30.8.14

Pidu oli vägev

Enne suurema jahihooaja algust on meil tavaks saanud pidada jahiõnne tegemise nimel maha üks korralik jahipidu. Seda koos perede ja meile oluliste külalistega. Nädal tagasi sai see teoks ja tuli välja sama mõnus nagu eelmistel kordadelgi. Mis sest, et ilmataat lasi meist üle paar suuremat sorti äikesepilve ja andis aegajalt sahmaka vett, et jahimehed pidu pidades üle ei kuumeneks. Jahijumalanna Diana on aga alati jahimeeste poolel ja ta oli vist sel päeval koos ilmataadiga ilmastuudios, sest vihmasahmakad tulid just neil hetkedel kui seltskond oli telgis jahisuppi maitsmas või varjualustes mälumänguga ajusid ragistamas.

Päev algas rivistuse ja jahipealik Aarne tervitusega, millele järgnes käepigistus juubilar Ülole.
   


Ent jahimehed on selle poolest tuntud kui kiiksuga inimesed, et neile meeldib lisaks küttimisele tegeleda ka jahitrofeede väärindamisega. Nende abil on võimalik meenutada jahiretki ja koguda teavet, milliseid manuseid peavad kaasas kandma metsaelanikud, et oma positsioonist loomariigis aimu saada. Põhimõte on selles, et mida uhkem trofee, seda kõrgem staatus. Vägevate sarvekandjate hulgas elab aga ka neid loomi, kellele on uhkete sarvede asemel lastud pähe kasvada looduse vingerpusse. Õige jahimees aga väärindab iga trofee ja sellega austab ta oma saagiks langenud ulukit. Ulukist lugupidamine tagab edaspidise jahiõnne. Järgnevalt killuke esindatud jahitrofeedest, kus oli lisaks sarvedele näha ka kuldikihvu ning hundi- ja karukolju. Kõige alumise trofeefoto keskel on ka üks "tundmatu" trofee, mille kohta oskas selgituse anda vaid selle omanik Olav. Kes tahab teada, peab Olaviga ühendust võtma.







Peale rivistust ja trofeede imetlemist algas tõsine töö. Enne seda kinnitati jahisupiga keha, et kõik suudaksid pikale ja tegusale päevale vastu panna.



Päeva üheks põnevamaks osaks oli oma teadmiste ja osavuse proovilepanek. Moodustati viis võistkonda, kes kandsid huvitavaid nimesid nagu "Sokupill", "Karsklased", "Vahtraalune", "Unus ära" ja "Salakutid". Võisteldi ulukite elu tundmises, kokkamises ja napsivalamises. Parima kokkaja tiitlile pretendeerija pidi võimalikult täpselt pooleks lõikama toore kartuli ja napsivalaja võimalikult täpselt ühe valamisega jaotama kolme klaasi pool liitrit jooki. Võistlused valmistas ette Toivo ja teda abistas kohtunikuna Greta. Üks huvipakkuvamaid tegevusi oli õhupüssist märkilaskmine, mille korraldas Kalev
Järgnevate piltide pealt on võimalik vaadelda, kuidas võistlused läksid.

 


 





Parimaks kokkajaks osutus Olav, kes lõikas kartuli täpselt grammipealt pooleks. Napsi valas endale ja teistele kõige võrdsemalt Aarne. Mälumängu ja täpsuskatsete tulemusena asus võistlust juhtima võistkond "Vahtraalune", nende kannul marginaalse punktivahega "Sokupill" ja "Karsklased".  Siis läks aga lahti laskevõistlus, peale võistlust jäi lasketiir avatuks kõigile soovijatele.




Laskmises näitas paremaid tulemusi võistkond "Vahtraalune", teisele ja kolmandale positsioonile tulid "Karsklased" ja "Sokupill"

Lastevõistluse korraldas ja viis läbi Maret. Sellel platsil jätkus sagimist pidevalt, isegi vihmapahvaku ajaks tuli tulevased jahimehed varju alla meelitada. Kuna parimateks osutusid kõik võistlejad, siis jagus ka auhindu kõigile.

Fotod: Kristjan Teär

Jõudis kätte liha vardasseajamise aeg. Vardasse ajasid naised, küpsetajaks mehed. Pildile jäid viimased.

Foto: Neeme Õige

Siis läks lahti pidu. Päeva lugesid kordaläinuks kõik, kes said kohale tulla. Kes ei saanud, need kahetsegu ja oodaku järgmist võimalust. 
Siinkohal on paslik tänad meid võõrustanud pererahvast eesotsas Sandriga. Meie koostöös sai kõigil tore ja meeldejääv päev veedetud. Küllap läheb korda ka peagi algav suur jahihooaeg. Selleks kõigile kivi kotti!