Pisut hilja, ent tulemata ei jäänud

Pealkiri on mõeldud meie blogi fännidele, kes sedakorda pidid pikalt ootama. Kuid hilinemise põhjuseid oli seekord nii palju, et neid pole mõtet siin selgitama hakatagi. Pealegi on kunagi üks meie poliitikutest öelnud, et internett võib isegi täis saada kui sinna liigapalju värki laadida.  

Selle hommiku tähtsaim probleem: kus on sead?

Päevakäsk oli seekord keerulisem kui varamatel jahtidel: Üles tuli leida need vähesed metssead, kes meie territooriumil elavad ning neist ka mõni küttida. Et kohutstuse täitmisele natukenegi lähemale saada.

Blogija annab siinkohal ka teada, et kogu selle päeva informatsiooni andsid seinale panekuks Kristel Hani ja Arne Saagpakk. Ka kolm pilti on nende fotopangast pärit.

Et küttidel natuke rohkem indu oleks, lubati küttida lisaks sigadele hirvevasikas ja hirvepull küti enda südametunnistusele koputades. Kuigi ilusa sarvepaariga hirvepulli nähti, ent teda ei lastud, siis on selge, et südametunnistus oli asjaosalistel seekord kaasas. Päeva saak oli aga tubli, kolm metssiga ja hirvevasikas. Seasaagi tegemisel olid paugumehed külalised Imre Bötker ja Raimond Lepp ning meie oma snaiper Peep Kuus (tabas kahte looma). Peep jutustas, kuidas ta jahile eelnenud ööl nägi unes, et raius betoonijurakatest metsseakujusid välja. Kas see ka saagi tabamise aluseks oli, mine võta kinni. Hirvevasika küttis Tiit Mägi.

Laseme siinkohal jutustada Kristelil, et need emotsioonid oleks ka lugejatele tajutavad.

Hommikul kogunemisele minnes oli natuke hirm, et äkki tuleb meid vähe, sest suuremad tegemised tehtud. Aga kohale jõudes oli üllatus suur, plats oli mehi, naisi ja lapsi täis, lisaks meie ja külaliste neljajalgsed sõbrad. Sel korral tundus omi isegi vähem olema kui külalisi. Külalistel oli isegi saateauto kaasas, kus keegi valvas küttide lapsi, kes mitte kuidagi koju jääda ei tahtnud. Seega oli selle päeva jaht kuidagi hoopis teistsugune.  

Ja siis vaatasime välja metsatukad, kus oleks kärssninasid, leidsime, nägime, tundsime isegi metssea lõhna ... no oli ikka tore küll! Ja korraga läks tõsine madin lahti, sigu jooksis eri suundades, koer ei suutnud otsustada, kuhu või millist ajada.

Metssigu jooksis välja nii suure karjana, et tundus nagu oleks kogu searessurss meil ühte metsatukka kogunenud. Jooksuga kaasnes nii tugev tuulehoog, et Neemet päästis kukkumisest vaid selja taga olev kuusepuu.

Päev oli pikk ja siis lõpuks sai mandrikoergi aru, milline näeb välja hirv ja kuidas teda ajada. Tiidule ta ühe ette ajas ja tedagi, mis juhtub siis kui Tiit kohal on. Nii sai päev tehtud, viis aju ja seltskond õnnelikult Hirvel tagasi. Õhtusel kogunemisel sõime suitsutatud põrsa jalgu ja külalised jagasid muljeid. Peamine see, et kõik olid loomi näinud ja elamus missugune! Lubasid ennast jälle varsti meile külla kutsuda. 

Selle pildi saatis Tiit Mägi.

Viimase kahel pildil olevate küttide saagitegemine on juba nii tavaliseks saanud, et isegi blogijal on raske mingit uut kommentaari välja panna. Eriti veel siis kui ise kohal pole olnud.

AGA KÕIK, MIS KIRJAS EELMISE LOO LÕPUS, ON KEHTIV! KOHTUME JAHIL!