Pealkiri ise ütleb juba, et jahil ikka juhtub! Nagu ühe soomlasega, kes Võrumaal jänesejahil olles hobuse maha lasi. Tookord õigustas mees end sellega, et nii kui künka tagant kõrvu tõusmas nägi, nii ta paugu teele saatis. Vaatame, kas sarviku lasknud seakütt pidi ka ennast kuidagi õigustama.
Üks väike kamp väsimatuid kogunes laupäeval Arne ja Kristeli eestvedamisel seajahti. Aga olgu siinkohal kohe välja öeldud, et seekord polnud sarviku laskmisel siiski tegemist mingis totras olukorras lastud vale loomaga, vaid juhatusepoolne vastutulek neile, kes veel sigu taga ajamas viitsivad käia. Lugejatele, kes jahiasjadega täpselt kursis pole, ütleme siinkohal, et jahieeskiri lubab hirvepulle küttida veel kuni 15.veebruarini ja et mingigi "porgand" meeste metsa meelitamiseks oleks, lubatakse lasta ka üks meie keeles äbarike sarvedega isend. Või kuldsarvepaar kui kellelgi eriline õnn kaasas on. Sigadega on ju meil lood teadagi, kuidas, aga kohustus sunnib takka.
Sama käib ka nende jahiliste kohta, kes viitsivad 12. veebruaril kella 9 Hirvele tulla, et kambakesi koos veel üks seajaht püsti panna.
Jahimeeste keeles on maas õige saakloom, autoriks üks meie seltsi viljakamaid kütte Priit Kuus. Vaatamata asjaolule, et medalilooma poleks sellest pullist kunagi saanud, on trofee igati uhke ja teiste kõrval eksponeerimist väärt.
No nii, nagu klassikuid tsiteerides, siis sai alguse kõik sellest, et oli kogunenud jälle mingi kamp pehmelt öeldes hulle jahimehi ja -naisi. Vihma ju ladistas, aga kuna sigade jahi kohustus veel üleval, siis andis õhuke lumekate selleks võimaluse. Hommikusel luurel oli nähtud jälgi nii erinevates kohtades, et pidi tegema korralik analüüsi, kuhu minna ja kuidas teha. Logistika oli oluline. Osalejate kogus oli ju piiratud, kaks ajajat + Apollo ja kuus kütti, ehk siis kokku kaheksa väsimatut.
Hommikuse ajuragistamise juures olid kõik kolm Tiitu, hiljem üks neist küll lahkus, jättes meile siiski mõned näpunäited. Esimeses ajus oli täpselt see koht, et üks kütt puudu ja sead tegid vehkat just sellest kohast, kuhu jahimeest ei jätkunud. Sealt siis olimegi sunnitud sel põrsakarjal minna laskma. Sama oli ka viimases ajus, ikka üks kütt puudu ja sealt nad läksid, ainult nägime kaugelt, et olid. Aga metssea nägeminegi mõnus tunne, ei saa salata.
Kuna juhatus otsustas eelmisel korral, et sigade kõrval võib lasta ka nn mittepotsensiaalset hirvepulli või siis väga tugev medal, olid küttide meeled ka selleks erksad ja valmis. Ühes ajus poseeris ennast põder vasikaga ja viie hirevelehma-vasika kari 50 m eemal, iga jahimehe unistuse hetk. Aga võis vaid ohata.
Oli ka hirvepulli kari, aga kõik jäid puutumata, kuna olid ilusad ja edasiseks kasvamiseks loodud. Lõpuks tuli metsast üks, kes siiski “kahvlit” kandis, tema otsustati ära kutsuda. Saak tehtud, Priit-Priit, kes muu! Siis tehti veel kuni pimedani sigadele ajusid, nägime aga jällegi lasta ei saanud.
Olgu öeldud, et metsas ajutamas olid kõige pikemte jalgadega ajajad, Arne, Ott ja Ive, kelle jalgade pikkusele sai Apollo neli veel juurde liidetud. Selline see saagipäev sai ja tühja tallamise pärast polnud vaja kurba nägu teha!