Pühademeeleolus peetud maraton.

 Juba maratoni esimese päeva hommikul oli jahilossi ümbruses tunda pühademeeleolu. Vaadates seda seltskonda, kes kohale tulnud oli, tõstis see nägemine juba tuju pilvedesse. Kärla meeste jahituumik koos lõplikult omaseks saanud külaliste ja kõigi asjalike jahikoertega. Mida ühest tumemustast jõulueelsest ajast veel tahta!

Aga maja ees ootas valmis pandud mitmekesine portsjon maitsvaid ulukikonserve. Seekord polnud tegemist mitte omavahel jagamisele mineva kraamiga, vaid oodati linnast tulevat autot, millesse see laadida tuli. Käima läks meie jõulueelne traditsioon, see üritus toimus juba kuuendat korda. Nüüd võib olla täiesti kindel, et see kestab seni kuni on olemas Kärla Jahimeeste Selts. Sinna juurde saab iga kord tehtud ka hetke ühispilt. Loomulikult on annetajate hulk veel suurem kui pildilt näha. Tänusõnad ka kõigile neile, keda praegu kohal pole.

Järjekordne annetus Toidupangale, mis aitab rikastada nii mõnegi pere pühadelauda. Kui ulatad abikäe neile, kes seda vajavad, antakse see sulle mujalt mitmekordaselt tagasi.

Aga päev algas nagu eelmisedki. Omavahelised sumistamised sumistatud, tõmmatakse poolkaares jahi alustamiseks rivisse. Igaühel on valida, kes sätib end vanameeste kampa, kes noorematesse ja kes ajajate seltskonda. Mitte kellelegi sundkorras platsi ette ei määrata.

Taevast näidatakse, mida kõike võib sealt tulla. Aga ei pruugi muidugi.

Päevad said saagi poolest jällegi tegusad. Laske käis palju, mõned läksid jahi-inglite ülistamiseks, mõned otseselt saagi tegemiseks. Kõik omamoodi asja ette. Paneme saagi tegijad siia taas rivisse ja peale seda kommenteerime neid, kelle pildid meile saabunud on.

Jätkuvalt on üks energilisemaid mehi meil Rain Mesila. Teda jätkub kõikjale, olgu rolliks parasjagu ajus rassimine, küttimine või koeraga pihtasaanud uluki ülesotsimine. Kahe päeva sees jõudis ta maha kõmmutada kaks hirve ja olla tegelane kahe metssea küttimisel. Hirveküttideks said veel Hans Teder, Kristiina Maria, Joel Potmann, Kaido Teär, kes lisaks tabas ka metssiga, ja Jürgen Tamm kahe sarvikuga. Metssea küttisid veel Rene Järvmägi, Kristel Hani ja Arne Saagpakk. Omamoodi fakt on  see, et laupäev oli meil isastepäev (saagiks said pullid ja kuldid) ja pühapäev emastepäev (hirvelehm ja emised). Nüüd vaatame, mida pildid meile jutustavad.

Hansu esimesed hirvesarved. Pulgad küll, aga kõik jahimehed teavad, et igat pulgast sirgub kord tõsine trofee, nagu ka noorest jahimehest tubli kütt. Küll need medalid ka kunagi tulevad.

Kristiina Marial on täpse küti käsi ja selge silm. Ja see pole mitte esimene kord, kus ta jahimehetööga hakkama on saanud.

Nii see päev venis ja mitte üks jahimaraton ei saa meil kesta ilma tuumika lõunasupita.

Järjekordne maa-ala on sisse piiratud. Kõik on näha, kus keegi asub ja kuidas jahikoerad liiguvad. Vanemad jahimehed on tihti endalt küsinud, et kuidas me küll sileraudsete püsside ja veel leiutamata mobiiltelefonide, raadiojaamade ja GPS-ita need suurulukid kätte saime. Aga ega keegi muud vastust teagi, et siis oli ilmselt rohi rohelisem, lumi valgem, taevas sinisem ja mehed veel rohkem rauast kui täna.

Kaido tegi end taas sarviliseks.

