Aeg ei peatu...

Meie hulgast lahkus 89. eluaasta künnisel teenekas Kärla jahimees KALEV TEÄR. Enda sõnul alustas ta jahiteedel astumist koos metsavahist isaga juba viieaastaselt. Tollal sai päris jahimehe õigused kätte kuuteistkümneselt ja siis oli asi otsustatud. Pikk karjäär läbi erinevate võimude muutuste ja pidevate ümberkorraduste lõppes alles tervise halvenemisel paar aastat tagasi. Aga ka siis tuli ta alati välja kui meil mingid muud toimetamised päevakorral olid. Et lihtsalt olla koos omadega.

Kalevil oli fenomenaalne mälu, ta mäletas asju, mis olid juhtunud aastakümneid tagasi. Temalt said alati asjalikku nõu kõik, kes seda soovisid. Tema aegadel on üles kasvanud meie seltsis mitu põlvkonda jahimehi, nende tulgas ka tema poeg Kaido ja tütrepoeg Kristjan. Kalevit on tunnustatud mitmete jahindusalaste autasudega.

Me mälestame Kalevit hea sõnaga ja avaldame kaastunnet kõigile lähedastele.

Jahimeeste taevasse on lisandunud üks uus täht.

Ometi kord jälle koos!

Kärla omade ühistegevus sai jätku 26.aprilli hommikul, mil tuldi kokku, et metsa istutada. Viimasest jahist ja hooaja lõpupeost oli üksjagu aega möödas ning jahirahvas saabunud kevadest erku täis. Ei saa kuidagi mainimata jätta ka seda, et lisaks jahimeestele oldi väljas koos peredega. Ka blogi arvas, et varjusurmast on aeg ärgata ja üks lugu siiakohta kirja panna. Ja muidugi hunnik pilte, mille autorid on Kristel Hani ja Arne Saagpakk.

Kui esimene ehmatus osavõtjate vähese arvu kohta sai pikapeale üha uute tulijate tõttu leevendust, läks lahti elav arutelu, et mis, kus ja kuidas see päev välja nägema peaks hakkama.

Ei jätnud üritusele oma jälge jätmata ka meie jahikülalised. Nimelt saatis Hannes Viiber ühe väikese kopranõre lõhna ja maitsega napsi blogi toimetajale Toivole. Tänutäheks selle eest, et kaugelt saarele tulnud jahimehe tegevus väga südamlikult ja soojalt avalikkuse jaoks esile toodud oli. Tundes aga seda lõhna, mis isegi läbi pudeliklaasi aimatav oli, ei osanud kingi saaja kohe võtta seiskukohta, millal, kuskohas ja mil viisil see vedelik tarbimisse jõuda võiks. Aga tänulikkust üles näidata tuli kindlasti otsekohe!

Hulk tehnikat, mis kaasas, tuli kasutusele võtta. Kärult maha ja tegevusse! Aga mõni masin jäi igaks juhuks ka päikese kätte soojenema ja värsket õhku hingama.

Tehisaru on meie igapäevaellu juba koha leidnud. Abiks skeem telefonist, mis näitab täpselt ära, millise kohe peale istik maha panna tuleb. Andero Saimre seda asja tunneb.

Kuid ega sellepärast veel enda looduse poolt antud aru nurka visata. Kokku leppida tuleb selles, kes kuskohas tegutsema hakkab. Kes augu teeb ja kes taime maha pistab.

Hiljuti suure põhjalikkusega jüripäeva tähistanud Jüri Mesila arvas, et mida vähem siin oma kaasas olevaid arusid piinatakse, seda varem peaks tööga lõpule jõudma. Haaras taimed ja alustas. Taevas tema kohal oli nii sinine-sinine.

Arne Saagpakk tundis oma abilisest väga suurt rõõmu.

Neeme Õige oli eriti kaval. Tema lasi sõbral kõik tüütud kaikad jalust ära korjata.

Inimene pole siiski masin ja peab aegajalt hinge tõmbama.

Kui neid aastaid ees ei oleks...

Parim istutaja sai metsaelanike poolt ka premeeritud.

