ENDEL PANK 70

9. mail 2014 tähistab oma juubelit meie seltsi üks muhedamaid jahikaaslasi, keda kutsume omakeskis lihtsalt Panga Endliks. Blogija käis Endlil külas tema looduskaunis kodus Pihtla vallas. Kokkusaamisest kujunes mõnus jutuajamine, millest osa saab siinkohal ka lugejatega jagatud.

Enam kui poole sajandi pikkuse jahimehestaažiga mehest, kes nägi ilmavalgust Raplamaal, elanud märkimisväärse osa elust Tallinnas, sai omal ajal saarlane ja see on temp, mida ta ei kahetse. Oma „ristiisaks” saarlaseks saamisel nimetab Endel põlist Kärla jahimeest ja oma sugulast Ülo Metsmaad, kes ta omal ajal Saaremaale meelitas.

Tallinna päevil käis kõva kährikujaht, sest karvamütsid olid moes

Foto: erakogu

„Töötasin Kalevi kommivabrikus ja meie sektsiooni jahimaad olid sel ajal Muhus,” meenutab juubilar, „Siis tehti ümberkorraldused ja meie uued maad said mandrile. Mulle oli Saaremaa nii meeldima hakanud, et kui ükskord ma olin jälle Ülo juures pardijahil, küsisin, kas ma saaks kuidagi Kärla sektsiooni liikmeks tulla?”

Ülo Metsmaa, kes oli sel ajal Kärla sektsiooni esimees, lasi Endlil avalduse valmis kirjutada, üldkoosolekul vastuväitjaid ei olnud ja nii saigi temast eelmise sajandi 70-ndate lõpus Kärla jahimees. Ja seda kuni tänase päevani.

Siis sai Saaremaale ostetud suvemaja, millest nüüdseks on saanud pere põline elukoht. Mis aga köidab meest, kes elanud juba 1988. aastast Pihtla vallas, jahti pidama Kärla mail, kus tuleb ainuüksi jahil käimise peale juba igakord edasi-tagasi maha sõita oma 50-60 kilomeetrit?

Sellel küsimusele vastamisel ei mõelnud Endel pikalt: „Mis õiget jahimeest köidab? Jaht muidugi, aga minu jaoks pole see peamine. Minu jaoks on oluline seltskond, milles ma viibin. Mind on aegade jooksul ka mujale kutsutud, ent nii fantastilist jahimeeste kampa kui Kärlal, ei leia kindlasti mitte kusagilt.”

Näitena tõi mees asjaolu, et eelmisel hooajal tegi ta kõik ühisjahid kaasa, olgu ilm, milline tahes. Tema sõnul ei saa neil päevil koju jääda, sest jahil olles saab oma hambameestest jahikaaslaste aasimistest ja üha kaunimaks muutuvatest kohalikest legendidest alati hea tuju koju kaasa.

Vihm ajas lõkke äärde: keskel Endel koos pojapoja Joosepiga

Foto: Kristjan Teär

Endel Pank on tegelenud ka jahilaskmisega. Omab võistkondlikku Eesti meistri tiitlit, on olnud Eesti karikavõitja ja sportinud aastaid EJS-i võistkonnas.

Oi aegu ammuseid ... ajad, mil laskesport oli igapäevane

Foto: erakogu

Kui viime jutu jahitrofeedele, puhkeb mees naerma: „Nii huvitav kui see ka on, pole mulle langenud osaks ühtegi erilist jahitrofeed. On ühed hõbedased metsseakihvad ja mõned sokusarved, mis annaksid heal juhul pronksmedali kui viitsiks hindamisele viia.”

Veri vemmeldab: 2013 suvel Kärla seltsi üritusel kätt proovimas

Foto: Andres Lillemäe

Naeruga meenutab Endel karujahti: „Sõbrad kutsusid Kohtla-Järve kanti karujahile. Esimesel õhtul minnes oli karu juba kaerapõllul, sihtisin ja tulistasin talle kusagile kaela piirkonda. Karu kohe sirakil ja mina jahiõnnest poolsegane! Niikaua kui mina seal rõõmustasin, kargas karu püsti ja lidus metsa. Leidsime selle koha pealt, kus karu lamanud oli, vaid mõne veretäpi. Ehkki otsisime järgmisel hommikul pikalt, polnud "lastud" karust jälgegi. Küllap ripsas kuul looma veidike, sest isegi põdrajahi ajal ei leidnud ajumehed sealtkandist mitte kusagilt karukorjust.”

Järgmisel päeval korraldati küll uus jaht, kuid Endel oli endas kindel, et las oskajad mehed kütivad, tema rohkem karu ei lase. Mehed olid talle küll jaganud kogemust, kuidas karuküttimisel käituda, ent soov karu lasta oli kadunud. Ometi arvas jahijumalanna teisiti.

„Toetasin tagumiku kraavipervele ja jäin ootama, kuidas jahikaaslastel minema hakkab,” kirjeldas Endel, „Korraga käis oksapraksatus ja umbes 60 m kauguselt ilmus karu otse mu ette. Kohe tulid sõprade õpetused meelde ja nii saingi ma ilusa karukolju omanikuks.”

Mõnda aega töötas Endel ka kutselise jahindusametnikuna. 1986-88 EJS-s ja 1988-91 Saarte Jahindusklubis. Edasi viis tee 1993. aastal ehitusalase haridusega mehe Pihtla vallavõimu juurde. Algul valiti volikogu aseesimeheks, edasi esimeheks ja veidi hiljem abivallavanema positsioonile. Sellelt kohalt läks Endel teenitud pensionipõlve pidama.

Sellel pildil on Endel õnnitleja rollis. Käepigistuse saab tollane jahindusklubi nõukogu esimees Verner Meius.

Foto: erakogu

Endli sõnul oli ta isa kõva jahimees. Kodus riiulitel on tal isast jäänud palju vastava ala kirjandust eelmise vabariigi ajast, osa sellest saksakeelne. Ka jahipäevik oli isal täpne, kõik kirjas, kus käidi, mida nähti, mitu pauku tehti ja milliseid loomi-linde saagiks langes. Endel ei ole vastupidiselt isale üldse jahipäevikut pidanud, ei arvanud seda oluliseks. Ka poegadest kasvasid jahimehed, vanem on küll nüüdseks loobunud, ent see-eest on hakkamas ta poeg Joosep, kellest Endel arvab tubli jahimees kasvavat.

„Joosepil on jahilkäimine juba veres,” arvab vanaisa Endel pojapojast, „Ehkki poisi isa enam jahti ei pea, hoiab ta jahirelva poja jaoks alles. See päev, mil Joosepist päris jahimees tuleb, pole enam kaugel. Ühisjahi päevadel, mil ta vanaisal külas on, kibeleb jahihuviline noormees juba varahommikul Kärlale sõitma.”

Noorem poeg, kes elab Endli sünnitalus Raplamaal, peab aga jahimehe ametit tänase päevani.