Eelmisele nädalavahetusele mindi vastu teadmisega, et küttida tuleb veel vähemalt seitse hirve ja sama palju metssigu. Nii palju oli puudu meile ette pandud kohustuse täitmisest. Ehkki me mahtusime juba vabalt lubatud kõikumise piiridesse, oli ikka kindel tahtmine teha asi lõpuni. Tulemuse tegemises keegi ei kahelnudki, sest hirvejahi lõpuni jäi paar päeva vähem kui kuu, sigadel pea kuus nädalat.
Kogunemine näitas, et tahe oma töö ära teha püsis endiselt kõrgel.
Ilm oli mõnus, pisut nagu teistlaadi kui oleme igal hommikul harjunud nägema. Kraadine miinus koos jäävihmaga tekitas küll maanteedele libedust, kuid puudele langenud valge härmakord tegi omakorda vaated ilusaks. Nii kauniks, et isegi võsapadrik tundus talvise võlumaana. Teede libedusest jahimeestel eriti probleemi polnud, sest liiguti peamiselt metsade vahel, kus lumi tõrjumata ja selle tõttu klaasikord tekkimata nagu siledaks lihvitud maanteedel.
Ott, meie tagala ja taustajõud on kohal, see annab julgust kõmmutada mistahes pärapõrgus
Justkui härmalõngad, ometi oli see imeõhuke jääkiht, mis kõikjal.
Hirvede puhul jäi põhimõtteks, et lehma rohkem ei küti. Laupäev algas kohe intensiivse kõmmutamisega. Taivo Villak oli nii kõva mees, et tegi kolme järjestikuse pauguga ka kolm saaki. Ise kirjeldas ta asja selliselt, et kõigepealt jooksis välja üksik hirvevasikas, kes sai maha võetud. Siis tulid järjest kaks lehma vasikatega. Ühe vasika jõudis ära lasta, teine pääses koos lehmaga metsa. Siiski tulid nad hetke pärast tuldud teed tagasi ja nii sai ka kolmas vasikasaak tehtud. Üpris haruldane jahiõnn, pole midagi öelda. Tubli kütt igatahes! Kahjuks ei ole neist hetkedest jäädvustust.
Selle päeva metsseasaagi tegid Riivo Mesila, Martin Leedo, Madis Mets ja Hannes Viiber, viimane võttis koguni kaks hinge. Kõik nii tagasihoidlikud tegelased, et mitte keegi pole oma hetke pilti võtta lasknud. Aga ka hirvesaagi sadu jätkus.
Seda saaklooma tabas esimesena Riivo Mesila. Lask oli täpselt südamesse, ometi suutis loom veel nii palju liikuda, et teise tabamuse saatis talle lisaks Kaido Teär .
Olukord, kus pildile jäi mingil põhjusel teise lasu tegija üksinda. Aga see polnud veel kõik. Jaht kestis edasi ja veel üks pildita tabamus, mille tegi Tiit Kuus. Jällegi hirvevasikas.
Ka seekord oskas Neeme Õige olla õiges kohas. Tasuks saakloom.
Rain ja Timo olid need õnnelikud, kelle lähedusse sattus üks pilditegija.
Laupäeva lõpetas Ragnar Kane, kes küttis meil "jämejalaks" ristitud hirvepulli. Peas kandis ta üsna uhket trofeed. Hüüdnime oli loom pälvinud esijala tõttu, mis oli teisega võrreldes palju kopsakam. Laskevigastuse moodi igatahes see välja ei näinud. Kuna ta elupaik oli suurele maanteele lähedal, võis olla tegu liiklusõnnetusega, mida oli vasikapõlves kogetud. Ta oli varemgi samas paigas meie küttide vaatevälja sattunud, kuid iga kord osanud pääseda.
