9.11.13

Kõik päevad pole vennad

Seda tõdemust tundsime täna, kui õhtul enne kojuminekut autodesse ronisime. Lohutuseks teadmine, et nii hästi, kui sel hooajal, pole meil vist varasemalt kunagi veel läinud.

Seega: pikk päev värskes metsaõhus ringi trampides ja meid kõikjal ümbritsevat loodust ning siin-seal end vilksamisi näitavaid ulukeid vaadeldes - uskuge, see on väärtus omaette!

Aga järgmisel laupäeval uuesti! Ajujahiks koguneme 16. nov. kell 9. Enne seda hiilimis-varitsusjaht. Hiilime ja varitseme PÕDRAVASIKAT, HIRVEVASIKAT JA HIRVEPULLI. Ka hunti ja metssiga kui ette satub. Neid ja ainult neid!


Taevasse vaadates märkad alati midagi huvitavat...
Foto: Toivo Vaik

Kes soovib osaleda hommikusel hiilimis-varitsusjahil, võtku nädala jooksul kontakti seltsi esimehega.


7.11.13

Ettevaatust põdrajahil!

Praegu põdrajahihooaeg täies hoos. Kui paugutamisega liiale minna, võib ka juhtuda järgnev:


3.11.13

Eilset ühisjahipäeva võib pidada seapäevaks

Seapäevaks mitte ainult sellepärast, et kütiti kaks metssiga, vaid seetõttu, et leidsime üles ühe suurimatest seapesadest meie maadel. Ükski jahimees ei julgenud öelda, et ta on lähiaastatel sellist sigade hulka korraga näinud, mis selles kohas siia-sinna ringi sibasid.

Jahipäeva võib lugeda taas igati kordaläinuks. Kütiti kaks metssiga ja põder. Küttideks osutusid Janis Niit, Jüri Mesila ja Toivo Vaik. Viimasest ajust välja tulnud põtra lasid nii Janis kui Toivo.

Hommik algas kogunemisega kohas, mis alles paar aastat tagasi uue jahikorralduskava käigus meie jahipiirkonnaga liideti. Seetõttu oli vaja kohalikke olusid tundvaid ajujuhte. Nendeks valiti Jüri Mesila ja Tiit Mägi.

Jüri: "Kaart lauale, seda peab iga jahimees lugeda oskama."

 Kompassiga võeti kurss otse kaardilt


Esimesest ajust läks hirvepaar tagasi ja ikka sinnakohta, kus kütte polnud. Hirv on selline uluk, kelle käitumist ei oska kõige kogenumgi jahimees ette prognoosida. See-eest tõi teine aju meid lausa seakarja keskele. Janis: "Seisin sihi peal kui korraga mu ees metsalune kõik liikus ja piuksus. Ole siis mees ja vaata, kuhu sihid või keda kütid!" Pauke käis küll paar tükki rohkem, ent sigadel oli ikka selline minek, et tabamuse said neist vaid kaks.

Täpsed ja kiired mehed need seakütid Jüri ja Janis

Siis kui ajajad olid juba kolmandaks ajuks laiali saadetud ja kütid end veel paigale polnud jõudnud panna, segasid ootamatult meie tegemisi keskkonnainspektorid. Jahijuhataja Toivo Vaik pidi ühisjahi dokumendid välja kraamima ja ette näitama. Peale dokumentide uurimist ja väikest vestlust lubati meid jahipäevaga jätkata ja anti märku, et võime enne päeva lõppu veelkord trehvata. 

Toivo: "Olen kord aastaid tagasi näinud, kuidas keskkonnainspektorid meid põdrajahi ajal kontrollisid. Neid kahte kontrollreidi ei saa omavahel üldse võrreldagi! Kui toonane reid algas ühe inspektori kisa ja jahimeeste kallal ülbitsemisega, siis eilse kohta võib julgelt öelda, et oleme ka selles osas igati euroopalikule tasemele jõudnud. Hea teada, et meil silm peal hoitakse, see distsiplineerib."
Ilmselt jäädi meie jahikorraldusega rahule, sest uut trehvamist ei tulnudki. Päevapunkt pandi ühe põdra küttimisega ja kätte oli jõudnud aeg minna rohket saaki töötlema. 