Kõige rohkem aega võttis aga kokkuvõtete tegemine. Ometi oli ka see vaja ära teha.

Selline see päev sai. Istutamisega olid seotud 23 täiskasvanut, 2 last ka 2 koera. Eelmisel päeval valmistasid istikud ette Ive Mägi, Jürgen Tamm ja Toivo Vaik. Kogu selle koorma oli langile eelnevalt kohale toonud Neeme Õige. Varasem tegutsemine aitas oluliselt istutamise aega kokku hoida. Suur kasu oli kohale toodud ATV-dest, nende abil said kõik 2500 istikut oma õigele kohale transporditud. AITÄH KÕIGILE OSALEJATELE! TÄNU KA ILMAENNUSTAJATELE SUUREPÄRASE KEVADILMA EEST!

Aga see pole veel kõik. Teada on anda veel seda, et uuesti koguneme jahimajja 17.mail kell 9.30. Selleks, et teha meie kinnistul heakorratöid ning puhastada ja steriliseerida meie jahimaja. Veel on aeg küps selleks, et vaadata Kodukorrast järgi, millal toimub igakevadine üldkoosolek.

KOHTUME HEAKORRATALGUL!

Vana lõppes peoga, et uus saaks alata.

Selline meie elu kord juba on. Iga lõpp on millegi uue algus. Nii ka jahimeestel, kellel veebruari lõppemine ja märtsi algamine tähistavad üleminekut ühest hooajast teise. Kuid et uuega algust teha, selleks tuleb eelnevalt maha pidada üks korralik pidu. Et jahiõnn ka uuel ajastul säraks.

Oleme juba kaheksandat korda oma tähistamisega Marta Loviise peopaigas. Ja tundub, et selleks paremat kohta leida pole üldse võimalik. Kuna jahimehed on väga konservatiivne seltskond ja peavad traditsioonidest kõvasti kinni, siis ilmselt jääb nii ka edaspidi.

Ka bussi sisenemisel esimene lonks vahuveini otse pudelist on kestma jäänud tava. Bussipileti ostmise asemel.

Kohalejõudmise elevus on boonuseks peotunde tekkimisel.

Mine tea, kuidas kogu see värk lõpeb. Timo lülitab igaks juhuks Huntlocki tööle, siis on kindel, et juhtugu mis tahes, leitakse mind alati üles.

Kaido meeled on ülevad. Juba varasemast on teada, et midagi vingemat kui jahipidu pole siit ilmast loota. Aga pidu tuleb teha ka enda hinges, siis on kõik rahul.

Kui laua taga on kohad leitud, tuleb traditsiooniline avakõne seltsi esimehelt Aarnelt.

Kiita said kõik, kes selle suurepärase hooaja kordaminekuks ja kohustuste täitmiseks oma panuse andsid. Aga kes teab, mitmendat korda juba, saavad valitud tegelased tunnustatud tänukirja koos kitseviiuliga. Sel aastal said laureaatideks väsimatud koertega ajuskäijad Marcus Mesila ja Viivika Liidemaa. Küttidest said tunnustuse hooajal suurepärase tulemuse teinud Erich Suurpere ja Jürgen Tamm. Viimase tunnustamisel mainiti ära ka see, et mees on valmis alati koos Apolloga välja tulema kui kellelgi üksi jahti pidades tabamuse saanud loom kohe maha ei ole jäänud. Igati tegus mees ja meelespidamist väärt.

Markus ja Viivika peavad saadud tunnustust jagama ka oma truude abilistega.

Kui esimesed tervisenapsid ja maiustamised laua taga tehtud olid, asus positsioonile pillimees Taniel Vares. Nagu edasine näitas, oskas see mees kogu seltskonna otskohe pöördesse ajada.

Mõned sekundid lugu ja kogu seltskond oli nagu üks mees tantsupõrandal.

Iga abikaasa teab, et just tema mees on seltsi parim kütt. Seda tunnustust nad hetkel oma kaasadele jagavad.

Et kogu õhtu ainult tantsimisele ei kuluks, andis Toivo paljujalgsele seltskonnale puhkuseks väikese mälumängu. Kes teab, kes ei tea! Ometi juhtus nii, et mitte keegi ei võitnud ega kaotanud. Selgitati välja vaid parimad, kelleks osutusid kõik võistkonnad. Ükskõik, millisele positsioonile nad jäid.

