Kärla maadelt kütitud uhkeim trofee on tänaseks väärindatud ja asetatud aukohale selle küttinud jahimehe trofeetoas. Küttimislugu iseenesest on meie blogis juba avaldatud ja kes soovib, võib seda tagasi kerides ka uuesti üle lugeda. Tiit Mägi on sel aastal üks meie seltsi viljakamatest hirveküttidest, sarvepaare leidub tal tipust kuni viimse "äbarikuni" välja.
Blogija meenutab paari aasta tagust jahihooaega, mil vestlusest Tiiduga selgus, et miski on tema jahiõnne täiesti maa sisse keeranud. Ma pole terve perioodi jooksul hirve õieti näinudki, küttimisest rääkimata, kurtis mees toona. Aga olgu siinkohal lohutus ka teistele taolise ebaõnne kätte saanud küttidele: nagu igale nirule ilmale saabub kord päikest täis päev, nii käib asi ka jahimaadel. Oma kord tuleb lihtsalt välja teenida ja ära oodata.
Iga tõelise jahimehe unistus. Punkte 230,15 ja loomulikult kuldmedal. Kui siit toleks võimalik heale sõbrale oma paarkümmend pügalat ära kinkida, jääks kuld ikkagi kehtima!
Tõeline jahimees usub loodusesse ja ka sellesse, et kütitd ulukil on samamoodi hing nagu inimeselgi. Seepärast viiaksegi peale looma tabamist tema austamiseks läbi mõned rituaalid, mis algavad kuuseokste asetamisega loomale ja kinkimisega teda tabanud kütile ning lõpevad trofee väärindamise ja aukohale asetamisega.
Fotod: Tiit Mägi
Kui nüüd pildi pealkirjast veel edasi mõtiskleda, siis kas need hinged, olgu nad kuldsed, hõbedased, pronksised või ka autasuta, ka omavahel jutustavad, miks nad saagiks sattusid ja kas neil meeldib olla küti jahitoas väärindatuna kõigile nähtaval. Jahimehed usuvad, et küllap see nii on. Sest kellele meile ei meeldiks saada tunnustust. Olgu tegemist siis eduka jahimehe või tema saagiks langenud ulukiga.
Läheneb jõuluaeg. Selleks ajaks vaatab iga hoolas kütt üle oma soolakud ja viib kuuske otsides metsloomadele ühte-teist maitsvat kusagile põõsa alla. Nad ootavad seda, samamoodi nagu inimesed jõulusära ja kingitusi.
KAUNIST ADVENDIAJA JÄTKUMIST!
