Selle nädalavahetuse jahi peaeesmärk oli metssigade küttimine. Selleks oli kohale kutsutud ka meie vanad sõbrad, kes omavad ägedaid seakoeri. Tulemus sai suurepärane. Loomulikult ei olnud keelatud maha võtta nn kõrvalproduktidena ka teisi tulejoonele jooksvaid sõralisi, kelle küttimiseks load välja antud olid.
Sigadega on meil läinud suhteliselt hästi, maha on neid sel hooajal saadud juba üle kahesaja. Seakatku sõnumite hirmus lubame endast anda parima ka järgnevatel ühisjahi päevadel.
Hommik nagu iga eelminegi. Jahijuhataja Arne Saagpakk loeb kõigepealt maha ohutusreeglid. Ehkki need on omadel või ka meil varem käinud külalistel juba pealuu sisse kulunud, ei ole siin mitte midagi ülearust. Ohutus ülekõige! Sellele järgneb loetelu küttimisele kuuluvates ulukitest ja meeldetuletus, et reeglite rikkujate jahipäev tehakse juba esimesel korral lühikeseks.
Rivis oleku ajal on kõik kuuldu meelde jätmiseks.
Jahipaigad ootavad. Mis siis muud kui teele!
Päevad kujunesid töiseks. Rabamist oli nii koerameestel kui ka tuleliini küttidel. Ehkki igale tehtud paugule kohe saaki ei leidunud, oli töö tulemuslik. Hinge jätsid kümme metssiga, kolm hirve, ka viimane kohustuslik põder sai saagiks. Selle tabamusega loeti käesoleva hooaja põdrajaht lõppenuks.
Hooaja viimase kohustusliku põdra küttis Neeme Sinimeri.
Vast on just siinkohal paslik panna kirja kõik tublid tabamuse teinud kütid. Mõni kütt võttis rajalt maha mitu looma, samas oli olukordi, kus tugevale loomale tuli mitmest torust tuld anda. Nagu jahipäevadel ikka.
Hirvi prõmmisid Hannes Viiber, Aarne Mesila, Kalle Voog ja Tiit Kuus.
Metsseaküttideks said Madis Mets, Pasi Tolvanen, Arne Saagpakk, Riimo Mesila, Margus Tukk, Joel Potmann, Hannes Viiber ja Hans Teder. Millega me rahul oleme on see, et ka mitu külalist said käe valgeks. Teadaolevalt on meie omad ühed külalislahkemad jahimehed terves maailmas. Seega on lootust, et külalised ka järgmisel kavandataval suurel koertega jahil 6. ja 7. detsembril osalevad.
Aga laseme nüüd omakorda neil piltidel, mis blogile saabubud on, jutustada, mis neil päevadel aset leidis. Ega ükski jaht pole ju pelgalt ulukite küttimine, vaid tegemist on ka seltskondliku ettevõtmisega.
Meie neljajalgsed sõbrad tunnevad alati oma osaluse ära. Vaja vaid nina abil teha täpselt kindlaks see, milline saak on enda poolt küti ette toodud.
Madis on mees, kes oskab end igal jahipäeval mõne saaklooma teele sättida. Samas on ta ka kibe käsi koos oma Smookiga ajus ringi tuuseldama.
Ei ole meil ühtki külalisjahi päeva möödunud ilma tuumika lõunasupita. Peamine tingimus on see, et täis taldrikus peab lusikas supi sees püsti seisma. See võib langeda vaid siis kui supile rohkelt hapukoort lisatakse.
Ei jäta tavaliselt ennast saagita ka Arne. Eks temalegi on aegajalt toeks truu Maru.
Joel ütles pärast saagitegemist, et sellise vägeva looma tabamise pärast tasub juba Saaremaa sõit ette võtta. Lubas osaleda edaspidigi.
Ühel hetkel kuuldi raadioeetrist Hannese palvet, et keegi tiriks tema tabatud kesikujunni välja, sest koerad on edasi tormamiseks jätkuvalt väge täis. Kõige lähemal olija Kristel reageeris, kuid temalgi läks raskeks ja omakorda tuli abipalve teele saata. Alati abivalmis Ott aitaski lõpuks saagi tee veerele välja tuua. Kogu seda teekonda assisteeris noor jahikoer Maru.
Meil on veel üks vahva traditsioon, kus saagirohkete päevade lõpuks pannakse seltskond veelkord õhtul rivisse seisma. Seal tehakse jahipäeva tegemistest kokkuvõte, kiidetakse parimaid või ka vibutatakse sõrme väiksemate apsude tegijate suunas. Viimast küll üldjuhul teha pole vaja, aga vahel siiski. Ka kõige kõveramad asjad räägitakse sirgeks, vaidlused vaieldakse ära, emotsioonid elatakse välja ja sinnapaika see asi ka jääb. Sest uutel jahipäevadel on uued asjad tulekul.
Tänuhetki kuulavad kõik jahilised tähelepanelikult. Sest mine tea...
Seekord valiti ka Jahikuningas. Selleks osutus meie külaline PASI, kes võttis tihnikutes koertega rassides rajalt maha kolm metssiga. Rivi ees riputas jahijuhataja talle kaela ka vastava tunnusmärgi.
Vanamehed aga kasutasid hoolega oma eesõigust istuda pingil välisukse trepi kõrval, mis on sinna paigutatud eelkõige nende jaoks.
Jahimeeste järelkasv aga piidleb selle pingi poole mõeldes, milline pikk teekond enne läbida tuleb, et sinna istuma pääseda.
Aga tundub, et talv pole veel nii lähedal kui ennustatakse. Endiselt võib ette võtta kukeseente korjamise ja imetleda saab ka luiki, kes kuninglikult mööda põldu patseerivad ja pildistaja päris lähedale uudistama tulla lubavad.
Pilte saatsid Kristel, Viivika, Riivo M, Priit, Andero, Toivo, Arne.
KOHTUME UUEL JAHIL 22. nov. kell 9!
Toimetaja annab siinkohal teada ka blogi hiljutisest tähtpäevast. Nimelt sai esimene lugu kirja 11.11.11. Seega täitus hiljaaegu 14 aastat meie ajaloo talletamisest netiavarustes. Lugemisi-vaatamisi on selle ajaga olnud üle kolmveerand miljoni. Seda üle kogu maailma. Olen tänulik kõigile, kes on andnud inspiratsiooni lugude kirjasaamiseks ja saatnud toredaid pilte nende ilmestamiseks.