Ain arvab, et koos kaasaga pidutsemine - see on maailma üks edasiviivamaid jõude.

Peebule ei tulnud mõttessegi, et peaks koju jääma. Näha oma kaunist naist peol on ikka hoopis teine tera kui igapäevatoimetuste juures.

Riivol ja Annelil käis väike test, kas kodus ikka kõik kontrolli all on. On-on, hea, et kaasaegne elektroonika seda kõike võimaldab.

Talendid avanevad alati ootamatult. Aegajalt kutsus pillimees kedagi seltskonnast karaokele ja ühel hetkel astus julgust kogunud Bert Lepik mikrofoni juurde. Siis saime teada, millise suurepärase lauluhäälega meie jahikaaslane on. Pane või pillipunt kokku, solist on juba olema! Leiduks vaid neid, kes muusikat teha oskavad.

Edasi tuli etteaste Tantsud tähtedega. Inimesed, kes ka pidutsemist võtavad sama tõsiselt kui jahipidamist, on tähtede nimetuse täiega ära teeninud.

Küll mul on ikka vedanud. Sellised sõnad tulid Olavi huultelt kui ta oma pead õrnalt Kersti õlale toetama asus.

Sellel pildil olevat olukorda võib võtta nii või naa. Kas võeti vastav poos sisse pildiaparaadi lähenemise tõttu või aeti midagi sassi.

Siiski oli kõik kontrolli all. Seda kinnitasid mõlemad härrasmehed oma pöialdega.

Kärla Jahimeeste Seltsi ühise eesmärgi nimel ... isegi meie vahele jääv post ei muuda midagi.

Seda ülevat meeleolu, mis majas kestis kuni varajaste hommikutundideni, ei jõuagi kõike kirjeldada. Tantsurevüü jätkus hoogsalt, seltskond oli häälestatud ainsa eesmärgi - pidutsemise - lainele.

Kuni jõudis kätte aeg, mil Jarmuti tüürimisel buss taas treppi sõitis. Jäi soovida vaid UUTE KOHTUMISTENI JAHIRADADEL ja küllap siis tuleb ka vähemalt sama vinge pidu kui äsja lõppenu oli. Tänud kõigile, kes asja kordaminekuks oma panuse andnud olid!

Selle toreda õhtu jäädvustamiseks andsid oma parima Kristel Hani ja Arne Saagpakk. Teda toetasid ka Rain Mesila ja Neeme Õige. Aitäh teilegi!

AGA KINDLASTI KOHTUME VARSTI! MILLISTEL ASJAOLUDEL, SELGUB SIIS KUI MISKIT ON VÄLJA KUULUTATUD.

Kuum värk vajab jahtumiseks pisut aega.

 Kõik me teame, et ei aurumasinat ega martäänahju saa seisma panna äkitselt ja ühe käeliigutusega nagu automootorit. Peab andma aega tagasi tõmbumiseks. Nii juhtus ka meie jahipidamisega kui üks väiksem osa meie seltskonnast otsustas jahutamise enda ülesandeks võtta. Nimelt leppisid nad kokku, et peale tormilist hirvejahti tuleks veel liigutada, sest kuidagi imelik on järsku ühel laupäevahommikul koju jääda. Kui see ise veel kuidagi üle elada, siis koeramehed Madis ja Jürgen arvasid, et sellist äkilist pööret ei suuda nad küll Smookile ega Apollole selgeks teha. Sama häda vaevas ka meie teenelist ajumeest Otti. Sedasi see värbamine käima lükati, kokku saadi üheksateistkümnene punt. Tee metsa on ju lahti alati!

Mõtles siis ka blogi, et äkki polegi õige kohe pauguga asi sahtlisse panna ja seetõttu sai lugu osalistelt välja lunitud. Selle pärva seiklus sai siia kirja tubli küti Kristel Hani pilgu läbi. Kokku tabati kaks kärssnina, teise võttis maha kogu hooaja vältel suurepäraseid tulemusi teinud Erich Suurpere.

