Ehkki kevad oli hiline ja suvi tuli kuidagi liiga järsku, on metskitsedel jooksuaeg täpselt sel ajal kui ette nähtud. Vaikne looduses kõndija saab hilisõhtul või varahommikul kuulda sokkude ennastkiitvaid hõikeid ja kitsede vaikseid meelituspiiksatusi.
Sokud on valmis emaslooma järel jooksma seni kuni nahk märg, hing vaevu niidiga kaelas ja lõug tilkuvast ilast libe. Emane on kaval, justnagu lubaks ka, ent soku lähenedes kargab taas eemale. Niiviisi mööda ringe teineteise järel tiirutades tallatakse maapind päris mustaks. Kui kitse arvates on paras aeg käes, sätib ta end sokule ette ja kogu sigitamisprotseduur kastab vaid paar sekundit. Kahju kohe sokust, kes selle imenapi lembehetke saavutamiseks niipalju vaeva peab nägema. Arvata võib, et sarnases olukorras oleks inimsugu küll juba ammu välja surnud.
Loe lisaks Maalehest
Kuhu mu sokupoiss küll jäänud on?
Vaevalt mind selliste sarvemüksudega jutule võetakse...
Oh häda, nii nadid sarved, et viimaks peetakse mind veel sokuks!
Fotod: Kristjan Teär
