Seekord oli Diana helde.

 28.oktoobri jahipäev on üks nendest, millest veel hiljemgi räägitakse. Seltskond oli tegus, saaki anti ette ja laskjad olid tasemel. Kõik see andis tulemuseks 2 metssiga ja 9 hirve.

Kuna üsna raske oli käigupealt arvestust pidada, siis seekord teeme nii, et paneme kõik tabajate nimed  siiakohta rohelisele taustale kirja. Blogile teadaolevalt sai nimekiri selline: metssead küttisid Kaljo Lihulinn ja külaline Rene Järvmägi.

Hirveküttide nimekiri sai pikem. Pihta said Aarne Mesila kahele, Tiit Mägi kahele, Andero Saimre kolmele, Jürgen Tamm, Janis Niit, Peep Kuus, Kristel Hani, Priit Kuus ja külaline Tarmo Sokolov ühele loomale. Kindlasti võtame vastu parandusi-täiendusi kui blogi mõnes asjas on puusse pannud. Aga laseme nüüd jutustada nendel piltidel, mis erinevaid kanaleid pidi saabunud on.

Varahommikune hiilimisjaht tõi nii poseerijatele kui piltnikule saagi üle sõnaõiguse. Ehkki Aarne väitel piirdus tema osa vaid sarvede hoidmisega.Foto: Tiit Mägi

Ajujaht sai alguse seapauguga. Kaljo sõnul lendas esimene üle tee sellise vilega, et teha polnud midagi. Vahele jäi aga teine, kes talle järgi tormas.

Foto: Alar Aavasalu

Janise seekordset lasku võtame kui näidist, kuidas ja kuhu tuleb saaklooma tabada.

Foto: Peep Kuus

Selle pulliga pidas Tarmo pikalt "läbirääkimisi", kas selliste sarvedega loom ikka on lubatud küttida. Saak ootas kannatlikult ja kui luba saadud, tehti lask. Lask oli hea, sarved külalisele nagu meil asi ikka käib. Kristel aitas kaelatabamusega asja lõpule viia.

Foto: Kristel Hani

Päeva uhkeima trofeega oli omaette lugu. Ajust tormas pull sõna otseses mõttes Tiit Mägi peale. Väga lähedalt tehtud lask ei saa tavaliselt kõige õnnestunum ja asja võttis üle Porka. Tubli jahikoer jõudis suure looma kinni hoida kuni Priit Kuus talle appi läks ja küttimise lõpule viis.

Foto: Tiit Mägi

Ehkki Rene sai tabatud seapõrsaga laskjate nimekirja, on tavaliselt mandrilt tulnud külaliste soovid suuremad. Seekord siis sai ta ilusat sarvepaari vähemalt katsudagi, mine tea, äkki mõjub tuleviku mõttes.

Suure looma männinoorendikust liivaküngaste vahelt välja toimetamine nõudis üksjagu tööd. Igatahes korralik plaan pandi paika ja välja toodud ta sai.

Hämardus juba kui sai hakata viimast kärutäit saagiga kodu poole viima.

 

Fotod: Kristel Hani

Eraldi tahaks rääkida ühest meie nobenäpust. Oli nii, et kütiliinilt oli kuulda sekundise vahedega kolm ühesuguse kõlaga lasku. Kohe anti raadiosse teada, et kolm hirve maas. Tundus esilagu küll naljana, aga tõde oli see, et jooksvast karjas suutis mees selle väikese aja jooksul tehagi just sellise saagi. Pildile sai Andero alles jahimajas saagi töötlemise juures kui ta Kristelilt tunnustust vastu võttis.

Foto: Toivo Vaik

Sel õhtul jäi jahiloss kauaks tuledesärasse. Saak tuli ära toimetada, päevaseiklused üle korrata ja maja järgmise jahipäeva jaoks korda teha.

Foto: Janis Niit

Õhtu lõppes traditsioonilise hirvemaksa praadimise ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Neid värke toimetas nagu alati Madis Mets. Maitsev sai. Ja paika pandi ka 4.novembri jahiplaan. Koguneme nagu tavaliselt kell 9. Selle päeva jahti juhatab Aarne Mesila. Kes soovib teha varahommikust hiilimist, see saab end nimekirja kanda endale sobival ajal Jahilossis. Kellakeeramine soosib seekordset hiilimisaja pikkust.