Selle seahinge teekond taevastesse padrikutesse sai alguse siit langilt. Maisem osa tuli toimetada jahimaja jahekambrisse.

Foto: Arne Saagpakk

Meie tänane päev oli täitsa tore, nautisime lund, suurepärast ilma ja seltskonda.

Hommikuse luure tulemusel leitud notsu jälgedele kupatati Madis Smookiga ning Ott taustajõuks kaasa.. teisest otsast läks Jürgen Apolloga appi. Sead olid igatpidi trikitanud ja jälgi segand. Aga kui lõpuks need kärssninad üles leiti, läks neil jalgealune tuliseks. Tiirutasid mis tiirutasid, aga ninapidi nad meid vedasid, pääsesid nii, et vahele ei jäänud . Sealt metsast samade jälgedega järgmisse tükki, aga seal neil nõnda hästi ei läinud. Saagiks sai 2 notsut: Kristel ja Erich said püssid paukuma. Edasi peeti uus plaan ja Madis ning Jürgen kontrollisid paar teed üle ja mindi jälle metsa. Sealt läbi rassitud, sead jooksma saadud, aga siiski jäid sead peale, tegid sääred  Egas siis oli veel otsustamise koht - ahh, teeme ühe veel, tegime, saaki ei saanud aga stepselninad saime jälle liikuma, mitte ei õnnestunud neid torude ette saada. Seega sead ruulisid ja meie saime osa, ei tohi ju ahneks minna! Täname Dianat tänase päeva eest ja toredat seltskonda 

UUTE KOHTUMISTENI!

Lõpupauk kirjas!

Ehkki eelmisel jahipäeval tõmbasid hirvepullid meid niipalju kui said ja päev jäi saagita, ei läinud hooaja viimasel päeval just nii kehvasti ka. Ometi tillitasid nad meid ka seekord, sest nähti ikka väga uhkeid kroone võpsikus jooksmas. Paraku naha augustamisest nad pääsesid. Tundub, et ulukid on vägagi õppimisvõimelised, nad justkui näeks meie taktika läbi. Loomulikult teeb jahimeestele rõõmu, et nii mõnigi sarveuhkus metsa alles jääb. Järgmiseks hooajaks on trofeed veel uhkemaks kasvanud, samas on alfaisased need peamised tegijad haaremite pidamisel. Kust ikka elujõulisi põlvkondi juurde tekib kui mitte neist. Aga jahipäev ise algas nagu paljud eelmisedki, kui mitte arvestada sellega, et metsas rassijate seltskond oli kuidagi kokku tõmbunud. Aga juba koolis sai õpitud, et külmaga tõmbuvad kõik asjad kokku peale vee, mis kipub külmudes hoopis paisuma.

Üsna raske oli välja mõelda, kus need sarvikud küll elutseda võivad. Ometi tuleb nad üles leida.

Selle hommiku hirvejaht algas meie jaoks kingituse saamisega. Seltskonna ette astus meid päris sageli külastav Pärnumaa mees Roman Uibo, meie hiljutine kuldikihva medalimees. Ta avaldas kahetsust, et tookord polnud võimalik oma Kärla maadelt kütitud hiiglasest kulti ära kaaluda. Nii võttis ta nõuks koos enda kaaslaste Hannes Viiberi ja Asser Soometsaga tuua meie jahimajja see vajalik tarbeese. Loomulikult võtame kõik kingitused suure heameelega vastu.

Aga talv on tulnud, seda peab tõdema. Lumi küll suht pisku, aga pildi valgeks teeb. Valge taustal on võimalik ka ühtteist paremini märgata.

Jacpot on segaduses...  Aja neid põtru metsast välja palju tahad,  kütid ei tee väljagi!

Kuna põder kaubaks ei läinud, tuli külavahele koguneda ja aru pidada.

Lahutamatud jahikaaslased ja täpsuslaskurid Janis Niit ja Peep Kuus: Eks vaatame, kas jahijuhatajal on nii palju oidu, et meid õigesse hirvemetsa suunab. Ega meie pea ka oma teadmistega ta elu kergemaks tegema. Las mõtleb ise.

