Pärast pikka päeva metsas ja jahimajas saagiga tegelemist on koju jõudmine omaette rituaal. Sa paned relva kappi, teed koduloomale pai, laotad märjad rõivad kuivama ja lased päeva korraks settida. Metsa lõhn on veel riietes, kõrvus kumiseb tuule sahin ja mõnus väsimus vajub aegamisi õlgadest alla. Astud tuppa, kus on soe ja vaikne, ja märkad, kuidas õhtune valgus mängib mööda aknaid. See on sama valgus, mis metsas oksarisu vahelt läbi murdis – lihtsalt nüüd on ta tagasi ruumis, sinu rahu keskel.
Sageli sellistel hetkedel me ei mõtle jahimeestena kodus vajalikele kardinatele. Mis meil nendega peakski olema – valgus on ju meie sõber. Me oleme harjunud, et mets on avatud, et pilk ulatub kaugele ja et iga vari, iga valguskiir võib olla sihtmärk. Aga kodus on valgusel teine ülesanne. Mõnikord, eriti pärast pingelist jahipäeva, tahaks hoopis korraks tukastada. Hetke, mil tõmbad kardina ette ja lased maailmal suletud akna taga ise edasi liikuda. Sellisel hetkel on hea lüüa jalad lauale, vajuda tugitooli ja lasta end lõdvaks. Talvisel ajal on õues üldjuhul ka koju jõudmise ajaks pime ning aknaklaas mustab kõledalt, et oleks hubasem, paneks kardinad ette.
Kardin ei ole ainuüksi lihtne sisustuselement, vaid hubase meeleolu looja. Kui akna ees rippuv kangas on tumedam ja raskem, toob see tuppa rahu ja stabiilsuse – just nagu tihe noor kuusik või noorik, kust ka helid läbi ei kostu. Kui aga eelistad heledat linast või looduslikku tooni, meenutab see avarat lagendikku, kus õhk liigub vabalt ja mõte saab hingata. Kardina avamine või sulgemine on väike rituaal, mis ütleb ruumile, mis hetke sa parasjagu vajad: kas avatust või keskendumist, kas vaikust või valgust.
Mõnikord võib küll seista akna ees ja mõelda – millist kardinat siia päriselt vaja oleks? Mitte disaini pärast, vaid meeleolu pärast. On päevi, mil tahaks, et valgus tuleks sisse nii nagu ta tuleb metsas – loomulikult ja piiranguteta. Aga on ka neid õhtuid, kus võiks ruumi sulgeda, lasta mõtetel koguneda ja tõmmata päevale joon alla.
Just sellepärast ei ole aknakatted jahimehe kodus sugugi tühine mõte, vaid viis tajuda ruumi sama tundlikult nagu jälgi lume peal. Aken on meie side loodusega, aga kardin annab valikuvabaduse. Nii nagu mets õpetab kuulama, õpetab ka kodune valguse mäng iseennast paremini mõistma ja lõõgastuma.
Foto: Janis Niit
