Reklaampostitus: Aken metsa poole - mõtisklus jahimehe valgusest.

Pärast pikka päeva metsas ja jahimajas saagiga tegelemist on koju jõudmine omaette rituaal. Sa paned relva kappi, teed koduloomale pai, laotad märjad rõivad kuivama ja lased päeva korraks settida. Metsa lõhn on veel riietes, kõrvus kumiseb tuule sahin ja mõnus väsimus vajub aegamisi õlgadest alla. Astud tuppa, kus on soe ja vaikne, ja märkad, kuidas õhtune valgus mängib mööda aknaid. See on sama valgus, mis metsas oksarisu vahelt läbi murdis – lihtsalt nüüd on ta tagasi ruumis, sinu rahu keskel.

Sageli sellistel hetkedel me ei mõtle jahimeestena kodus vajalikele kardinatele. Mis meil nendega peakski olema – valgus on ju meie sõber. Me oleme harjunud, et mets on avatud, et pilk ulatub kaugele ja et iga vari, iga valguskiir võib olla sihtmärk. Aga kodus on valgusel teine ülesanne. Mõnikord, eriti pärast pingelist jahipäeva, tahaks hoopis korraks tukastada. Hetke, mil tõmbad kardina ette ja lased maailmal suletud akna taga ise edasi liikuda. Sellisel hetkel on hea lüüa jalad lauale, vajuda tugitooli ja lasta end lõdvaks. Talvisel ajal on õues üldjuhul ka koju jõudmise ajaks pime ning aknaklaas mustab kõledalt, et oleks hubasem, paneks kardinad ette.

Kardin ei ole ainuüksi lihtne sisustuselement, vaid hubase meeleolu looja. Kui akna ees rippuv kangas on tumedam ja raskem, toob see tuppa rahu ja stabiilsuse – just nagu tihe noor kuusik või noorik, kust ka helid läbi ei kostu. Kui aga eelistad heledat linast või looduslikku tooni, meenutab see avarat lagendikku, kus õhk liigub vabalt ja mõte saab hingata. Kardina avamine või sulgemine on väike rituaal, mis ütleb ruumile, mis hetke sa parasjagu vajad: kas avatust või keskendumist, kas vaikust või valgust.

Mõnikord võib küll seista akna ees ja mõelda – millist kardinat siia päriselt vaja oleks? Mitte disaini pärast, vaid meeleolu pärast. On päevi, mil tahaks, et valgus tuleks sisse nii nagu ta tuleb metsas – loomulikult ja piiranguteta. Aga on ka neid õhtuid, kus võiks ruumi sulgeda, lasta mõtetel koguneda ja tõmmata päevale joon alla.

Just sellepärast ei ole aknakatted jahimehe kodus sugugi tühine mõte, vaid viis tajuda ruumi sama tundlikult nagu jälgi lume peal. Aken on meie side loodusega, aga kardin annab valikuvabaduse. Nii nagu mets õpetab kuulama, õpetab ka kodune valguse mäng iseennast paremini mõistma ja lõõgastuma. 

Foto: Janis Niit

Rekordite tipp käes, sellist möllu ei osanud keegi oodata.

 Ilmaga pole meid juba mõnda aega hellitatud, ent päris talv ka ei ilmuta. Vesine on, aga hargivaheni lumes kahlata ka pole vaja. Samas nii vinget vihma pole olnud, et kisuks saba jalgevahele ja liduks poolest päevast koju. Eesti neljast aastaajast ei ole peaaegu midagi järel. Koguaeg samasugune, olgu juuni või detsember.

Päev algas nagu eelmisedki. Jahijuhataja manitsused ja päevakäsud. Jahimaratone on tavaliselt juhtimas väsimatu Arne Saagpakk. Mitte keegi veel ei teadnud, mis meid ees ootab.

Jahikoeri oli ajamas kümmekond. Et oleks metsas ringijooksjaid ja vahepeal puhkepauside pidajaid. 