Leia pildilt jahikoer! Zera on kaval. Peale oma peremehe ei anna ta end kellelegi kätte. Kui just põlvili maas või lausa kõhuli olles ei paluta.

Lõpuks jõudis kätte see kauaoodatud hetk. Kõlas lask ja tulemust said kuulda kõik kui Tiit Kuus andis raadioeetrisse oma lakoonilise sõnumi: Pull kukkus!

Kõik tundsid kergendust. Hirvehooaeg ja ühtlasi kogu 2024/25 ühisjahtide periood sai lõpu. Oli viljakas aeg, tooteid jätkub kõigil jahilistel nii oma perele kui sugulastele-sõpradele kinkimiseks. Hakati tegema ettevalmistusi Jahilossi poole liikumiseks, sest rohkemat loodusest seekord võtta ei tahetud. 

Korraga tundsid kõik, et on selle viimase saaklooma tegemises väga suured panustajad. Kõigepealt muidugi need, kes aitasid ära teha metsastöötlemise. Edasi järgmised, kes saagi tee äärde tirisid. Toivo oli uhke, et just tema sai tublist hirvekütist pildi teha ja viimast tirimist pandi toime tema autost võetud köiega. Ragnar ja Arne olevat enda sõnul ajus olles vahepeal lausa jahikoerteks ümber kehastunud, et kõige suuremat lärmi teha tohiks. Ja loomulikult Jarmut, kelle kastikas lõppsaagi jahimajja toimetas.

 

Edasi järgnes tegevus, mis meie majas esmakordne oli. Kui Roman oli lõpetanud veerandtunni pikkuse kaalu kasutamise instruktaaži, mindi uut riistapuud katsetama. Et kas ikka töötab ja ei ole nii ühes suunas kallutatud nagu Eesti meedia. Kui ikka saad teadmise, et riist töötab, tekib tulevikuski soov oma saak kaalu külge riputada.

Huvilisi uue riistapuuga toimetamise juures jätkus.

Viimase saagi rümp koos nahaga näitas kaaluks 99,5 kilo. Napilt alla saja nagu üks paraja õllekõhuga jahimeeski! See number sai teadmiseks võetud.

No ega lõpu tegemine võinud jääda ilma maksa praadimiseta. Ehkki seda rituaali peetakse meie seltskonnas meeste pärisosaks, siis seekord mindi üle teemale: Naised köögis. Kõik pidid tõdema, et Kristel sai selle tööga sama hästi hakkama kui varasemadki katsetajad. Või isegi natukene paremini. Kõlas ka arvamusi, et edaspidi võikski see jääda tema tööks. Kas nii läheb, näitab aeg.

Hooaeg on ka seda näidanud, et nn vanameeste pink töötab täiega. Hetkel sellel aega veetvad punapõsksed Bert ja Peep on mõtetes juba järgmise hooaja juures ja kutsuvad teisigi tulevikus ühisjahtides osalema.

Nonii, ongi käes aeg, mil blogi ei kutsu enam kohtuma jahil. Ometi ei tähenda see seda, et metsades ulukite toitmist ja vaikselt omaette nokitsedes metsseajahti ei peeta. Kuni selleni, et taas kõik kokku hõigatakse. Ilma valikuta tänusõnad kõigile osalejatele! 

Meeldetuletus veel siinkohal, et sarvekasvatajad ja järeltulijate ilmale kandjad hakkavad üha enam tundma vajadust mineraalainete järele. Selleks laeme kõik oma soolakud värskete kividega! Ja veel see, et suures enamuses on meil jahitunnistuste pikendamine ees. Nüüd saab seda teha juba elektroonselt mõne näpuliigutusega! 

Viimase ühisjahi hetki jäädvustasid Neeme Õige, Kristel Hani, Tiit Mägi, Arne Saagpakk ja Toivo Vaik.

Blogi jääb nüüd mõneks ajaks vait ja teeb suu lahti või paneb mõne pildi välja vaid siis kui selleks mingi vajadus tekib. Aga jälgige meid ikka, mine tea, millal midagi uut välja ilmub!

KAUNIST KEVADEOOTUST KÕIGILE!