30.10.22

Saaki tuli ka oktoobri viimasel jahipäeval

 Ehkki suvise kellaaja viimne hingetõmme oli varahommikuse hiilimisjahi suhteliselt keeruliseks muutnud, oskas Rain Mesila pimedikust siiski ühe metssea välja võtta. See oli ka selle hommiku ainuke saak. Ei jäänud üle muud kui jahist osavõtjad rivisse, jahijuhataja Aarne Mesilalt igahommikused manitsussõnad peale, väike inventuur lasta olevatest ulukitest ja masinatesse! Seekord alustasime sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi ja sõit läks taas Sauvere kandi metsadesse. Sinna jäi ju eelmisest korrast värki järele piisavalt.


Notsude suure sigivuse üle saab vaid imestust tunda. Kui paar aastat tagasi sai nii mõnigi kütt uhkust tunda pelgalt metssea jälgede leidmisest, siis tänavu on kärssnina juba piisavalt sage saak.

Foto: Toivo Vaik


Ehkki põtrade laskekohustus on aastakümnete tagusega võrreldes piskuke, annab neid loomi metsadest üles otsida. Arvukuse suur langus on ilmne. Seetõttu alustasimegi ajujahti sealt, kus eelmisel korral "tõmmata" saime. Üsna pea oli raadioeetrist kuulda, et põdrad ongi ajus sees. Esimese põdrapaugu saatis teele Rein Maimann, kes sai küll suhteliselt hea tabamuse tehtud, et tugev loom suutis uuesti metsa tagasi joosta ja sinna tiirutama jääda. Aju lõppedes ei jäänud üle muud kui meie neljajalgsed abilised Porka ja Apollo asja uurima saata. Peagi oli kuulda haukumist, mis jäi ühte ja samasse piirkonda. Jahijuhataja andis korralduse ala sissepiiramiseks. Ja töö sai tehtud.

Pildil poseerivad põtra kinni hoidnud Porka, tema peremees Riivo Mesila ja töö lõpule viinud kütt Arne Saagpakk.

Foto: Kristel Hani

Siinkohal üks väike innustus ka ajus olijatele, et uhke trofee võib saada ka pauku tegemata. Jürgen Tamm kohe satub minema sealt, kus midagi maas, nii ka seekord.

Veidike puhastamist, tuunimist ja kuivatamist ning suurepärane trofee olemas.
Foto: Toivo Vaik

Võtsime ette meie ühe saagirikkama koha ehk nn külataguse. Jahijuhataja manitsus põdralehma küttimise lõpetamisest teadmiseks võetud ja uus saagilootus vajas tulemuse tegemist. Ajus nähti uhket hirvekarja siin-seal, aga ajust välja ei miskit! Isegi ajus tagasiminemisest polnud midagi kuulda. Ilmselt oskasid end vaikselt poetada kusagile suuremasse ajuvahesse ja siis tasapisi tagasi minna. Ega midagi, võtsime end kokku karjääritee keskpaigas, et maha pidada üks jahimehe lõuna. Keegi tegi veel märkuse, et tavapärane hommikune tühiaju sai nüüd ka ära  tehtud.
Korraga tuli kaduma läinud hirvekari jahimeestest vähem kui saja meetri kauguselt teele, kaheksa silma seirasid korraks ümbrust, siis keerati valgemad pooled lõunatajate poole ja eemalduti kerge sörgiga ohtlikest tegelastest kaugemale. Pagan võtaks, viska või võileivaga! Tagantpoolt vaadates paistis hästi ära ka see, et pealikul oli tõesti väga uhke trofee kanda. Mine tea kui  kauaks.

Aeg oli sealmaal, et hakata tasapisi jahilossi poole liikuma. Vahemaa oli paras ja ka aeg lubas, et teel võetakse veel midagi ette. Tulemus ei lasnudki end kaua oodata.

Neeme Sinimeri otsis hargnemise ajal kütiliinis endale sobivat kohta ja jäi lõpuks sinnasamasse, kust saak läbi jooksiski. Justkui oleks ette teadnud.
Foto: Tiit Mägi

Järjekordse sarvepaariga läks kodu poole Kaljo Lihulinn. Jätkuks vaid seinu, kuhu sättida!
Foto: Toivo Vaik

Nüüd oli saabunud aeg, mil jahiloss ootas. Asjad autodesse, saak käru peale ja minek. Päeva võis kordaläinuks lugeda ja kõigil oli rahulolutunne hinges.

