Ilm oli taas tellitud, päev algas ergult. Tumedaid pilvi küll liikus, ent nendele seati ette vikerkaar, mis meid suuremast sajust päästis.
Kristiina
Maria Lõoke tabas hetke, mil meid ülevalt "ähvardava" pilguga vaadati. Aga kas mõjus vikerkaar või oli see jahiliste entusiasm, ometi meid säästeti kogu päeva.
Aga vaatame, millega mehed siis hakkama said. Esimeses ajus paar sarvilst end küll näitasid, aga kogenud kütid suutsid sõrmed sirged hoida. Egas midagi, näeme mõnel järgneval aastal kui sarved mõõtu juurde võtnud on.
Aga edasi juhtus see, mis juhtuma pidi. Raadiojaam rääkis mitmehäälselt, et karjas koos jookseb kuus sarvikut ja meie kriteeriumite järgi kõik lastavad! Kütid tõmbasid lihased pingule ja hõõrusid silmad selgeks. Peagi käis ka pauk. Äreva häälega teatas Urmas Pildre, et üks sai kindlalt pihta, aga miskipärast maha ei jäänud kedagi. Selle peale kostus Bert Aavasalu hääl, kes andis teada, et kuus looma jooksis metsast välja ja viis tagasi. Seega oli põhjust otsida ning Apollo viiski jahimehed otsejoones saaklooma juurde laskepaigast sajakonna meetri kaugusel. Maas oli hirv, kellel on peas meie kõnepruugis "kahekordne kahvel".
Urmase sõnul oli sarvi nii palju nagu tema ees olnud võserikus igasuguseid roikaid kõrgus. Kuna esimene loom jooksis teistest veidi lahus, siis see ka talle saatuslikuks sai.
Olgu siia lisatud pilt ühest meie kandi looduskaitse objektist ehk võimsast Sassi tammest, mille idanemise hetk jääb mitme sajandi tagusesse aega. Aga ehk nägi see puu oma elus esimest hirve küttimist, mine tea.
Fotod: Toivo Vaik
Päev veeres omasoodu ja saagiks langes veel kaks hirvelehma. Täpse käega kütid olid Tiit Kuus ja Tiit Ennemuist. Viimase hirve väljatirimisega kaasnes kütil ka väike seiklusmoment.
Ei tea, kas Dianale Tiidu viimaste päevade jahiedu hinge peale käis, kuid pildi tegemise hetkel oli mees veel nauditava hetke lummuses, rõõmus ja kuiv. Seda veel vaid loetud minutid.
Foto: Jürgen Tamm
Veel hetk ja seljataga kostus vägev sulpsatus, ent köietõmbajad end segada ei lasknud. Vettehüppe sooritas täpse käega kütt oma viimaste jahipäevade tublide saakide auks. Kõrvalt käisid kommentaarid, et vahet pole, kus oled, nii õhk kui vesi on ju hetkel sama temperatuuriga! Kui aga veeaugust ammutatud vedelik oli taskutest välja valatud, algas tavapärane saaklooma esmastöötlemine ja peale seda sai jahipäev ka oma lõpu.
Foto: Toivo Vaik
Kindlasti sobib tegusa päeva lõpetamise puhul siia panna veel kord üks Kristiina Maria looduskaunis pilt viimasest ajust päikeseloojangul. Innustamaks tulema jahti järgmisel väljakuulutataval jahipäeval.
Aga uude jahti ootame kõiki taas 5.detsembril ja ikka kogunemiskohta kell 9. Selle päeva jahijuhataja on Neeme Sinimeri, kelle poole tuleb pöörduda sooviga pidada varahommikust hiilimisjahti. Seniks kaunist nädalat ja KOHTUME JAHIL!