2024 jahimaadel sai kriipsu alla.

Ehkki on teoreetiline võimalus, et keegi endale veel värsket aastavahetuse lauale teeb, sai ühisjahtidele selleks aasaks joon alla tõmmatud. Aeg oli igati tegus, jahtimise tung ei ole raugenud, riigi poolt ette antud kohustuste täitmine jätkub. Hooaeg kestab veel kaks kuud, punahirve küttimine lõpeb veebruari keskpaigaga, siis jäävad jahtimiseks vaid metssead. Märtsi saabudes teeme lõplikud kokkuvõtted.

Mis teeb heameelt on see, et üha aktiivsemalt löövad ajamisel kaasa jahimeeste pereliikmed. See aitab omakorda suuremale saagi tabamisele, sest kütiliinile on võimalik rohkem kütte panna. Veel väärib tunnustamist nooremate jahimeeste üha laienev jahikoerte pidamise soov. Seda enam, et hea jahikoera kasvatamine ja väljaõpetamine on päris mahukas ettevõtmine. Aitäh kõigile, kes seda tööd teevad!

Aasta viimasele ajujahile kogunes üsna arvukas seltskond. Võib öelda, et isegi pikad jõulupühad ei räsinud meie ridu märkimisväärselt. Selle päeva saagiks langes kolm metssiga ja kaks noort hirve. Päeva alustas metssea küttimisega Henri Viskus. Esimeses ajus ei jäänud püss tahmamata ka meie teisel täpsuskütil, kes oma saagiks langenud hirvevasika võsastikust välja otsis. Priit Kuus oli see mees, kelle saak parajasse lodusse maha jäi. Kuid teada pole ühtegi juhtumit, mil mahajäänud saaklooma välja tassitud poleks, olgu see kus iganes.

Henri liitus meie seltskonnaga pisut üle aasta tagasi. Individuaalsed tulemused on tublid kui vaadata ajas veidi tagasi. Aga tänane rõõm on mehel sellest, et tabatud sai esimene saak ajujahist.

Teises ajus jooksis arvukalt ringi hirvelehmi, kelle laskmist me puht eetilistel kaalutlustel praegu väldime ning jälgime ka seda, et küttimise soolis-vanuseline tasakaal tagatud oleks. Neeme Õige lastud pullihakatis on täpselt see, milles me hommikusel kogunemisel kokku leppisime.

Ei jäänud paukudeta meie viimanegi aju. Rain Mesila ja Ragnar Kane tegid toreda lõpusoolo. Küsimise peale, kumb kumma küttis, saime vastuseks, et seis jäi poolteist:poolteist.

Priit on üks meie kõvemaid kütte, kes ka seekord juba esimeses ajus hirvevasika saagiks võttis. Ent tihti saab temalt pilti küsides vastuseks, et kedagi polnud õigel hetkel läheduses või unus pilt lihtsalt tegemata. Nii sai siis otsitud arhiivist üks teine mõnus hetk, mis küll aasta viimase saagi kohta ei käi, ent annab aimu, millise tubli mehega tegemist on. Kolmekordset just tihti ei juhtu.

Selle päeva pilte saatsid blogile Ragnar Kane, Riivo Nael ja Toivo Vaik.

Seame siia kohta ka Olavi saadetud ülevaate detsembri küttidest, kes tegutsesid omaette. Hirvevasika on küttinud Madis Mets, Taivo Villak on tabanud hirvepulli, 3 metssiga ja 2 metskitse. Jürgen Tamm ja Olav Etverk on jahilt kaasa viinud ühe, Argo Saagpakk 5 metssiga. Kiitus neilegi!

Selle toreda kokkuvõttega me oma 2024. aasta jahiseiklused lukku löömegi. Mis seal salata, oleme tegusad, tahtmist täis ja üksteise vastu sõbralikud. Peame lugu oma rohketest jahikülalistest ning austame tublisid jahikoeri ja nende peremehi. 