Ehkki meil sel hooajal esialgu enam põdra küttimist plaanis pole, siis erinevalt eelmisest jahiaastast on nüüd aegajalt ka põtru liikumas näha. Loodame, et see uhke loom suudab ennast meie jahimaadel uuesti maksma panna.

Foto: Gert Aavasalu metsakaamerast

KOHTUME JAHIL!

Traditsioonide austamise päev.

Igal pikemalt koos töötaval seltskonnal kujunevad ajapikku välja omad traditsioonid. Aegajalt tuleb neile ka enam tähelepanu pöörata, et toredad asjad oma rõhutatuse saavutavad. Eilse jahipäevaga just nii läks ja nüüd kirjutamegi kohe need asjad lahti.

Üks viimasel aja tekkinud traditsioonidest on see kui hommikune hiilimisjaht läbi ja Jahilossi ette sõidab käru, mille peal Taivo Villaku kütitud saak. Tundub, et mees käib varahommikuti oma hirvefarmis ära, valib päeva tarbeks sobiva saaklooma, olgu selleks siis pull, lehm või vasikas, ja teeb lasu. Nii läks ka 21. oktoobri jahipäeva algul.

Seda, kus ta karjaaed asub, on kaaslased temalt igal viisil püüdnud välja pinnida. Küsimise peale vastab isegi tema jahikaaslane ja piltide autor vaid muigega.

Foto: Jüri Mesila

Edasi läks jahipäev nagu teisedki omataolised. Nimekiri valmis, rahvas rivisse, päevased käsulauad pähe selgeks, raadiojaama kanal ning hantloci kood salvestatud. Autodesse ja minekut!

Aga siis lõi taas välja järgmine vana traditsioon. Nimelt see, et kui jahis osaleb kaugemalt tulnud kellegi meie küti jahisõber, kes enda sõnul pole varem looduses ringi jooksvat hirve näinudki, peab see inimene meilt saama ühe trofee kaasa viia. Tublide külaliste austamine on üks meie ammustest traditsioonidest.

Just selle seiga tähistamiseks lükkasid ajajad metsast külalise jaoks välja kahvelkrooni kandva pulli, mille tegi täpse lasuga endale saagiks jahikülaline Markus Männik.

Foto: Tiit Mägi

Ei läinudki pikalt kui sooserval kuuldus paar pauku, seal tegutsesid Tiit Kuus ja Priit Kuus. Kuni raadiojaama saabus teade, et vennakesed on hirve maha saanud. Pilti nad endast ei teinud ja samuti jäi selgusetuks, kumma tabamus saagi jalust maha võttis. Küsimuse peale, kes autor, vastas Priit, et Tiidu töö. Tiit omakorda ajas jälle Priidu kaela. Samamoodi said kaaslased vastuse ka siis kui küsisid, et kumb siis mööda lasi? Kuna mõlemad on meil tuntud kui täpsuskütid, siis otsustas vanemate jahimeeste kogu, et küllap lasid nad oma kuulid samasse auku. Selle tõttu saigi siinkohal mõlema vennakse nimi roheliseks värvitud, sest mine võta kinni!

Võtaks nüüd ette ja kirjutaks natuke pikemalt ühest meie seltsile väga olulisest liikmest, kellel nimeks Jürgen Tamm. Mees, kes jääb oma tegemistes tihti teenimatult tahaplaanile. Elukutseline metsamees, kirglik jahimees, kes on ühisjahis väga paljudel juhtudel läinud koos Apolloga haavatud ulukit jälitama ja on natuke nihu läinud küttimise enamasti ka lõpule viinud. Ta tuleb koos koeraga välja isegi õhtuhämaruses või ööpimeduses kui kellegi üksikjahti pidades abi vaja on. Leiab looma, aitab välja tirida ja mitte keegi pole tema suust mitte mingit kobinat kuulnud. Osaleb kõikides seltsi puudutavates otsustusprotsessides ja lööb käed külge mistahes ühistes ettevõtmistes. Mees, kes kuulub meie seltsi raudvara hulka.