Kuna Paiküla ja Karujärve esise ala põõsastik on koguaeg ulukite meelispaik olnud, otsustati seekord see 760 hektarine ala kuni Kandla külani läbi ajada. Liiatigi oli sealtkandi elanikelt tulnud signaale kärssade tegevusest. Kogu ala läbi kammimiseks kulus üle kolme tunni, aga tulemus oli ehmatav: saagiks saadi 12 metssiga ja 9 punahirve. Püüame siinkohal kogu seda saagirohket nädalavahetust kajastada sõnas ja pildis nii kuidas materjali tuli. Tõttöelda ei suutnud blogi toimetaja järge pidada ja sellepärast saab siia üles pilte suvalises järjekorras. Aga ega see jada pole tähtis, oluline on tulemus.

Meie aastatetagune jahimaratoni rekord oli 23 ulukit ehk 17 hirve ja 6 siga. Seda pidasime me ületamatuks. Aga ilmselt olid eelmisel nädalal kõik jahijumalad ja -jumalannad ning ilmavana koos Kärla maadel, sest nädalavahetuse kogusaagiks jäi 34 ulukit: 17 hirve ja 17 metssiga. Seda arvu me vist enam ei ületa kunagi.

Pilt Huntloci kaardil värvus järjest kirjumaks. Kuidas olekski saagi  kokkukorjamine teisiti võimalik olnud? 

Ega nüüd muud üle jää kui paneme siinkohal rohelisele alusele ritta kõik neil päevil tabamusi teinud kütid. Kummardus siinjuures ka neile, kes ajus koertega rassides vastu pidasid.

Ragnar Kane, Jürgen Tamm, Rene Järvmägi, Joel Potmann, Priit Kuus, Tiit Kuus, Hans Teder, Reimo Prants, Timo Jõeäär, Asser Soomets, Neeme Sinimeri, Neeme Õige, Madis Mets, Hannes Viiber, Rain Mesila, Kalle Voog, Roman Uibo, Margus Tukk, Karri Nieminen, Aarne Mesila, Martin Leedo.

Omamoodi rekordimees oli Priit, kes küttis 4 hirve ja 2 metssiga. Suurepärase tulemusega olid veel Rene ja Hannes kumbki kolme metsseaga. Asser võttis hirve ja kaks metssiga, kahe ulukiga said maha veel Tiit, Roman ja Ragnar.

Priit on oma esimese aju saagiga rahul.

Millal Madis küll saagita jäänud on?

Sama küsimuse võib vabalt esitada ka Neeme Õige kohta.

Eriti huvitav mees on Neeme Sinimeri. Käib jahil harva, aga iga kord läheb lask asja ette.

Joel mõõdab metssigade suurust. See või teine, metssead ju ikka mõlemad!

Roman oma selle jahi esimese saagi kõrval.

Margus näitab pojale, et ka nii väikest põssat on võimalik jooksu pealt tabada.

Ka pausi tuleb pidada, siis saavad räägitud kõik jutud, mis vaja teistele rääkida on. Kütiliinil päev otsa passijad saavad teada, mis metsas tegelikult toimub. Kütid omakorda kurdavad kui palju nad metsast välja tormanud loomi on maha maganud või miks mõni lendu lastud pauk saaki pole toonud. Kuipalju on n-ö tulevasi medalitrofeesid on lastud kütiliinist läbi jalutada, et nad järgmisteks jahiaasateks suuremaks kasvaksid. Ja samas on aeg omavahel aasida ja nalja keerutada, sest jahimeeste jutusooned on ammendamatud.

Asser jalutas ringi metsast leitud sarvega. Ikkagi trofee!

Ott küsis Gerdilt, et mis sa seal teepervel vehkisid?

Hannes: Vaat karujahti teil pagana saarlastel pole...

Pidevalt ajus ringi tormav Ive jääb alati teenimatult tahaplaanile. Seekord püüdsime ta pildile. Kes on parimad verejäljeajajad meil? Ikka nemad Apolloga kahekesi!

Kel on midagi öelda, see räägib. Kel pole, see kuulab.

Vennadki saavad jahirajal kokku.

Jaht jätkus. Oma elu esimese metsseasaagi tegi Karri (vasakul), meie jahikülaline Soomest. Pildil rõõmustab koos kaaslastega.

Selleks ajaks kui Reimo oma kütitud hirve juurde jõudis, olid suurepärasest jahist ülesköetud koerad juba kohapeal juuksurit mängida jõudnud. Sama saatus oli tabanud ka Hansu saaki.

