Kanged ei jäta. Mõni siga oli ikka veel!

 Niru ilma kiuste ei jäänud jaht pidamata. Aga teada on see, et niru oli neil, kes kodus kükitasid, jahile tulijatel oli ikka tavaline jahiilm. Jahilossi juurde oli kellaajaks kogunenud kümmekond oma ja lisaks ka sõbrad pärnukad.

Janis Reinule: Näis, mis tuleb. Vähemalt tahtmine jahile tulla sai rahuldatud.

Väge täis olid nii kütid kui koeramehed.

Arne kirjeldas asja selliselt: Kitseojalt õnnestus kolm põrsast. Hiljem leidsime metssead ka Laasmaa ja Käära tee vahelt, aga seal oli sigudikkudel õnne rohkem.

Nagu meil tavaks, olgu saaki vähe või palju, tuleb küttimisvõimalus anda ka külalisele. Nii läks ka seekord.

Asser Soomets võttis 2/3 päevasaagist maha. Kolmanda kolmandikuga sai hakkama meie mees Tiit Kuus. Viimasest kahjuks pilti panna pole.

Pilte saatsid Kristel Hani ja Neeme Õige.

 

HOOAJA LÕPUNI ON SEITSE PÄEVA. NÄIS, KAS LEIDUB VEEL ÜRITAJAID?

Suurtel jahtidel joon all. Oli edukas hooaeg.

 Sõbrapäeval ja sellele järgneval pühapäeval oli Kärla metsades viimane suur mürgeldamine. Ehkki kohustused olid juba varem täidetud ja isegi ületatud, tuli seakatku leviku ärahoidmiseks ikkagi veel kärssninasid kimbutada. Seekordne jaht toimus koos naabritega jahipiirkonna piiri üleselt. Meelitamiseks oli Kärla maadel luba küttida medalivääriline hirvepull, see toob alati tublisid jahimehi metsa rassima. Medalisarved jäid seekord siiski metsa. Las langevad peast, järgmised saavad ju veel võimsamad!

Ehkki päevad olid pakaselised, pühapäeva hommik näitas isegi 20 miinus-celsiust, ei heidutanud see kedagi. Karmid kraadid kompenseeris jahimeestele selgest taevast paistev päike, mis käib juba nähtavalt kõrgema kaarega kui mõnda aega tagasi.

Mõnikord on tore hommikune rivistus ka soojas toas läbi viia.

Kohal olid ka meie toredad külalised teistpoolt jääd. Ei jäta nemad tulemata kui me vaid kutseks sõrmega viipame. Mis eriti hea, neilt kuuleme karu-, ilvese- ja hundijuttu, mida meil endal pajatamiseks võtta pole. Ei saa jätta mainimata ka nende panust meie küttimiskohustuste täitmisel.

Nende kahe päeva sisse mahtuski 12 metssea küttimine. Lasta tuli ära ka kaks hirve, keda me ise oleks küll metsa jätnud, kuid meist sõltumata kujunenud olukord sundis neid otsustusi tegema.

Paneme siiakohta tabamuse teinud kütid rivisse ja siis vaatame edasi, kuidas päev kulges. Seaküttidena tegid endale nime Margus Tukk, Hannes Viiber ja Ragnar Kane, kes kõik paugutasid kahte. Sea tegid veel saagiks Madis Mets, Rain Mesila, Priit Kuus, Kristel Hani ja Mairo Soomets. Viimasele oli enda sõnul see esimene Saaremaalt kütitud metssiga. Roman Uibo päästis ära hirvehinge ning Tanel Martson ühe metssea ja hirve.

Tehtud saak tuli ka välja tirida.

Mairo tunneb heameelt esimese saaremaise seasaagi üle.

Et Rain jälle saagi tegi, see ei üllata enam kedagi. Pildil koos oma tublide abiliste Mörri ja Porkaga.

Iga korraliku suurjahi päeva juurde kuulub kuum päevasupp. Soojendab ära nii nina kui sisemuse.

Ka päike soojendab juba...

Põder: Nüüd jääb metsades vaiksemaks.

Ka hirvelehmad-mullikad on ilusasti rivis, justkui teades, et neid enam ei kütita.

Väike sõbralik jalutuskäik koos jahikoeraga...

Päike juba nii soe, et isegi kütiliinil seismine pani pea kuumenema. Tuleb jahutada, muidu läheb veel kärssama. 