Uueks ühiseks tööks koguneme 5. novembril kell 9. Kuna valgemat aega on päeva alguses nüüd rohkem, saab ehk hommikune hiilimisjaht ka palju atraktiivsem. Kes seda teha soovib, saab end kirja panna jahilossis või võtta ühendust Aarne Mesilaga. Hiilimisest kütime metssiga, hirve ja põdravasikat!

KOHTUME JAHIL!

23.10.22

On halvemaid, on paremaid saagipäevi...

Vanarahva tarkus olevat öelnud, et maailmas on kolm lolli tegelast - poissmees, kalamees ja jahimees. Nemad lähevad kodust välja teadmata, kas nad ka midagi saavad. Omal nahal saame öelda, et vähemalt viimastega päris nii ei ole. Isegi kui jahisaaki ei tule, saame looduselamuse, aga ka see sõltub ilmast ja vaataja ootusest.

Varajane hommik pakub alati silmailu. Kerge uduvine, värvikirev mets ja päikesetõus.

Foto: Toivo Vaik

Aga üksjagu unetuid meil mööda hämaraid metsi, põlluvahesid ja soid ringi hiilis, lootes päeva valgenedes sobivat saaklooma märgata. Veel enne kui uluk sind ennast märkab. Kes kelle üle kavaldab, on võitja, teada tõde juba ammustest aegadest.

Selle hommiku avasaagi hirvelehma näol tegi meie tegus naiskütt Kristel Hani. Kas see ka kogu jahipäeva õnnestumisele kaasa aitas, selgus alles jahipäeva lõpuks.
Foto: Arne Saagpakk

Ei läinudki pikalt kui tuli järgmine teade suurepärasest jahimehetööst. Hirvelehma ja vasika tabas Neeme Õige. Tema teab täpselt, kuhu tasub varahommikul hiilima minna.
Foto: Jaanika Kinks

Nende saakidega oli jahipäev saanud suurepärase avaloo ja jahilossi juurde kogunenud jahilised said enne metsades ringi tuulamise algust paraja adrenaliinilaksu kaasa. Aga päeva õnnestumiseks tuli ikkagi alustada tühja ajuga ja just seda me tegime! 

Kui eelmises loos sai kurdetud, et enamus meie jahimeestest pole sel hooajal põdravasikat näinudki, siis nüüd selgus, et ta ongi olemas! Pealekauba sattus juhtuma ka tõsise küti relva ette.

Hooaja esimese põdravasika võttis rajalt maha Janis Niit. Temalt sai hulga kiidusõnu ka saagi ette ajanud noor jahikoer Porka, kes tegi oma tööd suurepäraselt. "Täpselt nii nagu peab, saakloom ees, ise neli-viis meetrit tagapool. Viis pluss tegutsemine," nii kõlas hinnang koera tööle.
Foto: Priit Kuus

Juhtus ka olukord, kus põdralehm oskas tegutseda täieliku professionaalina. Justkui  läbiksid nemadki mingeid jahikoolitusi. Nimelt andis Gert eetris teada, et põder on jooksnud välja teeristi lähedale ja ragistab sealsama võsas ühe koha peal juba pikemat aega. Ta palus sealseid kütte olla väga tähelepanelik ja oodata aju lähenemist. Mis edasi juhtus oli see, et põder astus rahulikult välja just siis kui kütiliinile oli maanteedpidi lähenemas sõiduauto. Just nii, et kütile oleks jäänud põtra sihtides taustaks seesama auto. Sellistes olukordades jääb paraku püss palge panemata. Vaatas loom siis korraks küti poole ja kadus paraja raginaga ületee võssa. Aga mis läinud, see läinud.

Ei jäänud sel päeval noorematele alla ka üle seitsmekümneliste küttide esindaja. Täpse tabamusega võttis hirvelehma rajalt maha Endel Heinla. Mees ise avaldas küll arvamust, et ta on sel hooajal ühe hirve küttimisega juba pildil olnud ja polekski nagu vaja, aga protest jäeti arvesse võtmata ning plõks sai ära tehtud.

