Ühisjaht, mis algas päikesetõusus ja lõppes tuisutuules

Igal jahihommikul saab valitud jahijuhataja, kelleks sai ka seekord Arne Saagpakk. Tema lahendada jäi kõik, mis jahiga maapealsel poolel seatud. Ülejäänu oli juhuse, taevaste vägede ja jahiõnne teha.

Veel enne kui päike silmapiiri puudutada jõudis, saabusid jahikülalised

Saakloomade demonstreerimise võttis enda peale aga jahijumalanna isiklikult. Just nimelt demonstreerimise, sest juba esimeses ajus hakati meile ulukeid "näitama". Et meie moraal ei luba enam hirvelehmi küttida, siis kuuldus raadiosaatjatest üksteise järel hoiatusi karjades liikuvatest hirvelehmadest ja ainult nendest! Kord liikus ka lehm vasikaga, ent siis jäi vasikas õigel hetkel lehma keha varju ega saanud selle tõttu märklauaks. Taas näidati ka ühte uhket trofeed kandvat hirvepulli, temagi jäi metsa uusi ja veel ilusamaid sarvi kasvatama.

Mis aitab kui jahihäda käes? Loomulikult jahipiirkonna kaart!

Vanemad jahimehed teavad, mida tähendab eelmise riigikorra ajal kasutusel olnud väljend - kaardid otsustavad kõik! Pilt sai selgemaks ja järgmine metsalõik ette võetud. Aga taas sattusime näitusele, ajust jooksis erinevates suundades välja 5 (viis!) põtra. Lehmad, mullikas, vasikas, sarvekännasid kandev pullgi. No mis sa ütled! Ainult emotsioon kaunist vaatepildist neile, kes juhtusid nägema. Teistele teadmine, et  põdrasugu on meie maadel ilusasti ja jätkuvalt olemas. Tore teada!

Ka mõnda metssiga näidati, ent võimalust küttimiseks ei avanenud. Sama emotsioon, mis põdra puhul, nende seeme liigub meie metsades jätkuvalt ringi!

Vaatamata esimesele kahele näituseajule otsustati ka kolmas ette võtta. Teatavasti pidavat jumal armastama kolme. Siis Diana halastas ja saatis meile saagi ette.

Et asi kindel oleks, suunas ta hirvevasika täpselt sinna, kus passis täpsuslaskur Argo Saagpakk. Mees, kelle riiulid karikaid ja seinad diplomeid täis kõrgetasemelistelt jahilaskevõistlustelt.

Fotod: Kristel Hani

Lootus on ju viimane, mis vaibub. Mann saadeti puu otsa sealuuret tegema, ent sealt näidati talle vaid metskitsi. Paistab, et meie jahile pandi käsi ette - aitab küll!

Foto: Kristiina Maria Lõoke

Vaevalt oli Mann puu otsast maha saanud kui maapind kattus lumega.

Foto: Toivo Vaik

Kokkuvõtete tegemise aeg. Hooaeg oli tormiline, saagipäevad erinevad. Arvult 1 kuni 12 saaklooma, mitte ühtegi tühipäeva.

Tore oli sõbraks saada! Tule uuel hooajal jälle!

Fotod: Kristel Hani

Selline meie 2021/22 jahihooaeg sai! 141 punahirve, 120 metskitse (kõigi aegade rekordid), 11 põtra ja 35 metssiga. Kokku ühisjahtide ja üksikküttimiste peale. Metssigu saab ju veel kuni veebruari lõpuni jahtida, mil seekordne hooaeg lõpeb, kuid loota, et see kohustus samamoodi reliseerimist leiab, nagu teiste suurulukite puhul, on helesinine. Kuid jahimees on optimist ja loodab ikka. Ja jätkab uue hooaja algul sealt, kus pooleli jäi. Kõik muu on lihtsalt statistika.

Kui tuleb pilte edukast metsseajahist koos jahilooga, on blogi alati avatud! Ootame ja loodame!

KLIKKIGE MEID AEGAJALT IKKA, MINE TEA, MIDA SIIT LEIDA VÕIB! 

Pisut hilja, ent tulemata ei jäänud

Pealkiri on mõeldud meie blogi fännidele, kes sedakorda pidid pikalt ootama. Kuid hilinemise põhjuseid oli seekord nii palju, et neid pole mõtet siin selgitama hakatagi. Pealegi on kunagi üks meie poliitikutest öelnud, et internett võib isegi täis saada kui sinna liigapalju värki laadida.  