Ragnar eriti ei jäta. Kui tundub õige saak, võetakse see ka rajalt maha.

Jürgen on mees, kelle nimi sagedasti täpsete küttide hulgas kirjas, aga pildilt on ta püüdnud alati ära vingerdada. Seekord tabasime ta teolt ja panime poseerima.

Järelkasv korjab kogemusi. Sellised need tõelised tulevikukütid ongi!

Tead, sina haugu seal niipalju kui tahad. Aga minu juurde vette sa niikuinii ei tule! Lase parem jalga, sest minu arenevat sarvepaari hoiavad kütid tulevikuks ja täna minu suunas keegi pauku tegema ei hakka. Hakka astuma!

Asser teab, et Saaremaale jahti tulek on sama hea kui Lapimaale jõulumehe juurde minek.

Mis padrun see sul on? Tundub I maailmasõja aegne. Leidsid metsast või?

Jahijumalate kogu otsustas: Aitab teile, tõkkepuu on tänaseks suletud, minge juba koju!

Selline meie kõigi aastate rekordjaht siis sai. Pilte ja materjali on küll ja veel, aga jäägu praegu sellega.

Meie saame kokku uuel jahil 13.detsembril kell 9. Seda jahipäeva juhib Sven Mägi. Siis tulevad uued saagid ja uued seiklused.

Kõik pildid jahist osalejatelt.

KOHTUME JAHIL!

PS. Lisame ka väikese statistika. Tänase seisuga on sel hooajal kütitud 83 metskitse, 8 põtra, 129 hirve ja 213 metssiga. Jahihooaeg lõpeb teatavasti veebruariga. Metssigadega on praeguseks juba kõigi aegade rekord käes, sest varem on parim hooaeg meile neid andnud 194. Näis, millise lõpptulemuse me seekord teeme!

Ilmataat nörritas meid hommikul.

 Et ühisjahipäeva hommikul vihma tibab, seda peaaegu ei juhtu. Ei tea, kas ilmavanal eilsel hommikul selg valutas või oli tal pea haige, sest oma töö oli tal igatahes tegemata. Ehk olid päevad lihtsalt sassi läinud.

Ometi korjas Kärla Jahiloss enda juurde kokku 25 jahilist ja 6 koera. Väikseim seltskond sel hooajal kindlasti. Kes soovis, sai päevaks antavaid korraldusi kuulata nii vihmas kui räästa all.

Vaadates osalejaid oli selge, et vihmana antud heidutus polnud jahi ära jätmiseks piisav, tuli algust teha. Välja nuputada paigad, kus rassida, sest märjaks saavad kõik osalejad nii või naa. Pika arutelu käigus arvati, et võiks katsetada sügisesel sajajärve maal, mida meie keeles kutustakse Naela kuusikuks. Ehkki kuusikust endast suurt järel pole. Aga lootust annavad taeva poole piiluvad noored istikud, mille tõttu ei pea paigale antud nime muutma hakkama.

Selle päeva jahijuhataja Priit Kuus jäi peale päevakäskude ja ohutusnõuete ettelugemist veidike mõttesse, et mida veel öelda. Aga siis andis käsu - masinatesse - ja kõik algas nagu ikka.

Jahijuhataja korraldus oli nii mõjuv, et ka ilmataat asjale pihta sai ja jahipaika jõudmise ajaks oli ta vihmasaju ära lõpetanud. Mis kõige huvitavam, terve päeva pidas. Eks me ole ka ise vahel mõnda ülekäte läinud tegu kahetsenud ja seda püüdnud heaks teha. Tore, et ka tema seda mõistis ja vea ära parandas.

Päevasaagiks jäi kaks hirve ja neli kärssnina. Viimased oli küll põssakesed, end seda täpsemalt pidid mehed sihtima. Päeva alustas Ragnar Kane hirve küttimisega. Esimesed sead võtsid samast kandist Tiit Kuus ja Madis Mets.

Ragnar sai juba eelhoiatusest teada, et tema suunas on teel piikidega pullihakatis. Pauk ja teade raadiosse, et maas.

Seamehed Tiit ja Madis on meie ühed igapäevasemad tegijad. Millest nende jahiõnn tingitud on, sellest ei saa meist paljud aru. Küllap siiski kogemus ja jahipaikade tundmine on need.

