast sajust päästis.

Kristiina Maria Lõoke tabas hetke, mil meid ülevalt "ähvardava" pilguga vaadati. Aga kas mõjus vikerkaar või oli see jahiliste entusiasm, ometi meid säästeti kogu päeva.

Aga vaatame, millega mehed siis hakkama said. Esimeses ajus paar sarvilst end küll näitasid, aga kogenud kütid suutsid sõrmed sirged hoida. Egas midagi, näeme mõnel järgneval aastal kui sarved mõõtu juurde võtnud on.

Aga edasi juhtus see, mis juhtuma pidi. Raadiojaam rääkis mitmehäälselt, et karjas koos jookseb kuus sarvikut ja meie kriteeriumite järgi kõik lastavad! Kütid tõmbasid lihased pingule ja hõõrusid silmad selgeks. Peagi käis ka pauk. Äreva häälega teatas Urmas Pildre, et üks sai kindlalt pihta, aga miskipärast maha ei jäänud kedagi. Selle peale kostus Bert Aavasalu hääl, kes andis teada, et kuus looma jooksis metsast välja ja viis tagasi. Seega oli põhjust otsida ning Apollo viiski jahimehed otsejoones saaklooma juurde laskepaigast sajakonna meetri kaugusel. Maas oli hirv, kellel on peas meie kõnepruugis "kahekordne kahvel".

Urmase sõnul oli sarvi nii palju nagu tema ees olnud võserikus igasuguseid roikaid kõrgus. Kuna esimene loom jooksis teistest veidi lahus, siis see ka talle saatuslikuks sai.

Olgu siia lisatud pilt ühest meie kandi looduskaitse objektist ehk võimsast Sassi tammest, mille idanemise hetk jääb mitme sajandi tagusesse aega. Aga ehk nägi see puu oma elus esimest hirve küttimist, mine tea.

Fotod: Toivo Vaik

Päev veeres omasoodu ja saagiks langes veel kaks hirvelehma. Täpse käega kütid olid Tiit Kuus ja Tiit Ennemuist. Viimase hirve väljatirimisega kaasnes kütil ka väike seiklusmoment.

Ei tea, kas Dianale Tiidu viimaste päevade jahiedu hinge peale käis, kuid pildi tegemise hetkel oli mees veel nauditava hetke lummuses, rõõmus ja kuiv. Seda veel vaid loetud minutid.

Foto: Jürgen Tamm

Veel hetk ja seljataga kostus vägev sulpsatus, ent köietõmbajad end segada ei lasknud. Vettehüppe sooritas täpse käega kütt oma viimaste jahipäevade tublide saakide auks. Kõrvalt käisid kommentaarid, et vahet pole, kus oled, nii õhk kui vesi on ju hetkel sama temperatuuriga! Kui aga veeaugust ammutatud vedelik oli taskutest välja valatud, algas tavapärane saaklooma esmastöötlemine ja peale seda sai jahipäev ka oma lõpu.

Foto: Toivo Vaik

Kindlasti sobib tegusa päeva lõpetamise puhul siia panna veel kord üks Kristiina Maria  looduskaunis pilt viimasest ajust päikeseloojangul. Innustamaks tulema jahti järgmisel väljakuulutataval jahipäeval.

Aga uude jahti ootame kõiki taas 5.detsembril ja ikka kogunemiskohta kell 9. Selle päeva jahijuhataja on Neeme Sinimeri, kelle poole tuleb pöörduda sooviga pidada varahommikust hiilimisjahti. Seniks kaunist nädalat ja KOHTUME JAHIL!

Tublid jahikoerad aitasid meid rekordpäeva lähedale

 Kui meie selle hooaja rekordpäevaks on kaksteist kütitud ulukit, siis eilne jahipäev oleks ehk vähemalt selle kordus olnud kui päev poleks mitme tunni võrra lühem kui hooaja algul. Ehkki ilma pärast käis taevastes koridorides väike arusaamade lahknevus, suutis Diana varasemat kokkulepet Ilmataadile meelde tuletada ja peale mõne üksiku tibutamise pealelõunasel ajal me siiski tõsist vihma ei saanud.

Kuna meie tubli ehitaja oli tulevase jahilossi vundamendi lõplikult valmis saanud, käis enne rivistust selle kvaliteedi kontrollimine. Vastutav komisjon ühtegi puudust ei tuvastanud.

Foto: Kristel Hani

Mis meie päeva nii elevaks tegi, oli suuresti tublide jahikoerte teene. Nimelt olid lisandunud meie igapäevastele abilistele Apollole ja Terrile veel kolm tõsist tegelast, meie mees Aivar oli kahe laika ja jahikülaline Gaido oma norrakaga. Nemad saagipäeva alustasidki, Gaido Padrik hirve ja Aivar Saagpakk põdravasika küttimisega. Ühtlasi oli see ka selle hooaja põdrajahi lõppakkord, sest jahindusnõukogu poolt meile ette antud kohustus oli täidetud ja kuna põtra on meie maadel viimasel ajal vähevõitu, siis omapoolset initsiatiivi me enamaks küttimiseks üles näitama ei hakka.

Kokku langes selle päeva saagiks üheksa looma ja olgu siinkohal ära nimetatud ka ülejäänud tublid kütid. Hirvi küttisid veel Arne Saagpakk, Kristel Hani, Argo Saagpakk, Tiit Mägi, Janis Niit, Tiit Ennemuist ja Rain Mesila. Kõik kütid tegid täpse tabamuse ja mitte ühtegi neist saakloomadest polnud vaja pikemalt otsida. See oli hea päeva tunnus, ehkki paari looma tuli suhteliselt pikalt köie abil välja tirida. Aga nahaalusesse sooja toov rassimine kulub jahedal sügispäeval ikka ära! 

Aga laseme sellest toredast päevast jutustada neil piltidel, mis blogile läkitatud on.

Gaido ja Rain seekordsel pildil ühe saakloomaga, kuigi tegijad mehed olid mõlemad

Pildi saatis Gaido Padrik

Arnel ja Kristelil oli päris omapärane jahikogemus. Arne: "Nägin noorendikule tormavat hirvelehma ja -vasikat. Võtsin vasika sihikule ja vajutasin, aga kukkus hoopis eemal jooksev lehm. Jõudsin juba mõelda, et kuidas mu püss nii kõõrdsilmseks muutunud on kui Kristel andis raadios teada, et mõlemad on maas." Nimelt panid nad paugu teele samal hetkel ja lähedal olles oli kuulda vaid üksainus kõmakas.

Foto: Toivo Vaik

Läbi aastate on nii olnud, et kui rahuliku meelega Janise ette sobiv uluk satub, siis 99%lise tõenäosusega see saagiks ka saab

Foto: Kaido Teär

Tiit: "Ta jooksis mulle kümne meetri peale, optikas paistsid vaid karvad." Ometi tuli kogenud küti püssist ülitäpne tabamus, mis tegi loomast saagi vaid sekundiga. 

Foto: Janis Niit

Tiit:"Huvitav, et jälle mina, ja veel huvitavam, et ma viimasel ajal koguaeg pihta saan!"

Foto: Kristel Hani

Üks emotsioonaalne ja saagirohke päev taas ajalooks saanud, aga tegutseda tuleb veel. Me jätkame hirve ja metssea jahiga kogunedes 28. novembril kell 9 paiku. Hiilimine varasemate reeglite järgi hirvele ja metsseale.

KOHTUME UUEL SEIKLUSRIKKAL JAHIPÄEVAL!