Jahisaagi tegemine lõppes sel päeval pauguga, mille lasi välja Kaljo Lihulinn. Ei saa ju üks tõsine jahipäev lõppeda ilma, et vähemalt ühte sarvikut poleks rajalt maha võetud.
Fotod: Toivo Vaik

Selline sai jahipäev, mis kandis numbrit 22.10.2022. Kuupäeva kirjapanemiseks oli vaja kolme numbrit - null, üks ja kaks. Tegus päev oli, tuleks selliseid veel!

Uuteks jahimehe tegudeks koguneme 29.oktoobril kell 9. Kes soovib proovida jahiõnne varahommikusel ajal, võtku ühendust Jürgeninga. 

KOHTUME JAHIL!

NÜÜD ON PARAS HETK JUHTIDA KÕIGI LUGEJATE-VAATAJATE TÄHELEPANU ASJAOLULE, ET MEIE BLOGI ON SAANUD TÄNASE JA EELMISE LOO VAHEPEALSEL AJAL POOLE MILJONI VAATAMISE OSALISEKS. KAHJUKS EI OLE VÕIMALIK KINDLAKS TEHA, KES TEGI BLOGI 500 000. KLÕPSU, AGA VAATAMATA SELLELE OLEME MEELITATUD. TULETAME MEELDE KA SEDA, ET EELMISEL AASTAL PÄLVISIME EESTI JAHIMEESTE SELTSI TÄNUKIRJA JA AUMÄRGI JAHINDUSE POSITIIVSE KAJASTAMISE EEST. BLOGI TOIMETAJA TÄNAB SIINKOHAL VEELKORD KÕIKI MEIE JAHIST OSAVÕTJAID, SEIKLUSTE KIRJELDAJAID JA PILTIDE EDASTAJAID. SEE KÕIK ON MEIE ÜHINE SAAVUTUS.
SUUR AITÄH!

Hetk kõrge tunnustuse vastuvõtmiselt EJS Presidendilt

16.10.22

Viimasel jahipäeval oli Diana vist Hiiumaal

Jahiga on ikka nii, et vahetevahel on jaht hoopis naa. Kas see eilne päev nüüd just päris naa oli, eks seda otsustab iga osavõtnu ise. Vaatamata kõigele sai päev tegus ja nagu meil ikka kombeks on, kui muud oli vähe, siis nalja oli nabani. Hulk jutupaunikuid koos ja raadioeeter päevläbi valla.

Varahommikusest jahimaja poole sõitmisest võttis Andre Pildre kaasa noore hirvepulli. Miks mehe nägu aga sündmuse jäädvustamisel nii tõsine välja näeb, teab ta vaid ise. Aga lask oli täpne ja saak tabatud igati korrektselt.

Foto: Urmas Pildre

Aga ajupäev algas igatepidi jahiõnne tegemisega, sest võtsime ette isegi kaks esimest saagitühja aju. Selleks, et järgnevad paremat saaki tooks. Loomi neis küll nähti, ent küttimiseks parajat ette ei sattunud. Aga ilmselt pingutasime kahega üle, sest päev kuigi heldeks ei osutunud. Või oleme lihtsalt harjunud jahtidega, mis saagirohkemad ja seega ise enda suhtes liiga nõudlikuks muutunud. Lisaks hommikusele pullile lisandus vaid üks hirvelehm, sellega päevasaak piirduski.

No kes muu see laskja ikka oli kui Priit Kuus. Meie üks kõvematest kõmmutajatest.

Foto: Neeme Õige

Lausume ka tänusõnad kõigile ajajatele, kes pikad jahipäevad ilusasti vastu peavad. Samas ootame vabatahtlikke ajusse tulema. Erilise kummarduse teeme maaomanike poole, aga loomulikult ka kõik teised huvilised on oodatud. Ole hea, pöördu lihtsalt ühe tuttava jahimehe poole, temalt saad juhised, et kus ja mis ning tule aga ajupäeva hommikul kohale. Saagi jagamisel on iga ajuline võrdsel positsioonil jahimehega.

