Kõikide jahimeeste õnneks on sügis olnud meie vastu armuline. Nii VETTPIDAVAT kokkulepet kui on jahiilmade osas sõlminud omavahel Jahijumalanna ja Ilmataat, pole varasemast teada. Seega pole mitte ühelgi jahilisel olnud põhjust jääda kõrvale kehva ilma pärast. Mida ühelt hooajalt siis veel tahta on!
Kirju, mis kirju! Vaata siit- või sealtpoolt otsast.
Foto: Kristel Hani
Aga päev nagu paljud eelmisedki, mis algas värske toodangu jaotamisega. Vaatamata priskele noosile ei kavatsenud keegi selle kallale koju nokitsema minna. Ikka jahiradadele!
Apollo kiirustab oma perenaist, et hakkame juba minema! Ega tema tea, et ajajad ja kütid omavahel raadiosidet peavad ja asju täpsustavad.
Foto: Kristel Hani
Ajupaigad said küll õigesti välja valitud, sest ulukeid neis jagus, kuid kohati tundus, et ka metsloomad on jahihoojal mingeid koolitusi läbinud, et nad ikka pääsevad nahka augustamata minema ja just sellistest kohtadest, kus jahimehed seda kõige vähem ennustada oskavad.
Päeva nukra alguse tegi palju rõõmsamaks Kaljo Lihulinn, kes võttis rajalt maha ilusa põdrapulli ja tagas sellega endale suurepärase trofee. See saak andis päevale kohe elevuse külge.
Tore kokkusattumus igatahes! Jahimees Lihulinn küttis Lihulinna maalinna kõrvalt selle aasta võimsaima sarvepaariga põdrapulli!
Foto: Arne Saagpakk
Veelkord saime kinnituse ulukite kavaluse suhtes järgmises ajus kui kinni võeti üks soisematest metsarapikutest, mis meile igal aastal mitmekesise saagi taganud oli. Lahti jäi vaid selle külapoolne külg, sest elumajade vahele pole loomad ju kunagi jooksnud. Ometi saime raadiojaamades kuulda Bert Aavasalu ahastava häälega kõrvalt raielangilt edastatud numbreid, millega ta loetles hirvi, kes just selles suunas lippasidki. Kui oli kuuldud, et 16 looma oli, saabus hetkeline vaikus ja siis tuli lisa, et veel kolm ja siis kaks. Selge pilt, et jahimehed peavad sellisest nahapäästmise taktikast omad järeldused tegema.
Ometi leidus üks isepäine hirvepull, kes emaste karjaga ühineda ei kavatsenud ning käitus oma tarkusest lähtuvalt liikudes vastassuunaliselt ehk aju vastu. Aga et sealkandis juhtus varitsema üks meie seltsi viljakamatest küttidest, see mõte talle sarvede vahele ei tulnud. Ikkagi küntud maa, kes sinna oma jalga tõstab!
Ärgu seda pilti vaatav jahindushuviline arvaku, et Arne Saagpakk selle "adraga" kogu põllu üles kündis. Suurema töö oli siiski juba varem traktor ära teinud. Jahimehed käisid vaid ühes kohas maa kergelt üle.
Foto: Kristel Hani
Ja oligi selle päeva saak käes ehk kogu see pullitegemine lõppenud. Järgnes suur vaevanägemine, et loom pehmelt põllult välja tassida. Kui jahiplatsile jõuti, näitas päev juba raugemise märke.
Päeva lõpetas tõsine arutelu, et mis küll valesti läks, et meile hirvede poolt nii suur tüng osaks sai. Kuid ega kõik päevad saagi vennad olla, tuleb vaid edaspidi targemalt tegutseda!
Foto: Kristel Hani
Aga teha on veel ühte-teist. Järgmiseks jahiks koguneme oma kinnistule 14. novembril kell 9. Varahommikuse hiilimisjahi reeglid endised, vahe vaid selles, et hiilimisest me ei küti enam põtra.
KOHTUME JAHIL!