Järgnev lugu on just täpselt see näide, mida üks endasse ja oma võimetesse uskuv jahimees korda saata suudab. Oli nii, et ajus jäi Porka seisma samasse kohta umbes pooleks tunniks ja haukus vahetpidamata. Aparaadid näitasid, et teeb väikesi ringe ja ära ei tule. Algul arvati, et küllap piirab kährikut ja kui ta selle maha on murdnud, ju siis liigub edasi. Aga ei midagi. Natuke lähemale hiilinud jahimees nägi läbi tiheda võsa, et koeral on piiramise peal hiiglakasvu metskult! Et seda elukat võsast välja saada, tegi ta ajupaugu. Hakkasidki siis koos sealt liikuma. Käisid mitme jahimehe lähedalt mööda, aga lasta ei saanud. Kõik kinnitasid, et väga suur loom. Koer ajas kuldi lõpuks päris kaugele ja pidas siis uuesti kinni. Jürgen otsustas, et läheb järgi, jahijuhataja keelitas teisi jääma omale kohale, et teda ei segataks ja ohutus oleks tagatud. Viimaks käiski mõnusa matsuga pauk ja kõikide jahimeeste kõrvaklappi saabus teade, et loom maas.

Pildil poseerib Jürgen Tamm oma tabatud kuldiga. Kuna Porka tundis samuti suurt õnne, et just tema abil saadi kätte loom, kes oli ilmselt üle elanud nii Aafrika seakatku, koroona kui Euroopa riike laastava majanduskriisi. Mis sest, et tagumises kintsus oli juba kinnikasvanud haav varasemast kuulitabamusest, tema jäi alla vaid sellele kütile ja sellele tublile jahikoerale. Pole justkui mitte midagi mitte ühegi metssea ees häbeneda.

Foto: Kristel Hani

Siiasamasse paneme välja ka pildi kihvadest, mille kohta oskab iga tõsine jahimees oma hinnangu anda. Teadaolevalt paistab suust välja vaid 1/3 selle uhke trofee pikkusest. Ülejäänut näeb siis kui trofee väärindamine on tehtud. Ilmselgelt muutub pildil olev peale hindamist läikivaks-säravaks. Mis värvi medal tuleb, seda ütleb ekspert. Igatahes vääriline trofee väärt mehele! 

Foto: Toivo Vaik

Uhke jahipäev sai lõpule. Siinkohal on tore nentida, et kõik jahipäevad on omamoodi vahvad ja eripalgelised. Kes pidevalt osaleb, see saab võrrelda. Iga jahipäev lõpeb päeva paremate hetkete meenutamise ning nalja ja naeruga jahimajas.

Uueks kogemuseks saame jahimajas kokku 28. oktoobril kell 9. Kellel soov teha varahommikul "Taivot", sest tema järgmisel korral osaleda ei saa, peab nädala sees kokku leppima Arnega.

Saagu siia lõppu üks vahva jahikaamera pilt Rainilt. Mis pildil toimub, jätame igale jahimehele endale dešifreerimiseks.

KOHTUME JAHIL!

Eilsed kütid olid Taivo ja Toivo

Ehkki ilmaennustajad hoiatasid kõiki kodust välja minemast, olid meie põhitegijad Jahilossis kohal ja polnud sel ilmal häda midagi. Tüüpiline sügisilm, mida on võrreldud tite tagumikuga: kunagi ei tea millal ja mida sealt tuleb ning kui suure survega. Aga üldiselt taevaluugid pidasid ja aluspesuni märjaks ei saanud ükski jahiline.

Varahommikusest hiilimisjahist tuli üks hirvepull. Tegijaks ei keegi muu kui meie selle aasta küttimise liidriks tõusnud Taivo Villak. Kolleegid juba naeravad, et kõik see aeg, mil meremees maal, veedab ta metsas. On see nii, kes seda täpselt teab, ent tulemused näitavad, et oma tõde on selles olemas.

Kui see elukas polnuks omakandi metsa kõige suurem löömamees ja tema sarverägastikus kõik harud alles oleks olnud, saaks nüüd kütil olla ikka üleküla trofee-sarvepaar.

Foto: Jüri Mesila

Ei oska siinkohal arvata, et kuipalju on meil jahimehi, kes oleks oma silmaga näinud üheksa haruga hirvesarve krooni.