Ajus olles võib metsast leida veel ühte-teist. Aivo sai seekord heitsarve.
Foto: Toivo Vaik

Kuna hirvejaht on kestnud juba kaks kuud, on paljud jahimeestest märganud, et suurulukite arvukus on  langustrendis. Metssiga muidugi välja arvatud, neid kütime alati kui ette satub ja valiklaskmist ei tee. Hirvede hulk on märgatavalt vähenenud, põder tundub meie metsades juba kadumas liik olevat. Juhul kui meile ka järgmistel hooaegadel samas määras kohustusi kaela lükatakse. 

Selle teema lõpetuseks üks tore pilt ulukist, kes tahtis teha passipilti. Välja tuli küll natuke kehvavõitu, nii et tuleb uuesti üritada.
Pilt Olav Etverki rajakaamerast.

Jahimees on parandamatu optimist ja ta töötab edasi. Uueks ajujahiks koguneme 22. oktoobril kell 9. Kes soovib teha varahommikust hiilimisjahti, see saab end uude nimekirja panna jahimajas või siis pöördugu Jürgeni poole. Hiilimisest kütime jätkuvalt põdravasikaid, hirvi ja metssigu. Lootus sureb viimasena, ehkki enamus meie jahimeestest pole sel hooajal põdravasikat isegi näinud mitte.

Üksik sokk seirab jahimeest huviga. Ta teab, et meie mehed teda ajujahis ei kimbuta.
Foto: Neeme Õige

KOHTUME JAHIL!

13.10.22

Innustagu see pilt kõiki laupäevasel ühisjahil osalema

Nädala sees on toimunud veel üks jahisündmus, mida tasub blogis kajastada. Nimelt saatis blogile uhke saagipildi Rain Mesila, millelt on näha, et kuldmedaleid liigub meie metsades jätkuvalt ringi. Tundub, et siia pole mõtet rohkem midagi lisada. Jääb iga vaataja enda mõtiskleda.

KOHTUME JAHIL!

Kannatlikkuse proovikivi lõppes emotsioonipuhanguga

Kogu sellesse loosse kirjapandu sai tegelikult alguse juba septembris Kärla pargis toimunud Maal elamise päeval, mil vesteldes Kärla ühistu juhi Ülar Tänakuga kompasime võimalust teha üks jaht maisi lõikusega koos, sest teadagi keeb maisipõllus vilgas elu kogu suve ja ööpäev läbi. Seda näitasid kõik looduses olevad märgid. Jürgen Tamm avaldas arvamust, et koostöös silobrigaadiga võiks ju jahti proovida. Toivo Vaik pidas ühistu juhiga juba pikemat aega ühendust, et saada pihta täpselt õigele ajale, samas ette valmistades jahimehi, kes saaksid mistahes ajal kogunemissignaali peale kohale tulla.

Päev oli ilus, taevas sinisinine ja valgepilviline

Kõik see kulmineerus 12.oktoobri hommikul kell 9 kogunemisega Kirikuküla maisipõllu äärde. Samal ajal alustas silobrigaad esimesi lõikuseringe. Toivo pakkus asja organiseerijana ennast ise jahijuhatajaks, koostas nimekirja ja luges ka ohutusesõnad peale. Põhiline oli see, et lasta saab vaid ühes suunas, kõik muu oli välistatud.

Peale tunniajalist ootamist kõlas Urmas Pildre poolt esimene teelesaadetud lask. Ehkki tabamust ei tulnud, oli see päeva õnnestumise puhuks märgilise tähtsusega. Nimelt pöördus metsa suunas liikunud umbes 10 pealine seakari selle peale maisi tagasi ja jäi sinna kuni põllu lagedaks niitmiseni. Ehk siis umbes kaheksaks tunniks. 

Nii see päev venis, purustajakombaini mõnusat surinat kuulates. Peale umbes poole põllu lagedaks niitmist sai masinameestele edasi antud palve hakata niitma küla poolt küljest edasi-tagasi liikudes, surudes sellega maisis olevaid loomi metsa poole liikuma, sinnapoole, kuhu oli võimalik lasta.

Päike säras jätkuvalt läbi maisivarte

Fotod: Toivo Vaik

Mida tund edasi, seda enam oli kuulda arvamusi, et mine tea, kas need sead seal ikka enam alles on. Gert Aavasalu tuletas kolleegidele meelde YouTubes esitletud videoklippe, milles näidatakse, kuidas põllul masinate töötamisel seakari peab vastu kuni viimase siiluni. Vahepeal uuris jahijuhataja, kas oleks meeste väsimise tõttu vaja jaht ära lõpetada ja laiali minna. Paar meest pidid küll muude murede pärast poolest päevast lahkuma, kuid nende asemele tuli õhtupoole täiendust. Seega jäi passijate arv samaks ja kõik käis edasi. Laialiminemisest ei tahetud kuuldagi...

