10. oktoober jääb meie seltsi ajalukku kui üks parematest päevadest. Tööd oli kõvasti, saaki langes hulgi ja nagu ikka, ega siis päev ilma aasimiseta või jahijuttude rääkimiseta lõppu saanud. Lähiümbruses käis Saaremaa ralli ja kõik teed olid politseipatrulle täis. Aga ega see viimane meie mehi-naisi heiduta, meil on seadusekuulekus, kord ja distsipliin nagu FBI akadeemia lõpukursusel.
Nüüdseks on meie kinnistu ka nõuetekohaselt tähistatud: "HIRVE MAAÜKSUS": Et need, kes meie asupaika otsivad, selle ka suurema vaevata üles leiavad.
Foto: Kristel Hani
Aga et midagi segi ei läheks ja blogi mingi värgiga puusse ei pane, seame siinkohal kõik täpse käega kütid rivisse ning paneme nende saagi samasse kohta kirja. Kokku langes saagiks kümme hirve ja kaks põtra.
Andre Pildre (hirv ja põder),
Arne Saagpakk (2 hirve),
Taivo Villak (2 hirve),
Janis Niit (hirv),
Tiit Mägi (2 hirve),
Urmas Pildre (hirv),
Peep Kuus (hirv ja põder).
Blogi on saanud palju huvitavaid pilte sellest vingest päevast, mis on tehtud eri aparaatidega eri nurga alt, erinevas valguses, kellaaegadel või tunnete tulvas. Nüüd püüame seda kõike edasi anda koos päevakohaste kommentaaridega.
Taivo Villak saabus koos oma "kaasavaraga" siis kui suurem osa rahvast alles kogunema asus
Ka Janis Niit nahistas omaette ja siis polnud võtta kedagi, kes pildi teeks. Seetõttu on siinkohal vaatamiseks välja pandud lavastatud foto.
Fotod: Toivo Vaik
Samuti tõi oma hirved hommikusest hiilimisest kaasa Arne Saagpakk. Mehel on täpselt teada, kuhu ta hämarikus sammud seab, et saaki küttida.
Foto: Kristel Hani
Andre Pildre oli varahommikul esimene, kelle sõnum hirvesaagist kaaslaste telefonid luksuma pani. Pilt aga näitab seda, et tublile mehele sellest ei piisanud ja nii ta eelviimasest ajust põdra võttiski.
Foto: Arne Saagpakk
Ega siis isa pojale alla jääda saanud, nii pidi oma tõsiseltvõetavust näitama Urmas Pildre. Ainus asi, mida Urmas kahetses, oli see, et sellest küttimisest ei saanud teha videot, mida oleks veel tulevastele põlvedelegi näidata saanud. "Midagi sellist juhtub jahimehel ainult üks kord elus, ei rohkem," kommenteeris asjaosaline ise. Nimelt "lendas" päris aju lõpus selja taga oleva kära tõttu padrikust meeleheitliku hüppega välja hirv, keda tavaliselt nii suure kiiruse pealt küttida pole võimalik. Urmase sõnul võttis ta optikaristi oma pool meetrit ette ja vajutas päästikule. Seega hüppas hirv ise kuuli ette, tabamus kaela ja kiire lõpp. Väärinuks tõesti jäädvustamist.
Foto: Toivo Vaik
See hirvesaakki oli Tiit Mägil varahommikuse une arvelt ja tuli kaasa jahipäeva avamisele.
Foto: Aarne Mesila
Kes meist ei teaks, millise kiirusega liigub hirv, kellel ajajad või koer kannul on. Tiit: "Tuli paraja kimaga mulle otse peale ja nii pidin kiiresti reageerima. Kui olin paugu teele pannud, siis oli esimene mõte, et vist lasin vale looma. Et oli noor ja perspektiivikas ja oleks kasvama pidanud jääma. Lähedalt tundus optikas nii suur olevat."Rõõmsaks läks mehe nägu aga siis kui maas oli tõeline äbarik, nii kehalt kui trofeelt.
Foto: Alar Aavasalu
Päeva üht parimat kütiosavust näitas ka Peep Kuus. Ajust langes mehe jalge ette noor hirvepull, keda ta veel jälgis, et ega saakloom piinle. Sel hetkel jalutas kõrvaloleva jahimehe lähedusse tee peale põder, aga kahjuks vaatas kütt just sel hetkel teisele poole. Viimasel momendil aga Peep märkas, mis toimus ja jõudis veel ka selle uluki saagiks võtta.
Foto: Kristel Hani
"Mahub, mahub," arvasid mehed ja ka seda, et Kaido Teäre maastur on nii kõva tegija küll, et ka sellise suure koorma koju veab.
Foto: Arne Saagpakk
Kuna kütitud põdrad olid mõlemad noorloomad ehk siis rahvakeeli mullikad, otsustas jahiseltskond üksmeelsest põdrad lihaks jaotada ja hirved töötlemisele saata. Sellel pildil õpetab Kristjan oma pealinlasest noorikule Kairi Eliisabetile, kuidas uluki lihakeha kondistatakse.
Lihaportsude jagamine on alati päeva lõppakordiks. Veel enne kui koristustoimkond oma tööd tegema hakkab. Igale portsule peab nüüd nime andma jahijuhataja Aarne Mesila. Mis sest, et paljud arvavad, et said loosimisel kõige viletsama portsu omanikuks. Aga seda asjaolu peetakse paratamatuseks ja saatusega lepitakse ning minnakse rõõmsa naeratuse saatel koju...
Aga meil on veel suur hulk tööd ees, et oma kohustustega toime tulla. Nii koguneme järgmiseks ajujahiks 17. oktoobril kell 9. Hiilimijahiga sama nagu eelmiselgi korral, ent lugu seekord selline, et me EI KÜTI ENAM PÕDRALEHMA!
KOHTUME JAHIL!