Vahelduseks üks soku-uudis

Millegipärast ei laeku sokujahi tulemuslikkuse kohta ei pilte ega uudiseid. Kas meie jahimehed on muutunud liiga tagasihoidlikuks, pole saaki ette näidata või põhjus veel milleski muus. Aga blogi jälgija ootab ju lugemist-vaatamist! Ei oska kohe arvata, milles asi. Seega kasutab blogipidaja olukorra ära, et ise veidike eputada, sest juba teist aastat järjest tuli sokumedal. Eelmise aasta oma oli küll aste kõrgem, ent ka tänavune teeb rõõmu.

Mine tea, ilma tublide koerteta oleks kütt võinud isegi pika ninaga jääda.

Foto: Sven Mägi

Niisiis, 26. juuli õhtul poole kümne paiku tabas varem paaril korral nähtud sokku Toivo Vaik. Loom oli eriliselt tugev, sest tegi peale kopsutabamust kaabet üle esimese põllu läbi poolteistmeetri sügavuse kraavi ja ületas veel ühe põllu ning põrutas siis jutiga läbi teise sama sügava kraavi džunglisarnasesse pärapõrgu. Verd oli maas omajagu, ent kuna oli juba pimenemise oht, sai palutud appi Ive ja Sven Mägi koertega. Peale mõningast keerutamist leidsidki tublid abilised kütitud saagi linnulennult umbes paarisja meetri kauguselt laskepaigast.

Eksperdi poolt saadud punktide ja rohelise punniga võib rahule jääda. See annab metssigade puudumisest tingitud jahikire jahtumisele uut särtsu. Ees ootab aga suurjahtide hooaeg.

Ükskõik, milline on tulemus, tasub alati tsiteerida üht suurt jahimeest Villut: "Pole paha!"

Foto: Toivo Vaik

Võrdluseks eelmise aasta oma. Ega eriti vahet polegi.

Foto: Ive Kuningas

Jahisaagi töötlemise ajal oli taevas läinud juba natuke tumedamaks. Tundus, nagu ainus Saaremaal elav karu oleks ülevalt alla vaadates jahimehe tegemisi jälginud.

Foto: Toivo Vaik

EDU JA ÕNNE KÕIGILE, KELLEL SOKULUBA VEEL REALISEERIMATA ON!