Varane hommik ei tõotanud midagi head. Paksu udu tõttu ei pääsenud valgus tegutsema isegi siis kui kellaosutid seda juba lubanud oleks. Udu läks taspisi üle seenevihmaks, mis tagas vähemalt nähtavuse.
Ilm selline kui on, hall ja sinna ei saa parata midagi.
Ega seltskonna suurusega saanud eriti uhkustada, aga eks kohale olid tulnud ikka need, kes on jahimaadel käinud läbi märja võsa, ulpinud soodes või mõõtnud kraavipõhjade sügavusi. Loomulikult ei taha me siinkohal nuhelda neid, kes pidid märjast jahipäevast eemale jääma töökohustuste tõttu või mistahes muudel põhjustel. Nemad said kaasa elada meie messengeri gruppi jälgides. Vaatamata keerulistele oludele hakkas sinna algusest peale häid uudiseid lisanduma. Meile halastati ka sellega, et tavalise tühja aju asemel anti kohe esimesest saaki. Päeva algus tõotas midagi positiivset.
Aju oli vaevalt poole peal kui käis esimene pauk. Täpne lask võttis saagi maha tabamuse saamise paigas. Pildil õnnelik kütt Rein Maimann.
Minut vahet ja kärgatas järgmine tubli matsuga lask. Kaido Teär andis eetrisse teada, et tema juurde langes saagina pulksarveline.
Kui aju välja oli saanud, koguneti nagu tavaliselt saagi juurde, et suruda snaiperite kätt ja olla abiks kõige esmase töötlemise juures. Samas oli märgata, et meie kaks tublit koera ei olnud ajust välja tulnud ja tundus, et neil on metsas veel tegemist vaatamata asjaolule, et mingit haavatud ulukit sinna ei ole jäänud. Mida aeg edasi, seda valjemaks klähvimine metsas läks.
Eemalt tundus, nagu koerad peaksid metsas valmisdebatti, kumb tegelane ägedam on. Sõnavõtud muutusid järjest valjemaks, kuid sellisena asi ei tundunud, et nad omavahel solvanguid pilluks nagu poliitikutel kombeks on. Ega jäänudki muud üle kui üks noorematest meestest saadeti uuesti padrikusse uurimaks, mis seal täpselt toimub. Kümnekonna minuti pärast oli kuulda lasku ja teadet kõrvaklappi, et põdrapull on kütitud.
Tundus küll pisut uskumatu, aga Mörri ja Porka olid suutnud metsas kinni pidada täies elujõus noore põdrapulli. Kogu selle keskustelu lõpetas Rain Mesila täpselt antud lasuga.
Vaatamata seenevihma asendumisele pärisega, ei jäänud ka nüüd saak tegemata. Õiget marki looma võttis karja hulgast maha jahijuhataja Arne Saagpakk.
Nüüd polnud vihmast enam miskit. Kuna kõik olid nii märjad nagu nende varustus seda lubas, otsustati edasi panna. Jahikoeraks pürgiv nooruk Maru oli teiste koerte tublidusest nii väge täis, et tahtis ka ennast proovile panna. Tuleks vaid ajukäsk juba kiiremini!
Nii kui koerahakatis metsa sai, läks kohe lahti ka tige klähvimine. Mõni minut hiljem käis pauk ja äbariksarvedega pull oli Aarne Mesila saagiks langenud.
Vahepeal toimetas Smoki koos oma peremehega aju teises otsas, leidis sealt uluki ning ka sealt tuli saak. Madis Mets tabas põdralehma. No on alles päev!
Päeva lõpetas Kaljo Lihulinn hiiglasliku metskuldi küttimisega. Kõik vanad ja paljunäinud jahimehed raputasid pead kui seda giganti nägid.
Peale jahilossi jõudmist oli tunne, et viimane saak tuleb kaalule panna. Veidike verd kaotanuna kaalus loom 183 kilo! Oli, mida ilmetleda.
Kui töötlemisruum säras puhtusest, oli aeg hakata uusi plaane tegema. Lepiti kokku, et jätkuvalt kogunetakse kell 9 1. novembri hommikul. Jahti juhib taas Arne Saagpakk ja kui keegi soovib varahommikul kusagil tiirutada, siis tingimused on samad nagu eelmistel kordadel.h
Jätkuvalt soovime kõik, et ilm oleks PILTILUS!Pilte saatsid Neeme, Tiit M., Toivo, Arne, Madis, Kristel ja Riivo M.
KOHTUME JAHIL!
Tundus küll pisut uskumatu, aga Mörri ja Porka olid suutnud metsas kinni pidada täies elujõus noore põdrapulli. Kogu selle keskustelu lõpetas Rain Mesila täpselt antud lasuga.