Saagi väljatassimine tee äärde oli paras katsumus, aga Oti kõikvõimas massin tegi ka võimatuna tundunu võimalikuks.

Ega aega või lasta raisku minna. Kusagil nad peavad ju olema! Seadus keelab jahimeestel droonidega metsast ulukeid otsida, seega vajame luureks teistsuguseid meetodeid. Neid, mis on samaväärselt tõhusad. Selle asja nimetus on Jahinaine puu otsas.

Saigi selgeks, kuhu suunduda. Järgmisest ajust tabas hirvepulli Kaljo Lihulinn, kaasa aitasid ka Madis Mets ja Smooki. Metssead jätsid oma hinge seal, kus juhtusid olema Jürgen Tamm ja Peep Kuus.

 

Küsimusele, kuidas ta nii väikest jõudis täistraavi pealt tabada, vastas Peep, et õnneks paistis ta võsa vahelt juba varem ära.

Koduteel aeti veel läbi Tankla aju, mis näitas meile küll paari sarvikut, ent sinna metsatukka nad jäid. Järgmise korrani. Jõulukuusse astuv aeg tegi juba enne kella nelja oma õhtust hämarust ja seega oli mõte võtta suund jahimajja, kus vajas jaotamist ühe eelneva tubli päeva saagist valmistatud toodang.

Pilte saatsid Madis, Kristel, Viivika ja Toivo.

Aga meie jätkame. Olgu ilm milline tahes, on meil kavas pidada maha järjekordne jahimaraton. Nii 6. kui 7. detsembri hommikul koguneme kell 9. Maratonjahti juhib taas Arne Saagpakk.

KOHTUME JAHIL!

Kohe hommikul läks kiireks

Päike on tõusmas. Jahijuhataja Aarne Mesila korraldusi kuulati hoolega. Taevas selgines, aeg alata.

 

Sel hommikul hakkas meie jahipäev kuidagi teisiti. Kui esimene aju oli rivisse saanud, kõlas käsklus aju alga nagu tavaliselt. Aga samas kõlas kohe ka lask ja kütiliinilt andis Priit Kuus teada, et hirv kütitud. Läks vaevalt minut ja teine lask. Paugutas Riivo Mesila ja taas hirv maas. Uhke algus ehkki tavaliselt läheb ju esimene aju tühja.

Riivo pauk liitus alles õhus võnkleva eelmise lasu kajaga.

Edasi läks päris kuumaks. Samast ajust võtsid hirvesaagi veel Teet Vakrõõm, Aarne Mesila ja Jürgen Tamm. Sellist asja polnud meie silmad ammu näinud. Ehkki järgmised ajamised enam nii edukad polnud, olnuks esimesega juba korralik päevasaak tagataskus.

Teet on viimasel ajal päris sageli saaklooma teele sattunud. Tehtud töö näitab aga küti kindlat kätt, selget silma ja täpset relva.

Siiakohta said pandud nende küttide pildid, keda koos saagiga jäädvustatud oli, teistele saab lisada siis vaid kiidusõnad.

Aga ennelõunal püüti veel üks aju teha. Karta oli, et eelmise edu tuules peab seekord saagist suu puhtaks pühkima. Nii palju jahiõnne korraga pole ju ometi võimalik.

 Aga soosik oli ka sel korral meiega ja teatud asjaolude kokkulangemise tõttu tegi järgmine saagi Madis Mets.

Aga taevas me kohal oli sini-sinine.

Lõunapaus peeti pikk ja põhjalik. Erilist puhkust vajasid nii ajus käijad kui jahikoerad. Kui aeg oli veninud piisavalt, tekkis juba tunne, et kas ongi mõtet rohkem tormata. Aga nooremate entusiasm jäi peale ja otsustati teha veel üks kammimine meie jahilossile lähemas metsatukas. Ja nagu selgus, oli asjal jumet.

Selles ajus nähti jooksmas põdraperet, kellele koerad küll algul püüdsid sõitu teha, ent nähes küttide olematut huvi nende uhkete loomade vastu, jäeti nad õige pea rahule. Ühel hetkel kuuldus raadioeetrist, et naabrite juurest jooksis meile hirvepull, kelle sarvestik andis teada, et uhket trofeelooma temast ei tule ja seega on ta hea võimaluse korral kütitav. Nii läkski.