Järgmiseks ajujahiks koguneme 9. novembril kell 8 meie tavalises kogunemiskohas.

Innustuseks järgmiseks ajujahi päevaks meie ühisfoto peale seajahti.
Fotod: Kristjan Teär

27.10.13

Enam kui kolmveerand küttimiskohustusest täidetud

Eilne jahipäev tõotas oma nigela algusega tulla viletsavõitu. Juba ärgates oli kuulda, kuidas vihm vastu katust ja renne sabistab, ent vaatamata kehvale ilmale oli 25 meest hommikul rivis. Peale jäi seisukoht, et pole halba ilma, võib olla, et varustus on kehva. Nii ka ilma trotsiti ja metsa mindi.
Esimese aju ajal aga algas alles tõeline sadu. Mütsidelt jooksis vett nagu räästast, ent ometigi ei saanud ju keegi sellepärast aju pooleli jätta. Kohe algul oli kuulda pauke, peale aju lõppu selgus, et esimene täpne kütt oli Gert Aavasalu, kellele suunas looma ette Ülo Metsmaa.

Soe sügis küll, ent sarved juba maas!

Ega midagi, ilm jube mis jube, tagasi platsile ja lõke põlema! Sai ju talgupäeval tõotatud, et ükskord me süütame selle lõkke niikuinii.

Bert: "Ülo, oled sa kuulnud, et vihma pärast jääb jahil või kalal käimata?"

Oli juba arvamusi, et tabatud põder rippu ja nahk maha, katuse all vähemalt ei saja. Ent vanaisa Endel Pangaga kaasas olnud pojapoeg Joosep teadis, et Kärla jahimeeste blogis olev ilmateade lubas kaheteistkümne ajal vihma lõpetada. Ega midagi kui nii, siis võileivad välja, et juhul kui vihm järele jääb, pole enam söömise peale aega viita.

Joosep (istub keskel) teab: Juhtuski nii, et pool kaksteist pani keegi taevaluugid naksuga kinni

Reimo Prants: "Las aurab, kes see ikka märja mütsiga ajusse läheb!"

Ehkki päike just särama ei hakanud, aurasid mehed lõkke ääres nagu vanad lokomotiivid ja kui suur osa niiskusest kehalt atmosfääri tagasi saadetud, läks uueks andmiseks. Järgmine täpse käega kütt oli Bert Aavasalu.
"Näete, vendade jahipäev täna," nentis Toivo.

Bert: "Nägin langi servast juba ajumehi tulemas, ent korraga oli põder ees. Kust ta tuli, ei näinudki."

Kuna jahiõnn oli jätkuv, peeti nõu ja üldine arvamus oli, et üks aju veel ja siis aitab, läheb kuidas läheb. Autode poole sammudes ütles Reimo Toivole, et vaata, su parema käe esimene näpp millegipärast tõmbleb! Lõbus aasimine on meie seltskonnas igapäevane nähtus, see kuulub ühisjahi juurde. Ja ega seekordki lasknud tulemus end oodata: põdravasika küttis Kaljo Lihulinn.

Kaljo: "Nägin, kui Toivo mulle märku andis, et keegi tuleb minu suunas."

Kujutage ette, ka see ei olnud veel kõik. Peale seda kui aju juba väljas oli, andis jahijumalanna veel ühe võimaluse ja põdralehma küttis Toivo Vaik. Ja mida seal imestada, Reimo oli seda ju veidi enam kui pool tundi tagasi ennustanud.

Toivo: "Nägin kahte põtra puude tagant vaskule jooksmas. Kaljo pauk saatis teise tagasi."
Fotod: Kristjan Teär

Kärla meestel on laskekohustusest nii punahirve kui põdra osas täidetud rohkem kui kolmveerand. Et kohustus saaks ikka täiega realiseeritud, koguneme järgmiseks ajujahiks 2. novembril kell 8 Kogula - Tehumardi teele Hirmuste küla teeristi juurde. Seekord võtame vaatluse alla sealsed rabad-metsad.