Selle hommiku tähtsaim probleem: kus on sead?

Päevakäsk oli seekord keerulisem kui varamatel jahtidel: Üles tuli leida need vähesed metssead, kes meie territooriumil elavad ning neist ka mõni küttida. Et kohutstuse täitmisele natukenegi lähemale saada.

Blogija annab siinkohal ka teada, et kogu selle päeva informatsiooni andsid seinale panekuks Kristel Hani ja Arne Saagpakk. Ka kolm pilti on nende fotopangast pärit.

Et küttidel natuke rohkem indu oleks, lubati küttida lisaks sigadele hirvevasikas ja hirvepull küti enda südametunnistusele koputades. Kuigi ilusa sarvepaariga hirvepulli nähti, ent teda ei lastud, siis on selge, et südametunnistus oli asjaosalistel seekord kaasas. Päeva saak oli aga tubli, kolm metssiga ja hirvevasikas. Seasaagi tegemisel olid paugumehed külalised Imre Bötker ja Raimond Lepp ning meie oma snaiper Peep Kuus (tabas kahte looma). Peep jutustas, kuidas ta jahile eelnenud ööl nägi unes, et raius betoonijurakatest metsseakujusid välja. Kas see ka saagi tabamise aluseks oli, mine võta kinni. Hirvevasika küttis Tiit Mägi.

Laseme siinkohal jutustada Kristelil, et need emotsioonid oleks ka lugejatele tajutavad.

Hommikul kogunemisele minnes oli natuke hirm, et äkki tuleb meid vähe, sest suuremad tegemised tehtud. Aga kohale jõudes oli üllatus suur, plats oli mehi, naisi ja lapsi täis, lisaks meie ja külaliste neljajalgsed sõbrad. Sel korral tundus omi isegi vähem olema kui külalisi. Külalistel oli isegi saateauto kaasas, kus keegi valvas küttide lapsi, kes mitte kuidagi koju jääda ei tahtnud. Seega oli selle päeva jaht kuidagi hoopis teistsugune.  

Ja siis vaatasime välja metsatukad, kus oleks kärssninasid, leidsime, nägime, tundsime isegi metssea lõhna ... no oli ikka tore küll! Ja korraga läks tõsine madin lahti, sigu jooksis eri suundades, koer ei suutnud otsustada, kuhu või millist ajada.

Metssigu jooksis välja nii suure karjana, et tundus nagu oleks kogu searessurss meil ühte metsatukka kogunenud. Jooksuga kaasnes nii tugev tuulehoog, et Neemet päästis kukkumisest vaid selja taga olev kuusepuu.

Päev oli pikk ja siis lõpuks sai mandrikoergi aru, milline näeb välja hirv ja kuidas teda ajada. Tiidule ta ühe ette ajas ja tedagi, mis juhtub siis kui Tiit kohal on. Nii sai päev tehtud, viis aju ja seltskond õnnelikult Hirvel tagasi. Õhtusel kogunemisel sõime suitsutatud põrsa jalgu ja külalised jagasid muljeid. Peamine see, et kõik olid loomi näinud ja elamus missugune! Lubasid ennast jälle varsti meile külla kutsuda. 

Selle pildi saatis Tiit Mägi.

Viimase kahel pildil olevate küttide saagitegemine on juba nii tavaliseks saanud, et isegi blogijal on raske mingit uut kommentaari välja panna. Eriti veel siis kui ise kohal pole olnud.

AGA KÕIK, MIS KIRJAS EELMISE LOO LÕPUS, ON KEHTIV! KOHTUME JAHIL!

Jagamise õhtu tõi kaalutletud otsuse

Täna oli kõigi aegade suurim jagamise õhtu, päeva jooksul jõudis meile kaks prisket kaubikukoormat toodetega Linnamäelt ja Rannarootsist. Ehkki ilm oli põrgulik, ei saanud minemata jätta. Hilisel õhtutunnil sumises jahimaja nagu mesitaru.

Ei ole ilmas kohaletulemise takistust kui kõlab jahimeeste kogunemise teade. Sel ajal kui mehed majas asju paika panid, ootasid "hobused" kannatlikult ukse taga.

