Hommik algas paljutõotavalt, taas toodi platsile neli hirve. Esimene signaal telefonis ütles, et hirvepulli on noppinud Kristel Hani. Kas algus ennustab taas naiste päeva? Teadaolevalt toimus ju ka üleriigiline virtuaalne naisküttide jahipäev. Nimelt ei saanud leviva viiruse tõttu seda traditsiooniliselt pidada. Aga uhke on see üritus igal aastal olnud ja kes juhtus vaatama telest õhtuseid uudiseid, see nägi teiste piltide hulgas ka fotot meie jahiseltsi ühest tublimast naiskütist:
Telepilt jõudis blogist ette. Kristel koos varahommikuse haralisega.
Foto: Arne Saagpakk
Edasi juhtus see, mis juhtuma pidi ja meie seltskond hakkab sellise asjaga juba harjuma. Ega siis Arne Saagpakk saanud oma kallile kaasale alla vanduda ja et korvata oma sarvitut saaki, tuli teha jälle topelt ehk maha sirutada kaks hirve.
Seni kuni abilised tagumist saaklooma välja tassisid, tegi Kristel Arnest pilti. Ka see on üks nende pere traditsioonidest, et nad jahiretkedelt toovad kaasa teineteisest koos saagiga tehtud pilte.
Foto: Kristel Hani
Aga seegi polnud veel kõik. Peagi saabus abipalve veel ühest jahipaigast. Rein Maimann oli samuti tabanud hirve, ent see olevat koos karjaga kuidagi ikka plehku pääsenud. Et loom tabamuse sai, selles oli kütt kindel mis kindel.
Apollo: "Kas siin ühtegi autojuhti pole? Pean ma siis üksinda Reinule appi sõitma? Muudkui seletavad seal omavahel neid jahijutte..."
Foto: Toivo Vaik
Siiski polnud koertel pikka vaeva vaja näha, sest saak oli lihtsalt langenud sügava kraavi põhja ja see asjaolu jäi hommikuhämaruses märkamata.
Foto: Jürgen Tamm
Siis pööras
Diana meile selja. Mis teda pahandas, jäigi arusaamatuks. Järgnes esimene tühi aju, siis teine, edasi lõunapaus ja jälle mitte midagi. Sellist asja polnud ammu juhtunud. Loomi oli igas ajus, ent küttimiseks sobivat momenti ei tekkinud. Taevas hakkas minema karvasemaks, sest pealelõunat lubati juba vihmahoogusid ja seda alates Saaremaast.
Ent ega päeva pooleli jäetud, vahetati jahipaika ja sõideti oma kümmekond kilomeetrit ning uues paigas jälle tühi aju! Mõni vaatas ohates kella, kellelgi oli vaja saunale tuli otsa panna, keegi ihkas õhtuse õlle järele sõita...
Siis tuli jahijuhataja Aarne Mesilalt otsus, et teeme ikkagi ühe veel ja siis on lõpp! Olgu tulemust või ärgu olgu. Oli natuke tühi tunne mõelda küll, et hommikuse tunniga toodi kohale neli saaki, kuid terve päev metsas trampimine ei anna midagi. Peas mõlkus, et küllap tuleb kodus midagi valetada ja sellega saavad ju ometi kõik tõsised jahimehed suurepäraselt hakkama.
Aga siis Jahijumalanna halastas. Kohe aju algul oli raadiost kuulda, et ajus on mitu hirve ja ka põtra on nähtud. Ja umbes veerand tunni möödudes käis pauk, põdrapulli küttis Toivo Vaik.
Toivo: "Olin kütiliini viimane mees. Korraga nägin läbi paakspuuvõsa vaikselt liikuvat looma. Kuusepõõsa tagant vaatas mind äkki paarikümne meetri kauguselt harksarv-põder. Ega aega mõelda polnud, loom oli kütti märganud, kiiresti tuli teha lask. Loom kukkus ja kõik oli korras. Aga saaki üle vaadates jättis süda löögi vahele, sest sarvi polnudki! Kas tõesti lasin lehma, käis mõte läbi pea! Lehma küttimist polnud ju ette nähtud! Mida ma siis seal sarvena nägin? Selgus, et loomal oligi vaid üks sarv ja seegi oli kukkumisel peast langenud ja jäänud põdra alla. Sai kohe kergemalt hingata."
Foto: Tiit Mägi
Kui seda Olavi vinget massinat ikka poleks, kuis küll siis saanuks, sest lahti pääses tõsine vihmavaling.
Foto: Toivo Vaik
Samal ajal oli kuulda, et aju lõppedes jäi viimasesse metsatukka hirv sisse. Seda lubas minna uurima Rain Mesila kuni me põdraga toimetame. Ja käiski pauk ning tubli kütt tõestas taas, et on tõesti hakkaja mees. Pildi sai jahimehest ja saagist juba jahiplatsil.
Rain on mees, kellele saak kohe ise külge kleebib. Annab otsida jahipäeva, mil temal kõik padrunid ühes tükis koju tagasi tulevad.
Foto: Toivo Vaik
Selline tore päev meil siis sai. Uuesti üritame 31.oktoobril ja koguneme ikka kell 9. Hirvi ja metssigu küttida igat masti, põtradest on jäänud vaid üks pull ja üks vasikas.
KOHTUME JAHIL!
Foto: Arne Saagpakk
