4.1.20

2020 algas võimsalt

Nagu mõni päev tagasi uus aasta tuli, samasuguse kärinaga saabus meile ka edukas jahi-aasta. Isegi nii vägevalt, et meie auks lasti viimase aju ajal Paikülast hulga rakette taevasse. Ega me täpselt teagi, oli see meie eduka jahipäeva või näiteks kodukanti sattunud autoralli maailmameistri auks, ometi oli see päeva lõpusignaaliks igati sobiv. Sest päev oli edukas tõesti. Kokku sai päeva saagiks seitse hirve, üks metssiga ja kassisabaga rebane. Pole paha, tuleb taas ühe kuulsa Villu sõnu pruukida.

Ei saa mainimata jätta, et meil olid külas ka koeramehed mandrimaalt, kes jahi kordaminekul rolli mängisid. Esimese aju ajal võtsid koerad vaevaks kontrollida Saaremaa suurust ja ega meil polnud ju mõtet rohkem passida. Korjasime end kokku ja seni kuni külalised oma koeri otsisid, tegime ühe mehise nn jalgadega aju. Ja see oli väga tulemuslik, nii saagi kui ka küttide kiire reaktsiooni mõttes.

Päris aju algul kostis kolm pauku, kõigi autoriks oli Taivo Villak. Mehele oli terve hirvekari peale jooksnud. Ei läinudki pikalt, kui raadiojaamast tuli uskumatu uudis, et kütt oli maha sirutanud tervelt kolm hirve!!! Mees ise arvas, et oleks veel paar looma lasknud kui oleks vaid salve laadida jõudnud.

Saagi välja tassimisega läks nii kiireks, et pildile sai kolmekordne snaiper alles jahiplatsil.
Foto: Toivo Vaik

Aga kiire reaktsiooniga mehi oli veel. Olav Etverk sattus olukorda, kus loomi lendas tema suunas mõlemat poolt: hirv ajust välja ja metssiga kütiliini tagant sisse. Üks pauk, siis hetk ja teine järgi. Eetris kõlas teade, et siga maas, veidi hiljem, et ka hirv maas! No on mehed!


Olavi jahiõnn sai kohe kahele fotole võetud
Foto: Toivo Vaik

Telefoni SMS-i tuli kommentaar, et mõni mees on tõesti jahiõnne teinud!
Foto: Neeme Õige

Aga sellega polnud teises ajus veel kõik. Üks jahikoer oli leidnud tee meie maadele tagasi ja asus innukalt tegutsema. Selle ergu töö tulemusena küttis hirve Priit Kuus.

Üsna raske on meenutada jahipäeva, mil vähemalt üks meie kolmest Kuusist poleks käe valgeks saanud.
Foto: Jürgen Tamm

Kuna kõik kolm külaliskoera olid ilusasti oma peremeeste juurde jõudnud, otsustati teha veel üks aju. Ei jäänud seegi tulemita. Seekord oli kahekordse snaiperi rollis Arne Saagpakk. Hirvelehm ja vasikas, leinama ei jäänud keegi.

Kas Arne telliski enda auks ilutulestiku? Mine tea.
Foto: Kristel Hani

Samas ajus käis mingil ajal veel üks pauk, selle autoriks oli Madis Mets, kelle saagiks jäi eelpool nimetatud kassisabaga rebane. Pilti saagist siinkohal eetilistel kaalutlustel ei presenteeri, ent nii Kuuse kui Kirikuküla rahvas on ilmselt tänulikud, et pulstunud karvaga vaevas loom nende majapidamistesse ei ilmu.

Eks vaeva nähti omajagu, sest saakloomad on talve ootuses juba läinud talvitamiskohtadesse. Neist paigust saab saagi kätte aga vaid inimjõul. Ja ega seda jahimeestel õhtuks ju priisata enam käes pole ka. Ometi tassisti kogu saak metsast välja.

Jahiliste õnneks olid viimase aja tormid kraavidele ohtralt purdeid tekitanud, neist oli suur abi. Arne saatis abikaasa igaksjuhuks varem, et oleks keegi kohapeal hakkamas, kui tekib vajadus  "õngitsemine" enda peale võtta.
Foto: Neeme Õige

Igaühel meist oma purre - oma purre, veepeal ees...

Paugutama on kõik mehed, aga siis kui tuleb saak pärapõrgust välja vedada...
Fotod: Kristel Hani


Päeva võib kokku võtta Kristeli sõnadega, mille mõtte sai ta oma nutikella vaadates: "20344 sammu, 1992 kadunud kalorit, 104 korrust (?), pulss vahemikus 46 -158 ... no võta sa kinni, kas saab veel paremini. Ja need kaks viimast pulli, mis kaugelt paistsid kui medalisadu, aga 5 meetri pealt vaadates noorukesteks kahanesid, las toimetavad veel metsades mõnda aega. Aitäh, kallid jahikaaslased, toreda päeva eest!"

Aga uuesti oleme kohal 11. jaanuaril päikesetõusu ajal.

NÄEME JAHIL!