Oi värki, siit juba jätkub tõesti kõigile... arvab Aarne ja rabab oma esimese kasti sülle.

Et jagamisele läks oma kümmekond erinevat toodet, said suksud päris pikalt oodata kuni kattusid tuisutuules külmuva sulalume kihiga. Klaaside sulatamise ajal peeti ära ka üks hüva nõu. Tulemus sai seekord siis selline:

29. jaanuaril kogunemisega kell 9.00 algab selle hooaja viimane ühisjaht. Külla kutsutakse lisaks meie koerameestele mõned kauaaegsed jahisõbrad oma koertega. Olgu päeva tulemus saagi mõttes milline tahes, toimub päikeseloojangu eel hooaja pidulik lõpetamine. Seal austatakse saagiks langenud ulukeid, kiidetakse täpse käega kütte, kummardatakse tublide ajajate ees, paitatakse töökaid jahikoeri ning tänatakse meie seltsi tublisid eestvedajaid. Ja loomulikult kõiki jahilisi ja maaomanikke, sest koostöös on sündinud suurepärane küttimistulemus. Seega tasub kõigil tulla ja olla selles päevas osaline.

Janis arvas, et kuna ilm ka vastav, siis 

tuli kohe jõuluvana tunne peale.

 

Pilte tegi Kristel Hani

KOHTUME SUUREL HOOAJA LÕPETAMISE JAHIL!

Hakkame vaikselt asju kokku tõmbama.

Hooaeg on olnud edukas, täidetud on põdra, metskitse ja punahirve laskekohustused. Küttida on veel metssigu, kuid see number on meile pandud nii ulmeline, et seda täita polegi võimalik. Sest metsades lihtsalt pole nii palju kärssninasid ja kui olekski, siis viimseni neid kätte saada pole ikka reaalne. 

Aga paneme siia eelmisel laupäeval toimunu kirjelduse, mille saatis Arne Saagpakk.

Meid kogunes koos ajajatega 19 meest-naist. Peale esimest aju tegi meile külastuse Keskkonnaamet, kes kontrollis dokumente ja ka kõigi tulirelvad vaadati üle – veenduti et kõik on tip top ja peale kontrollkäiku läksime igaüks oma teed.

Kokku jõudsime teha 6 aju, loomi oli igas ajus, aga õnne oli vähem, kuna hommikul leppisime kokku, et teeme saagiks võimalusel metssea, hirvevasika, või siis valitud pulli ja mitte igaühte. Selle tõttu sai päeva lõpu tulemuseks hirvevasikas ja täpse käega kütt, kes muu, kui Tiit Kuus.

 

Aga jahipäev oli vägev ja õhtu krooniks astusid läbi ka härrad Linnamäelt ja jagasid meiega oma Üru jahti planeeritud põrsast. Aga maitses meilegi hää igatahes!

Kaunistuseks mõned pildid, mille klõpsisid Arne ja Kristel.

Hommikune lugulaul: Täna on peamine eesmärk anda tuld metsseale. Et päev ei tunduks liiga üheülbaline, siis hirvedest paneme välja vasika ja kui kellelgi trehvab, siis ka medalivääriline pull.

Meie aasatepikkune koostöö keskkonnainspektoritega on alati vilja kandnud. Tulemuseks tõdemus, et me ei lase ennast mitte kunagi lõdvaks asjus, mis puudutab jahipidamist!

Kas hooaja viimane hirv? Mine tea!

Meie head koostööpartnerid Andreas ja Indrek Linnamäelt on hooaja lõpuks taibanud, et sigadega pole meie lood just kõige paremad. Selle tõttu haarasid nad meile tulles ühe kaasa.

Selliselt see meie hooaeg siiamaani läinud on. Mis aga ei tähenda seda, et püss kindlalt kappi peidetud saab. Kalendri järgi kestab see veel veidi vähem kui poolteist kuud, seega lõplike kokkuvõtete tegemiseni veel aega on. Kui tekib jätkuvalt saaki, mille juures pildil osav kütt ja olemas jahilugu, on blogi selle valgustamiseks ööpäev läbi avatud!

Kellel on aga tahtmist metssea küttimise ulmelist numbrit realiseerimisele natukenegi lähemale nihutada, see tulgu Hirve jahimajja 22.01.22 kell 9. Kui veab, äkki vähemalt näeme kusagil metssiga! Või siis antakse jahile meelitamiseks välja ka mõni ägedam võimalus!