Foto: Toivo Vaik

Kui uhke sarvepaar imetletud ja kütile tunnustussõnad avaldatud, mindi esimesse ajusse. Sellest noppis põdrapulli Toivo Vaik. Lugu oli iseenesest huvitav selle tõttu, et hommikusel jahikogunemisel anti korraldus ainult ühe põdra küttimiseks. Olgu selleks viletsa sarvega pull, üksik põdralehm või ka  vasikas. Lehma puhul oli käsk veenduda, et vasikat järel ei ole. Eeesmärk oli, et vasikas ei jääks talveks metsa üksinda.

Toivo nägi kraaviserval teda piidlevat suurt põtra ja ootas, kas ka vasikas järgneb või mitte. Kui loom oli peaaegu üle tee jalutanud ja oli jätkuvalt üksinda, tegi ta tema suunas lasu. Raadiosse sai antud teade, et põtra lasti ja jahijuhatajalt Svenilt tuli kohe keeld mitte enam põdra suunas pauku teha.

Saakloom oli saanud peale tabamist teha vaid paar sammu ja võpsikus ta maas oligi. Suur oli aga üllatus, kui selgus, et tegemist oli sarvad maha ajanud pulliga. Vana haav kaelal näitas, et temagi on olnud löömamees ja eks kismadesse ta sarved jäänud olidki.

Foto: Gert Aavasalu

Nojah, nii suure kogemustepagasiga kütt ja ootab, et äkki tuleb pulli järel metsast ka vasikas välja. Aga jahil ikka juhtub igat värki, mis teha!

Nende kahe saagiga päev piirdus, ehkki looma liikumas oli. Küttimiseks aga momenti ei tulnud ja nii jäidki paugud meestele salvedesse, et neid kasutada järgmisel jahipäeval kui Diana lahkemas tujus on.

Me koguneme taas ajujahiks 21.oktoobril kell 9. Kui on soovijaid hommikuseks hiilimisjahiks, siis kontakteeruda eelnevalt Arnega. Et kokku leppida, kus ja mis.

KOHTUME JAHIL!

Jupp Aafrikat jahimehe kodus.

Teisipäeva hommikupoolikul oli blogi külas Tiit Mägi pere hubases kodus. Juba külateelt oli näha pikka kiviaeda, mis ümbritses seda majapidamist otsekui omanäolise raamiga. Igast nurgast vaatas vastu korrektsus, ilu ja teotahe. Samas oli näha, et tööd polnud sugugi veel lõppenud, uued arendused olid juba algusjärgus. 

Põhjus, mis sai kohale sõidetud, peitus majades sees. Et end asjaga kurssi viia, soovitame uuesti lugeda umbes poolteist aastat tagasi blogis avaldatud lugu: https://www.karlajahimehed.ee/2022/04/jahihooaeg-mis-algas-teisel-pool-maakera.html. 

Kui eelnev lugu loetud, ega siis polegi vaja uut juttu lisada ja anname lõpptulemusele hinnangu piltide abil. Loomulikult oli isa-tütre jahiperel Tiidul-Kerlil olemas rohkelt jahitrofeesid, mis kodustelt radadelt kütitud, kuid seekordne tähelepanu oli safarilt saadul ja ka neil kodustel, mis on väga uhkelt väärindatud.

Kulla- ja muud karva medalistidest juba puudust ei ole. Tööd kiidab tulemus!

"Kuldne trio" mustalt mandrilt.

Üks väärtuslikumaid trofeeloomi on kohalike sõnul must gnuu. Kui me siin kohapeal otsustame looma vanuse üle sarvede ja lõualuu abil, siis pildil oleva looma vanust määratakse ninal oleva karvapuhma kaudu. Mida vägevam tuust, seda eakam loom. Pildil olev kuulub eakamate eksemplaride ehk üle kümneaastaste hulka.

Impalanahast linik töölaual.

Graatsilise kehahoiakuga kudu on sama uhke poosiga ka trofeeseinal.

Kuduga võidu poseerib ka meie oma metsadest pärit metskitseisand ehk jahimeeste keeles sokk.

Kudu on ikka nii uhke loom, et otsustasime siiakohta panna ka pildi otsevaatest.