Jürgen on saagi tegemise juures poseerima üsna kitsi. Aga kuna ta päeva lõpuks oli ennast teinud kahe sarvepaari omanikuks, siis lubati tal koos trofeedega võtta istet vanameeste pingil, mis on meie mõistes noorele mehele suur au. Kusagil tagaruumi taga aga otsustati teda kõigi seniste teenete eest valida jahikuningaks, mille tõestuseks riputas jahijuhataja Arne talle ka vastava aumärgi kaela.

Ehkki me ka laupäeval märjaks ei saanud, siis pühapäeva hommik rõõmustas meid pööripäevapäikesega. Justkui andes märku, et kui kodust välja tulite sügisel, aga tagasi jõuate juba talvel.

Arne on mees, kes jõuab päeva jooksul palju. Juhtida suurt jahimaratoni, pidada vastavat dokumentatsiooni ja kui veab, siis ka saak maha kõmmutada. Mõnel õhtul, mil majja on ilmunud valmistooted, leiab ta mapi vahelt otsekohe vastava päeva nimekirja ninga asub saagi jagamist juhtima. Mees nagu ansambel.

No kuulge! Sea ma teile juba tegin, pean ma siis selle nüüd üksinda välja ka veel tirima?

Raini üheks põhimõtteks on, et õige jahimees peab olema heas füüsilises vormis. Trenni saab teha ka nii, et proovid, kas suudad enda tehtud saagi sülle võtta.

Pilte tegid Kristel, Urmas T, Toivo, Rene, Neeme, Hans ja Arne.

Alati on keegi kuhugi teel.

Juba paari päeva pärast on käes jõuluaeg. See on aeg, mil tehakse kokkuvõtteid lõppema hakkavast aastast ja mõeldakse tulevikuplaanidele. Kui kogu aasta meenutustes hästi läbi sõeluda, siis leiab sealt alati nii ühte kui ka teist. Nii head kui halba, nii õnnestumisi kui läbikukkumisi. Rõõme ja muresid, sõpru ja vastaseid ning tegusid ja tegematajätmisi. Aga peamise värvi meie elule annab positiivne suhtumine kõigesse, mis olnud on. 

Me käime pühade ajal kellelgi külas ja ootame ise külalisi. Et saaks oma minevikku jagada nendega, kes meile lähedased on. 

RÕÕMUROHKEID PÜHI KÕIGILE HEADE MÕTETEGA INIMESTELE! UUTE KOHTUMISTENI JAHIMAADEL!

Ka väike seltskond saab hakkama.

Kuraditosinaga tähistatud ehk siis 13. detsembri päev algas pisut teisiti kui viimasel ajal läinud on. Jahiseltskond oli suhteliselt koomale tõmbunud, küllap näitab väsimus oma esimesi märke. Tulemus aga näitas, kus tegijad koos, seal tuleb saaki väikesele osalejate arvule vaatamata.

Jahijuhataja Sven Mägi rõhutas jahiohutuse olulisust. Samas arvas ta, et kui hetkeolukorras kõiki aspekte arvesse on võetud, võib kütt rahulikult metssea või hirve saagiks teha. Ka selles pole midagi halba kui uluk terve nahaga minema pääseb. Kuidas kellelegi õnne antud on, nii ka läheb.

Kui nüüd asuda jahi kulgu kirjeldama, siis saab öelda seda, et vahepealsed tormilised jahid on möödas ja me oleme jõudnud oma vana traditsiooni võrku tagasi. Nimelt oli esimene aju täiesti tühi, seal sees polnud mitte ühtegi kütitavat isendit. Isegi tublidel jahikoertel polnud põhjust mitte ühtki auhhi teha. Saagi tegemise mõttes tühju on olnud varemgi, kas polnud meie reeglitega sobivat saaklooma või kõmmutati lihtsalt tuulde, aga sellist kus mitte üks loomahing kusagilt välja ei jookse, ei mäletata üldse. Kas viitas see millelegi? Et tuleb üle pika aja tühi päev? Aga kokku võttes sai öelda just vastupidiseid sõnu. Kõik läks korda kõige tavapärasemal moel ja kellelgi polnud põhjust nuriseda, et välja tuldud sai.