UUTE KOHTUMISTENI JAHIRADADEL!

Rekordid aina purunevad. Ajastu märk vist?

Ei saa ju igavesti minna nii nagu spordis, et rekordeid aina purustatakse. Sellega seonduvalt küsitakse alatihti - milline on inimvõimete piir või kui kaugele veel minna saab? Või kui suureks saavad kasvada veel energiahindade rekordid? Kui paksuks võib minna naine, kelle mees pidevalt ökoloogiliselt puhast liha ja sellest valmistatud maitsvaid tooteid koju tassib? Või mees ise?

Sellise filosoofilise miniatuuriga võiks iseloomustada 8. jaanuari jahihommikut, mil rivistusel selgus, et sirges reas seisab 46 inimest ja 10 jahikoera. Viimaste kohta sirge rivi väljend on küll suhteliselt sümboolne, sest elevust ja sagimist oli täis kogu varajane hommikutund. Eks sellele aitas omamoodi kaasa ka Madis Mets, kes ilmutas end seltskonnale koos varahommikusest hiilimisest saadud saakloomade hirvepulli ja -lehmaga. See kõik kokku andis lootuse, et päev tuleb töine. Kella 16 paiku löödi asjad lukku tõdemusega, et jahimajas rippus 12 (loe kaksteist) punahirve. 

Saagu nüüd siis väljapanekule ka teised tublid kütid, kes tegid saaki: Jürgen Tamm pull, Janis Niit 2 pulli, Jüri Mesila potensiaalne medalipull, Aarne Mesila pull, jahikülaline Mattias Kõrvemaa 2 lehma ja vasikas, Priit Kuus lehm ja vasikas. Kas see järjekord selline ka täpselt oli, ei suuda isegi blogija meenutada, ehkki arvestuse pidamine käis pidevalt. Aga järjestusel pole ka mitte mingit tähtsust. Tähtis on päev, mida võib rekordite hulka arvata!

Aga laseme saabunud piltidel enda eest jutustada ja püüame kommenteerides olukorda selgitada. Käsi saab laiutada vaid nende edukate küttide ees, kelle saagist pilt tegemata jäi.

Nii see päev algas... 

Foto:Anu Kokk

Janis: Minu laskesektorisse tulid kaks pulli. Panin paugu ära ja üks kukkus. Olin veidi nõutu ja tahtsin kaaslastelt saada kinnitust, et kas võin ikka teise veel võtta? Aga viimasel hetkel jõudsin ise õige järelduseni ja sain seekord siis mõlemad korraga.

Foto: Arne Saagpakk

Millalgi jõudis ka Jürgen täpse paugu teha, raadios tuli teade, et lehm maas. Mida veidi hiljem küll korrigeeriti, et tegelikult oli tabatud noor pull. Metsa taustal jäid minimaalse kasvuga sarved märkamata, seda ikka juhtub. Häda polnud midagi, sest kõik load olid veel avatud. Aga jahijuhataja Arne ei saanud rahu ja pidi ise täpselt üle piiluma, mis loom see ikka auto peale tõmmati.

Foto: Toivo Vaik

Selle päeva medalilootus! Medalit ennustasid kõik, kõige heldemad, blogijaga eesotsas, pakkusid hõbedat. Aga näis, mis tuleb! Jüri enda sõnul sai talle trofeeks esimene hirvepulli sarvepaar, ehkki jahimehestaaž on tal aastakümnete pikkune ja lastud lehmi-vasikaid jätkus. Aga selline see jahiõnn just ongi!

Foto: Neeme Õige

Ei teadnud Mattias sel hetkel veel, et saab päeva rekordiga hakkama. Viimase kahe saagi tegemise ajaks oli valgus juba kahvatumas.  

   Foto: Rain Mesila

Aarne Mesila palus oma saagi pärast jahijuhatajalt ja kolleegidelt vabandust. Sest selle sarvega saab tema arvates vaid sauna riietusruumis toimetada. Aga iga saak on tunnustamist väärt!