Meil on veel vedanud sellega, et oleme suutnud enda liikmete hulgast valida parima juhatuse. Selle tõttu on meil asjajamine ja seltsi majandamisega seotu heas korras. Meie ühisjahid on alati juhitud professionaalsel tasemel, nii kütid kui ajajad täidavad neile ette antud reegleid. See ja veel paljud muud asjad teevad meie jahipäevad alati mõnusaks, tehku ilmataat seal oma majapidamises, mida tahab. Ka seda on hea teada, et meiega soovitakse liituda ja igal hooajal on uusi liikmekandidaate jahil, kellest enamasti kevadisel üldkoosolekul saavad seltsi täisliikmed.

Järgmiseks ühisjahiks kohtume 4. jaanuaril 2025 kell 9 Jahilossi.

TOREDAT 2024. AASTA LÕPPEMIST JA MÕNUSAT UUE AASTA VASTU VÕTMIST! KOHTUME IKKA SEAL KUS TAVALISELT EHK SIIS JAHIL!

Seiklusrohke saagipäev algas annetusega.

 Parim traditsioonide kinnitaja on aeg. Seda tõestab ilmekalt VIIENDAT korda tehtav annetus  Toidupangale koos ühispildi tegemisega. Alustatut ei saa enam ühelgi jõuluajal ignoreerida, sest oleme tunda saanud, et heategevus on üks meie edu tugitaladest. Kui aitad neid, kes hetkel tuge vajavad, aidatakse õigel momendil ka sind!

Päev algas nagu teisedki rivistusega ja jahijuhataja Arne kuulamisega. Peamine, et kõik oleks turvaline ja et ka õhtul oleks midagi kokku lugeda ja saagist rõõmu tunda.

Idakaar andis julgust uskuda päeva edukaks kujunemisel.

Lepiti kokku, et tehakse kolm aju. Meie keeles karjääritagune, lennuväli ja Laasmaa soo. Et päev väga pikaks ei veniks, sest õhtupoolikuks lubas Linnamäe olla kohal ja tuua veidike lisa peagi kaetavale jõululauale. Saagi jaotamise ajal on siis aega veidike lõppeva aasta tulemustele hinnangut anda, jagada muljeid jahipäevast ja lihtsalt niisama mõnusat juttu puhuda.

Päevasaagiga tegi algust Taivo Villak. Mees, kes just igal jahipäeval kohal olla ei saa, sest tema tööks on maailmameredel kaubakonteinerite transportimine. Aga kui meremees maal, siis kisub miski teda kohe koos kaaslastega metsa. Ilmselt sama miski, mis viib ka rähni puuse. Ka üksikult jahti pidades on tal ette näidata üsna tublid tulemused. Igati muhe kaaslane meie seltskonnas.

Kui lennuvälja aju jättis meid pika ninaga, siis Laasmaale minek oli omaette operett, sest sealsel teel oli terve meetri sügavune vesi. Kangemad masinad saadetigi sealtkaudu heinamaalappidele, kergemad jäid teisele poole, et ka see külg küttidega kaetud oleks. Tegu oli sama paigaga, kus mõnda aega tagasi tehtud aju andis teada paarikümne hirve olemasolust, ent saagiks ei antud tookord midagi. Vaid ajus olnud Henri tehtud pilt vastu tulnud hirvepullist. Nüüd oli lootus suurem juba selle tõttu, et hainamaade servad olid kärssninade poolt korralikult segi pööratud. Ometi lõppes asi sellega, et metssigadest polnud  haisugi, ent hirvede osas tehti seekord meile vastutulek.

Tarmo Sokolov on mees, kes on külalisena saanud meile päris omaks juba. Igatepidi hakkaja, tublit jahivarustust omav ja täpse käega kütt. Lisaks on tal alati kaasas tegus jahikoer. Seekord talle siis selline saakloom.

