Esimene hooaeg jahimehekandidaadina

Meie blogis soovis oma looga esineda seltsi jahimehekandidaat Kristiina Lõoke. Mis seal salata, teiste jahimeeste arvates on tegemist tubli naisterahvaga, kes on end asutanud seni maskuliinseks peetud alale. Peamine on aga see, et Kristiina on olnud aktiivne ja ega siis Dianagi pole seda tähelepanuta jätnud. Aga kõigest sellest annab asjaosaline ülevaate ise.

Juhhhhei ja valmis ta saigi!!! Aega võttis, aga asja sai. Minu esimesed hirvesarved leidsid koha minu südames ja kodus. Olen ülimalt UHKE!!! Siinkohal tahaksin tänada Raimond Pugi, kes mu hirvele ülimalt kena aluse tegi. Suurepärane töö! Leidub ikka kuldsete kätega mehi! 

08.10.2016. Viimasesse ajusse minek ja sealt ma oma elu esimese ja hetkeseisuga ainukese ilusa hirve saingi. Sellest päevast meenub, kuidas Kuuse Peep autos mulle ütles : „ No räägi oma mahlakas jahilugu!“ See oli hetk, kus ma olin pafiks löödud kogu sellest virr-varrist ja ma ei osanud talle kippu ega köppu kosta! Nüüd siin 5 kuud hiljem on köik sama hästi meeles, nagu oleks see olnud eile!

Mina, kes ma olen uus ja nn roheline algaja jahinduses, sain superelamuse. Päev enne käisin mandril Lodja RMK maadel jahil. Tahe oli hinges nii suur, et panin peale jahti autole hääled sisse ja pörutasin saarde tagasi. Enne mandrilt äratulekut olin nii osav, et auto peale kiirustades tulin kolinal trepist alla, ehmatades oma jahimehest söbra pool surnuks. Krapsti püsti ja vapper nägu pähe! Hambad ristis ütlesin, et kõik on korras ja vut-vut autosse. Teekond saarde oli piinavalt valus. Enne koju jõudmist hüppasin haiglast läbi ja lasin teha röntgeni. Selgus, et tugev põrutus paremas õlas ja alumises roides pisike mõra - pole ka ime, mõnusalt teravad trepid olid. Saabus hommik, vigastusi üle vaadates nägin oma ülakehal suuri sinikaid. Valu oli „meeldiv“, aga tahe jahile minna oli SUUR!

Nii ma siis läksin viimasesse ajusse nagu peata kana. (See oli minu teine nädalavahetus Kärla jahimaadel ja map saand mitte muffigi aru, kus ma olen ja kuhu ma minema pean. Nüüd siin, kui ma pea kümnel ühisjahil olen käinud, hakkan ma tasapisi mõistma oma jahimeeste jahimaade keelt- kitseoja, spetsialistide aju, kolmandalt teisele, umbtee jne.) Ootasin raadiosaatjast käsklust oma kohale jäämiseks. Olin lagendikul, vesi lirtsumas jalge all. Vaade oli hea- pikalt ja kaugele. Nagu Saagpakk Argo mulle ikka ütles, et lagedama maa peal on mul kiireid lendhirvesid parem lasta. Järsku kuulen raadiosaatjast, et hirv on minu poole teel. Süda hakkas hullu pööra puperdama, silmad otsimas hirve. Sealt ta tuligi! Tõstsin relva palge! Tõste ajal käis metsik valu läbi õla ja silmis voolasid pisarad. Hirve nähes lõi kogu keha adrenaliini täis ja hetkega oli valu kadunud! Nii ma uusaasta saluudipaukudega selles ajus alguse tegin! Läks paugutamiseks, mina lasin ja oma paugud tegi ka Arne Saagpakk. Peale teist pauku kolmandat rauda lüües nägin, kuidas hirv kägardus ja vaevaliselt liikus. Seljataga kuulsin veel Kristelit hüüdmas mulle „Kütiliin!!!“ Jälgisin kuidas hirv lohinal üle kütiliini läks ning maha kukkus. Peale seda langetasin relva õlalt! Mäletan, et ma värisesin üle kogu keha nagu haavaleht. Olin vist nn pisikeses shokis - ikkagi mu esimene suur loom. Arne oli nii kena ja läks vaatas mu looma üle ning lõpetas ta maise teekonna. Mina see-eest aga olin tardunud soolasammas ühe kohapeal. Maapeale tõid mind tagasi järgnevad paugud, sest neid tuli päris palju. Väga edukas viimane aju oli – neli hirve. Peep, selline mu „mahlane“ jahijutt sulle ongi, kui sa seda lugema peaksid.

Foto: Kristel Hani

Mingi hetk peale aju lõppu küsis Tiit Mägi mu käest, et kas mul on koht olemas, kuhu sarved panna? Vastus oli EI, aga see küsimus pani mind tõsiselt mõtlema, et kuhu ma oma esimesed sarved panen??!! Nüüd on mul su küsimusele vastus olemas! Tegin kodus koridorides remonti, siht silme ees, et ühe seina pühendan oma hirvele. Eile asetasin oma rohelised 159.50 punktised sarved tema aukohale! Seda seina viimistlesin kõige suurema hoole ja armastusega, et see oleks mu esimese hirve vääriline.

Tubased fotod: Timo-Sten Lõoke

Veebruari lõppedes lõppes minu esimene jahiaasta. Tahan südamest tänada mulle väga tähtsat inimest Mihkel Kauberit, tänu kellele ma leidsin oma tee jahindusse. Köik sai alguse täpselt aasta tagasi märtsis, kui läksin noorjahimehe koolitusele. Edukalt sooritasin eksamid ja nüüd on load käes. Esimest korda eelmine aasta vötsin ka osa võistlusest Kalamaja Cup, kus kokkuvöttes tulin naistes tublile kolmandale kohale. Nüüd on punktid ette tehtud ja püüdlen paremate tulemuste poole.

Foto: Ive Kuningas

Tunnen , et esimene jahiaasta oli minu, kui algaja jaoks edukas: kolm sokku, üks metssiga, üks mäger ja üks megailus hirv. Sai ka Soomes valgesabahirve varitsemas, aga tulemusi kahjuks ette näidata pole. 

Foto: erakogu

Viimasel pildil Öby jahiseksiooni mehed oma lihatöötluskuuris kahte valgesaba hirvepulli nülgimas.

Võin igati rahule jääda oma esimese jahihooajaga ja ootan usinalt uut edukat aastat.  Kahjuks tervislikel põhjustel pole saanud viimane kuuaega teiega jahil käia – süda  tilgub siiani verd! Laupäeval pistsin oma nina siiski korra jahile. Kena oli näha üle pika aja 9 südikat jahimeest/naist koos. Leidub ikka väsimatuid, kui arvesse võtta, et eelmine päev oli pikk ja külm jahipäev!

Aavasalu Gert, va naljahammas, kord naljatas mu kallal, et mul on ikka päris suur
kirg, et pea igakord kohal olen ja ära tüdinenud pole. Ärge kardke, niipea ei tüdine.
Minu viimased tänusõnad tulevadki nüüd teile, LAHEDAD Kärla JS mehed/naised! Aitäh, et te mind nii kiirelt omaks võtsite. Parimat seltskonda annab soovida. Sain nii palju häid sõpru ja tutvusi. Olete parimad!

Olen uhkusega jahimees. Püssi taga näeme!

Teie liikmekandidaat Kristiina