21.12.12

Talvisest loomade toitmisest

Martin Rits Jõelähtme valla lehes vahendab Harku valla loodusmehe Val Rajasaare sõnu, mida tuleks talvel loomade toitmisel silmas pidada.

Metsloomi talvel toita pole tegelikult vajadust, sest nad on ilma inimeseta hakkama saanud. Linnaäärsetes kohtades on jahimeeste töö ja lisatoitmine vajalik pigem selleks, et loomi talvisel raskel ajal paigal hoida. Et nad ei jalutaks oma toiduotsingul liiga palju üle maanteede. Kui inimesed tahavad jõulude ajal loomadele süüa viia, siis olekski mõistlik enne kohaliku jahiseltsiga läbi rääkida - millise sõime juurde ja mida viia. Suvalisse kohta söögi mahapanek võib hoopis jama juurde tekitada.
On hulk asju, mida näiteks kitsedele anda ei tohiks. Tsitruselised ja sibulalised on sellised, mis rikuvad haistmist. Kui õunu või tomateid anda, siis need oleks mõistlik jalaga enne lödiks astuda, sest kui need tervena külmuvad, ei saa neist midagi kätte. Heina nad üldiselt ei söö, maiuspalaks on hoopis vaarika-, nõgese- ja angervaksavihad. 
Väga sügava lume korral ei jaksa kitsed endale ka asemeid kraapida. Aga nad ei tohi lumes magada, nagu põder ja siga seda teevad, muidu nad külmetavad end ära. Söödasõime juures olen ise seetõttu lahtikraabitud asemetesse pannud heina, mida nad oma ööbimiskohtades meelsasti pesamaterjalina kasutavad.
Lindude söögimaja tuleks välja panna siis, kui lumi püsivalt maha jääb, ja kevadel ära võtta, kui lumi lõplikult sulab. Linnud satuvad söögimaja asukohast sõltuvusse. Seega hommikul vara, kui valgeks läheb, peab maja olema süüa täis ja õhtul paar tundi enne pimedaks minekut samuti. See on ilmselt kõigile teada, et midagi soolast lindudele panna ei tohi. Neil on nii väike kere, et kui nad saavad soolast toitu, ajab see neid rohkem jooma ja kui nad peavad selleks lund sööma, siis see viib nende kehatemperatuuri alla. 
Pildil küll hobuste oksalehtedest "maiustega" toitmine oktoobrikuus, aga loomade söötmine siiski

Lisaks muud juttu, mida metsas tähele panna:
Mis lume tulekuga metsas muutub?
Huvitav on jälgida, kuidas umbes nädala jagu pärast lume mahatulemist on metsas vaikuse aeg - loomad eriti ei liigu, vaid redutavad kuskil varjus. Nad ei julge värskeid jälgi teha enne, kui nende ümbruses hakkab uusi jälgi tekkima. Siis nad mõistavad, et lumi jääbki maha ja tuleb minna suvistest kohtadest sinna, kus talvel lihtsam on. Üritatakse pääseda merele lähemale või sisemaal põllumajandus-mosaiikmaastikult suurematesse metsadesse, kus on vähem lund. Loomad on võrreldes inimesega erakordselt korralikud, nad käivad oma kindlaid radu ja üritavad kinni pidada justkui kokkuleppest meiega. Nii on ka meil vaja püüda nende radu mitte häirida.
Mida raskem on loomadel liikuda, seda vähem nad liiguvad. Paksu lumega ainult nii palju, kui söömiseks vajalik on. Metsloomi on inimasustuse lähedal lihtsam kohata kui kuskil ürglaantes. Ilvesega on selline lugu: seoses sellega, et metskitsede arvukus viimaste raskete talvedega kokku kuivas, tuleb neil selleks, et kitsi kätte saada, palju rohkem ringi liikuda ja seetõttu satuvad nad ka inimesele aina lähemale. Nii jääbki mulje, nagu ilveseid oleks meeletult palju. Tegelikult on nüüd oodata hoopis ilvese arvukuse langust, sest suurkiskja arvukus käib paar aastat saakloomast taga. 
Kuidas on lood talvel loomade tegutsemisjälgedega?
Jälgede tundma õppimiseks on talv kõige parem aeg. Samuti on lume pealt võimalik näha seda, mis puude otsas on toimunud. Orava järel on võimalik käia isegi nii, et loom pole tegelikult maha puu otsast tulnudki, aga prügiriba puude all näitab, kuhu ta on läinud. Praegusel aastaajal käib elu metsas paljuski käbide ümber, sest käbiseemned valmivad talvel. Ühed meie laululinnud - käbilinnud - hakkavad seetõttu ka detsembri lõpus laulma ja territooriumi valima.
Huvitav on ka see, kuidas noored oravad üritavad käbidest seemneid kätte saada. Kuna nad seda veel ei oska, siis on tihti pool seemnetest lume peale laiali lennanud. Ka pähklit ei oska noored oravad pooleks hammustada nagu täiskasvanud. Nad närivad alguses külje pealt väikese augu sisse nagu hiired ja proovivad sedasi. Lõpuks avastavad, et kui pähkel õiget pidi suhu võtta ja õigest kohast vajutada, läheb see krõksti! pooleks. Hiirte näritud pähklid tunneb ära just küljele näritud augu järgi.
Aga jälgimist võib olla ka koduaknast. Mõned meie röövlinnud, kes siin talvituvad, leiavad üles linnusöögimajad ja hakkavad seal juures jahti pidama. Selline asi on inimestele, kes pisilinnukesi talvel toidavad, preemiaks, sest nad saavad jälgida värbkakku või raudkulli. Neid ära ajada oleks kohutav viga, sest neid röövlinde on kümneid kordi vähem kui väikseid värvulisi. Mingit kahju sellest ei sünni, kui nad söövad nädalas keskmiselt kaks-kolm linnukest.