Saak tehti ka metsatuka teisel tiival. Paukudel erilist vahet polnudki, ilmselt leppisid pullid kokku, et hargneme ja vaatame, kas pääseme naha augustamisest. Aga ei pääsenud, sest seal varitses Ragnar Kane, kelle saagiks langes teine suur sarvik.

Mis tegi pisut kurvaks on asjaolu, et ikka satuvad jahimehed peale nendele tegudele, mis on toime pandud vastutustundetute inimeste poolt. Milleks oli vaja metsa vedada vana jalgratast või järelveetavat õlitünni ja need sinna looduse järada jätta. Selge see, et nende assimileerumisprotsess võib kesta sadu aastaid enne kui nad loodusega ühte sulanduvad. Aga milleks sellist koormust loodusele panna?

Kas keegi asjaosaline juhtub neid pilte nägema ja oma kunagisi pahategusid ümber mõtestama hakkab? Vaevalt küll.

Veel oleks sobilik siia mainida, et kui hommik algas tasase tuule ja kauni päikesetõusuga, siis viimase aju ajal algas tõeline tuuletorm koos korraliku vihmaga. Nii parajaga, et omajagu märga said kõik jahis osalejad. Kiiresti koguti saak kokku ja võeti kurss Jahilossi, et saak ära töödelda ja soojas toas oma nahavahet kuivatada. Loomulikult ka teel olevaid Linnamäe rahva valmistatud tooteid oodata. Justnagu kiusamiseks oli ilm koju jõudmise ajaks taas tasakaalukas. Järgnevalt panemegi siia mõned pildid hetkedest, mil seal hõrgutisi oodates erinevaid emotsioone valla lasti.

Selle sõbraliku pühadekalliga seekord lõpetame. Aga meil on sel aastal ühisjahi pidamiseks üks võimalus veel. Ja me ei jäta seda kastutamata. Ikka kohtume jahil!

2024. aasta viimaseks ühisjahiks koguneme 28.detsembril kell 9. Sarnaselt jõulueelsega ei võta me ette pikka ja rasket jahiretke, vaid teeme mõne lühema ajamise, millelt loodame ka midagi noppida.

SELLE TULEDES JÕULUKUUSEGA SOOVIME KÕIGILE HEADELE INIMESTELE KAUNEID PÜHI NING TOREDAID KOHTUMISI OMA LÄHEDASTE JA SÕPRADEGA!

Pilte tegid Arne Saagpakk, Neeme Õige, Kristel Hani, Tarmo Sokolov, Gert Aavasalu ja Toivo Vaik.

Jahimaraton number 2 läks edukalt.

 14-15.detsembri jahipäevadeks oli kavandatud taas üks suurem ajamine, kuna nii metssigade kui hirvede kohustuste täitmine on alles kolmveerandi peal. Külalisi oli kutsutud nii siit- kui sealtpoolt vett. Kes koertega, kes ilma, tegijad olid kõik. Ilmad just kõige paremad polnud, laupäevane tuul ja vihmapiisad segasid omamoodi. Pühapäevaks jäi küll ainult tugev tuul, mis pisut häiris. Aga öine kerge lumesadu oli jahti igati soosiv. 

Aga ega me kurda, sest keegi pole meid ju jahile sundinud. Loomulikult oli neidki, kes vaatasid hommikul aknast, võbistasid õlgu ja jätsid tulemata. Või need, kes olid hõivatud muude ülesannetega ega saanud osaleda. Kes olid tulnud, võtsid asja tõsiselt.

Valikute küsimus, sest hetkel on uuele asjaajamisele antud üleminekuperiood. Jahise programmi on täiustatud ja nüüdsest saab end ka jahinimekirja panna elektroonselt. Jahilubadega töötame paar aastat telefonis ja oleme paberload sootuks unustanud, küllap harjume ka viimaste täiendustega. Neile, kes polnud uue süsteemiga veel tutvunud, oli jäetud võimalus liita end jahti paberlikult.