Viimase selle hooaja ühisjahi saagi tegi Kristel. Küti tõsine pilk ütleb, et sigu võib jätkuvalt küttida. Alles kuu lõppemisega saab selgeks, milline hooaja lõplik tulemus olema saab.

Aga nagu iga hooaja lõpetamisel, on ka seekord oodata pidu. See toimub 6. märtsil meile vanas ja tuttavas kohas. Peole registreerimine on juba alanud ja oodatakse rohket osavõttu. Võta vaid kellegagi juhatusest ühendust ja anna teada, kas vajad sel õhtul ka sõidutamist.

Ela mistahes paigas, aga juhatus on valmis kõiki soovijaid pidusse ja koju tagasi transportima. Avalda vaid enda tahet ja see täidetakse!

Jahipilte tegid Kristel Hani, Rene Järvmägi ja Toivo Vaik. Hirvefotod tabas Raol Martti Vinkel ja põdra Neeme Õige.

UUTE KOHTUMISTENI!

Metsad sigu täis, kus sa saad...

Samal ajal kui kohalikust lehest lugeda saame, et mõnel jahimaal alles kolmandik metssigu kütitud, teised otsivad sigu tikutulega (drooniga) taga, on meie omadel kohustus täidetud ja pealekauba ka veel. Võiks nagu puhkepäeval tuppa jääda ning pakasega teleka ees õlut libistada ja metsseavorsti näksida. Ometi väidetakse jätkuvalt aafrika seakatku levimist, eks me omavahel konkurendid ju ole. Kumb karvase kärsakandja endale saab, katk või jahimehed, selles on küsimus. Lisaks on veel oht kodusea farmidele. Nii et pole pääsu!

Kas minna või mitte? Reedeõhtune fotosessioon Arne jahikaameras ei jätnud kahtlusevarjugi. Tuleb soojad riided selga panna ja Jahilossi koguneda.

Nii need külmakindlad mehe-naised-jahikoerad kokku saidki.

Jahi juhtimise võttis enda kanda Priit Kuus, jahikoeri lubas kantseldada Pilli.

Seltskonna meelitamiseks lubas jahijuhataja lisaks metssigadele ka hirvepulli võtta kui kokkulepitud kriteeriumite järgne loom küti teega ristub. See pullitegemine saab läbi järgmise nädalavahetusega, sest on aeg lubada neil hakata mõtlema sarvede heitmise ja veel uhkemate kasvatamise peale. Siit väike märkus kõigile soolakupidajatele: on aeg need üle vaadata ja vajadusel uuesti laadida.

Siinkohal tõstaks pisut esile kõik meie tublid ajajad ja kogu hooaja jälgi ajanud jahikoerad. Ka seekord olid väljas vennad Markus ja Karl Mathias Mesilad Mörri ja Porkaga, Jürgen Tamm väsimatu Apolloga, Madis Mets ja Smooki, Tiit Mägi koos rõõmsalt kilkava Tšäkiga. Ei puudunud ka Viivika Vakrõõm ja Pilli. Aitäh ka Ivele! Koeraomanikega koos aitas sabaliste seltskonda vaos hoida ka Reimo Prants. Väga sagedased ajutajad on veel Arne Saagpakk või Kristel Hani koos Maruga. Aegajalt lisanduvad neile ka külaliste tublid kutsad ja nii me oma saagi ilma droonideta metsast välja ajamegi. Eks jahikoerad olegi omamoodi droonid, ehkki nad liiguvad maad mööda sabad antennidena püsti.

Ei jäädud ka seekord tühjade kätega. Tubli töö tulemusena said naha auklikuks viis metssiga ja hirvepull. Teadagi, kes need saagimagnetiga taskus olevad kütid on. Aga täpsed lasud tehtud ja igati väärt tunnustus laskjale on siiakohta pandud pilt.

Neeme Õige on loomult tasane ja mõnus jahikaaslane. Liigub vaikselt kütiliinil endale sobivasse paika ja sinna saakloom jooksebki! Kui temalt küsida, kuidas ta seda teeb, saab vastuseks muige. Seekord tuli appi peatset kevadet kuulutav pakaseline päikesekiir.

Küll Rain Mesilal võib ikka hooaja jooksul kuluda palju laskemoona. Jahimehetööd teeb ta ikka nii, et on mida ette näidata! Seekordsele seapaarile tuli lisaks ka hirvepull, mis paraku küll pildistamata jäi, age see asjaolu saagi väärtust ei vähenda. Tasuks keskmist liiki sarvepaar.