...kuni Tiit Kuus õhtul kella viie paiku teatas, et nägi läbi maisivarte sigu liikumas. Ja mitte ühte ega kahte, vaid tervet karja. Edasi tulid teated, et lisaks on seal ka mitu kährikut, kaks rebast, jänes, mõned metskitsed ja päikesevärvi kass. Ja siis läks raadioeetris "paksuks". Mida peenemaks lõikamata riba jäi, seda rohkem oli loomi näha. Aga maisi sisse lasta oli rangelt keelatud. Lõpuks liikusid loomad sünkroonselt kombainiga edasi-tagasi. Vahepeal tuli seakarja juht maisist välja Toivo juurde, kuid seisis täpselt kahe jahimehe vahel, seega oli paarikümne sekundiline hetk uhke looma vaatlemiseks. Siis liikus ta külg ees uuesti maisi. Järgmisel hetkel tulid kolm põssat samamoodi maisi äärde välja Kaljo Lihulinna kõrvale ja taas lupsasid maisi tagasi. 

Aga ometi saabus hetk, kus läks lahti viimaste ribade lõikamine. Esimesena said väljatormatud seakarja suunas tulistada Tiit ja Priit Kuus. Siis langes ka esimene saak.

Vendade saak oli esimene
Poseeris Tiit, pildistas Priit

Aga karjajuhi hüüatuse peale tormas ülejäänud seakari veel viimase kitsukese siilu sisse. Sealt edasi tulidki pauguseeriad, mis kustutasid karjajuhi ja ühe talle truuks jäänud põssa. Juhi langemise järel jooksis kari laiali, osa neist ka sinnapoole, kuhu lasta oli keelatud

Järgmise saagi tegid Arne Saagpakk ja Jürgen Tamm.
Foto: Toivo Vaik

Mis jahijuhatajal muud üle jäi kui suurepäraseid täpsuskütte ja tublisid, ligi kümne tunnisel jahil osalejaid, Diana ees valjuhäälselt kiita!
Foto: Arne Saagpakk

Olgu siia lisatud veel tõsiasi, et lagedal põllul suutsid Tiit ja Priit kahjutuks teha veel kolm põgenevat kährikkoera. Kogu muu fauna pääses aga elamusega just nagu jahimehedki.

Viimase riba langemise eel näitas päevgi juba raugemise märke...
Foto: Priit Kuus

Ja ega polegi midagi rohkem lisada. Neile, kes läksid jahilossi lõpptöötlemist läbi viima sai jahipäev 12 tunni pikkuseks. Pole paha, tuleb taaskord ühe jahimehest klassiku sõnu tsiteerida.

Paneme siiakohta tänusõnad kõigile jahist osavõtnutele, olgu panus sellesse päeva milline tahes. Jahipidamine ongi ühine töö ja üks juhuste ja õnnestumiste jada. Igal korral.

JAHIJUHATAJA TÄNAB Jürgenit, Arnet, Tiitu, Priitu, Gerti, Berti, Kaljot, Urmast, Reimot ja ka Ivet koos Apolloga, kes meile igaks juhuks taustajõuks olid.

OLI VÕIMAS PÄEV, KOHTUME JÄLLE!

10.10.22

Ilma tegid juba tuntud snaiprid

Laupäevane jahipäev oli taas jahimehele sobilik. Vaid tugev tuul segas veidi, mis puhus just sealt kandist kust ise parajasti tahtis. Kord siis, kord sealt, aga põhiliselt tuli ajusid kavandades arvestada edelatuulega. Vihma saime küll paar sabinat, ent õnneks olid need nii piskud, et keegi märjakssaamise üle kurta ei võinud. 

Saagiks langes kolm hirve. Tabajateks juba meie tuntud "vanad kalad" Riivo Nael, Janis Niit ja Peep Kuus. Päev ise algas traditsioonide austamisega ehk tühja esimese ajuga.

Riivol oli kogunemise ajaks juba ette näidata oma hirv, mille ta varahommikul hiilimisest kaasa oli haaranud.

