On kardetud, et mida aeg edasi, seda vähemaks loomi metsas jääb ja selle tõttu lähevad saagid päev-päevalt kasinamaks. Viimased ühisjahid on aga tõestanud vastupidist. Jahiseltskond on mõlemal korral küündinud vaevalt paarikümneni, kuid tulemused on suurepärased.
Tänane, aasta viimane jaht, oli nagu spordipidu. Oli laskmist, oli jooksmist, oli vastase (loe uluki) üle kavaldamist. Aga päeva kokkuvõte oli suurepärane: 5 punahirve ja paariaastane metskuldi punn.
Esimene saak jõudis jahimajja nööri otsas. Sellepärast, et see kütiti mõnikümmend meetrit jahimajast eemal. Looma tirisid Madis Mets ja Timo Jõeäär. Küsimuse peale, kumb siis saagi autor on, näitsid mehed teineteise peale ja kehitasid õlgu. Kuna aega pikalt lobiseda polnud, said mõlemad jahimehed pildile kamandatud.
Foto: Toivo Vaik
Samal hetkel tuli teade, et veel kaks hirve on langenud, täpsusküttideks juba üle-maailmselt kuulsad jahimehed Taivo Villak ja Rain Mesila. Veel veidi ja appipalve esitas Riivo Nael, kelle saak lippas edasi piisavalt kahtlasi tunnusmärke lumele jättes. See klaperjaht paisus enam kui tunniseks, sest loom oskas teha imelisi sik-sakke, kuid väsimatu Apollo oli hasarti täis. Kui kasutada Tiit Mägi sõnastust, siis pidi visale loomale andma veel "tõhustusdoose", millest paraku mõned mingisse muusse loodusmaterjali tabamiskoha leidsid. Võta siis kinni, kelle lask see saaklooma lõplikult rajalt maha võttis. Paneme siia igatahes kirja veel kahe "süstija" nimed: Jürgen Tamm ja Priit Kuus. Hea, et pihtasaanud hirv ei pidanud metsa kannatama jääma. Sellist asja oleks igal jahimehel raske taluda.
Järgmise saagi tegi Neeme Õige. Mees, kes kuulub samuti meie Täpsete Küttide Eliidi hulka. Tema päästis ühe noorlooma suuremate sarvede kasvatamise vaevast. Ja tulevastest kaklustest.
Lugu sai alguse 27. detsembri viimase aju lõppemisel kui ootamatult selgus, et eelpool nimetatud tulipea Dante Jäljekütt ajust välja ei tulnud. Koera omanik Andreas Kuusik nägi korraga, et side koeraga on katkenud. Hüüdmine ja otsimine tulemust ei andnud ja kuna mõned mehed olid nõus jääma koera otsimisel appi, siis teised sõitsid saagiga jahimaja poole. Hilisõhtul aga hakkas messengeris levima uudis, et koer oli ilmselgelt läinud kellelegi urgu järele ega leia sealt enam väljapääsu. Sellest ka sidekatkestus. Siis algas suur päästeoperatsioon, mis kestis keskööni. Kopeerime siinkohal Kristeli poolt blogile saadetud emotsionaalse ülevaate toimunust.Foto: Jürgen Tamm
Peagi hakkas levima kuuldus, et metskonna maja lähedal kahe maantee vahel tundvat end üsna turvaliselt üks metskult, kes olevat okupeerinud sealse allesjäänud tammetõrude varu. Kas tal sellest kogu talveks oleks jätkunud, ei tea, aga nüüd ja edaspidi saavad seal maiustada ka kõik pisemad sigudikud, kelle jäljed lumel selgelt näha olid. Sea ajas metsast välja jahil osalenud jahikoera õpipoiss Dante Jäljekütt, kellel oli see elu esimene seajaht.
Nagu saatuse kiuste, oli seal ootel jällegi Rain Mesila. Metssiga sai saagiks ja Dantel oli täielik õigus koos kütiga pildile poseerima tulla.
AGA VEEL ENNE KUI AASTALE LÕPLIKU PUNKTI PANEME, SAAB SIIA KIRJA ÜKS ÕNNELIK JUHTUM, MIS OLEKS VÕINUD KA HOOPIS KURVEMALT LÕPPEDA.