Saagiks tuli kaks punahirve ja seitse metssiga. Vaatamata hooaja metsseasaagi rekordile leidub kärssninasid metsades veel piisavalt. Nagu kuulda on, läheb ka naaberjahimaade küttidel sea laskmise mõttes hästi, seega pole nad ka mujalt meile sisse pressinud.

Apollo arvab, et kui me tahame lihtsalt niisama värsket õhku hingata, siis võime seda ka kusagil metsaservas kohapeal seistes teha.

Nali naljaks, aga nüüd on aeg lugeda üles saagi teinud küttide nimed. Punahirvede tabajad olid Rain Mesila ja Pekka Martikkainen. Ühe metsseakarja likvideerimises osalesid Priit Kuus, Aarne Mesila (2 saaki), Jürgen Tamm, Pekka Martikkainen, Rain Mesila ja Urmas Pildre. Küllap on nüüd aeg panna välja ka pildid, mis blogile saabunud.

Rain on alati sõiduvees ja kange tabama. Vajadusel jookseb koos Mörri ja Porkaga ajus ja nii need saagid tema nimele kogunevadki. Toeks isa Jüri valvas pilk.

 

Ega Urmas tühja kõmmuta. Kui ikka ette tuleb, siis maha!

Ott ja tema ATV töös. Keegi peab saagi välja tirima!

Omamoodi jahisõber meile on Pekka. Mees, kes kunagi soetas endale Jahilossi lähedalt metsatüki ja rajas sinna pelgupaigaks onni suuruse saunamajakese. Nüüd osaleb ta meil jahis, on täpse käega mees küttima ja peale jahipäeva naudib kamina ees saaremaist tuulekohinat ja kuulab metsast kostvaid ulukite häälitsusi.

Selline omanäoline jahipäev siis oligi. Ometi on nad ühtepidi sarnased, aga teisiti võttes igaüks erinev. Selline, milliseks osalejad ta ise kujundavad.

Pilte saatsid Rain, Toivo, Pekka ja Viivika.

Meie aga koguneme jõulurahu eelseks koertega jahimaratoniks 20. kui 21. detsembril kell 9 Jahilossi. Et teha selle aasta viimane pingutus oma küttimiskohustuste täitmisel. Jahikoertega osaleda soovijad võtku eelnevalt ühendust Arnega, kes neid jahipäevi juhatab. Ootame osalema ka rohkelt kütte, et teha üks tõsine aastalõpu pingutus.

KOHTUME JAHIL!

Reklaampostitus: Aken metsa poole - mõtisklus jahimehe valgusest.

Pärast pikka päeva metsas ja jahimajas saagiga tegelemist on koju jõudmine omaette rituaal. Sa paned relva kappi, teed koduloomale pai, laotad märjad rõivad kuivama ja lased päeva korraks settida. Metsa lõhn on veel riietes, kõrvus kumiseb tuule sahin ja mõnus väsimus vajub aegamisi õlgadest alla. Astud tuppa, kus on soe ja vaikne, ja märkad, kuidas õhtune valgus mängib mööda aknaid. See on sama valgus, mis metsas oksarisu vahelt läbi murdis – lihtsalt nüüd on ta tagasi ruumis, sinu rahu keskel.

Sageli sellistel hetkedel me ei mõtle jahimeestena kodus vajalikele kardinatele. Mis meil nendega peakski olema – valgus on ju meie sõber. Me oleme harjunud, et mets on avatud, et pilk ulatub kaugele ja et iga vari, iga valguskiir võib olla sihtmärk. Aga kodus on valgusel teine ülesanne. Mõnikord, eriti pärast pingelist jahipäeva, tahaks hoopis korraks tukastada. Hetke, mil tõmbad kardina ette ja lased maailmal suletud akna taga ise edasi liikuda. Sellisel hetkel on hea lüüa jalad lauale, vajuda tugitooli ja lasta end lõdvaks. Talvisel ajal on õues üldjuhul ka koju jõudmise ajaks pime ning aknaklaas mustab kõledalt, et oleks hubasem, paneks kardinad ette.