Jahijuhataja Arne Saagpakk oli kõige eest hoolt kandnud. Ajukaardid olid eriti vajalikud neile, kes kohalikke olusid täpselt ei tunne. Lisaks määrati ära ka kõik laskekohad, kes kuhu ja millise nurga peale läheb. Veel hommikused ohutusnäpunäited ja jaht võis alata.

Loeme siinkohal üles kõik laupäevased tublid kütid. Metssea saagi tegemise autoriteks said Roman Uibo, Joel Potman, Eerich Suurpere, Romet Viiber ja Neeme Õige. Ja vist on juba traditsiooniks saanud see, et kui päeva jooksul vähemalt üks hirv saagiks saab, siis on selle autor tingimata Rain Mesila. Laseme nüüd kõneleda valikul piltidest, mis blogisee saabunud on.

 Üsna aju algusosas käis tumeda kõlaga pauk ja peagi selgus, et Roman oli suutnud jalgelt maha võtta ühe suurima kuldi, kes meie kandis liikunud on. Looma kaaluks pakkusid mehed kusagile 150-180 kilo vahele. Jahimajas metssiga takseerides arvati, et see loom on nii eakas, et on üle elanud nii seakatku, koroona kui majanduslangused ja -tõusud ning oli juba uue tõusu ootel. Keegi ütles, et tema eluajal on Eestil olnud päris mitu presidenti, valitsustest rääkimata. Sellest saagist on kütil oodata kihvade medalit.

Sel ajal kui tirijad mehed metsas toimetasid, seisid teised supisabasse. Andres selgitas põhjanaabritele, milline jama meil siin huntidega on. Kuid õnneks ei puuduta see Saaremaad.

Ei jäänud suurt oma jahisõbrale alla ka Joeli emis. Kui on ikka täpse käe ja silmaga kütt ning igati timmis laskeriist, ei siis pääse ükski jahisaak, kes ette sattunud on.

Omadest oli üks seakõmmutaja Neeme. Pildil olev usin abiline vaatab asja üle, kas see on ikka sama karvanäss, kelle tema metsast välja ajas.

Rometi saak oli jooksnud aga naaberjahimaadele, kus samuti jahti peeti. Seal sai siis toetuda veidike nende abile, et saak ikka maha jääks. Aitäh naabritele!

Samas osutus saagi välja toomine parajaks pähkliks, sest oli keset suurt lodu nii keerulise koha peal, et abi otsiti Neeme ATV-st, kes oma tööga ka ilusasti hakkama sai.

Vaevalt oli kuulda kellegi arvamust, et huvitav, kas Rain täna looma ei lasegi kui kõmatas lask. Ei jäänud mehel puudu midagi, saagiks priske hirvevasikas.

Jahilossi jõuti alles tugevas hämarikus, kus muljetamine kestis veel tunde. Aga kuidas ikka need jahimehejutud muidu tekivad kui erinevaid nägemusi kokku liites. Ja mida aeg edasi, seda ilusamaks need lood muutuvad, sest ajal on jahimehejuttude suhtes üks hea omadus. Nimelt muudab ta seiklused järjest kaunimaks.

Esimene päev lõppes täpsest küttide tunnustamisega.

Teine päev algas taas kokkusaamise, eelmise päeva muljetamise ja uute käsulaudade kuulamisega. Et kõik oleks ohutu, sest jahil, mil metsas jookseb mitmeid jahikoeri, tuleb olla eriti tähelepanelik. Ometi oli meil sel päeval üks pisku "pardijahi" intsident, kuid ka see sai ära klaaritud. Pikemalt sellel peatuma ei hakka, asjaomased teavad niikuinii.

Sõnakas ja kordanõudev jahijuhataja Arne teist päeva alustamas. Öö oli toonud kerge lumekihi, mis oli omamoodi boonuseks eelmisele hallile päevale.