Foto: Tiit Mägi

Nagu päev algas Madisega, nii see ka lõppes kui ta enda lahtirullitava restorani uksed lahti lõi. Abiks Kristel maksa puhastamisel ja Ott sibulalõikurina positsiooni sisse võtmas. Kokku sai sellest suurepärane jahipäeva lõpuroog.

Foto: Anu Kokk

Seltsi juhatus ja blogi tänavad kõiki, kes jahiradadel käies on teistele heaks kaaslaseks olnud, on vähemalt ühe saaklooma teinud ja blogisse kasvõi ühe pildi saatnud! See kõik kokku annab selle, et me tunneme kohustust oma ülesannete täitmise eest, arvestame kaaslastega ning meie tegevus on avalikkusele igati avatud ja nähtav. 

Aga kes arvab, et ei tunne veel jahiväsimust ja soovib anda endast parima metsseajahil või ka hirvevasikat sihtides, siis võib see tulla 15. jaanuaril kell 9 jahimaja juurde ja ennast proovile panna. Sel hommikul me hiilimisjahti ei tee, vaid võtame rahva kokku ja läheme metsa kõik koos!

KOHTUME JAHIL!

2022.aasta esimese saagi tegi pealik.

 2. jaanuari ilm oli jahipidamiseks igati sobilik. Üleval oli küsimus, kas ja kui palju huvilisi sel päeval välja tuleb? Aga tõeks osutus see, mis varemgi: põhipunt veendunud ja pöördumatult andunud jahilisi oli kohal. Neid, keda mitte miski põhjendus koju ei jäta.

Hommikune rivistus jahimajas. Need ja veel mõned, kes teiselpool kaadrit, kuulasid enne metsa minemist jahijuhataja päevakäske.

Foto: Kristel Hani

Kui üksteisele uusaastasoovid üle antud, istuti autodesse ja võeti kurss sinna, kuhu aasta viimasel jahipäeval mitu kütte üle kavaldanud hirvekarja jäi. Aga ka seekord saadi "pikk nina", sest metsatüki sisse oli peibutuseks jäätud vaid paar põtra. Nemad jalutasid rahulikult aju ees kütiliinile, sest võtsid kogu seda sagimist ilmselt enda turvamisena. No mine võta siis kinni, milline see ulukite loogika on ja kuipalju nad jahieeskirjaga kursis on?

Aasta esimest hirveaju võeti kui õppesõitu, mille järel toimus põhjalik analüüs ja pandi maha otsustav plaan. Uue idee käis välja Priit Kuus ja küllap mees teadis, millest rääkis.

Foto: Urmas Trei

Aasta esimese saagi tegi ülitäpse tabamusega seltsi esimees Aarne Mesila. Sellega saime "ülemistelt" jahimaadelt kindla signaali, et ka ülejäänud hooaeg jätkub edukalt kuni lõpuni.

Foto: Tiit Mägi

Eks seda paugutamist oli sel päeval vahest rohkemgi kui vaja oleks olnud. Küllap oli teatud mõju ka veidi enam kui ööpäeva tagusel ülemaailmsel tulevärgil. Aga saaki tuli veel ja sellega läks aasta esimene jahipäev kirja kui tulemuslik. Tuleb tunnustada ka ajus osalejaid Sven Mägi juhendamisel, kes oskusliku tegutsemisega saakloomad küttide ette suunasid.

Seekord tuli seada ritta kolm kütti, kellest igaüks oli saagi juures osanik. Paugutajad olid Tiit Kuus, Olav Etverk ja Rain Mesila. Saak tehtud, seekord siis nii.

Foto: Arne Saagpakk

Aga ometi võib hooaja senise kokkuvõtte põhjal öelda, et hirvekohustuse täitmisest lahutab meid veel vaid tosinajagu saakloomi. Seega tuleb veel pisut pingutada! Järgmiseks ühisjahiks koguneme 8. jaanuari hommikul kell 9.30. Oodata on abilisi koos tublide jahikoertega! Kui kellelgi on soovi hommikuses hiilimises osaleda, siis võtku jahinimekirja saamiseks ühendust Arnega.

HEAD UUT AASTAT KÕIGILE TUBLIDELE JAHTIDES OSALEJATELE! PARIMAD SOOVID KA JAHI- JA LOODUSHUVILISTELE KÄRLA JAHIMEESTE BLOGI JÄLGIJATELE! ME KOHTUME JAHIRADADEL IKKA JA JÄLLE!