Kõmatas lask ja Neeme Õige andis teada, et töö sai tehtud.

Samal ajal oli kuulda kahe koos töötanud koera järjest ärevamaks muutuvat haukumist metsatuka teises otsas ja kuna sinnapoole tormasid ka kõik mujal jälgi ajavad koerad, oli kahtlus, et satutud on metssigade peale. Ei läinudki pikalt kui käis pauk.

Debüüt ühisjahil. Janar Tänak on meiega esimest hooaega. Üksinda jahtides on ta suve jooksul juba sigade arvukuse vähendamisel märkimisväärse panuse andnud. Seekord siis saagiks metsast koerte eest välja tormanud kopsakas notsu.

Selline uhke saagipäev sai meile siis kirja 22.novembril 2025. Kui eelmisel korral võtsime kokku metssigade küttimise, siis nüüd anname teada, et punahirvi on meil kütitud 107. Number on küll uhke, ent iga aastaga ühe suurenev küttimiskohustus sunnib edasi pingutama. Anname endast parima.

Päikeseloojang on sama kaunis kui hommikune aovalguski. On vaja vaid silma, et seda näha ja teistelegi vaatamiseks salvestada.                                                                                                                   Seekord edastasid blogile pilte Ive, Kristiina-Maria, Viivika, Arne ja Toivo.

Järgmine ühisjaht toimub 29.nov kogunemisega kell 9. Selle päeva jahti juhib Priit Kuus. Tema korraldab ka varahommikust hiilimisjahti kõigile pimedas ärkajatele, kes selles aktsioonis osaleda soovivad. Et hiilimises osaleda, tuleb eelnevalt temaga ühendust võtta

KOHTUME JAHIL!

Sai metssigadele säru tehtud...

Selle nädalavahetuse jahi peaeesmärk oli metssigade küttimine. Selleks oli kohale kutsutud ka meie vanad sõbrad, kes omavad ägedaid seakoeri. Tulemus sai suurepärane. Loomulikult ei olnud keelatud maha võtta nn kõrvalproduktidena ka teisi tulejoonele jooksvaid sõralisi, kelle küttimiseks load välja antud olid. 

Sigadega on meil läinud suhteliselt hästi, maha on neid sel hooajal saadud juba kahesaja ligi. Seakatku sõnumite hirmus lubame endast anda parima ka järgnevatel ühisjahi päevadel.

Hommik nagu iga eelminegi. Jahijuhataja Arne Saagpakk loeb kõigepealt maha ohutusreeglid. Ehkki need on omadel või ka meil varem käinud külalistel juba pealuu sisse kulunud, ei ole siin mitte midagi ülearust. Ohutus ülekõige! Sellele järgneb loetelu küttimisele kuuluvates ulukitest ja meeldetuletus, et reeglite rikkujate jahipäev tehakse juba esimesel korral lühikeseks.

Rivis oleku ajal on kõik kuuldu meelde jätmiseks.

Jahipaigad ootavad. Mis siis muud kui teele!

Päevad kujunesid töiseks. Rabamist oli nii koerameestel kui ka tuleliini küttidel. Ehkki igale tehtud paugule kohe saaki ei leidunud, oli töö tulemuslik. Hinge jätsid kümme metssiga, kolm hirve, ka viimane kohustuslik põder sai saagiks. Selle tabamusega loeti käesoleva hooaja põdrajaht lõppenuks.

Hooaja viimase kohustusliku põdra küttis Neeme Sinimeri.

Vast on just siinkohal paslik panna kirja kõik tublid tabamuse teinud kütid. Mõni kütt võttis rajalt maha mitu looma, samas oli olukordi, kus tugevale loomale tuli mitmest torust tuld anda. Nagu jahipäevadel ikka.

Hirvi prõmmisid Hannes Viiber, Aarne Mesila, Kalle Voog ja Tiit Kuus.