Foto: Madis Mets

Teine aju tundus ka saagitu tulevat, ometi kõlas lõpuminutil siiski lask. Janise enda sõnul oli kõik vaikne kui vaid tuulemüha välja arvata. Aga korraga ta mu kõrval seisis. Kust ta tuli, ei märganudki.

Peep kirjeldas raadioeetris oma saagi tegemist nii: "Nägin kui tuli, aga enne seisis tükk aega kütiliinil kahe jahimehe vahel. No mine siis lase teda! Aga lõpuks hüppas teele, saatsin paugu järele, aga kas pihta sain - vaevalt!" Kaugemad kütid aga kuulsid ilusasti tabamuse matsu ja selge oli, et millal see mees ikka niisama plärtsutanud on. Apollo tuli appi ja oma sajakonna meetri kauguselt saak üles ka leiti.
Fotod: Jürgen Tamm

Järgnes veel paar saagita aju ja sellega oligi päev õhtusse veerenud. Kas see oli siis ka järgmise jahipäeva jahiõnneks ette tehtud, mine tea. Lisaks kõigele tuli telefonikõne mehelt, kes teatas, et ta on eelmisest jahisaagist tehtud toodanguga meie jahilossi juures ootel ja valmis ka meie selle päeva saaki kaasa viima.

Järgmiseks ajujahiks oleme taas oma lossi juures 15.oktoobril kell 8.30. Kaasa võtta kõik jahiks vajaminev ja positiivne ootus uue päeva tarbeks. Siis sujub kõik suurepäraselt!

Kes tahab varahommikul hiilida, võtku ühendust Jürgeniga. Hiilime metssigu, hirvi ja põdravasikaid.

Päeva lõpul "tabas" Kristel veel ühe "saagi", millest juba pelgalt ilu pärast mööd minna ei saanud. Kas ta selle sealt ka kaasa haaras või piisas vaid pildist, pole teada.
Foto: Kristel Hani

KOHTUME JAHIL!

3.10.22

Oh seda esimest ajujahti! Kaheks päevaks tegemist.

1. oktoobri hommik oli kaunis. Kellel silma, see oskab vaadata. Suurim ilu on sügisene päikesetõus.

Esimene ajujaht algas nagu teisedki taolised igal aastal. Mis jahiõnneks vaja oli, on see, et esimesest ajust miskit saaki maha ei jääks. Aasatepikkune kogemus ütleb, et siis läheb asi edaspidi ludinal. Tehti küll liikuvate ulukite suunas paar pauku, kuid kes see ikka tabab ülehelikiirusel liikuvaid metssigu või lendavaid hirvi. Seega, kõik, mis jahiõnneks vaja, sai paika, esimesest ajust saaki ei tulnud. Jäi vaid jõuda järgmisteni.

Hooaja esimese ajusaagi võttis rajalt maha Tiit Ennemuist. Tagasihoidliku suurusega hirvevasikas, aga ikkagi esimene!

Fotod: Kristel Hani

Ei läinudki kaua kui kõlas järgmine lask. Kommentaar raadioeetrisse, et räägib Kaljo Lihulinn ja saak on põdralehm!
Foto: Toivo Vaik

Ennelõunane aeg sai tehtud! Väike toidupala kulus igale jahilisele ära. Rassitud sai mis hirmus, saak tuli ju metsast välja sikutada!

Aga ennelõunast saaki oli veel. Kerli oli leidnud ühe vägeva hirvepulli sarve. Kui nüüd peaks keegi hea õnne korral tabama sama ulukit, on selle uhkus veel aasta võrra suuremaks saanud.
Foto: Toivo Vaik

Ei jäänud saagita ka teistega koos kodukandis Viidu küla all jahti pidanud Neeme Õige. Temalt saab alati täpselt teada, mis loom kus kandis liigub.
Foto: Ain Rüütel


Leia pildilt hirvepull! Uued ajud ja uued saagid. Madis Mets tabas noore hirvepulli, aga osav mees oskas teha nii, et lastud ulukit pole pildil nähagi. Kaaslased aga kinnitavad, et saagi mees siiski tegi. Midagi ta seal häbenes, aga eks ta ise teab, mida...
Foto: Tiit Kuus

Aga edasi läks lugu taas põdramaale. Samast ajust tuli kohe kaks prisket põtra, lehm ja pull. Omamoodi nähtus oli aga see, et mitte kummalgi sel päeval tabatud põdralehmal vasikat järel polnud. Mitte ainult seda, et keegi vasikat jooksmas ei näinud, vaid ka kütitud looma füüsis andis teavet, et ilma lapseta emad mõlemad. Kahjuks. Aga siis tuli veidi paugutamist, sest tabamuse said nii põdrapull kui lehm.

