Seajaht pakases. Blogil sai kirja 1000. jahilugu

Ei saa blogi jääda kuidagi loorberitele kui asi juba nii hull, et isegi pakasega ei püsita kodus. Jaanuari viimasel kuupäeval kogunes 20 miinuse ilmaga seltskond külmakindlaid tegelasi. Ja saaki tuli, mis mürinal! Selle päeva muljeid jagab meiega Kristel. Ka pildid on temalt, Jürgenilt ja Viivikalt.

Päev algas jahijuhataja valimisega. Kaaslaste pakkumise võttis vastu Priit Kuus ning tema õlule jäi ka päeva korralduslik pool. Nagu õhtuks selgus, sai mees kõigega suurepäraselt hakkama.

Priit luges siis enda juhtnöörid ette, edasi järgnesid arutelud. Põhirõhk sigadele, aga juhataja lubas ka erilist valiklaskmist hirvedele. Samas leppisime kokku, et ei mingeid ehkusid, vaid kindla peale ja õiget looma!

Kui kaart juba laual, ei siis enam pääsu pole. Tuleb minna!

Veel üks täpsustus jahijuhatajalt: kõigil ajada toas ninad nii soojaks, et õhtul poleks nende sulatamisega vaja aega raisata.

 

Kuna Ahi kurvis oli näha hommikust sigade tõngumist, siis oli esimene plaan teha Ahitagune asfaldi ja liini vahe. Ajusse läksid Arne koos Maruga ja Viivika. Ei läinudki pikalt kui Maru juba haukus, Arne läks appi ja sai suunata nad kütiliinile. Seal Priit Kuus põrsa ka saagiks tegi. Kui Maru oli oma kiitused kätte saanud, kutsus Arne ta uuesti jälgi ajama ja ei läinudki kaua kui uus häälekas toimetamine lahti läks. Oligi ärgmine seahakatis Priidule ette aetud. Teet ja Maru aitasid järgmise kärsa liinile ajada, Reimo Prants jõudis sinna ette liikuda ja kolmanda sigudiku tabada. Ajajad olid tublid, kütid täpsed. Esimesest ajust kolm metssiga, no mis sa veel tahad!

Tublid ajajad ja täpsed kütid poseerivad koos. On, mille üle rõõmu tunda! 

Teine aju, Kullassoo äär, lootsime sigu, aga olid ainult hirved. Müts maha kõikide küttide ees, et ei lärtsutatud huupi. Hommikune kokkulepe oli kõigil meeles.

 Järgmine ajamine tehti Laasmaa ja Ahitaguse vahel, üks siga oli kuskil olnud aga see pääses augustamata.

 Viimane nn Sikauagu – Viivika, Ive ja Jürgen tõid kastanid välja tulest, said kenale kärssninale käigu sisse. Rain Mesila sai talle siis hoogu juurde anda, lõpetati sellega, et notsu tabati keset metsa. Nüüd tuli saak vaid sealt välja tirida. Päev oli imeline ja talvest saab ainult rõõmu tunda.

Sikutamist jätkus nii päeva algusesse kui lõppu.

Priit ja Rain omas elemendis. Harv on jahipäev, kus nemad pole jahimehe tegusid teinud. Hakkajad ja täpse käega iga ilmaga. Õnneks oli seekord ka pildistajaid käepärast.