Kuna laupäeva õhtuks oli kogu hirvevägi meil kütitud ja puudu oli vaid kaks sigudikku, siis võis arvata, et pühapäeval kogunev seltskond on kokku tõmbunud. Aga võta näpust, kuidas sa saad koju jääda kui teised ometi ju lähevad! Et päev ei läheks raisku pelgalt kahe metssea tagaajamise peale, lubas jahijuhataja lisaks veel küttida hirvevasikat ja lühikeste sarvedega pulkpulli. Väike ülelaskmine populatsioonile kahju ei tee, selle teadmisega mindigi metsa.
Jällegi tehti saaki. Esimesest ajust küttis Pasi Tolvanen metssea. Uueks ajuks koguneti karjääri juurde, kus meid üllatasid keskkonnainspektorid. Tuli ette näidata kõik see, milleks kontrollid metsa tulnud olid.
Kõige põhjalikumalt raputati muidugi jahijuhatajat Arnet. Tema vastutada oli lisaks kõigele muule ka jahipäeva dokumentatsioon.
Jahirelvi ja jahikoerte dokumente kontrolliti pisteliselt. Eks igaüks palus salamisi mõttes, et ehk just temal tuleb oma asjad ette näidata. Põnev ju!
Resümee: asjad korras, veelkord rõhutati jahiohutuse nõudeid ja sooviti head jätku!
Pühapäeva saagi tegijad olid veel Timo Jõeäär ja Rain Mesila kumbki kahe hirvega. Hirvevasikaga sai maha ka Priit Kuus.
Üle puhtaks raiutud elektriliini trassi sörkis üksik põder. Tema juba teab, et kogu see melu ja jahikoerte klähvimine pole põtradele mõeldud. Vaatamata päevarahu rikkumisele oskas ta jääda soliidseks.
Oligi käes aeg saak kokku korjata ja jahile joon alla tõmmata. Kogu hooaeg oli olnud edukas, kohustused täidetud ja kõigil meeleolu hea. Kindel on see, et mingil moel jaht ikkagi jätkub, sest hooaeg pole veel lõppenud. Ilmselgelt mõni kärssnina ikka kellegi toru ette jääb, seda näitab ka varasem kogemus.
Jahikülalised Jaanus, Rene ja Joel tänavad Arnet igakordse sooja vastuvõtu eest. See tänu laieneb kogu meie seltskonnale, sest vanu jahisõpru võtame me alati rõõmuga vastu.
Ave Viiber oli juba pikemat aega kogenud, kuidas tema kaasa Hannes iga väiksema kutse peale koos koertega otsekohe teekonna Saaremaale ette võtab. Seekord tuli ta kaasa, et vaadata üle, mis siin siis nii ligitõmbavat on. Nende kahe päeva kokkuvõtteks andis ta teada, et nii ägeda seltskonnaga liitub ta uuel hooajal esimesel võimalusel kindlasti. Muidu alati rahulolev Hannes aga näitas näpuga pilti tegeva Toivo suunas, et vaata sa mees ette, mida sinna blogisse jälle pistad.
Selle korra pildid saatsid Kristel, Tiit M., Arne, Toivo, Rain ja Ragnar.
Mida kokkuvõtteks öelda? Seda, et kõige suuremad tänud meie juhatusele ehk neile, kes meie asju korraldavad. Arne, Jürgen, Aarne, Sven ja Priit! AITÄH!
Samuti kõigile küttidele, ajajatele, jahikoerte pidajatele, kes te viitsite!
Ka taustajõud Ott, kes sa meie langenud saagi oled kõige võimatumatest kohtadest välja toonud ja igal vajalikul juhul abikäed külge lööd, ole tänatud!
Kristel ja Viivika, kes te lisaks koertega metsas rassimisele hoolitsete selle eest, et iga jahipäeva õhtul maja puhtaks saab. Samas oskate koristamisse kaasata ka kõiki mehi, kes teile majas liikudes jalgu jäävad! Ikka tänuga!
Blogi paneb nüüd korraks oma väravad kinni ja võtab väikese puhkuse. Mis aga ei tähenda seda, et kui miskit uhket esile kerkib, ei võiks neid taas pisut paotada. Seetõttu jälgige meid ikka, sest mine tea, millest te vastasel juhul ilma võite jääda.
UUTE KOHTUMISTENI!
