10.märtsi õhtu, mis algas ühise bussisõiduga, ei tõotanud algul mitte midagi erilist. Sõit peomajja nagu varasematelgi aastatel. Ometi sai üritus sisse sellise hoo, mis oli igati vääriline lõppenud jahihooajale. Veidike aimu ees ootavast melust andis tõik, et peole oli registreerunud suurim arv osalejaid. Kus värvikas rahvas koos, seal hoogu ja andmist küllaga! Täpselt nii nagu saagirohketel ühisjahi päevadelgi. Kuna Kristel oli õhtu jooksul jäädvustanud kümneid pilte, siis me ei tee siin täna pikka juttu, vaid laseme piltidel kõneleda iseenda eest. Selgituseks vaid mõned kommentaarid. Aga alustame!
Veel enne kui Arne ja Kristel bussis kohad sisse võtsid, oli maja valveks tellitud turvateenistus positsioonile asunud.
Buss see sõitis tsuh-tsuh-tsuh, Jarmut oli bussijuht, rattad tegid ringe seal, kuni kõik olid bussi peal...
Küll mina olen endale ikka tööka mehe saanud, muudkui organiseerib ja organiseerib...
Hämarduvas õhtus jõuti meie armsasse peopaika Marta Loviisesse.
Ja üritus käivitus! Traditsioonide kohaselt algas õhtu seltsi esimehe Aarne Mesila sõnavõtuga. Ta kiitis kõiki tublisid jahimehi-naisi, meie truusid abilisi jahikoeri, kannatlikke jahimeeste abikaasasid, kes peavad kogu talve nädalavahetustel kodus üksinda hakkama saama. Häid sõnu jätkus ka meie viimaste aastate koostööpartneri Linnamäe Lihatööstuse kohta. Omalt poolt andis seltsile firma tänukirja üle nende esindaja Andreas Kuusik.
Meie oma tänukirju edasi andes arvas esimees, et valikut, keda eriliselt tänada, oli raske teha. Kuid otsus tehti ja tänukirjad said sel korral antud alljärgnevalt. Arne Saagpakk - väsimatu organisaator ja ühisjahtide korraldaja ning jahimaja ehitamise eestvedaja; Kristel Hani - eeskujulik kütt ja jahimajas korra nimel tegutseja; Jürgen Tamm - mees nagu orkester ükskõik millise hetkel vaja mineva tegevuse korraldaja; Riivo Mesila - tubli ajudes rassija koos oma Porkaga; Sven ja Ive Mägi - väsimatud tegijad ajus ja verejälje ajamisel koos Apolloga ning Ott Lõugas - tubli taustajõuna. Lisaks tänukirjale said autasustatud preemiaks ka suitsutatud metskitse viiuli.
Aeg oli istuda lauda, sest nagu mitmed osalejad kinnitasid, on nad igaks juhuks suuremast söömisest juba mitu päeva hoidunud. Et pärast mitte kahetseda seda, et hulk tordedat kraami mekkimata jäi.
Mis sealt köögist nüüd kõik tulema hakkab, lõhnad annavad juba aimu...Kui kõhusoppides esimesed napsid loksumas ja ahjusoojad hõrgutised söödud, hüüti rivisse jahimeeste kaasad, kellele kannatliku meele eest ka väikesed tänumeened üle anti. Seejärel läks suuremaks suminaks ja ega esimesed tantsudki enam kaugel polnud.
Oma kallite tervitamiseks tõusid jahimehed püsti. Tõepoolest, kuipalju me nende rolli peale igal jahipäeval metsas rassides mõtleme! Kas me ise oleme ikka piisavalt nende tunnustamisse panustanud?
Aeg oli ka pillimees käima panna. Olgu kohe öeldud, et ega Taniel Varese muusika suhtes kellelgi eriarvamusi polnud. Juba sekunditega oli tantsupõrand täis, no ei saanud istuma jääda! See asi iseenesest ütleb kõik ära.
Ega siis jahimehed-naised peol ainult söögist, joogist ja tantsust elatu. Vaja on ikka üksteiselt mõõtu ka võtta. Olgu tegu mälumängu, seltskonnamängu või ka niisama pullitegemisega. Võitjaid ja kaotajaid siin ju pole!
Lihtsama mälumänguga tegi algust Toivo. Ise nimetas ta seda niisama pulli tegemiseks. Aga mõte käima sai ning edasi läks juba tõsiseks tööks Arne ja Kristeli koostatuga. Raske töö võitjaks pärjati Bert Aavasalu võistkond. Teiseks platseerus seltskond nimetusega Toivo.
