Kui hiljuti oli tunda jahimeeste innu raugemist, sest hooaeg venib tahestahtmata lõpu suunas, siis viimaste päevade kohta võib öelda, et värskus on tagasi. Vaatamata sellele, et alati ei ole just kõige parem päev. Ka siis kui saaki ei tule või osutub see kasinaks, pole nurisemiseks põhjust. Paar päeva nädalas rassimist värskes osoonikeskkonnas kulub igale inimesele ära. Lisaks need loodusest pungis mälupildid, mida igaüks talletab oma isiklikule kõvakettale. See asub tavaliselt inimese juuste all ja on koht, kust saab võtta muljeid, millest jutustada tulevastele põlvedelegi.
Kuna blogile saabub alati toredaid pilte, siis püüame pikka juttu vältida ja jagame neid hetki kõigiga, kes meie tegemistest huvitatud on.
Hommik. Pildil nooremate meeste jahisalk juhendamist kuulamas.
Foto: Kristel Hani
Hommikupoolikul oli õnn ulukite poolel. Piltigi polnud teha muust kui kaske piinavast pässikust.
Foto: Toivo Vaik
Tundub, et lõunasupile tulijaid oli isegi rohkem kui jahilisi hommikul. Aga küllap on soe supp see, mis peale kütiliinil passimist inimesed ühte kohta kokku toob.
Peale kahte tühja ajamist ja rammusat kõhutäit hakkavad mõtted alati paremini tööle. Nüüd tuleb leida õige paik, et jahipäev jänniga ei lõpeks.
Järgmine aju sai nii tuline, et isegi auto all olev känd paisus ja tõstis rattad maast lahti. Osa seltskonnast läks pihta saanud metssiga välja tirima, teised tegelesid auto päästmisega.
Tulevad tirides. GPS näitas, et sikutamise maad oli pisut vähem kui kilomeeter. Aga näe, ära tõid!Fotod: Kristel Hani
Laupäevaseks saagiks jäigi kaks kopsakat kudipunni. Esimesele andsid tuld teine teisest küljest Neeme Sinimeri ja Bert Aavasalu. Pikemat otsimist vajava looma pihta tegi esimese lasu Sandor Sinimeri ja asja viis lõpule koerte abil Helges Talinurm.
Õnnelikud kütid Helges ja Sandor oma saagiga. Pildile sai palutud ka jahikoeraga rassinud ja suurt visadust üles näidanud Tormi.
Daam koerakesega: Lähme sõidame...Fotod: Arne Saagpakk
Jahijuhataja Arne on rahul. Mis tabatud, sai ka välja toodud!
Esimest looma tabanud Neeme sai kaamera poolt üles võetud alles jahimajas. Kuna Bert on meil teada-tuntud tagasihoidlik inimene, siis oli ta pildi tegemise ajaks kuhugi kadunud.Fotod: Toivo Vaik
Pühapäev toimis kuidagi laupäevasele vastupidiselt, sest saaki andis hommikupoolik. Kristel Hani sai pihta metsseale, keda Tarmo Sokolov asus koeraga jälitama. Tema viis selle asja lõpule. Metssea küttimisega sai hakkama ka Andreas Kuusik.
Aga sellega polnud päev veel läbi. Tarmo Sokolov sattus koertega metsast väljudes kokku hirvega ja ulukist saigi saak.Foto: Hannes Viiber
Ka täna on huvilistele pakkuda piltmõistatus, mille teemaks on: leia pildilt põdravasikas ja viis jahikoera!
Samas on taas ette näidata üks pilt suurulukist, kelle arvukus Eesti metsades ohtlikult madal.Põtradega kohtus Tarmo Sokolov.
Mis muud kui loeme, et päevad läksid taas asja ette. Kui veel natuke mõelda, siis oli üks juhtum, kus koeraga metsa läinud kütt oma püssiluku ära kaotas. Lugu iseenesest ju polnud algul hea, ent kõige imelisem oli see, kuidas tore juhus selle metsast paksu lume seest üles leida aitas! Nagu ikka, jahil juhtub igat värki. Kes arvab, et need pelgalt jahimehejutud on, arvaku peale.
Meie näeme taas 27. jaanuaril kell 9. Kuna esialgu on teada, et oma nelja koeraga on lubanud tulla Helges, siis võib juhtuda, et asi kipub taas kahepäevaseks. Isegi kui mujalt kedagi ei laeku, piisab kui neile lisada meie oma meeste tublid jäljeajajad.
KOHTUME JAHIL!