Metsseaküttideks said Peep Kuus, Madis Mets, Pasi Tolvanen, Arne Saagpakk, Riimo Mesila, Margus Tukk, Joel Potmann, Hannes Viiber ja Hans Teder. Millega me rahul oleme on see, et ka mitu külalist said käe valgeks. Teadaolevalt on meie omad ühed külalislahkemad jahimehed terves maailmas. Seega on lootust, et külalised ka järgmisel kavandataval suurel koertega jahil 6. ja 7. detsembril osalevad.

Aga laseme nüüd omakorda neil piltidel, mis blogile saabubud on, jutustada, mis neil päevadel aset leidis. Ega ükski jaht pole ju pelgalt ulukite küttimine, vaid tegemist on ka seltskondliku ettevõtmisega.

Meie neljajalgsed sõbrad tunnevad alati oma osaluse ära. Vaja vaid nina abil teha täpselt kindlaks see, milline saak on enda poolt küti ette toodud.

Madis on mees, kes oskab end igal jahipäeval mõne saaklooma teele sättida. Samas on ta ka kibe käsi koos oma Smookiga ajus ringi tuuseldama.

Ei ole meil ühtki külalisjahi päeva möödunud ilma tuumika lõunasupita. Peamine tingimus on see, et täis taldrikus peab lusikas supi sees püsti seisma. See võib langeda vaid siis kui supile rohkelt hapukoort lisatakse.

Ei jäta tavaliselt ennast saagita ka Arne. Eks temalegi on aegajalt toeks truu Maru.

Joel ütles pärast saagitegemist, et sellise vägeva looma tabamise pärast tasub juba Saaremaa sõit ette võtta. Lubas osaleda edaspidigi.

Ühel hetkel kuuldi raadioeetrist Hannese palvet, et keegi tiriks tema tabatud kesikujunni välja, sest  koerad on edasi tormamiseks jätkuvalt väge täis. Kõige lähemal olija Kristel reageeris, kuid temalgi läks raskeks ja omakorda tuli abipalve teele saata. Alati abivalmis Ott aitaski lõpuks saagi tee veerele välja tuua. Kogu seda teekonda assisteeris noor jahikoer Maru.

Meil on veel üks vahva traditsioon, kus saagirohkete päevade lõpuks pannakse seltskond veelkord õhtul rivisse seisma. Seal tehakse jahipäeva tegemistest kokkuvõte, kiidetakse parimaid või ka vibutatakse sõrme väiksemate apsude tegijate suunas. Viimast küll üldjuhul teha pole vaja, aga vahel siiski. Ka kõige kõveramad asjad räägitakse sirgeks, vaidlused vaieldakse ära, emotsioonid elatakse välja ja sinnapaika see asi ka jääb. Sest uutel jahipäevadel on uued asjad tulekul. 

Tänuhetki kuulavad kõik jahilised tähelepanelikult. Sest mine tea...

Seekord valiti ka Jahikuningas. Selleks osutus meie külaline PASI, kes võttis tihnikutes koertega rassides rajalt maha kolm metssiga. Rivi ees riputas jahijuhataja talle kaela ka vastava tunnusmärgi.

Vanamehed aga kasutasid hoolega oma eesõigust istuda pingil välisukse trepi kõrval, mis on sinna paigutatud eelkõige nende jaoks.

Jahimeeste järelkasv aga piidleb selle pingi poole mõeldes, milline pikk teekond enne läbida tuleb, et sinna istuma pääseda.

Aga tundub, et talv pole veel nii lähedal kui ennustatakse. Endiselt võib ette võtta kukeseente korjamise ja imetleda saab ka luiki, kes kuninglikult mööda põldu patseerivad ja pildistaja päris lähedale uudistama tulla lubavad.

Pilte saatsid Kristel, Viivika, Riivo M, Priit, Andero, Toivo, Arne.

KOHTUME UUEL JAHIL 22. nov. kell 9!

Toimetaja annab siinkohal teada ka blogi hiljutisest tähtpäevast. Nimelt sai esimene lugu kirja 11.11.11. Seega täitus hiljaaegu 14 aastat meie ajaloo talletamisest netiavarustes. Lugemisi-vaatamisi on selle ajaga olnud üle kolmveerand miljoni. Seda üle kogu maailma. Olen tänulik kõigile, kes on andnud inspiratsiooni lugude kirjasaamiseks ja saatnud toredaid pilte nende ilmestamiseks.