Kolm pluss kaks sarvepaariga põdrapulli tabas Toivo Vaik. Nagu hiljem selgus, oli seesama isend eelmises ajus kaks korda pääsenud. Esimesel korral looma sihtinud küti padrunitõrke ja teisel möödalasu tõttu. Kuna uus aju tuli umbes kilomeeter-poolteist eelmisest eemal, oli uluk juba jahimeeste "kolimise" ajal selle maa maha joosta jõudnud. Aga kolmas kord ei läinud tal õnneks...
Foto: Jürgen Tamm

Pulli paugust läks vaid vähem kui minut, oli raadiojaamas kuulda, et kütiliinile läheneb üksik põdralehm. Kõmatas kaks pauku ja mõlemalt poolt tabamuse saanud loom langeski saagiks. Mehed, kes teevad pauku ainult kindla tabamise korral on Peep Kuus ja Janis Niit.
Foto: Tiit Kuus

Ega see ajus tampimine kerge pole. Jüri Mesila võttis korraks aja maha kuni metsas rassinud kaaslased järele jõuavad.
Foto: Kristel Hani

Ehkki päev oli veninud juba õhtu poole ja hingeldavaid ajulisi oli rohkem kui üks, otsustati veel korra jahiõnne katsetada. Et hea päev, ehk läheb üks saak veel õnneks! Läkski!

Ei läinudki pikalt kui kütiliinil kõlas lask ja raadios täpse küti Tiit Mägi informatsioon, et saagina on tabatud hirvepull.
Foto: Kerli Mägi

No sellega see päev siis ka metsas ja soodes oma lõpu sai. Aga iga jahimees teab, et suur osa tööd seisab veel ees. Enne kui saakloomad töötlejale edasi anda saab.

Koorem sarvi ja sõrgu saabus jahimajja. Jõudu tööle!

Üks kordaläinud jahipäev peab ju maksapraadimisega lõppema. Siinkohal esitleme jahijärgset üritust nimega Mehed köögis. Praemeister Madis Mets on sõiduvees. Teda assisteerib Urmas Trei.
Fotod: Kristel Hani

Sellega oli jahipäeval ots peal. Kui kaua käis praemaksa maitsmine, seda teavad vaid asjaosalised. Aga igatahes oli kogu seltskond koos uuesti pühapäeval, mil läks lahti põdrahakkliha valmistamine. Selle päeva pildid tegi kõik Kristel Hani.

Hakklihamasinistide brigaad koosseisus Riivo Nael, Tiit Mägi ja Tiit Kuus.

Päts pätsi järel liiguvad hakklihaportsud rivisse. Portsumeister Kalle Voog toimetab kärmelt, Toivo Vaik loeb rivisse asetatud hunnikud üle. Mitu peab olema, teab Arne Saagpakk.

Gert Aavasalu tunneb rõõmu sellest, et naisel on tänu jahiseltsi ostetud suurele hakklihamasinale kodus hoopis vähem tööd ja saab oma vabanenud aja nüüd kõik mehele pühendada.

Selle rõõmsa pildiga tõmbame eelmisele nädalavahetusele joone alla. Aga me oleme alles alguses, tööd on veel oioi kui palju! Uuteks jahimehe tegudeks koguneme 8.oktoobril kell 8.30. Kui kellelgi on indu teha varahommikul hiilimisjahti, see võtku eelnevalt juhiste saamiseks ja nimekirja pääsemiseks ühendust jahijuhataja Jürgeniga.

Hiilimisest kütime metssigu, hirvi ja põdravasikaid!!! PÕDRALEHMA hiilimisest EI KÜTI! Seda on järel vaid üks isend ja küttimiseks antakse võimalus ajujahil. Jaht põdrapullile on selleks hooajaks lõppenud.

KOHTUME JAHIL!