Teine päev tuli pidada veidi lühemalt, sest suur osa külalistest pidi õhtul veel koju jõudmiseks veeteed ületama. Aga siiski saadi saagiks 2 hirve ja 2 metssiga. Metssead võttis maha Asser Soomets, hirvedega said hakkama Hannes Viiber ja Pekka Martikkainen. Nii suurt külalislahkust pole meie maadel ammu nähtud, kus enamus saagist anti küttimiseks külalistele.

Asser on üks neist meie külalistest, keda me juba täitsa omaks meheks peame. Seekord sai ta kahe lastud metssea autoriks. Väiksem oli pildi tegemise ajaks juba jahekambris paigas.

Samuti kuulub meie külalistest "vanade kalade" hulka Pekka, kes on isegi meie maadele väikese krundi soetanud ja sinna ka minimõõtudes maja püsti pannud. Ja mis seal salata, temagi on mees, et kui ikka uluk tema suunas välja jookseb, saab see ka saagiks.

Nii need toredad päevad siis mööda said. Saaki oli, mis siin nuriseda. Ja muidugi see seltskond ... õhtuks on enamusel meist nabaümbrus kergelt valulik. Mitte ülerinna tõstmisest, vaid sellest naljast ja üksteise aasimiset ikka, mis neil päevil metsade vahele ja jahilossi seinte taha jäid.

Selle päeva pilte saatsid Kristel Hani, Rain Mesila, Neeme Õige, Pekka Martikkainen ja Toivo Vaik.

Üks pilt siia siiski veel. Kuna üks meie alalistest jahisõbrast ja saagitegijast Hannes ei sattunud kordagi koos oma saagiga kaamerasilma ette, siis tabasime hetke, mil ta Arnega oma muljeid jagas. Kiitis saarlaste jahipidamist taevani ja lubas kohe kohale tulla kui jahimaraton nr 3 on välja kuulutatud. Mine tea, hooajast on jupp veel ka uues aastas.

Nüüd on aeg kuulutada välja järgmine ajujahi päev. Selleks koguneme 21. detsembril Jahilossi kell 9.

NÄEME JAHIL!

Põdrajaht sai lõpu.

7. detsember lasi meil rahulikult toimetada. Maha sai peetud neli ajamist, mille käigus tuli saagiks viis looma. Metssead on vist jahikalendrist aru saanud, millal jahti peetakse, neid ei olnud sel päeval mitte kusagilt võtta. Et nad olemas on, sai kogeda Toivo kui ta kütiliinil suure kuuse kõrval oma koha sisse oli võtnud ja parajasti püssi laadima asus. Õnneks või kahjuks oli sama kuuse all päevast uinakut tegemas priske kuldijurakas, kes sealt ootamatult startides paraja ehmatuse esile kutsus. Sajandik sekundit ja oligi läinud nagu torpeedo teispool teed olevasse võssa. Sündmuse toimumisest jäid vaid sõrajäljed. Aga eks peab ju õnne ka olema. Nii kütil kui ulukil. Seekord oli viimasel.

Hommikul kõik ilusasti rivis. Nii omad kui jahikülalised.

Esimese päevasaagi tegi Martin Leedo. Kuulda oli vaid kerge plaks ja seejärel teade raadioeetris.

Edasi kulges päev ilma eriliste jõnksudeta. Iga aju järel toimus saagi metsatöötlus ja seejärel väljatassimine. Arvamused, kus teha järgmine ja jälle ajusse minek. Õnn oli meie poolel ja juba järgmise hirvesaagi tegi Rain Mesila. 

Rain tundub tegevat enne jahipäeva tugevasti luuretööd. Teab täpselt, millisest langinurgast või metsasihilt saak välja tormab. Sinna ta passima lähebki.

Ei jäänud see pauk selle päeva viimaseks. Kohe tuli uus. Hommikune korraldus oli, et kui keegi põrdavasikat paugutab, siis tuleb kohe teada anda. Kuna lasta oli jäänud ainult üks loom ja enne uut põdralaskmist ei lubata kui pilt selge, kas pihta või mööda. Kütt ütles eetrisse, et andsin põdravasika suunas, ent maha loom ei jäänud. Aga tublide koerte käitumisest oli aimata, et tabamus õnnestus. 