24.10.13

Kotkapäev läks igati korda

SJS-i poolt kolmapäeval korraldatud kotkapäev läks igati korda. Pika mõtlemise peale kõndis selle blogi pidajagi kohale ja tagantjärele mõeldes ei ole üldse kahju ilusa ilmaga õhtust, mida oleks võinud jahipidamise eesmärgil kasutada.

Kuipalju me, jahimehed, teame neist metsasukatest, keda me ei küti? Tunneme merikotkaid ja oskame ära määrata musta toonekure. Kindlasti veel paljutki. Ent kotkaliike leidub Eestis mitmeid ja paljud neist võivad Saaremaale sattuda vaid rände ajal ega ole siin kunagi pesitsenud. Kui näeme metsas kusagile puu otsa sätitud risupesa, siis kas me oskame ära arvata, kelle elupaik seal on? Milliste tunnuste alusel saame väita, et  just selles pesas elab näiteks kalakotkas?

Neile ja paljudele muudele küsimustele saime vastused ilma küsimatagi. Loomulikult tekkis elav keskustelu ja igaüks sai rääkida sellest, mida ta looduses liikudes tähele pannud on. Nii mõnigi küsimus, miks oli tol korral just nii või mitte teisti, sai selgituse.

Päris põnev oli meie kuulsa musta toonekure Priidu teekonna uurimine. Satelliitside ja vastav arvutiprogramm koos Priidu selga paigutatud saatjaga tegi selle võimalikuks. Omamoodi põnev oli ka lugu sellest, kuidas Priidu kinni püüti ja talle saatja selga istutati. Oma käega sai kaaluda einevate saatjate raskusi, uurida mitmesuguseid linnurõngaid ja saada selgust, mida sellel olevad värvid, tähed ja numbrikombinatsioonid tähendavad. 

Tundideks naelutas seltskonna laudade taha videoesitlus otse linnupesade kõrvalt. Õhtu jooksis vaikselt öötundidesse, kuni jahimeeste kaasad mures olles helistasid, et kas on midagi juhtunud, et mees magamamineku ajaks koju jõudnud pole. Aga see kõik oli lihtsalt nii põnev, et aja lendamist enam keegi ei märganud.

Iga osaleja sai kaasa väikese brošüüri "Kotkad ja must-toonekurg Eestis". Lisaks taskumärkmiku mõõtu "Suurte risupesade välimääraja", mille lehed on plastist ja seega kinnitavad metsa kaasa võtta isegi märja ilmaga.

Suur tänu korraldajatele ja esinejatele! Kes ei saanud osaleda, see saab vaid kahetseda.


Fotod: Toivo Vaik

Eestis pesitseb 222 linnulii­ki, neist 24 kuuluvad rööv­lindude hulka sh ka kuus liiki kotkaid. Must-toonekurg ja kõik kotkad on Eestis rangeima kaitse all.

Leitud suurtest pesadest tuleb teatada keskkonna­ametile. Lisaks ministeeriumile tegelevad kotkaste kaitsega Eesti Ornitoloogiaühing ja Kotkaklubi (www.kotkas.ee). Euroopa Liidu programmide toel lisaks põhieesmärkidele informeeritakse ka üldsust kotkaste tegevusest ja olukorrast (nt projekt EAGLELIFE 2004-2009).

Hiljuti lõppenud Eesti ja Läti ühise projekti ESTLAT Eagle projekti "Kotkad riigipiire ei tunne" tuules toimuvad teemaõhtud üle Eesti.

Maaomanik, keelamise asemel kasuta!

Maa omanik, kes on andnud teada, et tema maal ei tohi loomi küttida, ei saa ka ise kohalikust jahiseltsist looma küttimiseks luba küsida.

Kui soov väikeulukeid siiski küttida, siis juhend tegutsemiseks allolevale lingile klikates:

Eesti Erametsaliit: jahikeelu asemel saab omanik küttimiseks tingimusi seada

Et siis vastuseks artiklile, kus maaomanik kurtis, et talle makstasse käde: SH sept 2013
 
Samas on ka kampaania, mis kutsus jahimehi oma metsadest eemale hoidma, lõppenud.
Vaata: http://www.jahiseadus.ee/

Absurdne lugu lõppenud.
.