Kardin ei ole ainuüksi lihtne sisustuselement, vaid hubase meeleolu looja. Kui akna ees rippuv kangas on tumedam ja raskem, toob see tuppa rahu ja stabiilsuse – just nagu tihe noor kuusik või noorik, kust ka helid läbi ei kostu. Kui aga eelistad heledat linast või looduslikku tooni, meenutab see avarat lagendikku, kus õhk liigub vabalt ja mõte saab hingata. Kardina avamine või sulgemine on väike rituaal, mis ütleb ruumile, mis hetke sa parasjagu vajad: kas avatust või keskendumist, kas vaikust või valgust.

Mõnikord võib küll seista akna ees ja mõelda – millist kardinat siia päriselt vaja oleks? Mitte disaini pärast, vaid meeleolu pärast. On päevi, mil tahaks, et valgus tuleks sisse nii nagu ta tuleb metsas – loomulikult ja piiranguteta. Aga on ka neid õhtuid, kus võiks ruumi sulgeda, lasta mõtetel koguneda ja tõmmata päevale joon alla.

Just sellepärast ei ole aknakatted jahimehe kodus sugugi tühine mõte, vaid viis tajuda ruumi sama tundlikult nagu jälgi lume peal. Aken on meie side loodusega, aga kardin annab valikuvabaduse. Nii nagu mets õpetab kuulama, õpetab ka kodune valguse mäng iseennast paremini mõistma ja lõõgastuma. 

Foto: Janis Niit

Rekordite tipp käes, sellist möllu ei osanud keegi oodata.

 Ilmaga pole meid juba mõnda aega hellitatud, ent päris talv ka ei ilmuta. Vesine on, aga hargivaheni lumes kahlata ka pole vaja. Samas nii vinget vihma pole olnud, et kisuks saba jalgevahele ja liduks poolest päevast koju. Eesti neljast aastaajast ei ole peaaegu midagi järel. Koguaeg samasugune, olgu juuni või detsember.

Päev algas nagu eelmisedki. Jahijuhataja manitsused ja päevakäsud. Jahimaratone on tavaliselt juhtimas väsimatu Arne Saagpakk. Mitte keegi veel ei teadnud, mis meid ees ootab.

Jahikoeri oli ajamas kümmekond. Et oleks metsas ringijooksjaid ja vahepeal puhkepauside pidajaid. 

Kuna Paiküla ja Karujärve esise ala põõsastik on koguaeg ulukite meelispaik olnud, otsustati seekord see 760 hektarine ala kuni Kandla külani läbi ajada. Liiatigi oli sealtkandi elanikelt tulnud signaale kärssade tegevusest. Kogu ala läbi kammimiseks kulus üle kolme tunni, aga tulemus oli ehmatav: saagiks saadi 12 metssiga ja 9 punahirve. Püüame siinkohal kogu seda saagirohket nädalavahetust kajastada sõnas ja pildis nii kuidas materjali tuli. Tõttöelda ei suutnud blogi toimetaja järge pidada ja sellepärast saab siia üles pilte suvalises järjekorras. Aga ega see jada pole tähtis, oluline on tulemus.

Meie aastatetagune jahimaratoni rekord oli 23 ulukit ehk 17 hirve ja 6 siga. Seda pidasime me ületamatuks. Aga ilmselt olid eelmisel nädalal kõik jahijumalad ja -jumalannad ning ilmavana koos Kärla maadel, sest nädalavahetuse kogusaagiks jäi 34 ulukit: 17 hirve ja 17 metssiga. Seda arvu me vist enam ei ületa kunagi.

Pilt Huntloci kaardil värvus järjest kirjumaks. Kuidas olekski saagi  kokkukorjamine teisiti võimalik olnud? 

Ega nüüd muud üle jää kui paneme siinkohal rohelisele alusele ritta kõik neil päevil tabamusi teinud kütid. Kummardus siinjuures ka neile, kes ajus koertega rassides vastu pidasid.

Ragnar Kane, Jürgen Tamm, Rene Järvmägi, Joel Potmann, Priit Kuus, Tiit Kuus, Hans Teder, Reimo Prants, Timo Jõeäär, Asser Soomets, Neeme Sinimeri, Neeme Õige, Madis Mets, Hannes Viiber, Rain Mesila, Kalle Voog, Roman Uibo, Margus Tukk, Karri Nieminen, Aarne Mesila, Martin Leedo.