Täpse käe ja silmaga mees, kes viimase põdra rajalt maha võttis, oli Erich Suurpere. Hingeabi loomale andis koeraga ajus olnud Madis Mets.

Siinkohal olekski paslik peatuda veidi Eeril, nagu meie teda kutsume. Muidu vaikne ja tasakaalukas, mõnusa huumorisoonega mees, kes möödunud suvel selja taha jätnud komveerandsajase elutähtpäeva. Igal ühisjahi hommikul on ta rivis. Nii kui sobiv uluk laskesektorisse jõuab, saab see saagiks tehtud. Ülevaate saamiseks piisab vaid mõned blogi lood tagasi keerata ja tema tehtu kokku lugeda. Vähe sellest, mees teeb igal ajupäeval ära mõned ajuskäimised koos endast põlvkonna või isegi kaks nooremate ajajatega. Vinge vanamees, see Eeri! Et tal ikka jaksu ja tervist oleks!

Aga nagu meile omane, peab vähemalt ühe saagi tegema külaline. Kuna ükski sobiv uluk külalise ette sel korral ei jooksnud, tegi eelviimasest ajust täpse tabamuse meie seltsi liikmekandidaat Ragnar Kane. Kuna ta päris oma veel pole, siis võis seda laskmist ka nii võtta. Aga sellegipoolest täname kõiki jahikülalisi, kes meil käinud ja ladusat koostööd teinud on.

Väga õige lask, sest sarvi vaadates kohe selge, et tegemist on meie keeles väljendatuna äbarikuga ehk väärarengus hirvepulliga. Aga õigel jahimehel leiavad kõik sarved oma koha trofeeseinal, sest iga kütt austab oma saaklooma.

Samal ajal kui sarvikuga toimetati, avastas keegi, et Madise autol on õhupuudus. Peremees konstanteeris fakti ja asja uurimise järel teatas, et tõepoolest on üks tagarehv pisut lossis. Kuid õnneks küll ainult altpoolt küljest, nii et asi kõige hullem polegi. Siiski peeti mõistlikuks sinna pisut rabahõngulist tuult lisada.

Edasi võeti suund Jahilossi poole ja kuna päevavalgus veel võimaldas, tehti koduteel möödaminnes veel üks väike ajamine. Seal tegi hirvevasika suunas lasu Priit Kuus ja taas viis asja lõpule Madis Mets oma Smooki abil. Tublid tegijad igati, nii mehed kui tegus koer.

Jahimajas olid ootamas vahepeal saabunud tooted meie partneritelt. Sel õhtul läksid kõik varasemates jahtides osalenud koju üsna priske noosiga.

Pilte tegid Kristel Hani, Taivo Villak, Rain Mesila, Toivo Vaik.

Olav Etverk mängis pisut numbritega ja andis blogile teada, et küttimiskohustuste täitmisest lahutab meid 29 metssiga, 40 punahirve ja 8 metskitse. Nagu pealkirigi ütleb, põtradega on asi ühelpool.

Nüüd on õige aeg välja kuulutada järgmisel nädalavahetusel ehk 14. ja 15. detsembril toimuv Jahimaraton nr 2. See kestab kaks päeva, mille vahele jääb vaid napp aeg enda turgutamiseks. Mõlemal päeval koguneme jahilossi kell 9. Neil hommikutel hiilimisjahti ei tee! Kogu korraldus ja jahi juhtimine on Arne Saagpaku õlul. Mis muud kui...

KOHTUME JAHIL!

Novembril kriips all.