Kolmandaks jäänud võistkonna ajudele mõjus pingutamine nii laastavalt, et pidi kohe mõned kilovatid energiat juurde lisama.
Andreas pärib kaasalt ettevaatlikult, et kas see äge tants tõesti tema õla haigeks tegi?
Vahepeal veidi tantsu ja siis selgus, et mängud veel sugugi läbi polnud. Järgnes hoopis omalaadi tegevus, mille eestvedajateks olid mõlemad Neemed. Nimelt tuli aja peale võistkonnakaaslase riiete alt läbi siduda nööriga kokku terve võistkond, mis koosnes kolmest mehest ja kolmest naisest. Noh, erilist lõbu pakkus see tegevus muidugi meestele. Mäsu oli lõpuks nii suur, et kes need võitjad olid, jäigi blogile märkamata. Teadagi, et tähtis pole võit, vaid osavõtt. Aga puntra seotud olid lõpuks kõik!
Asi hakkab juba kahtlaseks kiskuma. Huvitav, kuidas see mäng nüüd edasi minema hakkab?
Vahepealsetest hetketest pilte võetud pole. Aga tundub, et kõik läks korda!
Edasi läks pidu just nii nagu minema pidi. Aga oot-oot, mis seal siis nüüd toimub?
Täna õhtul on Greta oma mehega rahul, sest teda õnnestus tantsupõrandale vedada pea iga tantsuloo korral. Juba enne algust teavitas pillimees seltskonda, et kogu õhtu on tantsupõrandal kehtiv naiste ja meeste võrdne valik. Sellist õnne ei jäta juba ükski naine kasutamata.
Mingil ajahetkel toimus kõigi osalejate vahel loterii, mille peaauhinnaks oli juba tuntud kintsuviiul. Lisaks veel ka hulk pisemaid maiuseid.
Oma loosivõidule on järele tulnud Anneli Mesila.
Koomiline lugu juhtus siis kui peauhinda loositi. Fortuuna tõmbas ümbrikust välja Oti nime. Hetkel aga meest saalis polnud. Siis leiti, et kuna ta juba ühe viiuli omanikuks saanud oli, tuli tõmmata uus loos. Ja see, kuidas nüüd edasi sai, näeb juba järgmiselt pildilt.
Uue loosimisega läks aga nii, et võitjaks osutus Oti kaasa Gerli Kuusk! Ikka läks teine viiul samasse majja, pole ju tähtis, kelle nimele võit vormistati...
SIIS SAABUS KESKÖÖ.
Ja väljas oli kuuvalge öö! Head õnne oli meile kogu möödaläinud jahiaastal küllaga olnud, seda aga ei tohtinud niisama jätta. Et jahijumalanna Diana jätkuvalt meiega oleks, tuli tema kiitmiseks samuti midagi ette võtta. Sellepärast algas kell 23.58 rituaalne karutants, mis lõppes kell 00.03.
Algust tegi Bert Lepik.
Temaga liitus Ott Lõugas
ja õige mürgli tõi endaga tantsupõrandale kaasa Arne Saagpakk.
Vastava tam-tam muusika saatel esitatud jahirituaal oli nii võimas, et see pidi tõesti kõikide jahimeestele vajalike jumalateni kostma. Aga küllap kostuski, sest peoruumi läbipaistvuski läks selleks ajaks veidi ähmasemaks.
Edasi käis kõik nagu eelmistelgi aastatel. Tants ja veelkord tants. Ega naised enam meestele armu andnud, teadagi mis saab kui kord otsustamisõigus neile antud on. Nemad oskavad sellise olukorraga juba midagi peale hakata.
Nagu üritus algas, nii see ka lõppes ühise bussisõiduga. Loomulikult vastupidises suunas eelmise ringiga. Tiit Ennemuist jõudis veel teistega jagada oma peoõhtu kogemust. Tema arvates oli ühel rinnuni lumisel jahipäeval kergem olla ajus kui kogu peoõhtu oma naise eestvedamisel tantsupõrandal. Õnneks ootab ees aga mõnus puhkepäev.Väike meeldetuletus vaatajale: piltidele klikkides lähevad need vaadatavamaks!
Aga sellega on nüüd kõik, me alustame uue hooajaga. Kas see on sama tulemuslik, parem või kehvem, selgub umbes aasta pärast. Ka blogi võtab endale nüüd väheke puhkust ja aktiveerub vaid vajaduse korral. Seega, klikkige ikka meie nupule, mine tea, mis sinna lisandunud on.
UUTE KOHTUMISTENI!
.