Foto: Kristel Hani.
Selline saigi see 2021.aasta viimane ühisjaht. Osavõtjad olid rahul, tulemus üllatas.
Kõik sai alguse sellest kui taks ennast maa alla kaevas... mitte keegi ei teadnud ju täpselt kuhu mätta alla. Alguses otsisime ümberkaudsed kõik läbi, et näha kas kuskil värsked jäljed. Kõik kohad olid läbi tuulatud, nii hirve, koera kui ka rebase ning kitse jäljed. Lõpuks siiski tunnise patrullimise järgi leidsime, et mägi on õige kust otsida. Algul ootasime ja ootasime, lootuses et koer tuleb saagiga välja, aga ei mitte. Mingil hetkel tuli külast üks naine koos oma koertega, et äkki nemad reageerivad ja aitavad leida... mitte midagi, ootasime veel, otsisime ja helistasime, et leida veel mõnda taksi, kes urgu läheks ja aitaks võitlust võita, aga ei leidnud ja nii jäi ainult oodata... ootamine ja kuulamine tulemust ei andnud... ajasime kamba kokku. Pea pooled meie mehed koos peredega, naised, pojad, tütred kaasas, Ott tuli 3 labidaga, Bert oli kogu metallidedektorite värgi kaasa võtnud. Algul kartsime halvimat, et noor koer saanud kährikult või mägralt nii peksa et ei suuda miskit kosta... kaevasime auke, mitu, lõpuks kuskilt keskelt saime esimese hääle kätte taksilt, pea 1.5 m sügaval... meil oli nii hea meel, et koeraga korras ja siis läks kaevamine kahesajaga lahti... mitu labidat, kõik lambid põlesid ja korda mööda kaevati, saime taksini, vurrud juba paistsid. Ometi koera kätte ei saanud, ta oli kändude ja kivide vahele kinni jäänud... kaevati veel, peeti aru ja kui juba hakkas looma, siis Margus, kel kõige pikemad käed, saadeti auku, ta tõmbaski kutsa välja... kõigil oli nii hea meel, naistel pisarad silmas ja mehed plaksutasid. Siis said koer ja peremees kokku, nii tore hetk oli. Ja egas muud, augud lükati uuesti kinni. Mandril elav Taks sai saares puhtaks pestud ja kenasti linade vahele, ennem muidugi kõht viinerit täis söödetud. Taksi päästmine kestis hiliste tundideni aga kõik olid nii rõõmsad ja õnnelikud. Kokku oli meid vist palju, kõik kes said, tulid appi.
Nii-nii tore kogukond on meil, mitte kedagi ei jäeta hätta!
Puhtaks pestud, kõht head-paremat täis, õrnate käte hellitused, uni pehmes voodis ... selline see jahikoera elu kord juba on. Pilt: Kristel Hani.
Kristel andis meile ka tublide abiliste nimed, keda me siinkohal südamest täname. Ükski heategu ei jää märkamata ja just see annabki kindluse, et ka tulevikus läheb meil hästi. Olgu nad siinkohal ära nimetatud ja visaduse eest südamest tänatud: koera omanik Andreas Kuusik, Kristel Hani, Arne Saagpakk, Margus Mäeorg perega, Ott Lõugas, Priit Kuus, Bert Lepik, Aivo Roos tütrega, Jaanika Kinks ja Riivo Nael. Appi tuli ka lähedal elav kohalik külavanem Katrin Pihlas koos oma kolme koeraga.
Selle pildiga täname kõiki tublisid inimesi, kellel on viitsimist ja tahtmist oma vabast ajast rassida. Ikka selleks, et loodus oleks tasakaalus, metsloom püsiks metsas ja inimene oleks rahul.
Foto: Toivo Vaik
Aga meil ei ole enam palju minna, et saada oma kohustuste täitmisega maha. Ka aeg liigub üha enam hooaja lõpu poole. Jahiks koguneme 2. jaanuaril 2022 kell 9.30 Jahimajas.
HEAD VANA AASTA LÕPPU JA TOREDAT UUE ALGUST! UUTE KOHTUMISTENI JAHIMAADEL!
