Kogu sellesse loosse kirjapandu sai tegelikult alguse juba septembris Kärla pargis toimunud Maal elamise päeval, mil vesteldes Kärla ühistu juhi Ülar Tänakuga kompasime võimalust teha üks jaht maisi lõikusega koos, sest teadagi keeb maisipõllus vilgas elu kogu suve ja ööpäev läbi. Seda näitasid kõik looduses olevad märgid. Jürgen Tamm avaldas arvamust, et koostöös silobrigaadiga võiks ju jahti proovida. Toivo Vaik pidas ühistu juhiga juba pikemat aega ühendust, et saada pihta täpselt õigele ajale, samas ette valmistades jahimehi, kes saaksid mistahes ajal kogunemissignaali peale kohale tulla.
Päev oli ilus, taevas sinisinine ja valgepilviline
Kõik see kulmineerus 12.oktoobri hommikul kell 9 kogunemisega Kirikuküla maisipõllu äärde. Samal ajal alustas silobrigaad esimesi lõikuseringe. Toivo pakkus asja organiseerijana ennast ise jahijuhatajaks, koostas nimekirja ja luges ka ohutusesõnad peale. Põhiline oli see, et lasta saab vaid ühes suunas, kõik muu oli välistatud.
Peale tunniajalist ootamist kõlas Urmas Pildre poolt esimene teelesaadetud lask. Ehkki tabamust ei tulnud, oli see päeva õnnestumise puhuks märgilise tähtsusega. Nimelt pöördus metsa suunas liikunud umbes 10 pealine seakari selle peale maisi tagasi ja jäi sinna kuni põllu lagedaks niitmiseni. Ehk siis umbes kaheksaks tunniks.
Nii see päev venis, purustajakombaini mõnusat surinat kuulates. Peale umbes poole põllu lagedaks niitmist sai masinameestele edasi antud palve hakata niitma küla poolt küljest edasi-tagasi liikudes, surudes sellega maisis olevaid loomi metsa poole liikuma, sinnapoole, kuhu oli võimalik lasta.
Päike säras jätkuvalt läbi maisivarte
Fotod: Toivo Vaik
Mida tund edasi, seda enam oli kuulda arvamusi, et mine tea, kas need sead seal ikka enam alles on. Gert Aavasalu tuletas kolleegidele meelde YouTubes esitletud videoklippe, milles näidatakse, kuidas põllul masinate töötamisel seakari peab vastu kuni viimase siiluni. Vahepeal uuris jahijuhataja, kas oleks meeste väsimise tõttu vaja jaht ära lõpetada ja laiali minna. Paar meest pidid küll muude murede pärast poolest päevast lahkuma, kuid nende asemele tuli õhtupoole täiendust. Seega jäi passijate arv samaks ja kõik käis edasi. Laialiminemisest ei tahetud kuuldagi...
...kuni Tiit Kuus õhtul kella viie paiku teatas, et nägi läbi maisivarte sigu liikumas. Ja mitte ühte ega kahte, vaid tervet karja. Edasi tulid teated, et lisaks on seal ka mitu kährikut, kaks rebast, jänes, mõned metskitsed ja päikesevärvi kass. Ja siis läks raadioeetris "paksuks". Mida peenemaks lõikamata riba jäi, seda rohkem oli loomi näha. Aga maisi sisse lasta oli rangelt keelatud. Lõpuks liikusid loomad sünkroonselt kombainiga edasi-tagasi. Vahepeal tuli seakarja juht maisist välja Toivo juurde, kuid seisis täpselt kahe jahimehe vahel, seega oli paarikümne sekundiline hetk uhke looma vaatlemiseks. Siis liikus ta külg ees uuesti maisi. Järgmisel hetkel tulid kolm põssat samamoodi maisi äärde välja Kaljo Lihulinna kõrvale ja taas lupsasid maisi tagasi.
Aga ometi saabus hetk, kus läks lahti viimaste ribade lõikamine. Esimesena said väljatormatud seakarja suunas tulistada Tiit ja Priit Kuus. Siis langes ka esimene saak.
Vendade saak oli esimenePoseeris Tiit, pildistas Priit
Aga karjajuhi hüüatuse peale tormas ülejäänud seakari veel viimase kitsukese siilu sisse. Sealt edasi tulidki pauguseeriad, mis kustutasid karjajuhi ja ühe talle truuks jäänud põssa. Juhi langemise järel jooksis kari laiali, osa neist ka sinnapoole, kuhu lasta oli keelatud
Järgmise saagi tegid Arne Saagpakk ja Jürgen Tamm.Foto: Toivo Vaik
Mis jahijuhatajal muud üle jäi kui suurepäraseid täpsuskütte ja tublisid, ligi kümne tunnisel jahil osalejaid, Diana ees valjuhäälselt kiita!Foto: Arne Saagpakk
Olgu siia lisatud veel tõsiasi, et lagedal põllul suutsid Tiit ja Priit kahjutuks teha veel kolm põgenevat kährikkoera. Kogu muu fauna pääses aga elamusega just nagu jahimehedki.
Viimase riba langemise eel näitas päevgi juba raugemise märke...
Foto: Priit Kuus
Ja ega polegi midagi rohkem lisada. Neile, kes läksid jahilossi lõpptöötlemist läbi viima sai jahipäev 12 tunni pikkuseks. Pole paha, tuleb taaskord ühe jahimehest klassiku sõnu tsiteerida.
Paneme siiakohta tänusõnad kõigile jahist osavõtnutele, olgu panus sellesse päeva milline tahes. Jahipidamine ongi ühine töö ja üks juhuste ja õnnestumiste jada. Igal korral.
JAHIJUHATAJA TÄNAB Jürgenit, Arnet, Tiitu, Priitu, Gerti, Berti, Kaljot, Urmast, Reimot ja ka Ivet koos Apolloga, kes meile igaks juhuks taustajõuks olid.
OLI VÕIMAS PÄEV, KOHTUME JÄLLE!