Kui Madis Mets oli metssea maha saanud, siis tekkis pisku vaidlusmoment, kumb see pildi teeb. Aga tubli jahikoer küsis, et kes see selle looma siis ette ajas? Sellega oli asi otsustatud.

Vahepeal jõudis Priit teha ühe näidisvõtte sellest, mis juhtub koduloomadele mõeldud söödarulliga kui seda õigel ajal põllult taluhoovi ei viida.

Veel üks seaküttimine leidis aset Riivo Mesila koostöös oma tublide poiste ja jahikoertega. Kõigil neist oli selles loos oma osa.

Seegi viljakas päev oli metsas lõpu saanud ja ees ootas päeva jooksul jahimajja saabunud suure koorma jahilihast toodete jaotamine. Oli, mida koju viia.

Pildid: Viivika, Kristel, Madis, Neeme, Arne, Priit.

Aga meie juhatus on kavandanud hirvejahi hooaja lõpetamise puhul teha veel üks kahepäevane jahimaraton. See toimub siis 14. ja 15. veebruaril kohunemisega mõlemal päeval kell 9. Kes soovivad koertega tulla, andku sellest eelnevalt Arnele teada.

KOHTUME JAHIMARATONIL!

Seajaht pakases. Blogil sai kirja 1000. jahilugu

Ei saa blogi jääda kuidagi loorberitele kui asi juba nii hull, et isegi pakasega ei püsita kodus. Jaanuari viimasel kuupäeval kogunes 20 miinuse ilmaga seltskond külmakindlaid tegelasi. Ja saaki tuli, mis mürinal! Selle päeva muljeid jagab meiega Kristel. Ka pildid on temalt, Jürgenilt ja Viivikalt.

Päev algas jahijuhataja valimisega. Kaaslaste pakkumise võttis vastu Priit Kuus ning tema õlule jäi ka päeva korralduslik pool. Nagu õhtuks selgus, sai mees kõigega suurepäraselt hakkama.

Priit luges siis enda juhtnöörid ette, edasi järgnesid arutelud. Põhirõhk sigadele, aga juhataja lubas ka erilist valiklaskmist hirvedele. Samas leppisime kokku, et ei mingeid ehkusid, vaid kindla peale ja õiget looma!

Kui kaart juba laual, ei siis enam pääsu pole. Tuleb minna!

Veel üks täpsustus jahijuhatajalt: kõigil ajada toas ninad nii soojaks, et õhtul poleks nende sulatamisega vaja aega raisata.

 

Kuna Ahi kurvis oli näha hommikust sigade tõngumist, siis oli esimene plaan teha Ahitagune asfaldi ja liini vahe. Ajusse läksid Arne koos Maruga ja Viivika. Ei läinudki pikalt kui Maru juba haukus, Arne läks appi ja sai suunata nad kütiliinile. Seal Priit Kuus põrsa ka saagiks tegi. Kui Maru oli oma kiitused kätte saanud, kutsus Arne ta uuesti jälgi ajama ja ei läinudki kaua kui uus häälekas toimetamine lahti läks. Oligi ärgmine seahakatis Priidule ette aetud. Teet ja Maru aitasid järgmise kärsa liinile ajada, Reimo Prants jõudis sinna ette liikuda ja kolmanda sigudiku tabada. Ajajad olid tublid, kütid täpsed. Esimesest ajust kolm metssiga, no mis sa veel tahad!

Tublid ajajad ja täpsed kütid poseerivad koos. On, mille üle rõõmu tunda! 

Teine aju, Kullassoo äär, lootsime sigu, aga olid ainult hirved. Müts maha kõikide küttide ees, et ei lärtsutatud huupi. Hommikune kokkulepe oli kõigil meeles.

 Järgmine ajamine tehti Laasmaa ja Ahitaguse vahel, üks siga oli kuskil olnud aga see pääses augustamata.

 Viimane nn Sikauagu – Viivika, Ive ja Jürgen tõid kastanid välja tulest, said kenale kärssninale käigu sisse. Rain Mesila sai talle siis hoogu juurde anda, lõpetati sellega, et notsu tabati keset metsa. Nüüd tuli saak vaid sealt välja tirida. Päev oli imeline ja talvest saab ainult rõõmu tunda.

Sikutamist jätkus nii päeva algusesse kui lõppu.

Priit ja Rain omas elemendis. Harv on jahipäev, kus nemad pole jahimehe tegusid teinud. Hakkajad ja täpse käega iga ilmaga. Õnneks oli seekord ka pildistajaid käepärast.