Ka meie oma metsanotsu tunneb end selles seltskonnas hästi. Liiati veel olukorras, kus suguvend talle teisest seinast otsa vaatab.

No siin see metssea suguvend siis nüüd ongi! Tee või tina, aga kui teisi eksponaate vaatad austustundega, siis tüügassiga imetledes tekib alati naeratus näole.

Impala kaunid keerdus sarved on alati teineteise peegelpildid.

On uhke trofeekogu küll! Kes meist sellisest ei unistaks? Aga asi lihtne, võtke kätte, käige Aafrikas safaril ära ja võitegi oma unistuste kogu kokku panna!

Selgitusi jagas Tiit Mägi, pildid tegi Toivo Vaik.

AGA MEIE JÄTKAME ESIALGU KODUMAISEL LAINEL!

Jaht vihmapadus ja marutuules.

Kas saab olla veel sitemat sügisilma kui oli laupäeval? Tuult tükati 25-30 meetrit sekundis, pidevad tõsised vihmasahmakad ning metsateedel põlvini pori ja vesi. Rääkimata ajus olijate tööst, kus lodudes oli vesi tõusnud kohati hargivaheni. 

Arvamused olid, et ilm saab ikka sitem olla küll, sest sulalumelörtsi ju ei sadanud veel! Ometi polnud ilm hirmus nende 29 jahimehe ja ajaja jaoks, kes hommikul Jahilossi kogunesid. Ja päev oli helde, küllap Diana nägi, et on inimesi, kes pingutavad.

Hiilimisest oskas Tiit Kuus hirvevasika üles leida ja saagiks teha. See andis kogunenud seltskonnale kinnitust, et isegi sellise ilmaga on võimalik jahti pidada.

Foto: Priit Kuus

Ei läinudki pikalt kui sai tehtud esimene ajupauk ja Jüri Mesila saagiks langes põder.

Foto: Toivo Vaik

Tundus korraks, et jube ilm on just põdrajahiks sobiv, sest järgmise põdra küttis Tiit Mägi.

Foto: Aarne Mesila

Hirvi nähti siin-seal, kuid enamasti oskasid nad käituda nii, et jahimehed pika nina saaksid ja küttimine piirduks vaid mõne üksiku aupauguga, mida samuti ette tuli. Tublid koerad Apollo ja Porka tegid üsna ruttu kindlaks, kas on jahimeestel asja saaki metsast välja tassima minna või mitte.

Nii juhtus ka siis kui Arne Saagpakk oma paugu hirvepulli suunas teele oli lasknud, ise raadiojaama kirudes, et ilmselgelt läks mööda. Aga kuna koer rahule ei jäänud, siis mindi peremehega koos jälitama ja pulli jaoks sai lugu otsa siis kui Jürgen Tamm oli asja lõpule viinud.

Kolm rahulolevat tegelast oma saagiga.

Ehkki juba alguses sai mainitud, et kõik ilmajubedused peale lumesaju olemas olid, ei seganud see jahimehi laulmast laulu...küll on kena kelguga saak rabast välja tuua...

Fotod: Kristel Hani

Kuid ega siis ühe saak-hirvepulli ajust langemine veel tohi põdrapäeva väärata ja järgmiseks oligi käes tõestus, et kui ikka põdrapäev, siis ei saa jaht lõppeda ilma punkti panemata ehk siis põdrata. Selle tõestuseks on järgmine pilt.

Põdrapäeva olemuse kinnitas Riivo Nael, kelle saak jäi ka päeva viimaseks.

Foto: Madis Mets

Vahetult enne kui tirijad saagiga teele välja jõudsid, hakkas sealtpoolt kostma hüüdeid üks-kaks ja korraga, veel-veel, kiiremini-kiiremini jne...

Foto: Kristel Hani

Ehkki suurest entusiasmist mindi püüdma ka viimast kohustuslikku põtra, jäid järgnevad katsed tulemuseta, kuigi põtru ajudes jooksmas nähti. Küllap jahijumalanna arvas selle päeva jahilistele küll olevat ja nii pidid porised-märjad tegelased oma veel porisemate masinatega Jahilossi poole teele asuma. Sooja tuppa, mõtelge!!!

