Ehkki suvise kellaaja viimne hingetõmme oli varahommikuse hiilimisjahi suhteliselt keeruliseks muutnud, oskas Rain Mesila pimedikust siiski ühe metssea välja võtta. See oli ka selle hommiku ainuke saak. Ei jäänud üle muud kui jahist osavõtjad rivisse, jahijuhataja Aarne Mesilalt igahommikused manitsussõnad peale, väike inventuur lasta olevatest ulukitest ja masinatesse! Seekord alustasime sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi ja sõit läks taas Sauvere kandi metsadesse. Sinna jäi ju eelmisest korrast värki järele piisavalt.
Notsude suure sigivuse üle saab vaid imestust tunda. Kui paar aastat tagasi sai nii mõnigi kütt uhkust tunda pelgalt metssea jälgede leidmisest, siis tänavu on kärssnina juba piisavalt sage saak.
Foto: Toivo Vaik
Ehkki põtrade laskekohustus on aastakümnete tagusega võrreldes piskuke, annab neid loomi metsadest üles otsida. Arvukuse suur langus on ilmne. Seetõttu alustasimegi ajujahti sealt, kus eelmisel korral "tõmmata" saime. Üsna pea oli raadioeetrist kuulda, et põdrad ongi ajus sees. Esimese põdrapaugu saatis teele Rein Maimann, kes sai küll suhteliselt hea tabamuse tehtud, et tugev loom suutis uuesti metsa tagasi joosta ja sinna tiirutama jääda. Aju lõppedes ei jäänud üle muud kui meie neljajalgsed abilised Porka ja Apollo asja uurima saata. Peagi oli kuulda haukumist, mis jäi ühte ja samasse piirkonda. Jahijuhataja andis korralduse ala sissepiiramiseks. Ja töö sai tehtud.
Pildil poseerivad põtra kinni hoidnud Porka, tema peremees Riivo Mesila ja töö lõpule viinud kütt Arne Saagpakk.
Foto: Kristel Hani
Siinkohal üks väike innustus ka ajus olijatele, et uhke trofee võib saada ka pauku tegemata. Jürgen Tamm kohe satub minema sealt, kus midagi maas, nii ka seekord.
Veidike puhastamist, tuunimist ja kuivatamist ning suurepärane trofee olemas.Foto: Toivo Vaik
Võtsime ette meie ühe saagirikkama koha ehk nn külataguse. Jahijuhataja manitsus põdralehma küttimise lõpetamisest teadmiseks võetud ja uus saagilootus vajas tulemuse tegemist. Ajus nähti uhket hirvekarja siin-seal, aga ajust välja ei miskit! Isegi ajus tagasiminemisest polnud midagi kuulda. Ilmselt oskasid end vaikselt poetada kusagile suuremasse ajuvahesse ja siis tasapisi tagasi minna. Ega midagi, võtsime end kokku karjääritee keskpaigas, et maha pidada üks jahimehe lõuna. Keegi tegi veel märkuse, et tavapärane hommikune tühiaju sai nüüd ka ära tehtud.
Korraga tuli kaduma läinud hirvekari jahimeestest vähem kui saja meetri kauguselt teele, kaheksa silma seirasid korraks ümbrust, siis keerati valgemad pooled lõunatajate poole ja eemalduti kerge sörgiga ohtlikest tegelastest kaugemale. Pagan võtaks, viska või võileivaga! Tagantpoolt vaadates paistis hästi ära ka see, et pealikul oli tõesti väga uhke trofee kanda. Mine tea kui kauaks.
Aeg oli sealmaal, et hakata tasapisi jahilossi poole liikuma. Vahemaa oli paras ja ka aeg lubas, et teel võetakse veel midagi ette. Tulemus ei lasnudki end kaua oodata.
Neeme Sinimeri otsis hargnemise ajal kütiliinis endale sobivat kohta ja jäi lõpuks sinnasamasse, kust saak läbi jooksiski. Justkui oleks ette teadnud.Foto: Tiit Mägi
Järjekordse sarvepaariga läks kodu poole Kaljo Lihulinn. Jätkuks vaid seinu, kuhu sättida!Foto: Toivo Vaik
Nüüd oli saabunud aeg, mil jahiloss ootas. Asjad autodesse, saak käru peale ja minek. Päeva võis kordaläinuks lugeda ja kõigil oli rahulolutunne hinges.
Uueks ühiseks tööks koguneme 5. novembril kell 9. Kuna valgemat aega on päeva alguses nüüd rohkem, saab ehk hommikune hiilimisjaht ka palju atraktiivsem. Kes seda teha soovib, saab end kirja panna jahilossis või võtta ühendust Aarne Mesilaga. Hiilimisest kütime metssiga, hirve ja põdravasikat!
KOHTUME JAHIL!