 November läbi, aga talve ei kusagil. Kui välja arvata see väike vemp, mida ilmajumal korraks tegi. Soojakraadid viie ja kümne Celsiuse vahel, kõikjal pori ja osa meie iganädalasi jahipaikasid peaaegu läbimatud. Aga kui kambas koos asjad läbi arutada, leiab ikka võimaluse mõni saakloom metsast välja tuua. Vaatamata asjaolule, et kohale käima on jäänud põhiliselt meie seltskonna tuumik. Need, kellele ei ole peamine mitte ainult saak, vaid ka koos tegutsemine ja nädalas ühe päeva looduses veetmine. 

Koerad olid tasemel ja kütid täpse käega. Kui järele mõelda, siis ei lennanud seekord metsa mitte ühtegi kuuli niisama, iga lask läks asja ette. Hoolega jälgiti jahijuhataja korraldust küttida hirve järelkasvu ja metssigu. Nii saigi päevasaagiks kolm hirvevasikat ja metssiga.

Nähtus, lihtsalt loodusnähtus. Siia välja pandud vaatamiseks. Kui keegi sellise asja pildile võttis, siis järelikult tõmbas see tähelepanu.

Esimesest ajust jooksis välja hirvepaar, kelle suunas lasku teha ei olnud võimalik. Aga kummaline tundus, et koerad neid maha ei jätnud vaid jooksutasid paar kilomeetrit edasi kuni ühel hetkel kohapeale jäid. See viitas asjaolule, et loom ei suutnud koertele vastu hakata ega jooksmist jätkata. Üks meie küttidest sõitis taevakaardi järgi  kohale ja siis saigi esimene saak hirvevesika näol tehtud. Loom pääses vaevast, sest ta oli millalgi varem oma jalale viga saanud. 

Rain Mesila on meil üks hakkajamaid noorema põlvkonna küttidest. Tema tõigi metsast välja selle õnnetu hirvevasika ja hiljem võttis saagiks veel kopsaka metssea.

Teine häid tabamusi tegev kütt on Kristel Hani. Kui paugu teele paneb, on sel ka tagajärg.

Jacpot heitis peale väsitavat aju pikali ja palus kõigi jahikoerte nimel pikemat puhkepausi. Et teha veel üks ponnistus ja jahipäev edukalt lõpule viia.

Ei jäänud kaks hirvevasikat kolmandata. Rein Maimann oli üle pika aja leidnud võimaluse ühisjahti tulla ja kohe näitas ära selle, et andke aga ette, küll ta rajalt maha võtab.

Nii pikk või ka lühike see päev sai. Aga mida ikka vastu jõulukuud päeva pikkusest tahta. Hea on see kui need piskud valged tunnid asja ette lähevad. Ja kõik, kelle suunas kõmmutatud sai, ka metsast välja toodi.

Nüüd teeme väikese ülevaate sellest, mis novembris toimus üksikjahti pidades ja millist saaki sealsetes oludes tehti.

Aivar Saagpakk hirv ja metskits, Henri Viskus 4 metssiga ja 4 metskitse, Tanel Truu 2 metskitse, Rain Mesila 2 metssiga ja metskits. Tubli töö on teinud ka Turvaldt Kuusk metssiga lastes ja sellega ühtlasi näidates, et aastad ei ole need, mis jahimehe metsast eemale hoiavad.

Tiit Mägi ja Olav Etverk on samuti kumbki metssea küttinud.

Kui ikka Apollo appi tuleb, ei siis jää mitte midagi üles otsimata.

Aarne Mesila on küttinud hirve ja 2 metssiga, Jürgen Tamm 3, Taivo Villak 2 ja Madis Mets  ühe metssa. Ja nagu ikka, siis saab siia lõppu märkus, et statistika jääb statistikaks. Kui keegi leiab, et ta on alusetult siit välja jäänud või miskitpidi info tõele ei vasta, võib ühendust võtta ja asi saab parandatud.

Piltide saatjad on Toivo Vaik, Neeme Õige, Kristel Hani ja Rein Maimann.

Järgmist ühisjahti peame 7. detsembril kogunemisega kell 9. Ootame rohket osavõttu!

KOHTUME JAHIL!