Mõnusas soojuses vesteldes tuli aga seltskonnale lihahimu peale ja mõte sai selline, et tuleme pühapäeval taas kokku, laseme kogu saagi läbi hakklihamasina ja anname perenaistele võimaluse liharoogasid valmistada.

Nüüd siis olemegi pühapäevases Jahilossis ja meeled on ülevad. Kiideti eilseid kütte, ajajaid ja suurepärast jahiilma ning asuti tegutsema. Paneme siia kohta välja mõned pildid, mida blogile saabus läbi Madis Metsa pildiaparaadi.

Nüüd on siis aeg välja panna järgmise ajujahi käsulauad. 14.oktoobri päeva jahijuhataja on Sven Mägi. Koguneme taas kell 9. Hiilimisjahti minna soovijatel võtta nädala sees ühendust jahijuhatajaga, et kokku leppida nimekirja saamine ja hiilimisjahi paik. Hiilimisjahist kütime kõiki liiki hirvesid ja metssigu. Ainukest järelolevat põtra hiilimisest EI KÜTI!

KOHTUME JAHIL!

Tegus nädalavahetus oli...

 Enne kui alustame viimaste päevade ühisjahtidega, paneme siia kirja kõik tublid kütid, kes tegid septembri teises pooles saaki väljaspool ühiseid tegemisi. Aruanne näitab, et 2 metskitse ja 2 hirve on küttinud Taivo Villak, metskitse ja 2 hirve Aarne Mesila, kitse ja hirve Aivar Saagpakk, metssea on saagiks võtnud Reimo Prants ja Kalle Voog. Tiit Kuus on küttinud kaks ja Margus Mäeorg ühe hirve. Hea teada sedagi, et punahirvesid on langenud juba 40 ümber. Küttimiskohustuse täitmiseni on aga veel pikk tee minna.

Pilt Riivo saagist oli meil väljas juba eelmises loos. Nüüd saame näidata ka hindamistulemust, mis annab teada, et esimene selle jahihooaja kuldmedal on tehtud!

Foto SJS kodulehelt

Aga tulles nüüd nädalavahetuse jahtide juurde, saame laupäevahommiku kohta tõdeda vaid seda, et päevtööks kujunes esimese ühisjahi vorsti jagamine ja seekord metsast lisa ei tulnud.

Pühapäeva hommik algas seltsi üldkoosolekuga, kus võeti seltskonda kaks uut liikmekandidaati. Neile loeti  ette nende kohustused, mis tuleb tingimusteta täita ja selle järgi otsustatakse kevadisel üldkoosolekul seltsi liikmeks vastu võtmise üle. Veel oli päevakorras paar majandamisega seonduvat küsimust ja edasi sätiti end esimesse ajujahti.

Nagu meil kombeks, hoidutakse küttimast potensiaalsete medalitrofeedega noori hirvepulle. Esimesel ajupäeval tundus küll, et nendest see pullipopulatsioon koosnebki. Nähti ka paari pulkadega saagipulli, kuid nemad oskasid kütid ära petta ja padrikusse kaduda.

Esimese ajusaagi tegi meie üks seeniorküttidest Endel Heinla. Aastate kiuste on mehe silm ja kiire reaktsioon tasemel. Pildile said võetud ka looma välja ajanud Porka ja tema peremees Riivo.

Edasi satuti paarikümnepealise seakarja peale. Koerad tegid küll tublit tööd, ent väga tihedast võsastikust oli neid välja saada üpriski raske. Ometi õnnestus Aarne Mesilal täpne lask teha ja sellega rajalt maha võtta kaks kärssnina.

"Nägin, et suur siga kukkus ja peale aju lõppu leidsin, et lisaks emisele oli maas ka põssa."

Fotod: Toivo Vaik

Nüüd siis teated järgmisest ühisjahist. Ajujahiks koguneme 7. oktoobril kell 9. Enne seda saavad tulihingelisemad jahimehed teha hiilimisjahti. Selleks tuleb nädala sees eelnevalt ühendust võtta Arnega, et saada end nimekirja ja leppida kokku hiilimispaik. Hiilimisest on lubatud lisaks hirvedele ja metssigadele küttida ka põdravasikaid. Ainult vasikaid, mitte pulle ega lehmi!

EDU KÕIGILE IGASSE JAHIPÄEVA!