Omamoodi rekordimees oli Priit, kes küttis 4 hirve ja 2 metssiga. Suurepärase tulemusega olid veel Rene ja Hannes kumbki kolme metsseaga. Asser võttis hirve ja kaks metssiga, kahe ulukiga said maha veel Tiit, Roman ja Ragnar.

Priit on oma esimese aju saagiga rahul.

Millal Madis küll saagita jäänud on?

Sama küsimuse võib vabalt esitada ka Neeme Õige kohta.

Eriti huvitav mees on Neeme Sinimeri. Käib jahil harva, aga iga kord läheb lask asja ette.

Joel mõõdab metssigade suurust. See või teine, metssead ju ikka mõlemad!

Roman oma selle jahi esimese saagi kõrval.

Margus näitab pojale, et ka nii väikest põssat on võimalik jooksu pealt tabada.

Ka pausi tuleb pidada, siis saavad räägitud kõik jutud, mis vaja teistele rääkida on. Kütiliinil päev otsa passijad saavad teada, mis metsas tegelikult toimub. Kütid omakorda kurdavad kui palju nad metsast välja tormanud loomi on maha maganud või miks mõni lendu lastud pauk saaki pole toonud. Kuipalju on n-ö tulevasi medalitrofeesid on lastud kütiliinist läbi jalutada, et nad järgmisteks jahiaasateks suuremaks kasvaksid. Ja samas on aeg omavahel aasida ja nalja keerutada, sest jahimeeste jutusooned on ammendamatud.

Asser jalutas ringi metsast leitud sarvega. Ikkagi trofee!

Ott küsis Gerdilt, et mis sa seal teepervel vehkisid?

Hannes: Vaat karujahti teil pagana saarlastel pole...

Pidevalt ajus ringi tormav Ive jääb alati teenimatult tahaplaanile. Seekord püüdsime ta pildile. Kes on parimad verejäljeajajad meil? Ikka nemad Apolloga kahekesi!

Kel on midagi öelda, see räägib. Kel pole, see kuulab.

Vennadki saavad jahirajal kokku.

Jaht jätkus. Oma elu esimese metsseasaagi tegi Karri (vasakul), meie jahikülaline Soomest. Pildil rõõmustab koos kaaslastega.

Selleks ajaks kui Reimo oma kütitud hirve juurde jõudis, olid suurepärasest jahist ülesköetud koerad juba kohapeal juuksurit mängida jõudnud. Sama saatus oli tabanud ka Hansu saaki.

Ragnar eriti ei jäta. Kui tundub õige saak, võetakse see ka rajalt maha.

Jürgen on mees, kelle nimi sagedasti täpsete küttide hulgas kirjas, aga pildilt on ta püüdnud alati ära vingerdada. Seekord tabasime ta teolt ja panime poseerima.

Järelkasv korjab kogemusi. Sellised need tõelised tulevikukütid ongi!

Tead, sina haugu seal niipalju kui tahad. Aga minu juurde vette sa niikuinii ei tule! Lase parem jalga, sest minu arenevat sarvepaari hoiavad kütid tulevikuks ja täna minu suunas keegi pauku tegema ei hakka. Hakka astuma!

Asser teab, et Saaremaale jahti tulek on sama hea kui Lapimaale jõulumehe juurde minek.

Mis padrun see sul on? Tundub I maailmasõja aegne. Leidsid metsast või?

Jahijumalate kogu otsustas: Aitab teile, tõkkepuu on tänaseks suletud, minge juba koju!

Selline meie kõigi aastate rekordjaht siis sai. Pilte ja materjali on küll ja veel, aga jäägu praegu sellega.

Meie saame kokku uuel jahil 13.detsembril kell 9. Seda jahipäeva juhib Sven Mägi. Siis tulevad uued saagid ja uued seiklused.

Kõik pildid jahist osalejatelt.

KOHTUME JAHIL!

PS. Lisame ka väikese statistika. Tänase seisuga on sel hooajal kütitud 83 metskitse, 8 põtra, 129 hirve ja 213 metssiga. Jahihooaeg lõpeb teatavasti veebruariga. Metssigadega on praeguseks juba kõigi aegade rekord käes, sest varem on parim hooaeg meile neid andnud 194. Näis, millise lõpptulemuse me seekord teeme!